Reede, 17. juuni 2011

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2011 Kiidil


..on tänaseks juba minevik. Siiski jättis see võistlus kõigi reedele osalenud vibulaskjatele kustumatu mälestuse, sest väidetavalt pole sellise stiihiaga varem rinda pista tulnud. Ehk siis lakkamatu vihm, mis ühel hetkel asendus rahega, niisutas läbi nooled, kastis aluspesuni märjaks kõik osalejad ning sundis kirudes ja porisedes Kiidi järskudel nõlvadel otsima hämaras metsaaluses vaevu nähtavaid sihtmärke.
Kui mina oma rühmas püüdsin tuju üleval hoida sellega, et Sveitsis oli neil veel hullem ja nii 4-5 päeva järjest, siis Sveitsis käinud tunnistasid, et märg ja vastik oli tõesti, aga krt seal oli vähemalt suviselt soe..
Aga jah, mul oli siis sama märg kui teistel, juba kolmandas märgis olin ma läbimärg koos oma nooltega ning näpud külmetasid täiega. Juba teises märgis loobusime topeltmärkimisest, sest hetkega olid kaardid läbimärjaks saanud ning nendele kirjutamine keeruline. Meie tore rahvusvaheline seltskond koosnes siis ühes vene laskjast Sant Peterburgist, ühes lätlasest ning eestlaste lippu hoidsime kõrgel mina ja Raul Kriis. Mulle kohe sobib see ühe noole laskmine. Kaugemaid märke oli keeruline lasta, sest uute noolte ja uue vibuga (lasen nüüd Zasseri poolt tuunitud inglise vibuga) puudus mul igasugune uduaimdus, kuhu mu nooled küll alates 40-st jardist lennata võiks. Paanikat ka polnud. Punkte märkis Raul, nii et mind ei seganud ka teadmine sellest, kas läheb hästi või halvasti. Tuli kehasid, tuli nulle, tuli südameid. Ja kokkuarvutamise otsustasime niikuinii tubastesse oludesse jätta. Ilmselt oli see ka mõistlik olukorras, kus loomast nooli tõmmates valgus kummardamisel iga kord seljavutlarist korralik kogus vett välja. Sellest tingituna ka hilisem korraldus, et tuppe tuppa ei tühjenda! ;)
Ja mis siis selgus punktide liitmisel- et ma olin lasknud oma isikliku rekordi 1-noole ringis, 202 punkti :D Ja päeva parima tulemuse ka! Selgus, et ilmastik mõjutas laskjate moraali nii tugevalt, et meeste parim lonkari lasi tulemuseks 186 punkti.
Teisel päeval tegin küll ilusa alguse laskmises, täitsa mitu esimest südant järjest, kuid siis sai paanika mu kätte ja tulemus on piinlikult nõrk. Kolmandal päeval võtsin ennast taas kokku, lasin puruks viimsedki nooled oma uuest puna-mustast komplektist ning säilitasin auväärse kolmanda koha.
Mida arvavad vene külalised meie võistlusest, saab lugeda siit http://www.archery.ru/forum/index.php?topic=3581.msg48345#msg48345
PS! Pildiks väike meenutus talvisest FITA treeneri koolitusest Järvakandist :)