Laupäev, 26. detsember 2009

Aus tagasivaade aastale 2009 vol I

Kuna mulle on seda isiklikult mainitud ning minu salapärane lugeja N sellele ka lausa kommentaariumis viitas, et minu blogi ei ole eriti informatiivne viimasel ajal ei vibumaailma ega minu oma tegemiste koha pealt.
Et kuidas mul läheb? - täna küsimast, juba paremini. Üldiselt ei kipu ma laiemale avalikkusele oma läbikukkumisi demonstreerima- selleks on ikka sõprade õlad, mida märjaks nutta, aga jah- 2009 aasta on olnud mu elus üks raskemaid. Ja tuletame meelde, et ma ei ole enam 16 ;), nii et ma ikka tean, millest ma räägin. Ja nagu ütleb Sõõrumaa, nii s*itt mees ma ka pole, et mul vaenlasi poleks, nii et kui kedagi see rõõmustab või tunneb ta selles saatuse õiglast sõrme, siis olgu siis õnn teie õuel ja ärge unustage tänuküünalt kirikusse viia.
Aga milles seisneb raskuste võlu, kui nad juba seljataha hakkavad jääma?- selles ikka, et see saab kullaprooviks teid ümbritsevatele inimestele. Jah, pettusin sellel aastal sügavalt paaris inimeses, kuid samas tõestasid kordades rohkem inimesi oma hingeheadust ja suurust. Jätan vahele arutelu teemal, kas ma väärin sellist kohtlemist ja kas suudan neile samaga tasuda ning olen lihtsalt õnnelik, et nad minu elus olemas on. Olen õppinud palju inimeste kohta ja veel rohkem enda kohta. Saanud aru, et vibulaskmine on minu kirg ja sisemine tuli ka siis, kui ma poole aasta jooksul ise vibu vaevalt kätte suudan võtta.
Olen sellel aastal ninaga mudas ära käinud, kuid nüüd on aega püsti tõusta, põlved puhtaks kloppida ja sirge seljaga jätkata teed oma eesmärgi suunas :D Ja stardipositsioon on mul suurepärane- ilmselt parem kui kunagi varem.
Ah jaa, miks ma panin pealkirjaks vol I- sest tegelikult on sellel aastal olnud piisavalt toredaid´-värvikaid sündmusi, millest väike kokkuvõte teha ning sellega selle sama sissekande negatiivne toon ära nullida :)

Neljapäev, 12. november 2009

Tipptasemel vibutreener Eestis

Tere kallid vibuhuvilised!

Juba mitmed aastad tagasi käivitus Eesti Olümpikomitee algatatud treenerite kutsekvalifikatsiooni ja koolitamise süsteem. Mõned aastad tagasi viis Toomas Kivilo läbi ka esimese spetsiaalse täiendkoolituse Eestis, kuid peale seda järgnes tühimik. Täna pole enam Toomast, kes koolituse korraldaks ja vajadus vibutreenerite järgi Eestis on kasvav. Koolituse korraldamisest on juttu olnud juba ammu, kuid tegudeni pole jõutud.

Olen ise ennast pidevalt täiendanud koolitustel ja seminaridel välismaal. Kindlasti ei peaks kõik huvilised erialase täiendkoolituse saamiseks sõitma piiri taha. Eesti Vibuliidu juhatuse liikmena on minu ülesanne vastutada treenerite täiendkoolituse eest ja otsustasin veel sel aastal koolituse korraldada. Kuna ajad on rasked ja elutempo kiire, siis nihkus seegi asi üsna viimasele hetkele, kuid tänaseks on kindel, et koolitus toimub! See toimub 4.-6.detsembril Järvakandis. Ja seekord ei ole tegemist lihtsalt tavalise koolitusega, vaid see on Eesti vibulaskmise ajaloos midagi erakordset. Koolitust tuleb läbi viima Kim Hyung Tak Koreast, kes on hetkel maailma tunnustatuim vibulaskmise alane koolitaja.

Kim Hyung Tak ehk Coach Kim on olnud nooruses ise Korea koondise tasemel laskur, treenerina on ta tegutsenud üle 35 aasta. Ta on osalenud nii Korea kui Taivani koondise peatreenerina edukalt mitmetel olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel. Tänaseks on ta avanud vibukooli, mida külastavad kümned koondised aastas. Ka nt viimane olümpiavõitja Viktor Ruban külastas tema keskust vahetult enne olümpiat. FITA nimetas ta üheks oma esikoolitajaks ning aastal 2007 viis ta läbi FITA maailma vibutreenerite koolituse. Hiljuti andis ta välja ka raamatu, mis käsitleb põhjalikult vibulaskmise kõiki külgi. Raamatus on hulgaliselt pildimaterjali ning lihtsad ja kergestimõistetavad selgitused. Rohkem informatsiooni Coach Kimi kohta (ning raamatu sisukorra koos "näidispeatükiga") leiab aadressilt: http://www.archery.org/UserFiles/Document/FITA%20website/01%20News/Headlines/2009/0929_KIM_book.pdf

Koolituse hind on esialgu 3500 krooni. Tean, et praeguses seisus võib sellise summa hankimine problemaatiliseks osutuda, kuid sellist võimalust ei pruugi niipea taas avaneda (kui üldse kunagi). Tema kesuse külastamine maksab 850 USD nädalas ja lisaks umbes 15 000 lennikupiletite peale. Seda arvestades on 3500 krooni väga hea hind. Ning kuna koolitus läbitakse VÜKK Täiendkoolituskeskuse õppekava alusel, siis on võimalik saada ka tulumaksutagastust. Seega loodan, et kõik huvilised saavad siiski selle väljamineku endale lubada ning mõistavad selle suurt kasu nii individuaalselt kui Eesti vibuspordi arengule üldiselt.

Kuigi Kim on treeninud ka plokkvibulaskureid, siis Eesti koolitusel keskendub ta põhiliselt sportvibu tehnikale (algõpetusest kuni tipptasemeni). Samas on teada, et olenemata valitud vibust kattuvad põhitõed suures osas.

Kõikidele treeneritele panen südamele, et nad jagaksid seda informatsiooni ka klubi laskuritele. Kui vähegi leidub laskureid või ka lapsevanemaid, kes on asjast huvitatud, palun võtke ühendust.

Täpsem info koolituse kohta on lisatud failina. Kui midagi jäi segaseks, siis küsige kindlasti.

Kõike paremat ning jään teie vastuseid ootama,
Raul Kivilo
Eesti Vibuliidu juhatuse liige
vibukoolitus@hotmail.com

Teisipäev, 20. oktoober 2009

Pühin vibult tolmu..

ja lähen täna õhtul trenni.
Kell 20.00-22.00 on oktoobrist alates igal kolmapäeval Tartus, Noorus 9 Tartu Vibuklubi sisetrennid muideks. Et kui keegi tahab ka tulla, siis on ta teretulnud :)
Ja juba sellel nädalavahetusel on Räbikülas Klubide Karika viimane etapp ehk siis Mardinool. Kuna mul aga puudub igasugune arusaam, kus võiks-peaks olema mu uus ankur, milline skaala sellega sobida võiks ning nooli on ka mingi hädine pihutäis, siis karta on, et mina passin. Ehk säutsun twitteris, kui tore on vibu lasta. Korra ma juba seda teemat ka puudutasin seal, et miks Mardinoolel osalejate arv küll nii väike on, aga nüüd mõtlesin vähemalt mõnele vibulaskjale vabanduse välja- nimelt on meil beebibuum. Õnnitlused Agole, Kaiderile, Siretile-Maariole ja Joalale. Kadri peab aga oma õnnesoove veel veidi ootama. Ja kui ma hästi järgi mõtlen, siis ma ei imestaks üldse, kui on veel vibulaskjaid, kellel pisiperet kohe-kohe oodata :D

Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Mägilanna kannab Põlva rotariaanidele ette, kus, miks ja millal vibu lasta ;)

Sain eelmisel nädalal imekena kutse Põlva Rotaryst palvega tulla rääkima vibulaskmisest ja vibujahist. Suur oli kiusatus asi edasi lükata, aga jumal seda teab, kas teine kord enam kutsutaksegi ;) Igatahes kella 17.15 on mul vaim valmis, et rääkida maastikuvibulaskmise ajaloost Eestis, IFAA-st, võistlustest, bowhuntingust nii elus kui eluta loomadele, EBA-st etc. Pakuti ka võimalust kasutada projektorit, aga kuna vaevlen hirmsas ajapuuduses, siis tundus, et äkki on lihtsam ilma hakkama saada, kui presentatsiooni ettevalmistamiseks aega leida. Nüüd veidi kahetsen, et sellest loobusin. Igatahes edu mulle!

Laupäev, 10. oktoober 2009

Kuningas on surnud, elagu kuningas! Õigemini küll Vibuprintsess


Kuuldused Vibuprintsess alias Mägilanna lahkumisest Vibukytiorust jäädavalt poliitikamaastikule või koerte iluduskonkurssile on tugevalt liialdatud. Olen olemas, olen tagasi ja täna algas minu jaoks uus elu! Olen sellele kuldsete kätega inimesele väga tänulik, kes minu jaoks selle võimalikuks tegi!

Olen viimasel ajal jäänud vist kinni kaunitesse kuupäevadesse- nii et 10.10.2009 on uue elu alustamiseks suurepärane aeg. Lihtalt mainin ära, et ka 20.09.2009 on minu jaoks märgilise tähendusega päev ;) Aga et tänane kuupäev kohe kindlalt ära fikseerida, kolisin ennast nüüd ka twitterisse- http://twitter.com/vibuprintsess

Säutsuma hakkan siis järgmistel teemadel- vibumaastikul toimuv, klubiline tegevus, võistlused, vibujaht meil ja mujal, vibulaskjad, mägilased, koolitused etc-etc
Püsige lainel!
PS! Ärge laske ennast värvidest ja riietest petta- pildil harilik kollane vibuorav ;)

Neljapäev, 3. september 2009

Röövel Ronja

Mu koer on röövel ruudus. Närimisega on tal eriline suhe, kaugelt sügavam ja tähtsam kui Irisel see oli. Nahkdiivaniga olen juba hüvasti jätnud, muust ma parem ei räägigi.
Mida ma pakun koerale alternatiiviks - närimisliha, seakõrvu-ninasid. Ta võtab need rõõmsalt vastu, jookseb paar tiiru mööda tuba või kontorit ning leiab seejärel turvalise peidupaiga maiuspalale. Poetab selle maha ning tõttab rõõmsalt järgmise kinga järele...

Kolmapäev, 12. august 2009

Rakvere oma vibuklubi- etapp II

Juunis sai kõva häälega välja hõigatud, et Rakverre oleks hädasti oma vibuklubi vaja. Olen jõudnud selle projektiga teisele levelile. Nimelt esimesel tasemel sai Vennad Lõvisüdamed raames vibulaskmist õpetatud nii näitlejatele kui teatrikülastajatele, kogutud kokku hunnik vibuhuviliste kontakte ning viidud läbi paar kohalikku treeningut. Etapp II näeb ette atesteeritud vibutreeneri leidmist - tehtud, Anu võtab asja vedada; vibuplatsi leidmist - koostöös vastutuleliku linnavalitsusega leiame loodetavasti sobiva välitrenniplatsi linnusemäel; sisetrennide ruumid - vajab tegelemist; klubi juriidilise keha asutamine - kaalumisel; vibumatid ja varustus - klubide toel saab ehk ka selle lahendatud; kohaliku vibuküti olemasolu - moosime Tiinat; täpne tegevuskava ja toetajate/vahendite leidmine- mõtleme ka sellele.
Igatahes üleskutse on jätkuv -kui ka sina tahaksid Rakvere vibu lasta, siis anna endast märku :-)

Reede, 31. juuli 2009

Koeraelu



Täna sai täpselt 2 nädalat väikse koerapreili kojutoomisest. Ja meil läheb kenasti. Zassu on kiiresti omaks võtnud minu liikuva elustiili. Nii on ta jõudnud selle 14 päeva jooksul külastada minu pisikest kontoriruumi Põlvas, käia minuga korduvalt viburajal ja lihtsalt metsas jalutamas, vaadanud üle Põlva peatänavad ning ajanud kohalikel nunnumeetri põhja. Külaski on jõudnud mitmeid kordi käia. Minu kasse ta suurt tunnistada ei taha, esimesed haugatusedki toodi mängu. Monsa kassist arvas muidu küll, et päris tore mängukaaslane, millega samas jällegi kass leppida ei tahtnud ja lepiti sellega, et hoitakse viisakat distantsi.


Hambad on ikka nii nõelteravad, et ühel ettevaatamatul külalisel õnnestus käest täitsa veri välja saada ;-) Ja kõrvad hakkavad ka vaikselt tõusma, eriti see parem. Vanust kaks kuud ja mõni päev peale.

Kolmapäev, 22. juuli 2009

Yasmine Margman

Väike koerapreili saabus oma uude koju reedel. Kuna kojusõit oli pikk, siis andis Zassu häälekalt teada, kuidas ta ei ole rahul enda puuri vangistamisega. Eile ehk kolmapäeval jooksis Zassu aga koos minuga auto juurde ning kui pagasiluugi ja puuriukse olin avanud, tõusis kuts esikäppadele palvega, et palun tõsta nüüd mind puuri, ma ise veel ei jaksa hüpata, aga ma tulen ju ometi kaasa :-) Ja kui puuriuks avada, siis mõtleb Zassu veel pikalt, kas ikka tasub välja tulla. See jutt on mõeldud ka veidi nendele inimestele, kes ikka aegajalt kipuvad minult uurima (ka Irise ajal), et kuidas sa ikka koera puuri paned ja see on ju ahistamine.
Zassuga jõudsime nii kiire puuri omaksvõtuni ilmselt seetõttu, et olen iga päev pidanud mõned sõidud tegema ja pole raatsinud kutsikat üksi koju jätta. Koos oleme käinud nii metsas viburajal, tööl kui ka külas. Ja meil läheb hästi :-)
Pildil siis preili Yasmine koos ema Hollyga Margmani kennelis.

Esmaspäev, 13. juuli 2009

Teekond Parnassile

ehk Mägilanna lavadebüüt Vibuprintsessina on tehtud! Seda siis 12.juulil Ugala laval noorte vanamuusikute kontsertetendusel, mille lavastas Üllar Saaremäe. Kui juunis elasin palavalt kaasa Vendadele Lõvisüdametele, keda juhendasin lavastuses vibulaskmises, siis pühapäeval sain oma närvid ka ise laval proovile panna. Mnjah, kui ma nüüd ütleks, et süda ei puperdanud ja käed ei läinud niiskeks, siis ma ilmselgelt valetaks. Aga vähemalt said kõik kolm noolt õigesse kohta saadetud ja ega see tiheduski kõige hullem olnud. Märklauaks oli siis kuud imiteeriv valgussõõr peade kohal redelil (kaldenurk meenutas veidi meie killer-z´i ;)
Lavastus ise oli võluv ning lummas mind täielikult, meelsasti oleks seda ka saalist nautinud- suurepärane keskaegne muusika, mida mängisid noored muusikud, imeliste häältega solistid ning graatsilised tantsijad. Teater on võrratu!

Laupäev, 27. juuni 2009

In Memoriam Iris 27.02.2003- 27.06.2009

Iris Ivona Fest Kiefer!
Jääme Sind Eirikeriga igatsema- olid kõige toredam, armsam, targem, mänguhimulisem, ilusam ja parem koer, keda enda kõrvale tahta... Olid meile väga kallis! Kurb on ilma Sinuta!

Reede, 26. juuni 2009

Vennad Lõvisüdamed Rakveres vol4

Sellel nädalal toimuvad siis Vennad Lõvisüdamed viimased etendused. Inimesed on äkki avastanud enda jaoks selle vahva suvelavastuse ning etendused on pea pilgeni täis müüdud. Pühapäeval toimub lausa lisaetendus kell 22.00.
Mina aga toimetan vaikselt oma vibuasja ajada ning sellel nädalal on toimunud juba kaks trenni.
Elu teatri kõrval on omamoodi hõnguga. Istusin ühel päeval teatrikohvikus, kus einestas ka grupp jaapanlasi. Üks neist alustas minuga vestlust, uurides, et kas olen näitleja. Nimelt olevat sellele mõttele viinud teda mu omapärane näokuju, mida ka teine kohe kõrvalt kinnitas, et olla tallegi silma jäänud :-) Vot siis!
Aga kohvikust ka, ma lihtsalt pean seda kiitma. Esiteks on seal väga maitsvad toidud, supisõbrana leidub alati ka mulle midagi. Teiseks on portsud niiiiii suured, et näiteks supi kogus on 3x suurem kui mujal, mis tähendab, et mina lihtsalt ei suuda tervet taldrikutäit korraga ära süüa. Täna tellisin suitsukanapasta, mis tõesti vääris oma nime, sinna oli tõesti vist lausa pool suitsukana sisse pandud :-) Et julgen kõigile soojalt soovitada, et kui kõht Rakveres olles tühi, siis teatrikohvik, kus toit on maitsev, hinnad sõbralikud ning portsud suured, mis meeldib eriti meestele.

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Võistluskutse!

Mis: Klubide Karika 6. etapp
Millal: 27. juuni 2009 laupäev, kell 11:00, soojenduslaskmine 1 tund enne starti
Kus: Kotiku viburada, Vastse-Kuuste. Põlvamaa
Harjutus: jahiring, 1x28
Võistlusklassid: kõik ametlikud IFAA võistlusklassid
Stardimaks: lapsed ja juuniorid 75.- ja täiskasvanud 150.-
Korraldaja: Tartu Vibuklubi
Registreerimine: saata e-mail indrek@vibu.ee, märkida võistleja nimi, võistlusklass ja klubiline kuuluvus.Stardimaks kanda MTÜ Tartu Vibuklubi arveldusarvele 221020620168, Hansapank. Kokkuleppel võimalik ka kohapeal sularahas maksmine, kuid medalid tellitakse oma registreerimist ülekandega kinnitanud osalejate nimekirja alusel.Registreerimine lõppeb 25.juunil kell 15:00 !!!
Toitlustamine: supp (seljanka) 35.-, praad 45.-(hakk-kotlett) ettetellimisel, söögisoov palun lisada registeerimismeili.
Lisainfo: Rita-Anette tel 52 32 177

Laupäev, 20. juuni 2009

Vennad Lõvisüdamed Rakveres vol3

Suvelavastuse raames oli plaan vibusporti Rakveres veidi ka laiemalt tutvustada. Esimesed huvilised on leitud ning panen siia ülesse esmase treeningkava.
pühapäev, 21. juuni kell 12.30-14.15
neljapäev, 25.juuni kell 20.30-21.45
reede, 26.juuni kell 13.00-14.45
pühapäev , 28.juuni 13.00- 14.45

Trennis räägime veidi teooriast, teeme praktilisi laskeharjutusi ja loomulikult lustime ka veidi niisama vibu lasta :-) Treeningu hind on 75krooni, mis sisaldab varustuse rendi.
Kõik huvilised on oodatud!

Reede, 19. juuni 2009

Vibukütiorg versus Kirsiorg

Karl: "Mis selles Sofias siis nii erilist on?"
Mees vibuga: "Jah, tõesti, mina mõtlen juba ammu, mis selles Sofias siis nii erilist on..."
Karl:"Kes see oli?"
"See on Hubert, Kirsioru parim vibukütt. Ta on lihtsalt kade, et me Sofia Kirsioru pealikuks valisime. Tema arvates oskab ta ise kõike kõige paremini."

- katkend näidendist "Vennad Lõvisüdamed", mida ma just praegu vaatamast saabusin. Näidend on minu arvates jätkuvalt võrratu.
Miks ma just selle katkendi tõin, sellest saavad mägilased ja ka teised asjasse puutuvad vibukütid ilmselt ise aru. Eks juhatuse laiendatud koosolek ja mägilaste üldkoosolek ja loodetavasti ka mägilaste arengukava valmimine-kinnitamine toob selgust. Mina jään oma otsustele kindlaks ja olen nõus neid avalikult ka kaitsma.

Reede, 12. juuni 2009

Vennad Lõvisüdamed Rakveres vol2

Saabusin just seenevihmasest vibutrennist. Plaan oli esialgu veidi ennast treenida, aga tegeleda tuli hoopis Jan-i (Karl Lõvisüda II) näidendilaskudega. Janil on juba olemas oma vibu :-) Väike mure aga sellega, nimelt on vibu paremakäelise oma, Jan ise aga vasakukäeline. Olemas ka nooled, aga veidi liiga pikad. Aga vähemalt on algus tehtud. Uurisin siis veidi lähemalt, et miks nooled ei taha matti kinni jääda ja kipuvad purunema. Ja seletus leitud- nimelt on näidendi vibumatt võrratult kena dekoratsioonina (sellist tahaks endalegi viburajale), kuid paraku ei täida ta oma rolli, sest köis ja vineerplaat ei ole mitte see kombinatsioon, kuhu üks nool pidama tahaks jääda. Robi (Joonatan Lõvisüda) nooled jäävad nii kenasti kinni seepärast, et tal laseb päris tugeva vibuga, 15kg väljatõmme 28# juures, ja nooled suudavad ennast ilmselt puitu kinnitada, teistel osalistel on aga vibud pehmemad ning nool kinnitub vaid siis, kui köite asetus talle sobib.
Rakveres olen suutnud vibulaskmisega silma jääda veel paarile huvilisele, et algus on täitsa ok. Sain aru, et plaan on ka kohalik ajakirjanik meie klubiloomise kavasse kaasata, nii et eks näe, mis saama hakkab ;-)
Aga igatahes, kui oled Rakveres ja soov mõnes meie vibutrennis kaasa lüüa, võta ühendust
tel 52 32177!
NB! üks armas ja hästi kirjutatud artikkel vibulaskmisest Tartu Ekspressis -http://www.tartuekspress.ee/index.php?page=7&n=88&id=786, loetav pdf-ina. Pildil muide siis Monika Hõim, värske vibujahi meister :-)

Vennad Lõvisüdamed Rakveres

Eile oli siis esietendus. Minu arvates täiest suurepäraselt õnnestunud ja äärmiselt vahva tükiga tegemist. Kes veel ei ole pileteid ostnud, siis tegutsege kiiresti!
Ja loomulikult ei saa ma siis märkimata jätta, et esimese vaatuse vibulaskmine tabas kümnesse :-) Mõlemad Lõvisüdamed saatsid oma nooled kenasti üle vee märklauda ja teenisid sellega ära publiku aplausi. Timi (Karl ehk Korp Lõvisüda) üks nool põrkas küll matist tagasi, kuid kõik nägid, et ta tabas ja teised nooled jäi kenasti pidama. Ja nagu siseinfo räägib, siis viimastes proovides oligi vibulaskmine eelistegevus, nii et vähemalt 3 vibunakatunut on Rakveres leitud ;-)

Pühapäev, 7. juuni 2009

Eesti on saanud..

uued meistrid vibujahis - Monika Hõim ja Steve Morley siis pikkvibu klassis. Kõigi teiste värskete tiitliomanike nimede ja tulemustega saab tutvuda www.vibu.ee.
Palju õnne meistritele ja suur tänu ka võistluste korraldajatele! Rajad olid vahvad, suurepäraseid märke palju ja see ilmakindlustuspoliis tundus et tasus ka ennast täiega ära :-))
Hetkel endal väsimus nii suur, et pikemalt hetkel muljeid jagada ei jõua, sest kahepäevased võistlused ja lisaks pühapäev Rakveres on nõudnud oma...
* ka hetkel, kus kell on palju ja vihma sajab, laseb Väike Prints õues vibu- ei tea, kas püüdleb ka juba tiitli poole, et nii hoolega trenni teeb ;-)

Reede, 5. juuni 2009

Nüüd on see alanud!


Väikese Printsi vibuhaigus nimelt. Ka hetkel, kui väljas on veidi kergem sadu kui paduvihm, võttis ta vibu (Legendi!!!) ja nooled ning astus õue trenni tegema. Tuletan meelde, et vanust on tal ju kõigest veidi üle 2,5 aasta. Aga eks ma ise süüdi, kui kolmapäeval Kiidjärvel käies panin ta koos Marviniga vibu laskma. Kui hämaras koju tagasi jõudsime, teatas põnn, kes seni emme trenne kõrval vaadanud, et tema läheb nüüd õue vibu laskma. Emme arvamust, et kell palju ja õues külm ning pime, et peetud miskiks. Vähemalt ei sadanud kolmapäeval veel vihma. Eile, suures paduvihmas, õnnestus mul Eirikerile vaevalt selgeks teha, et vaja on Rakverre sõita ja äkki seal saab vibu lasta, sest koduaia trenn tundus nii ahvatlev. Rakveres ootasid meid vennad Lõvisüdamed ja Hubert, Kirsioru parim vibukütt ;-) ja tihe paduvihm. Ratsatrennid olid just lõppenud, linnapeal lippav hobune kinni püütud ja võis rahus keskenduda vibulaskmisele. Kuna kaks peaosatäitjat on sellised pisemat sorti tegelased, siis just neile viisingi oma kaks "Robinit" treenimiseks. Selles ka põhjus, miks Väike Prints Legendi sikutama peab. Ühesõnaga, vibulaskmine on nakkav, mida võib järeldada sellest, et lisaks mu oma põnnile, kes siis hetkel vapralt vihmas trenni teeb, kaaluvad ka vennad Lõvisüdamed isikliku varustuse soetamist. Mina loodan sealt igatahes kohaliku Rakvere vibuklubi algust ;-)
Pildil siis tulevane vibulootus Riias mänguväljakul

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis


algavad juba täna Räbikülas Valgamaal. Alates kella 18.00 võimalik siis võistlejate tulemusi võimalik on-line jälgida, kuna kasutatakse mobiilmärkimissüsteemi. Aadress http://www.vibu.ee/ .

http://www.vibuinfo.ee/foorum/viewtopic.php?f=1&t=229- sellelt aadressilt leiab veidi üldinfot. Mobiilmärkimise kiituseks pean ütlema, et tegemist äärmiselt mugava, kiire ja mõnusa süsteemiga, mida EBHC2008 ka ise juhtusin kasutama. Sealt ka minu tähetund, kus esimesel päeval, mille lõpetasin 5-6 kohta jagades, selgus, et päeva esimesel poolel olin pikalt 2.kohal püsinud :-) Sellel aastal ma konkurentsis paraku pole...

Ilmataat on lubanud tõsiselt s*tt vibuilma, nii et kummikud ja vahetusriided on seekord lausa kohustuslikud.
Meenutuseks siis pilt 2007 EMV Tehvandilt, kus minu osaks sai jäi siis 4.koht - neid on mul üldse kuidagi paljuvõitu läbi aastate....

Eesti Meistriv

Reede, 29. mai 2009

Kuri olen

Kuna mitte keegi ei suvatsenud mind informeerida, et ma siiski ei sõida Hispaaniasse, siis jäid-jäävad minu jaoks ära/lükkuvad edasi:
* osalemine Inglismaa meistrivõistlustel
* operatsioon (jalaveenid)
* osalemine valimisjaoskonna töös
* osalemine Eesti Meistrivõistlustel
* teha koostööd võimaliku tulevase tööandjaga..
Tegelikult ka teeb tigedaks.

Tuuline trenn

Meie 21-päeva plaanist õnnestus meil Monsaga eile mõlemal erinevatel ettekäänetel viilida. Täna tuli seega trenn tõsisemalt ette võtta või vähemalt nii me ise plaanisime. Aga võta näpust, ilm mängis meile oma vimpka. Täiesti uskumatu, aga tuul lihtsalt lõhkus matis meie nooli: mul 3 ja Monsal 2 noolt ehk kahepeale kokku pea terve komplekt :-( Tuleb tunnistada, et sellist hävingut matti lastud nooltega varasematel hooaegadel kohanud-kuulnud pole. Ühesõnaga lõpetasime me trenni, et säästa oma viimaseid nooli ja otsustasime selle asemel hoopis rullitama minna.
Laenutasime aga vapralt varustuse ja asusime vapralt oma oskusi proovima. See, kui koomilised me ise endale tundusime, et ole vist pooltki sellest, millised me teistele näida võisime. Igatahes sai omajagu kätega vehitud ja abituid tasakaalu otsivaid liigutusi tehtud. Tempo oli ka selline, et 5 ringi läbimisel õnnestus meil 3 korral näha sama prillidega noormeest ja ühte pikakoivalist tütarlast meid mööda tuiskamas. Igaks juhuks me 5 kilomeetriga ka piirdusime, sest pole veel selge, millised lihased endast lähipäevadel märku võivad anda :-) Aga suvel plaanis komplekstreeningud: vibu-rullitamine-ujumine Emajões. Vot nii!

Kolmapäev, 27. mai 2009

Vennad Lõvisüdamed

Oma juunikuu nädalavahetuse veedan just selle suvelavastuse raames Rakveres :-) Õpetan kõik, kes käeulatusse jäävad, vibu laskma. Täna tegin algust- peategelased on oma esimese koolituse juba saanud. Iga etenduse raames saavad ise vibulaskmises kätt proovida ka umbes paarkümmend pealtvaatajat. Ühesõnaga- tulge teatrisse!!!

Teisipäev, 26. mai 2009

10 jardi..


.. on siis hetkel see kaugus, millelt mina treenima asusin. Tegelikult olin ma sellele hooajale valmis üldse käega lööma, sest... (järgneb pikk vabanduste ja ettekäänete ja enesehaletsuse laviin). Õnneks on aga olemas sõbrad, kes sind käekõrval trenni, võistlustele ja ka igalepoole mujale tirivad. Hetkel on selleks siis Laululava treeningplats, kus me Monsaga siis oma pääste ja ankurdus ja muidu perfektset sooritust segavate faktoritega rinda pistame. Mõtlesime, et vaatame, mis juhtub, kui 21-päeva järjest trenni teha :-) Hullemaks ju ikka enam minna ei saa. Tänane päev jääb muidugi vahele, sest Monsa läheb Räbikülla 4-noole ringi võistlustreeningule, kuid mina teen väikese koduse treeningu, sest mul polegi 4 korralikku noolt ja laskmisega otsustasin, et seni, kuni ma 10 jardist jagu saanud ei ole, mina kaugemale ei lähe. Eile tundus, et niipea ma 10 jardist kaugemale ei jõua... Elame-näeme!

Kolmapäev, 20. mai 2009

Mägilaste reisikirjad vol 4




Kell tiksus hirmuäratava kiirusega, kui kihutasime rajalt enda arvates täiesti otse soolakaevanduse poole. Aksi arvates oli ainult üks asi kellaajast hirmuäratavam ja kiirem, nimelt mina meie Seati roolis. Mägiteed, ise teate ;-)
Kellaaeg rõhus meid aga seetõttu, et kuuldavasti pidi kaevandus olema vaid kella 5-ni avatud. Umbes 10 minutit enne viit nuputasime üheskoos erinevaid vabandusi välja, kuidas ikka sulguva muuseumi ukse vahel varvas sisse saada. Kohapeal selgus, et kell 5 on lihtsalt viimase grupi sisenemise aeg ja olime kenasti graafikus. Arvestades, et meilt pileti vastu äravõetav summa oli päris arvestatav- 17 eurot nägu, siis usun, et oleksime ka veidi hilinedes jutule saanud. Alustuseks anti meile selga valged riided- püksid ja kapuutsidega jakid, mis teiste inimeste puhul pidid neid kaitsma kaevandusmustuse eest, kuid otse porisest metsast saabunud vibulaskjate puhul kahtlustasime me vastupidist, nimelt seda riided olid mõeldud selleks, et meie kaevandust ära ei määriks :-) Igatahes andis kapuutsid korralikult teravanurkseks sikutada ja lõõpida, et " pane meeter, neeger" ja " õhtul me tuleme" (vt ka sinu jaoks on see karneval, kia karneval- vol 1-s)
Aga kaevandus oli vinge ja väärt iga äraantud eurot. Nimelt kuulus ekskursiooni sisse sõit kaevandusse ja tagasi pisikesel elektrirongilaadsel elukal, millel sai kaksiratsi istuda. Kaevanduses endal kasutati liikumiseks kondimootorit, tagumikuliugu puitrennidel ning seikluse tipuks oli laevasõit maa-alusel soolaveejärvel. Kogu seda lugu ilmestasid erinevad humoorikas-ajaloolised videoklipid kaevanduse ajaloost ja sellega seotud inimestest, põnev maa-alune piiriületus Austria-Saksa suunal ja vene päritolu giid Svetlana. Svetlana oli oma emakeele suht ära unustanud ning venekeelele eriti reageerinud, suhtles ta meiega inglise keeles ja väitis, et eesti päritolu külalised on nende kaevanduses suht harvad eksikülalised, viimati nähtud eelmisel suvel. Kaevanduses sai selgeks ka Mirabelli aedade tekkelugu ja järgmine lugu tuleb siis juba Salzburgi külastusest navigatsiooniseadmete kaasabil ning kunagi jõuan järjega ehk ka pühapäevase võistluseni :-)

Mägilaste reisikirjad vol 3




Selle sõbraliku suksu veetud vanker tõi meid teisel päeval kollaselt rajalt tagasi laagripaika. Arvestades, et olime ligi kuus tundi mägedes turninud, siis oli tõeliselt mõnus hobuvankris loksudes austria maitsestatud õlut juua ja täiel rinnal mägilaste jahimarssi laulda- teate küll see "ma kaminatoast võtan keebi"... ja " aeg on pakkida vibud ja kohvrid".
Igatahes ei väsi ma kordamast, et uhke ja hää on olla mägilane :-)
Tulemused ära antud, komplekteeriti kiirelt kaks autotäit reisijaid sõiduks soolakaevandusse. Aga see on juba järgmise loo teema.




Mägilaste reisikirjad vol 2




Enne kui asun andma ülevaadet meie laupäevastest tegemistest, räägiks ära veel väikese õpetliku loo meeskonnatööst. Nimelt peale reedeõhtust registreerimist võistluspaigas asus meie 4-liikmeline Seati-seltskond tagasiteele Thalgausse. Seoses erinevate teetöödega tekkis küsimus, et milline mahakeeramine peateelt viib meid kõige otsem võõrastemajja. Roolis olnud Aksil olid küll omad kahtlused, mina vaikisin nõutult- peale minu Riia-seiklusi ma eriti topograafilistel teemadel ja muidu orienteerumises sõna ei võta. Valjuhäälselt kinnitasid Monsa ja Taunts, et nemad teavad täpselt ja tuleb neid kuulata, mille tagajärjel sõitsime pea Salzburgini välja, enne kui õnnestu vajalik tagasipööre teha. Millepeale Monsa elutargalt tähendas, et loomulikult peab neid Tauntsiga kuulama ja tihti on neil ka õigus- ainult et iga inimene peab ikka ise aru saama, millal see õige kuuldavõtmise koht ja aeg on ;-)

Laupäevane rajalesõit kulges ladusalt ja peale väikest jalgsimatka, korraldajad ise olid hinnanud rajale jõudmise ajaks u 20 minutit, olimegi esimeses kollase raja märgis. Vahvad krokodillid jõekäärus. Rajal oli kokku 30 märki, paljud märgid aga koosnesid loomagruppidest. Talagova 2002 rajameistritele on üldse omane väga kunstipäraste märkide ja laskesituatsioonide loomine. Kuulsaim neist on ehk mägijõel kalastav karuperekond, kuhu kuulusid kaks neljal jalal seisvat emakaru, püsti seisev isakaru ja pisike kahel käpal seisev karupoeg, kes kõik maia näoga sihtisid hõbedasi traadi otsa paigutatud lõhesid. Nooli võis lasta omal valikul ükskõik millisesse karusse, kätte sai neid aga ainult kahest äärmisest, tagumiste karude laskmise puhul tõid rajameistrid nooled õhtul laagripaika. Vahva oli ka raisakotka paar, kes olid ametis pisikese 3D jänese kallal, kes oli kunstiliselt "verest" punaseks pihustatud. Eesti võistlejatele pakkusid aga kõige suuremaid väljakutseid loomad, mis olid paigutatud väga raskete nurkade alla, kus ka looma tabamisel võis arvestada rikosheti ohuga või loomad, kelle süda oli varjatud. Südamed tekitasid eriti probleemi just plokkvibudele, sest suur osa loomi olid võõrad ja märkidel olevate piltide kvaliteet ei andnud mingit aimu, kus süda täpselt olla võiks. Maastik oli muidugi hingematvalt ilus, järsud mäenõlvad, puhtad hämarad metsalused (me Monikaga ei suutnudki välja selgitada, mis puudega tegemist, lehed meenutasid veidi pärna ja veidi sarapuud), kus õnnestus vilksamisi ringilippamas näha ka ühte hirve. Mustad kollaste täppidega salamandrid, keda eelmisel aastal rohkel mahalangenud lehtedes oli askeldanud, sellel aastal kahjuks näha ei õnnestunud. Maapinda katvad lehed olid ronimisel samas ka päris ohtlikud, sest öösel sadanud vihm oli maapinna märjaks kastnud ning kui lehtede all juhtus veel ka mõni puuoks olema, siis oli libisemine koos kukkumisega garanteeritud. Keerulisematesse kohtadesse olid paigutatud laskumiseks köied, et vibulaskjad koos oma varustusega ikka ühes tükki kohale jõuaks :-)

Teisipäev, 19. mai 2009

Mägilaste reisikirjad vol 1


Reede varahommikul võtsid 15 mägilast ja nende sõpra suuna Riia lennujaamale. Münchenis tekkisid esimesed lõbusad hetked autorendis, kus selgus, et "sinu jaoks Tuisk on see karneval, kia karneval ;-) " Ei tea, kas oli see Tuisu-Tomi pikk nägu või midagi muud, aga Kia ei liikunud paigast ja asendati kiirelt teise autoga. Aga karneval
jäi :-)) Kaks autot ja väikebuss kaunistati mägilaste ja eesti lippudega ning sõit Thalgau suunas võis alata. Kiirteel tõid meie lipud kaasliiklejatele naeratuse näole ja tekitasid elevust. Thalgaus seadsime ennast sisse imearmsas võõrastemajas otse kiriku kõrval, et oleks hää kerge kirikutorni järgi koduteed leida ja ega hommikune kellakontsert lase ju sisse ka magada.
Asjad tubadesse tassitud, sõitsime võistluspaika ennast registreerima. Talagova klubi võistlustel on vahva eripära, et inimesed saavad ise grupid moodustada- reegel oli vaid see, et ühes grupis ei tohiks olla rohkem kui 2 plokkarit ja kokku 6 laskjat. Kuna osalejaid oli aga oodatust siiski rohkem nii 350-400 vahel, muudeti grupid 7-8 liikmelisteks, mis tähendas, et eestlastest sai kaks gruppi- ühes Mägilanna, Monsa, Taunts, Aks, Kaupo, Virkus ja Heiki ning teises Maario, Vihand, Merilin, Karin, Liivakas, Inge, Siret ja Tuisk.
Grupid said laupäevaks stardiajad 10-minutiliste vaheaegadega ja reede õhtul sättis osa vibuküttidest ennast varakult magama, teine osa jäi aga pikalt-pikalt ilmaasju arutama ja pokkerilauas tõde otsima. Loomulikult magasid mõned meist hommikul magusasti sisse.
Hommikusöök oli maitsev ja imearmas oli võimalus keeta endale just ise nii kõva muna kui keegi seda soovis. Soovijatele aga valmistati kõrval köögis ka härjasilma. Tugev hommikune kehakinnitus oli hädavajalik, sest ees ootas 6 tundi tõsist mägisel viburajal turnimist.
http://picasaweb.google.com/monikah30/Talagova2009- pildid Monika kaamerast, kes naasis Austriast kolmanda kohaga :-)

Teisipäev, 12. mai 2009

Talagova 2009- vabad piletid

Mägilaste vibuklubi sõidab sellel aastal juba kolmandat korda Austriasse, osalemaks oma sõprusklubi korraldataval ülipopil bowhuntingu võistlusel. Tegemist nii vahva asjaga, et sellel aastal kasutati juba eelregistreerimist, sest rajad ei ole ju kummist ja eelmisel aastal ületas osalejate arv 400. Kõva sõna võistluse kohta, mis esindab nn lustilaskmise formaati :D Eks mägilaste Highland Hunteritki sai välja reklaamitud kui Talagova stiilis vibulaskmist, kus olemas oli nii liikuv kui ka ujuvad märklauad.
Sellega seoses ka teadaanne- kuna kaks mägilast paraku sõita ei saa, siis on meil üle vabad lennukipiletid, millel neljapäevani nimemuutmisvõimalus. Lend ise Riiast reede hommikul, tagasi esmaspäeval. Keda huvitab, andku aga teada.

Highland Hunter

ehk Mägilaste esimene päris oma võistlus on tänaseks siis möödas ja läbi saanud. Ja sisaldas see just täpselt seda kõike, mida üks suurematsorti ürituse korraldamine ikka- palju tööd, magamata öid, pisikesi möödalaskmisi ja lõpuks siis väsinud aga õnnelikke osalejaid. Ja neid oli omajagu- juba ainuüksi piiritaguseid vibukütte Lätist, Leedust, Venemaalt, Soomest ja isegi Inglismaalt oli kokku ligi nelikümmend. Täpsem osalejate arv tuleb mul protokollidest veel välja otsida, aga jäi ta sinna seitsmekümne kanti.
Kiidi nõlvad on vibulaskmiseks ideaalsed. Ühiselt sai vastu võetud otsus, et just Kiidi saab ka järgmisel aastal olema mägilaste vibulaagri toimumise kohaks. Ja nagu selle aasta alguses sai välja lubatud, korraldavad mägilased järgmisel aastal ka Eesti Meistrivõistlused Bowhuntingus. Juba laagris sai alustatud järgmise aasta ürituse rahvusvahelise promoga ja kuigi kuupäevad on veel lahtised, tuli meie sõprusriikide esindajatelt jaatavad vastused. Kahjuks ei osalenud meie võistlusel küll ühtegi Austria esindajat, kuid juba sellel reedel sõidavad mägilased ise Talagovasse asja kaema ja sõprussidemeid uuendama. Ja mis siin pattu salata, pisikest promotööd on oodata ka rahvusvaheliselt FITA liinilt, seda enam, et eestlased on saanud endale kaks FITA 2-taseme treenerit juurde :D

Esmaspäev, 4. mai 2009

Maailmatippudest vibutreenerid algajatele- mägilaste eri

Mägilaste laagri ettevalmistused on täistuuridel käimas- jäänud ju ka loetud päevad. Ja võrreldes mägilaste esimese aasta laagriga on kvalitatiivne hüpe arvestatav. No milline teine vibulaager suudab algajatele pakkuda maailmameistrite poolt läbiviidavat vibukoolitust!! Steve Morley ja Katrin Virula on igatahes valmis huviliste olemasolu korral seda tegema. Samas võimalik proovida ka kätt 3D rajal. Hind on ka täiesti sümboolne- 25o kr inimene koos varustusega- tavaline vibujaht rajal maksab juba 300-350 krooni nägu. Igatahes, kui kellelgi asja vastu huvi tärkas, siis andke aga teada- helistage või kirjutage või jätke kommentaaridesse sõna.


Laager ise ja mägilaste võistlus Highland Hunter on kohale suutnud meelitada täitsa põneva rahvusvahelise seltskonna- lisaks eesti vibuküttidele tulemas külalised Soomest, Venemaalt, Inglismaalt ja loomulikult Lätist-Leedust.

Pildil fieldi maailmameister 2008 Ülar Teppo ja mina

Reede, 1. mai 2009

Minu Põlva

Minu päev Minu Põlva talgujuhina oli lihtsalt suurepärane! Kohale tulid just õiged inimesed, inimesed, kes soovivad midagi ära teha ja muuta. Ja kui mul oli väike ebakindlus, et mis teha siis, kui kohaletulijatel ei ole endal konkreetseid mõtteid-ettepanekuid, küsimusele KUIDAS?, siis vastupidi, pea kõik kohaletulijad olid oma teemad kenasti ette valmistanud ja ning neil oli, mida teistele öelda. Päev oli pikk ja meie koja ainuke probleem oligi see, et loodud õhustik osutus nii viljakaks ja meeldivaks, et raske oli lahkuda.. Ilmselt väike kivi minu kui talgujuhi kapsaaeda- kell oli kõvasti neli läbi, kui lõppsõnad kõlasid ning seda vaid selleks, et õige pea uuesti kokku tulla :D Ja pisikesed heateod said juba täna tehtud- kastitäis komme Kalevilt Tilsi lastekodule saadetud ja kirjutusvahenditega toetatud Põlva Noortekogu. Nädalavahetusel siis ootamas mind veidi pikem töö, et kõik mõtted kenasti internetti sisestada ja päevast ka pikem kokkuvõte kirjutada.
Aitäh Minu Põlva inimestele!

Pühapäev, 26. aprill 2009

Väga eestlaslik


Nii, nüüd tundsin, et pean ka veidi Minu Eesti teemal sõna võtma. Ära on väsitanud see pidev jorin teemal, et küll on keeruline ja mis ikka mõtetest saab ja kes ikka garanteerib, et asjad ellu viiakse. Mul on vastus- meie ise ikka, kes jumala pärast siis veel?!

Huvitav, kas inimesed juba ära väsinud ei ole ootamast, et keegi tuleb ja elu ilusaks teeb. Ja selleks tegijaks võiks olla riik nagu ma aru saan. Aga juba ammu on meelest läinud tõsiasi, et riik oleme meie ise.

Ühesõnaga, kõik need, kes tunnevad, et neid takistab kohale tulemast tõsiasi, et mitte keegi ei garanteeri, et nende suurepärased ja briljantsed mõtted ellu viiakse, neile on mul lihtne soovitus- mõelda välja, KUIDAS saaks need head või vähemalt parimad mõtted ellu viidud. Näiteks kui teil on väga hea mõte, mille elluviimine jääb raha taha- siis palun mõelge, kuidas ja kust seda raha saada. Ega raha maailmast veel kadunud ei ole, isegi masu ajal mitte. Tegelikult on samal ajal, kui osad eestlased nii väga viriseda ja teisi eestlasi nö "süüa" armastavad, väga palju neid, kes abivajajale alati abikäe osutavad- on see siis annetuse näol või mõnel teisel viisil- tuletame meelde, kui edukad on kasvõi meie annetuskampaaniad või meedias esitatud üksikjuhtumid, kus abipakkujatest puudus ei tule.

Ühesõnaga, need kes otsivad vabandus, miks mingit asja teha ei saa, neil polegi aega ega resurssi lahenduste leidmiseks.

PS! Nõustun, et kampaania on veidi keeruliselt kommunikeeritud, kuid mina olen oma küsimustele vastused saanud ja ennast Põlvasse talgujuhiks kirja pannud. Selle asemel, et joriseda, lähen toetan neid, kes tõesti tahavad meie elu Eestis paremaks muuta- Eesti on ju meie ühine kodu :D

Esmaspäev, 20. aprill 2009

3D 100looma ja Leedu meistrivõistlused


Mägilane Toomas Tuisk on nüüd Leedu bowhuntingu meister :-) Inge Sirkel-Suviste, veel ei ole mägilane, aga ka Leedu meister bowhuntingus. Maario Hansman võitis aga 3D 100animal maratoni. Ja mulle mõlemal võistlusel läbi higi, vere ja pisarate pronks

Pühapäev, 12. aprill 2009

Liivimaa Karikas 2009


Vibuklubi Amazones & Läti Vibuföderatsioonil on au kutsuda Teid Lõuna-Eesti & Põhja-Läti ühisele võistlusturniirile:

“Liivimaa Karikas" — 2009, I etapp.

Millal: 11 Aprill.2009.

Kus: Cesise Vanas KindlusesHarjutus: Rada koosneb 28 märgist. 3D märgid - IFAA märkimata kaugustega Looma Ring.

NB! Keskaegsed riided on soovituslikud!Viimane osalemisest teatamise tähtaeg 09.04.2008 Parimate soovidega & kohtumiseni Cesis,Veiko Juurma +37126542342


Kui minu nagu teistegi vibulaskjate postkasti selline kutse potsatas, siis esimese hooga nentisin kahtsusega, et pean samal päeval Kotiku rajal algajate vibulaskjate õpetamisega leiba teenima ja seetõttu jääb antud võistlus minu jaoks ära. Paraku selgus aga reede hilisõhtuks, et minu rajale jõuab kohale heal juhul vaid 10 inimest, mis tähendas, et minu kohalolek ei olnud primaarne ja Hendrik saab nende juhendamisega suurepäraselt ka ise hakkama.

Nii panin laupäeva varahommikul endale selga peene printsessikleidi, pakkisin kaasa oma 4 viimast noolt ning leidsin endale Aksi, Aivari, Saba ja Kaupo näol toredad reisikaaslased. Marsruudil Tartu-Külitse-Kastolatsi-Valga-Cesis oli meil lõbu laialt.

Cesise lossihoovis ootasid meid 3märgiga harjutusplats ja 14-märgiline 3D rada. Kohal olid mitmed kohaliku televisooni esindajad ja ajakirjanikud, kellest TV3 ka minu punase kleidi ja printsessikrooni õnge läks ja minul intervjuu palus.

Harjutusplatsil õnnestus mul vabaneda 2-st oma noolest- üks purunes neist märklauas, põhjuseks ilmselt mingi varasem mikromõra, teise suutsin ise vastu matiserva pilbasteks lasta. Ühesõnaga, 3-noole ringile minekuks mul nooli polnud... kus häda kõige suurem, seal konkurent Inge- Eesti sisemeister- oma nooltega kõige lähem. Ehkki Inge nooled olid märgatavalt lühemad kui minu omad, andis mulle siiski teatava kindlustunde teadmine, et vajadusel saan ma neid siiski kasutada. Esimesed märgid- ilves ja saarmas said ära võetud ning siis jõudsime päeva märgini- kiviklibus istuv jänes. Esimene lask- oma noolega- mööda. Teine lask - oma noolega - mööda. Kolmas lask ja 10 punkti. Noolte järele minnes selgus, et kõik möödalasud olid maksnud nooltele elu.. ehk ees oli veel 25 märki ja minu nooled kõik hävinud :-( Esimene ring lõppes 3 nulliga ja 182 punktiga, mis arvestades raja raskustastet oli ikka piinlik küll. Inge tulemus oli vist 204 ja Kaisal, minu teisel arvestataval konkurendil- 200 punkti. Ja siis algas teine ring. Ja seda nimetan ma küll elu tulemuseks- 14 märgis vajasin vaid kahel korral teist noolt ja punktisumma ringil kokku 250 punkti. Ja seda veel võõraste nooltega! Meeste longbow päevatulemus oli 484 punkti ja lätlasest Andris oligi vist ainuke, kes longbowga ühe ringiga samuti 250 punkti suutis lasta. Nooli Ingele tagastades- kõik ühes tükis!- selgus, et kaotasin talle vaid 4-punktiga... Tema tulemus- 436 punkti oli minu mäletamist mööda ka minu enda eelmise aasta võidusumma. Aga eks oleksi ju veidi inetu olnud teda tema enda nooltega võita ;-)

Teisipäev, 7. aprill 2009

Minu vibuhoo avamine

..toimus pühapäeval Viljandi lossimägedes. Võrratu ilm- kevadpäike, liblikad; suurepärane seltskond- läksin rajale parimatest parimatega- Aksi ja Tauntsiga nimelt; tõelist laskmisnaudingut ja väljakutset pakkub 3D rada 20 loomaga kahe 1-noole ringina. Super! Suutsin teha mõned tehniliselt väga suurepärased lasud. Moraalselt olin tegelikult peale oma siselaskmise märgipaanikat valmis selleks, et tulemust ei tule ja olen viimaste seas. Tulemus oli üpris keskpärane, kuid samas jäi mul naisteklassi kolmandast kohast vaid 4 punkti puudu ning need neli punkti kaotasin ma naiste siselaskmise meistrile, nii et häbeneda pole midagi. Pigem meeldiv üllatus ja äratundmisrõõm, et minust ei pruugi kunagi saada head siselaskjat, kuid bowhunterina on minus potensiaali. Kui siselaskmisel tabas mind märgipaanika ajal küsimus, et tahan ära- miks ma seda teen? siis Viljandis sain vastuse - sest laskmine on lahe, nii nagu ma seda kogu aja olen väitnud. See lihtsalt on kaiff, kui lased koos plokkaritega ühes märgis 30 punkti ehk kõigi nool on väikses südames. Ja seda juhtus paaril korral. Ja päeva tipp oli muidugi rebane, kus plokid korjasid mõlemad 8 punkti, mina oma lonkariga aga 10 :-) Ühesõnaga, I´m back in business ning Leedu 100animal hoidku alt, siit ma tulen!!! (vot ei tea, mis siis saaks, kui ma veel trenni ka teeks ;-)

Pühapäev, 22. märts 2009

Target panic

Nüüd on ta siis kohal...

Neljapäev, 19. märts 2009

Täna oli siis taas trennipäev ehk järjekorras juba neljas mõtestatud trenn. Teisipäeval panin üle pika aja ka Zakslasele nööri peale ja see, mis juhtuma hakkas, ei olnud ilus. Asi läks õige veidi paremaks, kui Mart aitas mul sõrmuse ümber paigutada. Põhiline mure, et nooled paremal- ja põhjuseks ilmselt kole pääste, mis Mardilegi silma jäi. Täna hakkas midagi meenuma seoses seljaankru kasutamisega ja mõnes seerias suutsin isegi nooled ühele joonele saada. Kõrgusega on ikka probleeme, sest minus kipub välja lööma sportvibu laskmise alge- vähe sellest, et ma Katsi stiilis nööri kõigepealt üle tõmban, ma sikutan ta ka valele kõrgusele...

Teisipäev, 10. märts 2009

Tagasitulek


Käisin täna trennis. Sortisin endale vanade noolte seast välja pihutäie selliseid enam-vähem poolpiduseid nooli ja võtsin riiulist 15kg Legendi. (Nigeli Inglismaalt saadetud nooled on ikka veidi liiga rasked mulle. 20 jardi kannataks ehk veel lasta, aga flindi jaoks on nad juba keerulised, seda enam, et olen täielik vaistulaskja)No nagu päris algaja kohe. Ehkki päris algajale ma muidugi 15kg vibu kindlasti ei soovitaks. Aga minu jaoks, kes ma 15kg vibust ehk 13,5kg välja tõmban, on tagasitulek minu 40naelase Zakslase 35naelasest väljatõmbest siiski märkimisväärne. Ja milline on siis eesmärk?- kõik mu tehnika on kuskile talveunne vajunud selles vahepealses trennivabas ja stressirohkes perioodis, et tuleb alata algusest. Hetkel ei julge lubadusi anda, kus ja kui tihti ma trenni tegema hakkan, aga täna heitsin ma isegi tööl pilgu taharuumidesse, et kas sinna mahuks vibumatt ära... Elame-näeme, mis saama hakkab. Igatahes on mu tase niivõrd langenud, et juba veidi piinlik hakkab teisi õpetades ;-) Püüdsin siis täna analüüsida, et mida ma teen ja milleks. Kummaline on see, et olen võrreldes eelmise sisehooajaga hakanud hirmsasti kiirustama laskmisega ning ma ei suuda kuidagi meenutada, kuidas ma ennast eelmine hooaeg kontrollida suutsin?! ja teiseks olen ma ikka täielik vaistulaskja.. Aga vähemalt on mul nüüd mingid lähtepunktid. Tuleb lihtsalt lasta, tuleb oma noolehirm ära lasta!

Neljapäev, 26. veebruar 2009

Kits kärneriks?!


mõtlesin pikalt, et kas kirjutada sellest või ei.. Aga kuna ma täna endale veel ühe kohustuse ja edeva tiitli juurde sain, siis mõtlesin, et teen selle siis selle avalikustamise ühekorraga ära. Et kaua ikka varjata. Nimelt valiti mind täna Põlvamaa turismiettevõtjate poolt ennast esindama Lõuna-Eesti Turismi SA nõukogusse. Et siis teine nõukogu koht juba - esimene oli siis Põlvamaa Arengukeskuse nõukogus. Selle kõige taustal oli ju arvata, et varem või hiljem jõuan ma kohalikule poliitikamaastikule. Nimelt rabati mind täiesti ootamatu ettepanekuga 23.jaanuaril, mil minu kandidatuur esitati ja valiti Reformierakonna Põlva PKO juhiks. Jah, olen nüüd oravate parteis ja ise sellega rahul :D

Poliitika tundub tänapäeval selline sõimusõna olevat, et olen täiesti meeldivalt üllatunud, kui paljud minu praegustest sõpradest-tuttavatest tegelikult on juba reformikate liikmenimekirjas. Ja kui positiivselt nad minu otsust vastu on võtnud. Tore, et mul mu sõpradega sarnane poliitiline maitse on.

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Tartu Vibuklubi Vastlaturniir


sai peetud seekord Potimetsal. Sellel ajal, kui lapsed ja tõbised (st mina) toas kaminasooja nautisime, pidid kohaletulnud vibukütid läbima metsas 14-märgilise määramata kaugustega ulukiraja. See, et rada trikke täis ja mägilaste koduraja tiitlit kannab, sai aimu juba sellestki, et mitte kõik ei väljunud metsast sama arvu nooltega, kui sinna minnes. Selles lahingus pälvis aga võidu Monsa 208 punktiga, kellele järelikult ilma asjata juba teist aastat järjest pole Aasta Mägilanna tiitlit omistatud :-) Nagu teise koha saavutanud Neeme (204 punkti) ütleski- et õiglus ja tasakaal maailmas jäi püsima, naine võitis. Kolmanda koha sai aga viimasel ajal suurepäraseid tulemusi näidanud Kuldar. Sellest aga ei piisanud, et pääseda tuppa sooja supi ja kuklite juurde. Välja oli hõigatud ju ka vibusuusatamine. Ja mitte lihtsalt suusatamine, vaid paarissõit. Nagu mul aknast õnnestus näha, sai gravitatsioon vähemalt ühest paarist jagu...
Igatahes suur-suur tänu korraldustiimile ja köögitoimkonnale. Oli vahva üritus, ja kes kohale tulla ei saanud, eks te vaikselt siis kahetsege :-)
Pildil siis tulevane vibukütt Potimetsal EV 91 sünnipäeva tähistamas

Reede, 20. veebruar 2009

Pangalaen

"Emme, ma sain pangalaenu! " teatas Eiriker ükspäev õnnelikult. Üllatunult tõstsin pilgu arvutist, et näha, kuidas põnn asus minu eelmise töökoha visiitkaarte lauale laduma.
"Emmele!"
Vot sulle siis sähh!
Oleks siis elu nii lihtne :-))

Pildil Eiriker lasteaias- ma polegi veel uurinud, kas ta seal ka juba pankuri ametit peab.. Või kuidas nad seal oma finantsasjadega ise hakkama saavad, sest minu pisike finantsgeenius on teisipäevast saadik kodusel ravil.

Pühapäev, 15. veebruar 2009

Tondimatsid ja pruudirööv


Iga turismimess on Musta Noole Vennaskonnale olnud eriline. Neli aastat tagasi tegi selle eriliseks see, et see oli meie jaoks esimene. Teisel aastal tegi selle minu jaoks eriliseks see, et jagasin ennast oma väikse ilmakodaniku ja messi vahel. Kolmandaks aastaks oli Põlvamaa ettevõtjatest tekkinud meeskond, kes pälvis oma boksikujunduse ühtsusega ära tunnustuse.
Selle aasta märgusõnad olid aga Tondimatsid ja pruudirööv.
Tondimatside ellukutsumise eest võlgneme tänu ja suure kallistuse Terjele, pruudiröövi tiimi kuulusid aga Hendrik, Tarmo, Annika ja Mägilanna isiklikult. Ja ilvese liha olen ma nüüd ka maitsnud, emumunast omleti tegemine vaadatud.
Tegelikult olen ma sellest nädalavahetusest täitsa väsinud ning pikemat ülevaadet messitoimetustest ei järgne. Tahtsin lihtsalt öelda, et Põlvamaa turismiettevõtjad on üks lahe kamp ja mul on au ja hea meel kuuluda nende hulka. Tänan teid, et olete olemas!

Neljapäev, 5. veebruar 2009

Rahvusvaheline/rahvuslik vibuprintsess


Ilmselt võib mind veidi õnnitleda- nimelt teatas minu postkasti saabunud kiri, et olen ametlikult ja täieõiguslikult NFAS-i liige (National Field Archery Society). Veidi murelikuks tegi mind küll see, et kui kirjas oli minu vanusegrupp märgitud "teadmata", siis kaardil lausa kriipis silma sõna Senior. Et selles valguses on täitsa kena, et ühes teatavas kommentaariumis tuhandete-naiste-lemmiku poolt mind jätkuvalt nooreks ja ilusaks nimetati ;-) Kats muidugi selgitas, et see senior on Inglismaa mõistes täiskasvanu. Aga igatahes on mul nüüd täielik õigus erinevatele rahvuslikele tiitlitele kandideerida, kui ma juhuslikult mõne tähtsa võistluse ajal Robin Hoodi kodumaale peaks sattuma. Iseasi kuidas see rahvusvahelistele suhetele mõjub. Nimelt käis on Kats mõni aasta tagasi Inglismaal ja tegi kohalikele naiste korralikult tuule alla ja tõi karika koos tiitliga ära koju. Loodetavasti on marionite ego taastunud, kui karta on, et kui meie Monsaga Katsi trikki korrata suudaks, siis vaevalt et Eesti vähemalt inglise naisvibulaskjate seas enam eriti popp on ;-) Klubi, mille liige ma nüüd olen, on Salamander F.A.C. Tegemist väikse eksklusiivse klubiga, kuhu vähemalt 2008 aasta suvel kuulusid ainult rahvuslike ja/või rahvusvaheliste meistritiitlite omanikud. Et minu tulekuga siis tase veidi langeb... Aga tänud Nigelile toetuse ja usu eest minusse, sest ju ta loodab, et kunagi ma mingi tiitli ikka kuskilt ära nopin ;-)
Pildil siis mina omas elemendis- algajate vibulaskjate punkte märkimas Musta Noole Vennaskonna kodurajal Kotikul. Muide, kes tahab minuga silmast-silma vibuküsimusi arutada, siis suurepärane võimalus selleks avaneb juba järgmisel nädalal Tourest messil Tln-s. Tulge Põlvamaa boksi ;-)

Teisipäev, 27. jaanuar 2009

Miljon miksi!


Nüüd on see siis käes... Eile lasteaiast tulles küsis Väike Prints autos kommi. Mina vastutustundliku lapsevanemana vastasin, et ei saa. Ja tagaistmelt tuli selle peale küsimus "MIKS?" Jäin hiirvait ja lootsin endamisi, et kuulsin valesti. Täna nõudis põnn silmarohtu, mille peale ma taas arvasin, et ei saa. Ja nüüd küsiti juba täiesti kindlalt - miks? Et ilmselt oma esimesest palgarahast tuleb osa kõrvatroppidele investeerida...

Pildil Hansapäevad 2008 ehk aeg, kus veel MIKS-küsimusi esitada ei osatud, piirduti lihtsamate soovidega :-)

Pühapäev, 25. jaanuar 2009

Piinlik on..


aga midagi ei ole teha.. kui ikka trenni ei tee ja lasta ei oska, siis tulemust ei tule ka :-(

Imelik ainult, et ma lolli järjekindlusega üritan seda tõsiasja eirata. Nagu ütleb Anu: "Et kui põhi ehk põrand on ees, siis tundub, et hullemaks enam minna ei saa.. aga võta näpust, alati on võimalik ennast ka keldrist avastada.." Kui päris aus olla, siis kunagi olen ma vist ka punktidelt veel väiksema summa lasknud kui tänane 122, aga sõbrad- saada viiest noolest ainult kaks pihta, lasta viie noolega 8 punkti või lasta meetrisest matist üldse mööda, no see on uus tase isegi minu jaoks... Kange kiustatus on ühineda Katsiga ja kuulutada siselaskmine enda jaoks tabuks, AGA...
Näiteks kui ma täna oleks minemata jätnud, siis oleks mul jäänud nägemata Derek alias väike Tuulik (detsembrikuise väljalaskega) ja Päären, kes on, hm, kas on nädal vana juba?!
Samal ajal, kui mina Sakus enda, kui lootustandva naislongbow laskja, marki täis tegin, tegeles pildid olevate susside 2,2 aastane omanik talverõõmude nautimisega, nimelt käis ta suusatamas. Nii et Mae ja Veerpalu, hoidke alt!

Laupäev, 24. jaanuar 2009

20 jardi


Konkurentide tungivalt nõudmisel ja sponsoreerimisel osalen homme Sakus Klubide karika I etapil ehk siis siselaskmine 20 jardi. Ehkki nagu pildilt näha, sobib mulle see suvine vibutamine hulka rohkem ;-)

Teisipäev, 20. jaanuar 2009

Vana hea Inglismaa


Et mis on siis seal veel head peale kella-viie-tee, Mary Poppinsi ja lõputu vihma?

Mulle näiteks saabusid täna otse Inglismaalt tutt-uued ronbinhoodi nooled. Ega jäänudki siis muud üle, kui trenni järgi proovima minna, kuidas lend on. Nooled 4-tollise paraboolsulega, 16/32 pulgal (ma tegelikult harjunud ju peene pulgaga laskma) ja tiba pikemat kui kui tavalised. Kaalu ei oska hetkel isegi pakkuda. Aga 20 jardi siselaskmise noolteks täitsa sobisid. Roostes ja treenimata nagu ma olen, suutsin ühes seerias isegi 21 punkti 25-st ära tuua, mis teatavasti longbow´ga on ikka kõva sõna ;-)
Üleüldse oleme Monsaga kõvad vibutsikid, kangutame oma udupeeni saksa vibusid, nii silme-eest must. Seda enam, et trennis oli peale meie veel vaid kaks laskjat- Mart ja Indrek.
Mis graafikus ma aga muidu lasin, sellest vot ei räägi. Et uued nooled ikkagi- iga vabandust on vibulaskmises muide viisakas kasutada ainult üks kord..
Ja pühapäevasest klubikarikast ka veel ei mõtle, eelarve on lausa miinustes...

Pildi näppasin siit :quietwitch.livejournal.com/tag/kelly

sest arvasin, et vahelduseks iseenda ja sõprade eksponeerimisele võiks ka midagi värskendavat olla :-)) Keira näeb ju hea välja selles poosis ja tänu sellele jätan ma pildi kommentaarid enda teada.

Pühapäev, 18. jaanuar 2009

Kaks räätsaretkelist tänasel 48 tunni klubi üritusel :-)


Patuga pooleks

veetsin eilse päeva tubaselt. Õues tundus kuidagi külm olevat ja laiskus oli tahtejõust tugevam. Pealegi oli niiiii mõnus kaminas tuld vaadata ja sõpradega maailmaasju arutada. Pealegi tegi keegi meist midagi kasulikku ka- Tarmo näiteks kleepis vähemalt pool linna meie 22.jaanuari ürituse reklaamplakateid täis. Kaks päeva järjest endale sellist vedelemist ju ometi lubada ei saa. Nii toimubki täna ekspromt selline pigem 48 minutise etteteatamisega üritus- räätsamatk. Ja kui keegi kallitest lugejatest on samuti langemas pühapäevase laiskuse kütke ega võistle Atv-l või mängi korvpalli nagu nagu mõned meie klubilastest, siis olete oodatud meiega ühinema. Täpsem info 48 tunni blogist :-)

Pühapäev, 11. jaanuar 2009

Indiaanlased ja kauboid

kogunesid eile Veski-Sillale, et saaks kord ometi selgeks, kes olid aasta 2008 parimad vibulaskurid. Samal ajal, kui suured pealikud sees aasta 2009 sõjanõu pidasid, avasid lihtsad skvood, serifid ja kauboid noolerahega uue vibuhooaja. Ja sõbrakesed, aastad ei ole vennad- näiteks Triin võis ju 2008 aasta auhinnalaual puhta töö teha, kui Jäägri esimesel etapil pidi ta alla vanduma skvoo Kadri-Vasaksilmale. Eks üllatusi oli teisigi ja tulemused on kuldnooles ka kenasti üleval, kellele rohkem huvi pakub.
Aga mis siis selgus nõukojas?-
Kuna igasugune initsiatiiv on alati karistatav, siis sain tänu oma suurele suule eile ka ühe lisaülesande juurde- nii et lähikuudel on ilmselt oodata ühte suuremat vibuinimeste nõupidamist. Et lihtliikmed saaks rääkida oma muredest ja juhatuse töö muutuks läbi selle ka veidi kergemaks.
Ja siis, nagu mainitud, jagati kätte suur hulk auhindasid ja tunnuskirjasid, ja mägilased said mett moka peale määrimiseks ning selgusid ka aasta Mägilane- Jaanus Tuulik ja aasta Mägilanna- taas kord Monika Hõim, kes vaid 40 punktiga aasta arvestuses kena karu minu eest ära napsas...

Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Suurte meeste mängud

Saabusin parajasti kahe hokimeeskonna sõpruskohtumiselt. Teeme nii, et need, kes ise seda mängivad, igaks juhuks edasi ei loe- kellele ikka neid haavatud tundeid vaja ;-)
Uskumatult naljakas mäng. Küll võivad siblida mingi pisikese litri pärast- suured mehed ise. Ja oleks siis, et see mingi defka värk oleks- aga ei, soojenduse ajal ma ju nägin, et vabalt jaguks igale ühele vähemalt üks... Ühesõnaga, suunurgad vedas kohe ülespoole, kui täiskasvanud mehed iga mõne minuti tagant hops ja hops üle barjääri viskusid.
No et aasta 2009 ei oleks mul ainult üle nooleotsa vaadatud, siis olen sellel aastal juba jõudsalt oma silmaringi laiendanud, näiteks laupäeval käisin ATV võistlust vaatamas ja sõbrale pöialt hoidmas. Kehvasti hoidsin vist, jube väike karikas anti talle...

Ah jaa, tänasest olen siis tööinimese staatuses- kontori-inimeste hirm ;-)

Laupäev, 3. jaanuar 2009

Kuningas Arthur ehk veidi vibuküttidest

Vaadates ajaloolisi filme, nopib minu silm ikka ja alati välja need kaadrid, mis seotud vibude ja nooltega. Nimetagem seda siis proffesionaalseks kretinismiks ;-) Täna õhtune film oli siis täpselt selline. Ja siis mul tuli mõte, et ega paljud meie vibulaskjatest ei olegi ju vibulaskmise kaugema ajalooga kursis ja ei teeks paha, kui ma oma blogis aeg-ajalt mõned peatükid sellel teemal ülesse paneks. Kusjuures ei pretendeerima ma siin sugugi mitte autoriõigustele ega jaga midagi iseenese tarkusest, vaid kasutan tekste, mis targemad enne mind kirja pannud.
Esimesena väike peatükk lahingust, mis on teinud nii kuulsaks laialt levinud nn- victory märgi (kaks sõrme püsti), mille päritolu on aga tunduvalt proosalisem ja omas ajas oli prantslastele sama solvava tähendusega kui meie tänapäevane keskmine-sõrm-püsti zhest. Nimelt ei harrastatud keskajal sugugi nii veriseid tapatalguid, kui oleme harjunud filmidest nägema, vaid kuna inimesed olid ressurss ehk raha, mille nimel ju tavaliselt sõda peetigi, siis ei notitud neid sugugi lihtsast verejanust ja nii oli mõttekam vangilangenud vibukütt teha võitlusvõimetuks lihtsalt kahe sõrme maharaiumisega. Näiteks Inglismaa arengut naturaalmajanduselt rahamajandusele mõjutasid viikingite rünnakud, kes asendasid oma sporaadilised rüüsteretked mõlemal poolele tunduvalt kasulikuma andamissüsteemiga. Aga see selleks, ega mina pole ju ka mingi ajaloolane...

AGINCOURT
Inglased Henry V juhtimisel olid olnud Prantsusmaal umbes 1 kuu. Nad olid vallutanud Harfleuri, et saavutada kontroll Seine’i oru üle ja taganesid Calais’ suunas. Armee oli väsinud, näljane ja paljudel oli düsenteeria (osad vibukütid läksid seetõttu lahingusse püksata). Prantslased olid nii nende ees kui ka taga ning nad otsustasid asuda lahingusse. Inglasi oli umbes 6000, põhiliselt vibukütid. Neile oli öeldud, et kui nad vangi satuvad, raiutakse maha nende tõmbekäe kaks sõrme. (Sellest ajast on ka pärit zest ,, mis oli mõeldud prantslaste narritamiseks.) Prantslasi oli 60,000, kümme korda vaenlasest rohkem. Kaks armeed seisid vastamisi (miilikaugusel teineteisest), kuna prantslased kavatsesid inglaste rünnaku ära oodata. Britid hakkasid vaikselt lähenema ja laskma. See provotseeris Prantsuse ratsaväge vasturünnakule, mis löödi tagasi ja taganevad ratsanikud põhjustasid suure segaduse, kuna nad jäid jalgu teisele ründajate lainele. Põhilised Prantsuse väed siiski jõudsid lõpuks inglasteni ja ründasid neid keskelt, kus paiknesid ratsanikud. Briti vibuküttidel ei olnud enam nooli ja nad tungisid vaenlasele kallale kõigega, miskätte juhtus. Prantslasi langes 6,000-10,000, inglasi vähem kui sada.

See tekst on võetud www.kuldnool.ee Vibukooli foorumist

Neljapäev, 1. jaanuar 2009

"Puhh!" sosistas Notsu.


"Mis on?" küsis Puhh.
"Ei midagi, " vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni "lihtsalt tahtsin kontrollida, et oled olemas!
Selline imearmas uusaastatervitus siis tänase päeva lõpetuseks.
Uus aasta on saanud alguse, mille märksõnadeks on sõbrad ja südamesoojus. Käisime täna 48 tunni klubiga Emajõe luhal uisutamas, nagu lubatud sai. Ilm oli nagu tellitult imekena ja uisutamiseks sobiv, linnakuma ja ilutulestiku valgel mööda jääd liuelda oli vahva, pildid leiate http://picasaweb.google.com/monikah30/20090101EmajELuhal
Siinsel pildil näha olev tegevus pani siis punkti tänasele tritsutamisele- üks 10m enne autoni jõudmist õnnestus mul maakuulamisega tegeleda ;-)
Pikemalt sellest siin ei kirjutaks, vaid jagaks seda teiega 48 tunni klubi blogis. Küll aga kirjutaks siin mitteametlikust osast, mis sisaldas endast kuuma kakaod väikse tsilliga, kiluleiba muna ja rose´pipraga ja pisikest istumist Monsa juures. Ja mis ma siis leidsin- tagasivaade aastale 2008 Monsa arvutis- olemas pildid nii mägilaste laagrist, Talakovast, Türi võistluselt ja isegi Hansapäevadelt. Eks ma nüüd jõudumööda asun teda survestama, et need pildid ka laiemale avalikkusele kättesaadavad oleksid :-)

Reklaamime vibu cokaga või vastupidi :-

Meeleolukas videoklipp vibuaasta alguseks :-) -
http://uk.youtube.com/watch?v=2fJ2fFxpMNc
(kahjuks ma seda teisiti siia lisada ei oska, kui copy-paste lingina...
Väike Prints on igatahes asjast nii vaimustuses, et nõuab eilsest alates, kui link minuni jõudis, pidevalt vibulaulu. Ja vaatab seda siis, silm särades, ja kommenteerib, et vibu laseb piu! Täna on 5 korda juba asja vaadatud -kuulatud, ning tüdimust veel ei paista.
* Nigel Downsi nimi käis siit blogist ka korra juba läbi, nimelt kirjutasin, kuidas eurooplased Ameerikas meistrikatel kohalikele kohta kätte näitasid. Tegemist siis valitseva fieldi maailmameistriga hictorical bow klassis.