Kolmapäev, 31. detsember 2008

48 minutit ehk lubadused uueks aastaks

Hakkan sportlikuks! Ja seda kohe järgmisel aastal! Juba 1.jaanuril ehk homme lähen kell 16.00 48 tunni klubiga Emajõe luhale uisutama. Kes tahab kaasa tulla, läheb vaatab 48 tunni klubi blogist täpsema info järele... või helistab mulle :-)

Esmaspäev, 29. detsember 2008

Mägilaste mailaager


toimub sellel aastal Kiidi talus Võrumaal 8-10 mai. Täpsem päevakava on veel koostamisel, aga tänaseks on selge, et mägilaste kolmandas laagris peetakse maha ka esimene 3D võistlus. Mis nime 9.mail toimuv võistlus kandma hakkab, on täna veel lahtine, nii et kõik ettepanekud on teretulnud :-) Võistlus iseenesest peaks olemas segu Talagova ja Kaatajakisa mõjutustega tubli väljakutse bowhunteritele, kuhu ootaks külalisi nii Lätist, Leedust, Kaliningradist, Soomest ja miks mitte ka Inglismaalt ;)

Samas, kui leidub huvilisi, siis on võimalik korraldada väike koolitus ka algajatele laskjatele ja muidu huvilistele.

Et igatahes nimekonkurss ja eelregistreerimine on alanud!

Pühapäev, 28. detsember 2008

Tartu Vibuklubi jõulukas


Nii, nagu ma endaga kokku lepitud sai- olin eilseks vibulaskmiseks enam-vähem terve. Komplekteerisime Tartu Vibuklubi naistes autotäie- mina, Monsa ja Kristine - ja läksime.
Sain siis vibu üle pika aja jälle kätte.
Uskuge mind, see on hea tunne. Isegi kui sa lased varrukasse (kes krt käskis mul selle varrukalukuga jope panna!!), teed tobedaid päästmisvigu, ei oska kaugusi hinnata ja vaist ei tööta jne, siis on ikka hea tunne küll, kui pisikes jäneses kaks südant lased. Tehke järgi või ostke ära!
Pildil Monsa Tartu Vibuklubi jõululaskmisel aastal 2005
Jagunesime 3-liikmelistesse gruppidesse täiesti omal vabal valikul. Mina ja Monsa võtsime Axi, kes hetkel on liikumispuudega ja ei suutnud seetõttu meie eest piisavalt kiiresti ära joosta :-)
Läbida tuli 8-märgiline minirada 2-noole ringina. Kuna osavad vibukütid, keda oli veidi üle kahekümne, tegid ringi eriti kiirelt läbi, otsustati teha peale veel teinegi ring. Meeste longbow´st lasi parima tulemuse Kuldar, veidi küsitava väärtusega on minu naisteklassi parim tulemus. Nimelt tõmbas Monsa ferraripunane auto järjekordse jama endale külge teel võistluspaika ja eks see ikka veidi keskendumist häiri. Uut autot talle vaja!!
Järgnes traditsiooniline juustu ja singi laskmine (mis seekord oli asendatud röövlipraega ehk ribiga) Esimeses voorus tabas juustukera Kuldar ja ühele ribile sai pihta Väike Muks. Tuletasin siis Kuldarile meelde, kes on ta sõbrad ja andsin korralduse ka teine ribi ära lasta, mis maitseb mulle täitsa heast. Ei saanud ta naisterahva soovile kuidagi vastu astuda ja järgmises ringis lasi lisaks talle ribisse noole ka Peeter.
Õhtu naelaks kujunes aga põlevate noolte laskmine. Lummav!- Otsekui väikesed komeedid pimeduses helendamas. Kes tahab ise näha põlevate noolte lennutamist talvises õhtuhämaruses, see tulgu aga 22.jaanuar Mammastesse kohale. Mis seal täpsemalt juhtuma hakkab, sellest kirjutan pikemalt järgmisel aastal, aga Taevaskoja kodukalt leiate ürituste alt selle kohta ka ise infot.

Jäljekütid ehk sry 48 tunni klubi

Parim, kuidas ennast peale ööklubiõhtut taas elule turgutada, on vaba loodus. Tänane ilm oli jumalikult kaunis. Nagu muinasjutt - puud õrna härmatise all, päike paistmas, kõikjal puhas ja valge lumi, mis sillerdas nii kaunilt. Ma tean, et kõlab imalalt, aga see lihtsalt on IMEILUS.
Igatahes, nii kui hädavajalik unevajadus täidetud, meisterdasin mõned võileivad, tegin termosesse tee ja minek. Täiesti selline 48 tunni klubi valdkonda kuuluv üritus, kuid seekord privaatne. Ka minul on õigus väikesele pühapäevasele romantikale :-)
Sõitsime siis Alam-Pedja kaitsealale, eesmärgiga näha loomi. Juba poolel teel saime risti kirja, rebane põllul - thank you, marutaudivaktsiin...
Järgmine loom oli kits, nii u 100 meetrit autost. Jäime rahulikult ootama, ja nagu arvata oli, liitus temaga veidi aja pärast ka teine-ilmselt sokk. Unustanud hetkeks oma kaaslase püha viha jahimeeste vastu, tabasin end lausumas umbes järgmist- et neid vibuga lasta, peaks vähemalt 2-3 korda lähemale pääsema. Kui pilgud tapaksid...
Koos meiega jälgis lume alt rohtu kaapivaid kitsekesi ka üks imearmas väike tegelane, kelle pilti saate näha siit - http://blog.moment.ee/2006/12/euroopa-vikseim-kakuline-vrbkakk-pygmy.html. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne ja seda hinnatavam.
Sellega oli meie miinimumplaan loomi näha täidetud ja võisime asuda jäljekütte mängima. Eile lõppenud jõulurahu jälgi leidsime lumes, kus jahimehed olid kahte notsut jälitanud ja ühe verejäljega looma ka tabanud. Mulle lihtsalt huvitav, aga kaaslasel tõusis vererõhk taas kord.
Jätsime siis jahimeeste jäljed ja ajasime midagi põnevamat- põdrajälgi-ja vaatasime, kus loom oli endale ka haavakoort kraapinud. Mööda sihikraavi kõndides praksutasime pinges olevat jääd ja lugesime ka jänese, rebase ja kitse jälgi. Seejärel aga midagi põnevamat-ilmselt hundi/te jäljed. Kuna loomad liiguvad üksteise jälgedes, siis on arvu raske öelda.
Olles piisavalt kaugele luhale jõudnud, asusime kuulama looduse hääli. Karge ilm ja maastik andis häältele uue tähenduse. Samuti nagu meie olime jääd oma liikumisel ragisema pannud, sama tegid ka põdrad. Kuulsime neist kahte, kuid püüdes neile lähemale pääseda, olime krabiseval lumekoorikul liikudes sama palju vaiksed kui elevant portselanipoes ja nägemata nad meist jäidki. Vahva oli kuulata, kuidas ka nemad kuulatasid meie liikumist ja peale piisavat vaikust asusid ise taas liikvele. Väga mannetu on seda kuuldemängu tegelikult kirjutada, sest see on asi, mida peab ise kogema, et mõista.

Laupäev, 27. detsember 2008

Easy

Tsao! Mis teed
Naudin kodust lapsevaba filmiõhtut, vaatan Sügisballi.
Tead, mis teeme sinu vaba õhtuga?
Nii? Mis ma selga pean panema?
Mis sobiks klubisse minekuks ka
Ok

Nii easy värk ongi, aga töötab :-)
Eks siis Sügisball jääb teiseks korraks. Pealegi, kas mul on ikka vaja vaadata üksikute inimeste muresid, eks neid jagub mul endalgi, kui tahan. Lihtsalt õige kõne õigel ajal ja korras.
Sry, kes ise helistada ei taibanud ;-)

Reede, 26. detsember 2008

Talvine vibulaskmine

Istun tõbisena kodus. Vastikult tüütu on omast vabast ajast keset pühadeaega haige olla. Hea küll, mõne päeva ju võib, aga kuna mu põnn on juba pea nädala nohune-köhane olnud, siis tähendab see ka minule tubast reshiimi. Ja nüüd on mul täpselt homme hommikuni aega terveks/tervemaks saada. Kui ma just ei taha loobuda selle aasta vibuinimeste viimasest kokkusaamisest Kassiorus, kus toimub Tartu Vibuklubi jõululaskmine. Aga ma ei taha ju!!!
Kui nüüd muidugi kristalselt aus olla, siis pole ma vist mitu kuud vibule nööri peale pannud.. ja seetõttu ei ole ka paljusid vibukütt pikalt näinud. Ilmselt seda igatsengi kõige rohkem, näha korra veel sellel aastal minu jaoks 4-aastaga nii oluliseks muutunud inimesi. Tunda seda tunnet, mille vibulaskmine ja sellega soetud inimesed tekitavad, mis meeldis mulle nii väga, et tegin sellele toetudes isegi vibulaskmise firma, et võimalikult palju inimesti selle toreda hobi juurde meelitada. Ja eks nende rohkem tuhande inimese seas, keda olen vibu laskma õpetanud, on päris paljusid, kes endale koju vibu soetanud, osad ka võistlema jõudnud ja mõned lausa oma isikliku viburaja ehitanud/lasknud mul ehitada.
Sellel sügisel küsisti EAS-i konsultantide seminaril minult, et miks ma oma firmat - Musta Noole Vennaskond - alustasin? See küsimus oli minu jaoks nii ootamatu, et vaatasin suht segadusse sattunult neile otsa ja ütlesin, et vibulaskmine lihtsalt meeldib mulle ja tahan seda ka teistega jagada. Mõtlesin hetke ja kinnitasin, et jah, see lihtsalt meeldib mulle. Selgus, et see oligi vastus, mida oodati :-)
Nii et järelikult tuleb homseks terveks saada!

Neljapäev, 25. detsember 2008

Reisile..

lugesin aga kingiraamatut edasi.. kurja, kuidas tahaks reisile. Kasvõi pisike reis Inglismaale Nigelile külla. Või siis Katrinile Rooma külla. Selleks piisaks ju nädalalõpustki.
2008 aasta just erilise reisiaastana kirja ei lähe. Pisike suts Prantsusmaale konverentsile, siis korra Lätti võistlema ja lisaks Leedu-trip. Ja Leedust jäi meelde- õhtusöök peaaegu ideaalses seltskonnas Trakai nooblimas restos, vaatega õhtusele lossile, kiikumine tähistaeva all... Nojah, see väike hõbemedal polnud ju ka paha ning nagu Kats kommentaaris korra märkis- no kuidas küll jäi see suurepärane 70 jardi jalutaja 17 punkti ja minu elu esimene a-klassi tulemus blogis kajastamata.. aga päikeselgi on plekid ;-)
2009 on eesmärk leida võimalus Walesi euroopakatel osalemiseks ja lasta seal mitu a-klassi tulemust, vot siis on, millest teile kirjutada!
Postituse lõpuks aga tsitaat arvamusliidrilt ;-) - vanaks hakkan jääma, palju lobisema hakanud!

Päkapikud..

..jõudsid eile ka minu uksekese taha. Ja ega nad siis tühjade kätega tulnud :-) Nagu kingitustest näha, on nad mind ikka hoolega terve aasta või kauemgi jälginud, sest kingikott oli kohe täitsa minule tehtud.
Ühest tahaks kohe lähemalt kirjutada. Raamat. Armastan raamatuid, armastan lugeda. Kooli ajal ma raamatukogust alla kuue raamatu vist korraga ei laenutanud, tavataks oli kümme - ja sellestki jätkus vaid loetud päevadeks. Eks kirjandusklass jätnud ka oma positiivse jälje. Aga see selleks. Veidi siis kingikoti raamatust - Out of office ehk aasta kontsakingadeta. Merit Raju
Unetu ja lugemissõltlane nagu ma olen, asusin külapealt saabudes raamatuga lähemalt tutvuma. Tutvusin poole peale. Uskumatu, kuidas saab üks raamat nii minulik olla. Täitsa mõtlen, mitu raamatut pidi päkapikk enne ise läbi lugema, kui mulle selle õige leidis. Päkapikk on sellel aastal veel ühe VÄGA hea raamatu mu lugemislauale sokutanud, peangi selle ise tagasi saama ja siis talle tagastama.
Mis mind selles raamatus siis puudutab- juba alguses loen ma oma tänaseks kahjuks kaotatud töökohast - Räpina Paberivabrik. Just see on põhjus, miks mul suvel polnud suurt aega-mahti oma blogisse sissekandeid teha. Nimelt kirjutasin ma oma sissekande peas läbi marsruudil Külitse-Ihamaru-Räpina-Ihamaru-Külitse.
Nimelt kaalus peategelane selle koha vastuvõtmist. Väga kenad read on selles raamatus pühendatud mu suvisele armastusele - tegemist Eesti tõenäoliselt vanima seni töötava ettevõttega - hetkeks on paberiveski-vabrik töös olnud juba 274 aastat. Teiseks otsin ja leian nii uusi kui tuttavaid vaatenurki Lõunaosariikidele, mis mind samuti lummab.
Aga olulisim märksõna on ilmselt julgus- julgus võtta vastu ebatraditsioonilisi otsuseid. Ja nende järgi elada. Mäletan isegi, millised reaktsioonid järgnesid, kui lahkusin oma toredalt ja hästitasustatud töökohalt rahvusvahelisest firmast. Plaaniga teha midagi ise-luua oma väike firma. Nojah, tegin ka- oli neid, kes minusse uskusid, oli ka neid, kes ilma kuulamata mu mõtteid laitsid ja maha tegid. Et selline peategelane siis. Ja kui lisada juurde veel tema reisituurid, siis täitsa nagu mina. Lihtsalt viimased aastad on mind veidi kodusemana hoidnud, aga kui mitte varem, siis igatahes on mul mai Talagova võistluseks Austria pilet olemas :-)

Laupäev, 20. detsember 2008

Väike Tuulik

Kuna kõik vibulaskjad orkutis ei käi ja Eesti ka selline parajalt pirakas, et info kõigini ei jõua- siis teadmiseks: vibulaskjate ridadega on liitunud üks pisike Tuulik. Konkurendid, värisega ja meenutage, milliseid mehetegusid EFACKarmo juba sellel aastal vibuvõistlustel tegi. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et Karmo 3-aasta sünnipäeva tähistati alles novembris, kui tal olid esimesed korralikud võistlustulemused juba käes. Nii et järgmine aasta on ka Eiriker ja EluÕis ilmselt valmis oma esimesed võistlusristsed saama.
Ma kohe ei saa teisiti, kui pean pühendama mõned read taas emaks saanud Kadile.
Nimelt on tema minu jaoks eeskuju olnud- meenub, kuidas nägin teda esimest korda Räbikülas, juba siis piisavalt suure kõhuga- hm, või kuulsin kõigepealt ta häält, siis tuli kõht ja siis tüdruk ise ka. Järgmine kord oli juba EFAC2005 autasustamine, kus selle suure kõhu peale ka medal asetati. Aasta 2006 imetlesin tema vaprust, kui ta väike Tuulik (nr1) hälliga ühes käes, vibu teises käes, ennast läbi lume vedas ja päeva lõpus väljalastud medalid-diplomid kokku korjas.
Mainin ära, et nende saavutuste seas olid näiteks Eesti meistritiitel ja Euroopa kolmas koht, kohalikest võistlustest pole isegi mõtet rääkida.
Vot naine Metsikust Läänest Kullamaa väljadelt!
Tema eeskuju on mulle väga tähtis olnud- kes mind tunnevad-teavad, saavad aru, mida ma mõtlen. Aitähh Kadi, et sa olemas oled! Oled meile väga kallis ja oluline!
Palju õnne lapsevanematele ja murtud nooli tulevikuks!
Pildid värskest ilmakodanikust leiab orkutist.

Reede, 19. detsember 2008

Vibulaskmise meisterklass

Just seda näitasid Steve longbow´ga (meie mees usas) ja Nigel historicaliga (ühendatud kuningriigid) USA-s North American FIELD ARCHERY CHAMPIONSHIP 2008-l. Tiitleid neile aga paraku ei jagatud, sest kodakondsus Euroopa oma. Aga vähemalt on kohalikel veidi mõtlemisainet ja loodetavasti ka veidi motivatisooni treenimiseks ;-)
Vot ja mina pean siis sellistega nagu Steve Jäägri Famousis rinda pistama...

Mu süda on...

Mu süda on mägedes
Robert Burns

Mu süda on mägedes, mägedes veel,
mul mägede poole käib mõte ja meel;
metskitsi ja põtru kütin ma seal,
Ükskõik kuhu ise ka rändaksin eal.

Nüüd hüvasti, põhjamaa, hüvasti, mäed,
kus murdmatut vaprust ja väärikust näed!
Ükskõik, kuhu retkleks või ekslekski samm,
mu mägismaa kõigest on lähedam.

Nüüd hüvasti, mäetipud lumes ja jääs,
nüüd hüvasti, orulamm päikese käes,
nüüd hüvasti, metsad ja järsakad teed,
nüüd hüvasti, mägijõe tormavad veed!

Mu süda on mägedes, mägedes veel,
mul mägede poole käib mõte ja meel;
metskitsi ja põtru kütin ma seal,
ükskõik kuhu ise ka rändaksin eal.


Kõlab ju kaunilt!
Ja uskuge mind, klaveri saatel on see lausa imeilus..
ma ise veel kuulnud ei ole, aga mina usun- Juurikat siis seekord ;-)

Pühapäev, 14. detsember 2008

Taevased kojad

Nii, kelgu lubas Monsa Eirikeri jaoks kaasa võtta... glögipakk ja pott selle soojendamiseks on ka juba välja tõstetud. Topse otsustasime mitte osta, vaid kasutada termoste omasid ja sõbralikult jagada. Eks nii olegi ökom, ei tekita mõttetult prahti juurde.
Lahtine on siis hetkel veel, kas hommik leiab mind Valgesoost või mõnusalt oma voodist. Aga nagu see 48 tunni klubi üks reegel oligi- et elu on elamiseks ja eks see siis paistab, mis saab. Lapsehoidjat on igatahes hoiatatud, et Eiriker võib tulla tema juurde öömaja otsima, kui ema ekstreemsustega tegelema peaks ;-)
Ja taevastest kodadest tõrvikuvalgel lahutavad mind vaid loetud tunnid..

Reede, 12. detsember 2008

Olge valvel!

Lekitan veidi infot- juba täna läheb ülesse uue 48 tunni klubi ürituse kava! Ja tegemist väääääga romantilise asjaga... Püsige lainel!

Laupäev, 6. detsember 2008

Ökoturismi konverents ja aasta parimad

Konverentsi eelõhtul ootasin pingsalt, nagu viimasel ajal millegipärast kombeks on saanud, et millal Väike Prints uinub ja saan oma privaataega kasutada kõne kirjutamiseks. Ei, ma ei esinenud konveretsil ettekandega, sest mul lihtsalt pole veel midagi tarka öelda.. aga minu egoloomake sai pai, kui just minu hooleks jäeti Põlvamaa parimate turismitegijate autasustamine. Jah, et mis saab olla sama hea/või paremuselt järgmine kui olla aasta tegija - õige vastus : olla tegijate valija ja autasude üleandja.
Keskööks oli siis kõrvaltoast norinat kosta ja tegus üksikema minu isikus võis asuda oma kõnet kirjutama. Öelda oli ju nii palju- Põlvamaa kui parim pesapaik on märganud oma parimaid poegi... irw, no nii see asi päris ei kõlanud, aga kuidas ta kõlanud oleks, seda ei saagi me teada, sest ...
Ühesõnaga, sõidan siis mina konverentsile, kaasas läpakas, et esimesel võimalusel Tarmoga üle võrgu ühte erakorralist tänukirja veel koostada - et mis sa seal konverentsil ikka muud tarka teed, kui chatid netis, eks. Rahvast palju, tuttavaid palju, vaja nendega suhelda, ei võta arvutit lahti. Ei vaata ka kõnet üle. Konverents algab- ja kujutad sa ette, nii huvitav, et ei ole aega ka siis arvutit lahti teha ja telefoni ka vastu ei võta. Aga Tarmo tubli- saab täitsa ise, ilma hoidjata tänukirja tehtud ;-)
Konverentsil tuleb siiski hetkeks taharuumi hiilida ja anda oma hindamatud allkirjad aukirjadele. Konverents läheb mõne minuti üle aja ja ühest majast teisse kiirustades haaran autost kõne mustandi. Haaran ma jee asja, mida seal ei ole. Nagu ütleb Rytberg- kõne on täiesti kindlas kohas ja see koht on kodus laua peal. Haaran pastaka ja paberi ja tervituspokaali kõrval üritan mälus taastada kõne üleehitust, kui juba haaratakse mul küünarnukist, seisan ootavate nägude ees ja ol-lal-laa - räägin seda, mida sülg suhu toob ja ega see nüüd väga asjalik ei ole küll :-(
Aga teisalt, kes ikka su möödalaskmisi peale sinu märkab... Kõne peetud, aukirjad jagatud, järgnevad jõulumeelsed rahvalikud mängud. Et lõpp hea, kõik hea :-)
Pildid ja pressiteade http://polvamaa.ee/index.php?article_id=7303&page=875&action=article

Küll ma olen tubli!


Kõik inimesed tahavad aegajalt pai. Mina muide ka :-) Ja rasked ajad nagu meil hetkel Eestis on, on vähemalt minul kõigega kitsas käes- aeg, raha, paid... Otsustasin, et teen endale siis ise pai ehk väikese tagasivaate, mida olen korda saatnud detsembri esimese nädala jooksul. Ehk kuidas veedab aega üks töötu.
Teisipäeval osalesin turismirünnaku toimkonnas ehk Põlvamaa turismietttevõtjate ühises ettevõtmises hooaja avapidustuste korraldamiseks.
Kolmapäeva veetsin äärmiselt huvitaval ökoturismi konverentsil. Vahva päev vääriks kohe eraldi sissekannet, nii et mine tea ;-)
Neljapäeval vedasin metsa viburajale Taevaskoja inimesed, kes tunnistasid peale mõnetunnist vihmast vibujahti, et tegemist on väääääga laheda ettevõtmisega- on see siis hobi või aktiivne puhkus kliendile.
Reedene päev möödus Väikeste Printsi seltsis, kes köha tõttu lasteaeda minemata jättis, aga reede õhtu...mnjaa, see oleks kohe taas eraldi sissekande teema ;-)
Laupäeva pühendasin täiest mahus mägilastele ja nende tegemistele.
Ja pühapäev- crazy-crazy- vaata pilti... Isegi haruldane jäälind sai nähtud!

Mägilased 2009

Mis hakkab juhtuma mägilaste klubis aastal 2009?

Eelkõige asjad, mis on liikmetele olulised. Ja seni on liikmetele kõige vibu-noolelähedasemad olnud meie kevadlaager ja Talagova võistlus.

Samuti on uus juhatus koosseisus Tuisu Tom, Mägilanna, Tuulik ja Taunts andnud lubaduse teha valmis klubi arengukava, mis kindlustaks, et kõik ikka ühes suunas vaatavad ja tegutsevad.

Mägilanna lubas lausa, et hoolitseb selle eest, et kodulehel saaks iga kuu mõni uudis või põnev lugemine olema... et hea mees, kes lubabki ;-)

Mägilaste aasta 2008

Aastalõpp paneb inimesi tegema tagasivaateid ja mägilastel sai see täna aastakoosoleku raames tehtud. Ja hea meel on tõdeda, et mitte ainult tagasi ei vaadatud, vaid ka säraval pilgul edasi, mis tähendab, et kuuldused mägilaste klubi surmast on tugevalt liialdatud ;-)
Milline oli mägilaste aasta 2008 -
* saadi uusi liikmeid
* korraldati rajaehitustalgud Kanaveres
* valmis koduleht http://www.estonianbowhunters.ee/
* hooajal oli liikmetel ja külalistel kasutada 2 bowhuntingu rada - nii Põhja- kui Lõuna-Eestis
* toimus juba teine mägilaste laager Kütiorus
* osaleti Austrias Talagova võistlustel
* osaleti EBHC2008-l
* viidi läbi vibujahimeeste koolitus
* esitati vibujahi legaliseerimisettepanek Keskkonnaministeeriumile
* liituti Euroopa Bowhuntingu Assotsatsiooniga (EBA)
* osaleti EBA aastakonverentsil Pariisis

Eriti tänab Mägilanna kõiki tublisid klubikaaslasi, kes rasketel hetkedel ta kätt hoidsid ja vajadusel ka taskurätiku ulatasid. Lihtne see aasta ei olnud, aga isegi inimõiguste deklaratsioon ei ütle, et elu peaks lihtne ja kerge olema, mis siis veel mägilaste põhikirjast rääkida :-)

Reede, 31. oktoober 2008

Elu on lill!

Väisasime täna Väikse Printsiga kaubanduskeskust. Täitsa luks värk - väike ralli autokäruga, õhtusöök kohvikus, pisike pilk zookauplusse, kus emme täitsa tõsiselt pidas aru, et kas äkki tahab mõni selle asukatest novembris peetava tähtpäeva aukülaliseks saada... või on kaheaastane veel liiga väike oma lemmikloomaks... igatahes tunnen, et Väike Prints on täiesti arvestatav kaaslane. Päev kokkuvõttes oli nii mõnus, et ostsin endale meeleheaks kimbu kauneid punaseid roose.
Pidin hetkeks trükkimises väikse pausi tegema-kell on 20.30 ja mul võeti käest kinni ja öeldi "tuttu". Saatsin siis väikemehe voodisse, andsin unemusi ja tegime tadaaa. Selle nimi on progress :-)
Kui suvel oli lasteaias käimine veidi stressi tekitav ja lapsehoidja iga kell sobivam variant, siis nüüd on Väike Prints ka lasteaiaks täiesti valmis. Teine nädal on edukalt möödunud ja meil läheb kenasti.
Üldse on elu ilus- inimesed üllatavad meeldivalt. Ka töötu olen olnud veel nii lühikest aega, et ei oska veel masendudagi ja hirmu tunda, pigem ootan uudishimuga, mida head ja põnevat elul minu jaoks veel varuks on. Häid sõpru ja tuttavaid on igatahes minu elus rohkelt!

Teisipäev, 28. oktoober 2008

Kakapoi

Nagu arvata oli, on geenid ikka üks vägev värk. Nimelt ei taha Väikese Printsi suu enam sugugi kinni seista. On kolm asja, milleks ta on vist iga hetk valmis ja seda valjuhäälselt ka teada annab.
Putru sööma! -nojah, ainus töö, mis toidab ja ega tühi kott ei seisa ju püsti ;-)
Vanni, vanni tahad! - ammuks need spaad moodi läksid
Emy juurde!- tüdrukud, teadagi. Kui Emy juurde ei saa, siis sobib ka Kätu juurde ja tädi juurde.
Lisaks on veel lugematu hulk sõnu ja tegevusi, millest rääkida, väike valik neist:
jooni- joonistama
kõnni ka - laisale lapsevanemale
istu siia - kord peab majas olema
Ilis augu - eks Iris kipub õues sõna võtma jah
jne, jne
Osad sõnad on aga kavalad ja ei lase ennast nii lihtsalt ära kodustada - meie külmkapis pesitsevad näiteks numad- teadmiseks kõigile munasõpradele.
Aga kakapoi on muide üks lind, kes täpselt samamoodi nagu minu väikemees, armastab sõnu järgi korrata ;-)

Laupäev, 26. juuli 2008

Jumal on siiski olemas

ja vibu laseb ta ilmselt ka :)) Nimelt arvas vibumeister, kes täna siis otse Saksamaalt Tehvandile saabus, et minu Zakslane jääb ellu. Turgutas teist siis pisut liimi ja liivapaberiga ning lõi ta lõpuks õliga läikima. Selgus, et klaasfiiber on veel mitmest kohast lahti löönud-kehva kvaliteediga fiiber ilmselt. Käepidemes avastasime ka täitsa koleda prao - aga ka see sai ravitud.
Eks siis lähiajal paista, kas on mul rohkem õnne kui Anul, kelle recurve kaared võistlusel laiali jooksid või Sabal, kelle maarjakasest vibu saatus on ka tume...

Reede, 25. juuli 2008

Viktoriini küsimus

Kui vibuga juhtub midagi, siis kõigetõenäolisemalt:
a) enne suurvõistlust
b) peale suurvõistlust

Vihjeks veel niipalju, et laupäeval algavad Tehvandil Euroopa Meistrivõistlused Vibujahis...


Eileõhtuse treeningu järel avastasin, et ligi 5cm ulatuses on fiiberkiudu koos puiduga vibuservast lahti löönud :( Jutt siis minu Zakslasest, mille ma Maariolt endale meelitasin. On teine aastaga nii omaks saanud, et ei kujuta oma elu enam temata ettegi.
Tarkade klubi soovitused on seinast-seina- proovida liimida, ära lõigata ja lihvida või teibiga kokku tõmmata ning vibumeistrile näidata. Vibumeister on imekombel sellel nädalavahetusel ka ise Saksamaalt kohale tulemas, aga mul on ju vaja veel täna ja homme trenni teha... Samas on suur hirm, et kui vibu kätte võtan, võib see talle viimaseks korraks jääda. Iga lasuga peavad kaared kandma ära lig 17-18kgraskuse.
Uus vibu maksab 800-1000 eurot ja tellimisaeg on 6-12 kuud :((

Teisipäev, 24. juuni 2008

Vibukytiorus

... keeb elu täie hooga. Ja seda nii kiiresti, et pole aegagi seda kirja panna.
Väike kokkuvõte siis:
* Vibukytioru nõlvad on nüüdseks siis juba kahel hooajal mägilasi koos nende kummiloomaaiaga võõrustanud
* 3D hooaeg on täiega hoo sisse saanud ja selle edukaks läbimiseks on mägilased lausa kaks treeningrada ülesse seadnud
* ära on peetud Eesti Meistrivõistlused maastikulaskmises
* juurde on oodata suuremat arvu pisikesi vibulaskjaid

Ja millega tegeleb Mägilanna? -
on ennast osaliselt juba sisse seadnud lõuna-osariikides, nimelt imekaunis väikelinnas nimega Räpina. Nii et pole muud kui ootama jääda, millal ta ka selles linnas esimesed vibufanatid ülesse leiab ;)

Neljapäev, 24. aprill 2008

Liiga ilus, et kesta..

Minu naisteliiga esimene koht nimelt. Juba kolm etappi järjest. Läbi see ilus elu :(
378 punkti, mis iseenesest on ju pigem selline keskmine tulemus, osutus päeva 7-ks ja piisavaks, et rahvaliigast premiumisse tõusta. Võistlejaid longbow klassis 50-ne kanti.
Ja kellega mul siis edaspidi tuleb rinda pistma hakata - esikohta Toivo 488 punkti, eesti meister bowhuntingus; teine koht Steve 462, endine maailmameister, kolmas Kats 450, valitsev maailma ja euroopa meister fieldis; neljas koht Jaanus, endine euroopa meister fieldis....Vot siis! Tipus on ikka tihe ja tase ülikõva- mind lahutas ju võitjast üle 100 punkti.

Ja kõik see toimus siis pühapäeval Rohumäel. Rada oli väga vahva, ikka üles-alla-üles. Ilm oli selline kevadiselt päikeseline ja toit väga maitsev. Kiitkem siis rajameistreid ja kokkasid.
Tellimuse sama heale ilmale ning sama maitsvale toidule olema andnud sisse ka mai teiseks nädalavahetuseks, kui Kütiorus on taas toimumas bowhunterite, keda ka mägilaste nime all tuntakse, kevadlaager. Värske raport rajameistritelt lubab veel võimsamat rada kui eelmisel aastal ;)
Nii et kõik ruttu reggama!

Pühapäev, 13. aprill 2008

Three Castles Tournament


Edukad mägilannad Turaida mõisapargis

igaks juhuks ma teile võistlusest ülevaadet anda ei luba-kui on aega, panen muljed kirja, kui ei, siis tuleb teil leppida piltidega
- http://foto.inbox.lv/viestursaigars/Rita
Nagu näete on naiste longbow klassi võitjale lausa terve album pühendatud :))
Võidu tõi 424 punkti, mis tähendab,et neljasaja punkti piir on lõpuks ometi alistatud.
Ja summa piisavalt ilus, et olla päeva kolmas longbow tulemus! Jää või loorberitele puhkama:)
Loodame, et ka auhinna tseremoonial tehtud pildid jõuavad minuni, siis jagan neidki lahkelt.

Ja ma ei saa jätta lisamata, et Eesti on saanud sellel nädalal juurde taas värsked maailmameistrid, kellest olulisemad on kindlasti longbow klassi meeste ja naisteklassi kuld Namiibiast. Ma ei hakka isegi võitjate nimesid ära mainima, aga ühes varasemas postitused on nende nimed kirjas ja Väiksel Printsil üks nimi lausa selge ;)

Laupäev, 5. aprill 2008

Kassid kodust ära..

hiirtel pidu!
No nii hull asi muidugi ei ole, kuid tõsi ta on, et oluline osa eesti vibuküttide paremikust on pühkinud jalgelt kodumaa tolmu ning läinud Aafrikasse tiitleid püüdma. Mainin ära ka, kust kõige tõenäolisemalt Namiibia MM - il medaleid võib loota:
Katrin Virula - naiste longbow
Ülar Teppo - meeste longbow
Toomas Taimla - meeste historical
Pöialt tuleb hoida ka Anule ja Aarele recurve klassis.
Osad eestlaste nimedest jäid siinkohal küll välja toomata, kuid seda uhkem on tiitliga naasta ja parastada: "et seda te küll ei oodanud ;)"
Näiteks eriti suur üllatus oleks see, kui Aks või Super-Maario mõne medali kaasa tooks, sest nemad pole plaaninud isegi rajale minna, vaid lihtsalt omadele kohapeal pöialt hoida ning kaasa elada :) Nagu minuni on jõudnud teated mitme maa ja mere tagant, siis nemad peavad lisaks eelmainitule ka veretut fotojahti loomadele ja kui kõik kenasti sujub, saame nende saaki tulevikus ka mägilaste kodulehel nautida.
Aga mida teevad siis samaaegselt Eestis kohapeal viibivad vibulaskjad?- osa neist selgitas täna näiteks välja eesti universaalseima vibulaskja, kes ühtemoodi osav oleks nii olümpiavibu, ploki kui ka longbow käsitsemises. Ja see ta siis on - Enno Mõts! Asjaosaliste väitel olevat see muidugi juba enne võistlust selge olnud, aga päev vibude seltsis ning mahlapakkide ümberjagamine ei tee ju ka paha. Selgituseks neile, kellele see mahlapakkide osa veidi segaseks jäi, siis osalustasu võistlusel puudus, kuid osalus tuli lunastada 10 paki mahlaga, mis siis hiljem võitjate vahel kenasti ära sai jagatud.
Aga kõige täpsemalt sellest võistlusest saate muidugi lugeda juba järgisel nädalal http://www.vibu.ee-st/.

Pühapäev, 30. märts 2008

Vicepresident of EBA

olen tagasi Eestis! Ja nagu pealkirjast näha- ühe tiitli võrra rikkam ;) Et ta tasus ikka minemist :))
Lisaks kõlavale tiitlile tõin ma kaasa suure hulga äärmiselt põnevat ning kasulikku infot bowhuntingu kohta, kaks värsket raamatut bowhuntingust ning süle ja seljaga kasulikke kontakte toredate bowhunteritega üle kogu Euroopa. Nimelt osalesid konverentsil 18 maa esindajad. Nüüd ootab mind ees hunnik kohustusi seoses sellega- nimetagem vaid mõned:
* juhtida bowhuntingu üle-euroopalisi laskmiskatseid käsitlevat töögruppi
* seista hea Läti ja Leedu bowhuntingu arengute eest
* valada saadud info huvitatud osapooltele kättesaadavasse ja kasutatavasse vormi.

Aga Prantsusmaa- autoaknast paistev kauguses kõrguv Eiffeli torn oli ainus, mida mul õnnestus lisaks värvikatele kohalikele natuuridele näha...
Ühesõnaga on mul nüüd palju-palju tööd, et kõik kirja panna- iseasi, kas sellest midagi ka blogisse jõuab :)

Neljapäev, 27. märts 2008

Pariis!!!


Vaatan natuke nõutu pilguga oma Zakslast... Nimelt seisis konverentsikutsel soe soovitus oma vibu kaasa võtta. Et pidada 3D loomi lasta saama jahimessil. Miskipärast ütleb mu sisetunne, et lisaks sellele, et ma seal ilmselt ainuke naisdelegaat olen, olen ma ka ainuke, kes longbow´ga kohale marsib. Sest olgem ausad, jahivibud on eelkõige ikka plokid ja recurved.

Ning lisaks murele, kuidas küll Väike Prints oma esimesed emmevabad ööd veedab, lisandub mure selle üle, et kas lennujaam oskab ikka mu vibu piisavalt õrnalt kohelda ning ta õigesse kohta toimetada. Nimelt mõned aastad tagasi läks ju Toivo vibu jalutama, selle asemele, et kenasti omanikuga Portugali lennujaamas taaskohtuda..

Ehee, ja ega see riiete valimine teeb ka nõutuks- mitte ei oska arvata, millised riided võiks vara-kevadisse Pariisi sobida. Ähvardavad kerge vihmaga ;)

Ah-jaa, äkki kõik veel ei teagi, miks ja kuhu ma täpsemalt lähen - 28-30 märts toimub Pariisis Euroopa Vibujahi Assotsatsiooni aastakoosolek ning rahvusvaheline jahimess. Ja sellel aastal on Mägilased seal minu isikus ka esindatud :))

Teisipäev, 25. märts 2008

Nutt ja hala..

lubatud ainult väga kehva ilmaga nagu näiteks täna...
Viimaste sündmuste ja võistluste taustal hakkab tunduma, et ilmselt olen ma vales kohas. Vähemalt paistab, et Vibukütiorg (ja temaga koos ka paljud vibulaskjad) vääriks kedagi tunduvalt paremat, kui on seda minu värvikas persoon.
Ma usun, et Monsa poolt pakutav allveesuudlemine tuleks alternatiivina tõsisele kaalumisele võtta.
Sest kuidas muidu seletada seda, (et lisaks minu kahe viimase võistluse kehvadele tulemustele) ei peeta mind
a) vääriliseks osalema aktiivsete ja vibuspordi tuleviku üle südant valutavate vibulaskjate mõttetalgutel - ja seda hoolimata sellest, et kümnendik maastikuvibulaskjatest on usaldanud enda huvide esindamise minu hoolde
b) minu oma koduklubi jätab mu kutsumata juhatuse (laiendatud) klubi arengukava arutamise/koostamise koosolekule hoolimata sellest, et klubi käsutuses on ka minu eraomandusse kuuluv avar harjutusväljak koos 28-märgilise maastikurajaga ning sellel rajal toimub ka klubi poolt korraldatav karikasarja võistlus. Ning ka hoolimata sellest, et juba teist aastat toimuvad Põlvas vibutrennid, mis on minu koduklubile toonud piisavalt au ja kuulsust ehk punkte ja tiitleid.
Eks ma tegelen siis nüüd oma haigetsaanud ego ravitsemisega kui ma muuks ei sobi ;)
Igatahes on see midagi, mida mina nimetan ressursside raiskamiseks!

Esmaspäev, 10. märts 2008

Kuna vibujaht elusloomadele


on Eestis seni illegaalne, siis kogunesid jõhkarditest vibukütid pühapäeval Paide ordulinnuse varemetele paberloomi küttima. Sellist teksti võiksite lugeda ilmselt Õhtulehest või Delfi uudistest meie viimase võistluse kohta. Aga kuna tegemist hoopis Vibukütioruga, siis käsitleme teemat ikka objektiivselt, eks ;)
Samas, Paides toimunust ma ei teagi, kas tahan rääkida- mul endal läks ikka erakordselt kehvasti ju :( Vähemalt meeskondlikult olime me- Vanad Toomased siis - võitmatud ning üldtabelis säilitasin ma oma naiste rahvaliiga liidripositsiooni. Moonika, kes naiste rahvaliiga seekord võitis, visati aga famous grouse. Paras talle!
Kuna me oma tegemistega (meie = Mägilased) oleme siiski meediakünnise ületanud, siis ei saa ma jätta teemat ka siin käsitlemata.
Noppisin siis siia mõned parimad väljavõtted ja kommentaarid otse Delfist http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18359715 seoses eelmise nädala kuuma teemaga, et Vibulaskjad taotlevad jahimeestega võrdseid õigusi jahiks. Meenutan siis, et lumepalli pani veerema Päevalehes ilmunud artikkel, mis Delfi kommentaatoritel harja punaseks ajas. Ka hommikused raadiosaated ei jätnud teemat käsitlemata. Kanal 2 , kes haistis verd ning intriige, tormas imekiirelt sellest ka uudisklippi tegema, olles kohale saanud ka vähe uduse olemisega loomakaitsja. Uudisklipp sai veel küsitavama väärtusega kui artikkel ning sellest omakorda haaras kinni Ärapanija.

Tänaseks on suurem kära juba vaibunud ning arutelu toimub asja üle veel vaid jahimeeste foorumis -http://www.marandi.fie.ee/jahifoorum/viewtopic.php?f=14&t=573&st=0&sk=t&sd=a&start=75

Aga Delfi kommentaarid siis:

Koer, 06.03.2008 14:59Ajan kõik kommentaatorid vibuklubidesse laiali üle Eestimaa, kus neil on võimalik leida oma sõnadele kinnitust või mitte! PS artikli pealkiri peaks olema siiski "jahimehed tahavad õigust vibuga metsas jahti pidada".Auh! Auh!

kass, 06.03.2008 15:16Koeraga erandkorras nõus;)))!!! 10p avalduse eest! Pole sugugi nii, et KÕIK vibulaskjad sooviksid reaalset jahipidamist vibuga! Enamusele piisab märklaudadest!

jahilkäija, 06.03.2008 22:41Jahimehed on retsid ja mõrtsukad?Igal aastal viin metsloomadele söödaplatsidele mitu tonni vilja-kartuleid-juurvilju jm mida loomad eeskätt talvel väga vajavad, kuna nende söögimaad on inimtegevuse tagajärjel traagiliselt vähenenud.Ilma lisasöötmiseta (mida teie kallid jahimeeste vihkajad kindlasti ei tee ilmselt kunagi) sureksid neist paljud. Jahisaagina lasen aastas 2-3 metskitse ja samapalju metssigu.Olen ma verejanuline mõrtsukas ja teie muretsev loomakaitsja? Tegelikkuses on küttimislimiitide suurendamine metssigadele, väikekiskjatele ja metskitsedele sunnitud jahimeestele peale hoopis riiklike institutsioonide ja maaomanike survel.Kui kurjad kommenteerijad käiksid tihedamini looduses ja tunneksid loomade käitumist, veenduksite isegi et mitmete ulukiliikide arvukus ei ole Eesti teatud piirkondades, mitte väike, vaid liiga suur.Jahindusorganisatsioonidel on mitte õigus, vaid kohustus hoida loomade arvukus tasemel, mis tagaks ulukiliikide heaolu ja maaomanike heaolu.Muidugi mulle meeldib looduses viibida ja küttida.Samuti meeldib vibu lasta märklehtede pihta.Mõlemad on minu seisukohast looduslähedased harrastused, kuigi kõik ei pruugi sellega nõustuda.Olen jahil käinud üle 20 aasta ja lasknud nii jahipüssi kui vintpüssiga.Jään ka edaspidi püssiga jahimeheks, kuid metskitse 100-300 m pealt kuuliga tabada ei ole jaht, vaid lihtsalt tabav lask ning jahimehe ja looduse lähedusest pole siin juttugi.Mina valiksin võrdväärsema jahirelva, mis võrdsustaks saaklooma või küti õnnestumist. Vibujahi peaeesmärk on lähendada jahimeest(ei kehti mittejahimeestele) loodusele.Jahivibule ja vibujahimehele kehtestatakse kindlad nõuded, eksamid, testid.Sarnaselt kehtivatele jahirelvadele ja jahikatsetele.Ja alles siis kui jahimehel on kehtiv jahitunnistus, sooritatud vibujahimehe eksam ja vibulaskekatse, on tal õigus jahivibuga, mis võrdsustatakse jahirelvaga jahile minna.Niisama jahivibu seljas metsas viibimine peaks olema lubatud ainult treeningpaikades. Rahulikku meelt inimesed! Enamus vibulaskjaid ei soovi iialgi jahil käima hakata! Maastikuvibulaskmine on väga huvitav ja tervislik sport. Samas kindlasti leidub jahimehi, kes oleksid huvitatud vibuga jahipidamisest. Nad käivad püssiga jahil niikuinii. Neil võiks olla võimalus valida saaklooma rohkem väärtustav jahipidamisviis.

Neljapäev, 28. veebruar 2008

Perekonnaviga

ehk mõned asjad on geenides
Lobisemine nimelt. Tegelikult on juba aegade hämarusse vajunud Väikese Printsi esimene sõna ja selle saamislugu. Igatahes tulid „anna“ ja „ei taha“ täitsa ühel ajal, noh selline macho värk - mees peab ikka teadma ju, millised ta soovid on ja suutma neid ka väljendada ;) Sõnapaar „ei taha“ kadus käibelt aga peale asjakohase kehakeele omandamist- ennast saab ju arusaadavaks teha ka veenva pearaputusega. „Mämm-mämm“ aga tähendab ümberlükkamatut soovi jõuda piimabaari :)
Seejärel sai selgeks sõna „emme“ seoses eelnimetatu puudumisega. Nii tuligi lapsel Rõngu kasuperes ukse juures teda taganõudmas käia. „Aitähh“ sai selgeks bioloogilise vanema nimetusega suht üheaegselt ning sellest on kujunenud lemmiksõna emmele ütlemiseks, võõrastega suhtlemisel kasutatakse seda aga igaks juhuks äärmise ettevaatlikusega.
Veel kuulub noormehe sõnavarasse „kõmm“, mida sobib kasutada pea iga asja kohta ja mille tähendus on veel veidi ebaselge. Hendrikul on oma teooria, et mõjutatuna oma kasvukeskkonnast (emme ja tema äritegevus) tähendab see lühendit km ehk siis lahtiseletatuna käibemaks.
„Kai-kai“ on suupärane lühend sõnast kalli-kalli ning sellega sobib kostitada koos seda märkiva tegevusega nii emmet, Irist, kasse kui ka võõraid pisikesi tüdrukuid (otsene viide arsti juures koridoris toimunule)
Tuleme siis tagasi aga eilse saavutuse juurde, millele niiiiii pikk sissejuhatus sai tehtud, et osad lugejad-blogikülalised ilmselt nõrkesid enne olulise osani jõudmist :)
Nimelt külastas Väike Prints Kotiku naabriperet ning teatas näpuga kiisu peale näidates – KASS. Üks sõna selge, sain sellest ka lihtsa vaevaga teise sõna teha – KATS. Vot nii! Ja järgmisena võime me siis ilmselt oodata Ülar Teppo ja Byron Fergusoni nimesid- eeldusel muidugi, et noormees jagab ema vaimustust longbow vastu ega eksi kuskile vigurvibu radadele ;)

Pühapäev, 10. veebruar 2008

Läbi raskuste tähtede poole...

ehk Nelijärve jääger.

Lõuna-Eesti oli seekord väääga tagasihoidlikult esindatud – mina ja Aivar.
Lõunanaabreid aga oli see-eest eriti rikkalikult kohale tulnud- lausa 20 hinge, mis tähendas, et igasse gruppi jagus oma lätlane või mitu. Meile st Vanadele Toomastele anti neid kaks- noormees sportvibuga ja naiste lonkar. Grupid olid suured, mitmerahvuselised ning aeglased, sest raja 14-s märgis oli lausa 13 gruppi. Ja nii see esimene pool möödus- tropates, rohkelt nulle ja kolmandaid nooli lastes. Minus tekitas see kohutava koduigatsuse ja tahtmise rajalt lahkuda. Pealegi oli ilm vastikult pilvine, sopane ja niiske ning nähtavus kehva.
Kuuldes Kadri esimese ringi tulemust, mis oli 174 punkti, tegin võistkonnakaaslane Liiva Tomile ettepaneku vibult nöör maha võtta ja endale sobivad oksad otsida.
Liivakas minu provokatsioonidele ei allunud. Noh, koolkondade vahe ;) Mina olen ju välja kasvanud klubist, kus kõiki alla 500-punktilisi tulemusi peetakse häbiväärseks ;) ning palutakse endale viisakalt uus hobi valida. Hoki või doomino näiteks.
Destruktiivsete ettepanekutega haledalt läbi kukkunud, tuli ennast kokku võtta ja laskma hakata.
Kui nüüd üdini aus olla, siis minu teise ringi tulemused päästis meie gruppi jagatud läti noormees. Õigemini tema taskust välja kraamitud M@M´sid tõid mu elule tagasi ja parandasid koos tema poolt pakutava sooja teega tunduvalt mu laskmisoskust. Teine ring – 202 punkti ja kokku ilmselt päeva kümnes tulemus 364 punktiga. Järjekordne napp pääsemine famous grouse liigast :)
midagi olen ma ikka Anu käest õppinud ka ! (kellel meeles pole, siis just tema võitis eelmisel aastal naiste rahvaliiga, vältides üliosavalt sealt väljaviskamist).
Vot selline päev siis. Ja kuulujuttudest rääkides, siis 12-13 aprilli paiku on loota Lätis Kolme Lossi Turniiri esimest etappi, ning Kaatajakisat on tõstetud 19-le aprillile.

Ahjaa, võistkondlikult hoidsid Vanad Toomased ikka lipu kõrgel ja Tuisu 440 punkti kindlustasid teiste keskpärastest tulemustest hoolimata meile esikoha :)

Uhh, tegelikult peaks veel kirjutama ka Maario imelisest soengust...aga las siis hetkel jääb ;)

Teisipäev, 29. jaanuar 2008

„Naiste klatshiklubi,


palun koguneme 10-11 märgi taha, kus toimub põnev duell Vakmani ja Teppo vahel“
(Kajamaa Tom)
Just nende sõnade ajal asusid esimese vahetuse laskjad- mehed, Klubidekarika 2008 esimese etapi laskejoonele Sakus. Ja muidugi me sinna kogunesime ka. Ja nägime, kuidas üks ülalmainitutest lausa kaks noolt märgist mööda lasi! Nii et tasus mineku vaeva :)

Favoriitide hulka kuuluval Kaideril käisTeppoga psühholoogiline duell juba varem. Nii palus Teppo mul Kaiderile edasi öelda 279 , mille aga minu vaimselt blond peake suutis ümber 470 muuta, mis on mõlema mehe puhul muide täiesti ok FITA tulemus. Hea küll, ütlen kohe ära, et
5 noolt enne lõppu juhtis Teppo Kaiderit ühe noolega. Nii pakuti pealtvaatajatele põnev vaatemäng ja kaasaelamise võimalus võitja selgitamiseks- kes ütles, et vibulaskmine pole pealtvaatajate ala?!
Kes viimasena naerab, naerab paremini ja ning põhjust selleks oli Teppol :)

Aga räägime siis nüüd ka naiste longbow tulemustest ;) Esimene seeria lastud, näitas minu binokular ikka väga naljakat pilti- kümnest naisest ei suutnud pea keegi 5 noolt märklehte saata. Hea küll, mõnel olid ju kõik viis oma märklehes, aga paraku ei olnud märkleht mitte alati enda oma ....
Ühesõnaga, nalja kui palju. Ja eriti naljakaks läks asi siis, kui esimese vooru tulemused üles läksid. Mustvalgel olevad numbrid näitasid täiesti kiretult, et mida vähem sa vibulaskmisega tegelenud oled, seda paremini see sul sisetingimustes välja kukub.
Meie Monsa, kes eelmisel aasta täiesti arusaamatult õlgu kehitas minu jutu peale, et see siselaskmine on jube ja vastikult raske ning endale aina medaleid sisse kaela lasi riputada, tundis nüüd omal nahal, millest jutt.
Jätkub...

Kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Vibuhooaeg 2008

on avatud ehk
Vanad Toomased on taas hoos.

Rangersi võistkond sellel aastal JägerCupil ei osale. Aga Taunts arvas, et viisakas oleks ju vähemalt esimesele võistlusele kohale minna ja pakkis pühapäeval autosse lisaks oma plokkvibule Juurika, Lehtjärve ning minu koos Väikese Printsiga.

Kui Roosta on mägieestlasele niigi kõige kaugem võistluskoht kodumaal, siis seekord pikendasime meie reisi lausa 140km võrra. Nimelt poetasime vibulaskmise tulevikulootuse Rõngu kasuperesse.
Teel pandi proovile ka meie autojuhi kompetentsus. Tänu talle suutsime vaevu vältida laupkokkupõrget luigega! Erinevalt luigest töötasid meie LandCruiseri piloot ja pidurid eeskujulikult ning luigel ei õnnestunud läbi esiklaasi meie seltskonnaga autos liituda :)
Nagu selgus, oli minu tagasilangemine premiumliigast naiste rahvaliigasse minu aktsiaid kõvasti tõstnud. Odavalt ma ennast ei müünud- kuulun nüüd eelmise aasta esivõistkonda Vana Toomas! Super-Maario üritas mind lausa reetmises süüdistada, aga ise nad valisid endale jõulupeol naise välja ;) Ning teiseks tegemist täiesti puhta mägilaste võistkonnaga. Aga samas vajavad Toomased siiski endale veel ühte naishinge, sest vaevalt mul õnnestub sellel hooajal nii tihti osaleda kui eelmisel.

Ja nii tuli aasta esimeselt võistluselt meile mitu esikohta, naiste rahvaliiga esikoht mulle ning võistkondlik esikoht ülitugeva edumaaga konkurentide ees Vanale Toomasele. Teine Toomas ehk Tuisu-Tom lasi oma esikohaga muide Roosta raja rekordi ehk 488 punkti, ja seda täiesti nulli-vabalt. Üle neljasajaseid tulemusi oli ligi kümme, tulemused www.kuldnool.ee. Üldiselt garanteerib üle neljasajane tulemus rahvaliigast väljaviskamise, minul õnnestus seekord premium liigasse sattumist vältida, lastes punkte ikka neljasajast vähem. Kenasti esinesid ka lätlased ja leedukad, kes viisid koju arvestatava koguse diplomeid.

Ja nüüd veidi mõtlemisainet -

Sõbrad, kas teie teate kui palju treenivad lätlased?- mina tean, ja kõhe hakkab... neil on viiel päeval nädalas 17.00-22.00 laskmisajad ning Eduards mainis, et nad saavad hommikul ka treenida. Nii et olge valmis.