Neljapäev, 24. mai 2007

Ärge parem küsige, kas minu laps juba...


Ärge parem küsige, kas minu laps juba oskab seda või teist ;)- eriti peale seda, kui olete teatanud, et teie laps sama vanalt kaalus ikka tunduvalt rohkem või teil on endal kodus samas vanuses beebi. Jah, ta teeb kõike seda, mida selles vanuses laps peab tegema ja rohkemgi veel. Kui teil on mõnusalt ponsakas beebi, siis ta ilmselt ei hakanud 4-kuuselt roomama ja 5-kuuselt ringi käputama nagu minu oma. Ja olge rõõmsad, et see just nii on, sest sellega pikeneb ka teie endi mõnulemisaeg. Võite veel natuke vabadus nautida, enne kui laps teil riiulist raamatud välja kougib või diivani peale ronides ümber kukub.
Ja hambaid on tal kaks, esimene tuli täpselt 21 aprillil, otsekui kink viiekuusünnipäevaks. Ja magama läheb ta täiesti mõistlikul ajal ja magab terve öö korralikult. Jorujonni tekitab Nööp keskmisest vähem, sest emme on pidevalt lennus ja ega tal pole ju aega tühja nutujuttu kuulata. Ja poja reisib aga kaasa- toimunud juba ka esimene piiriületus. Ning mida tahtagi beebist, kes 2,5 nädalaselt juba emmega ennast vibuinimeste peole sättis (vaata pilti) ning mõnekuiselt Mägilaste öisest asutamiskoosolekust mõnuga osa võttis ;) Ja kes veel ei teadnud- Karl Eirik sündis 21.november 2006, st et tänaseks on ta 6 kuud vana, kaalub 7480 gr ja on 68cm pikk. Uskuge, et ta on Kuldne Lapse ja ärge parem hakakegi teda kellegagi võrdlema :)

Esmaspäev, 21. mai 2007

Maiöö

Ahh, ööbikud laksutavad nii kutsuvalt, et lausa patt on sellistel öödel üksi olla...Õhk lõhnab joovastavalt.

Kolmapäev, 16. mai 2007

Kilbiga! Vol 4


Laupäev tervitab meid päikesega. Teen mõttes endale meeldetuletuse- vanajumal klubi liikmeks vastu võtta! ning olen valmis külalisi tervitama. Ja neid jagub. Terve päeva, kuni õhtuni välja, saabub igast Eesti nurgast kohale vibukütte. Kes tuleb kaema meie uut kummiloomaaeda, mis ennast Vibukütioru nõlvadele sisse seadnud, kes lihtsalt igatseb teiste vibuküttide seltsi ning ilmselt on ka neid, kes ajendatud uudishimust, tulevad uue klubi tegemisi kaema. Mida rohkem inimesi, seda rohkem ka erinevaid muresid. Ja inimesi on üle 50-ne. Unistus kolmel päeval vibu lasta ja ennast treenida mattub kümnetesse ja kümnetesse pisiprobleemidesse, mis vajavad kohe just minu isiklikku sekkumist või personaalset nõustamist. Supilusikaski laskub tühjendamata suu juurest tagasi, sest kindlasti on jälle midagi, mis ei malda lõuna lõpuni oodata :) Pärastlõunaks olen suutnud kõik vibulaskjad „metsa saata” ja tunnen, et pudenen kohe koost. Kaalun läbi variandid- kas taanduda või üritada siiski vibu lasta. Õieti arvavad need, kes pakuvad, et ma ei anna alla. Poetan end tasahilju jälituslaskmisgruppi. Super, saan proovida loomagrupi laskmist ja jälle taipan, et ei taipa kaugustest ikka midagi ;) – ja kiiruslaskmist – pane ise 30 sekundi jooksul 3 noolt nöörile, sihi ja püüa selle kõige juures veel tabada ka :) ning jälituslaskmist. Teadmiseks nendele, kes ei saanud mingil põhjusel ise kohale tulla või magasid jälituslaskmisgrupi maha – laskmispositsioon tuleb ise valida, liikudes edasi mööda linti, püüdes esiteks leida maastikul looma. Leidnud looma, tuleb otsustada, kas lasta antud positsioonist või heale õnnele lootma jäädes liikuda edasi paremat positsiooni otsima. Tagasi minna EI TOHI! Väga vahva asi! Järgmisel aastal teeme seda jälle.
Sellest piisab mu hingelise tasakaalu taastamiseks ja poole raja pealt tunnen, et minu kohustused kutsuvad mind. Töö a´ la carte piimabaaris lõpetanud, luban endale veidi puhkust Väikse Printsi seltsis.

Kilbiga või kilbil? - Vol 3

Ja lõpuks on see käes- Mägilaste lipp ootab heiskamist! Seisan ebalevalt ja kõik mõtted, mis kõnega seoses said mõeldud, on oma teed lennanud. Pilk eksleb vibuküttide salgal, kes mesilasperena sumisevad ja mind ääremärkustega kostitavad, fotokad klõpsuvad, kuskil vist kellelgi kaamera... Nii, tuleb keegi teine tanki panna. Usun, et kõik need kolm päeva, mis me siin oleme, saavad rajameistrid vaid kiidusõnu kuulda ja nii jätangi lipu pidulik-pühaliku heiskamise nende kanda. Kallistused ja soe tunne südames – neli kuud Mägilaste klubi on eesti vibukütte senisest veel rohkem ühte liitnud!
Aga nüüd peole! Ja pidutseda mägilased oskavad-armastavad. Ja kus sa inimesi ikka paremini tundma õpid – ring metsas ja ühine pidu ning pilt selge.
Autod ehitakse lippudega ja 13 vibukütti poevad klubi särkidesse. Üldsuse survel olen sunnitud alistuma ja ka oma edevsatsilise topi mägilaste särgi vastu vahetama. Lausa kohustusliku matkana ootab meid ees sõit Triinu baari, kus sündinud nii mõndagi epohhirajavat –näiteks legendaarne Öölaps. Ka see kord ei jää erandiks. Aga sellest lähemalt juba laupäeva päevakajalises räpis.
Mõned tantsud, mägilannadel loomulikult leti peal ;) ja võibki taas koduteele asuda.
Vibukütiorgu jõudes olen väsinud aga õnnelik. Jätan visamad mägilased hommikut tervitama ja taandun oma tuppa.
Ees ootavad veel kaks päeva.

Teisipäev, 15. mai 2007

Kilbiga või kilbil? - Vol 2


Oh seda õnne- vastu õhtut pääsen isegi rajale. Usaldan oma kroonprintsi kindlatesse kätesse, haaran vibu ja asun koos Vibujahimehe, Pärnaka ja Noorvibujahimehega teele.
Laseme 1-noole ringi. Juba esimene märk näitab meile koha kätte. Meil varnast vabandus võtta- soojenduslask. Õhtuks on varn tühi ;)
Rada viib sillakesele, kus metsasihil seisab suur hirvepull. See, et ta mitte lihtsalt suur, vaid lausa hiiglaslik on, selgub muidugi alles peale möödalaske. Nojah, aga eks me tulimegi siia õppima. Vähemalt niigi palju kasu sillal seismisest, et minust saab Hoodi klubi märgi omanik.
Mäenõlval on ennast sisse seadnud lamav kits. Lask läheb napilt üle selja. Ronid nina vastu mäge nooli tooma ja leiad ennast üllatusega nentimast, et kuidas see loom siis ikka nii tilluke oli- kaugelt vaadates nagu ei saanud arugi... Kui Noorvibujahimees oma plokiga kastaneid tulest välja ei tooks, oleks mul märkimisvaeva ja arvutamist ikka palju vähem. Vahepeal on teised raja juba lõpetanud ja päevatulemuseks jääb Bowhunteri 99 punkti 280-st.
Raja lõpuks on mul moraal langenud - teatan läbi lällari otsuse- rajameistrid söögilt maha! Kahjuks läheb loogika- et vähem süüa, lühem samm (lähematele märkidele oleks ilmselt lihtsam pihta saada!) lällaris kaduma ja tühja kõhuga rajameistrid ähvardavad kurjalt riigipöörde teostamisega. Kergelt tulnud-kergelt läinud – kuid üllatusega avastan, et ei taha kuidagi oma presidendikohast loobuda. Just hakkas lõbusaks minema!

Kilbiga või kilbil? - Vol 1

Ärkad hommikul ja heidad pilgu juhatuse sviidist üle Vibukütioru nõlvade. Vanajumal, kes vana vibulaskjana pea alati meile vähemalt võistluskohtadesse hea ilma on sebinud, näib olevat spordiala vahetanud – udutavast vihmast saab aega-ajalt lausa tugev vihmavaling. Ja-jaa, vibu seljas nõlvadelt alla sõita – no mis saaks ühel õigel mägivibulasel selle vastu olla... Miskipärast kardan, et teised seda vaimustust minuga ei jaga. Pole hullu- suunurgad tuleb lihtsalt kõrvade taha lukustada ja täiesti veendunult kõigile telefonis väita, et vihm jääbki juba üle :) Peaasi, et rajal ei läheks meelest nende fikseerimine tavaasendisse. Teate ju küll seda lugu, kuidas melanhoolses tujus vibukütt ei suuda ära imestada, miks ta nooled kõik märgist üle lendama kipuvad ja heatujulisena lennutab ta neid aga sihtmärgi alla. Pane siis veel ankur suunurka ;)
Lõunaks selgub, et kriitiline osalejate piir on ületatud (neid saabub kuni laupäeva õhtuni) ja pilved ennast kuivaks pigistanud.
Tuvid on ennast nöörile flu-flu nooli ootama sättinud, liikuv märk saab külge jänese, harjutusväljak on avatud ja metsas ootab meid 28 vahvat looma. Tuld!