Kuna mulle on seda isiklikult mainitud ning minu salapärane lugeja N sellele ka lausa kommentaariumis viitas, et minu blogi ei ole eriti informatiivne viimasel ajal ei vibumaailma ega minu oma tegemiste koha pealt.
Et kuidas mul läheb? - täna küsimast, juba paremini. Üldiselt ei kipu ma laiemale avalikkusele oma läbikukkumisi demonstreerima- selleks on ikka sõprade õlad, mida märjaks nutta, aga jah- 2009 aasta on olnud mu elus üks raskemaid. Ja tuletame meelde, et ma ei ole enam 16 ;), nii et ma ikka tean, millest ma räägin. Ja nagu ütleb Sõõrumaa, nii s*itt mees ma ka pole, et mul vaenlasi poleks, nii et kui kedagi see rõõmustab või tunneb ta selles saatuse õiglast sõrme, siis olgu siis õnn teie õuel ja ärge unustage tänuküünalt kirikusse viia.
Aga milles seisneb raskuste võlu, kui nad juba seljataha hakkavad jääma?- selles ikka, et see saab kullaprooviks teid ümbritsevatele inimestele. Jah, pettusin sellel aastal sügavalt paaris inimeses, kuid samas tõestasid kordades rohkem inimesi oma hingeheadust ja suurust. Jätan vahele arutelu teemal, kas ma väärin sellist kohtlemist ja kas suudan neile samaga tasuda ning olen lihtsalt õnnelik, et nad minu elus olemas on. Olen õppinud palju inimeste kohta ja veel rohkem enda kohta. Saanud aru, et vibulaskmine on minu kirg ja sisemine tuli ka siis, kui ma poole aasta jooksul ise vibu vaevalt kätte suudan võtta.
Olen sellel aastal ninaga mudas ära käinud, kuid nüüd on aega püsti tõusta, põlved puhtaks kloppida ja sirge seljaga jätkata teed oma eesmärgi suunas :D Ja stardipositsioon on mul suurepärane- ilmselt parem kui kunagi varem.
Ah jaa, miks ma panin pealkirjaks vol I- sest tegelikult on sellel aastal olnud piisavalt toredaid´-värvikaid sündmusi, millest väike kokkuvõte teha ning sellega selle sama sissekande negatiivne toon ära nullida :)
