Teisipäev, 25. detsember 2007

Valgetes põlvpükstes mehi,


vanemliku hooleta Väike Prints Käärikul vibumatialuseid kontrollimas

nagu Ax hoiatas, siiski näha ei olnud. Jutt käib nimelt 16.detsember Käärikul toimunud FITA-formaadis siselaskmisest. Saabusime Hendrikuga kohale mõni minut enne algust ja paanikaosakond töötas minu jaoks juba täiega. Nimelt õnnestus meil hilineda nii, et last lapsehoidu üle anda ei õnnestunudki. Mis tähendas, et enne algusvilet oli lahendamata probleem, mis saab Väiksest Printsist, kellel puudusid ka tagavaramähkud, lutipudel ning hoidja, kelle süles aega veeta :(


Esimese seti tudus poja õnneks rahulikult autos, milles mina võistlusjoone muidugi sugugi kindel ei saanud olla... igatahes oli täiesti asjakohane arutelu, et ameerikamaal oleks ma vanemlikud õigused juba ammu kaotanud.. Leidsin siiski ühe kena naisterahva, kellele laps 5-minutilisel vaheajal peale ärkamist sülle suruda ja püüdsin mitte mõelda sellele, et lõhna järgi otsustades vajasid mähkmed immediately vahetamist..


Võistlusest. Igatahes oli see suuremale osale Tartu Vibuklubi laskjates esimene kokkupuude Vibuliidu võistlusega. Oli vist lausa Eesti Sisekarikaga tegemist. Ja kuna tegemist tähtsa võistlusega, toimusid okt-nov ka eelringid, mille alusel siis parimad laskjad- igast klassist 8 parimat, välja selekteeriti ja selle alusel võistlusele lasti. Ja kuna Tartu Vibuklubi on Vibuvaimu kõrval ainsana Vibuliidu liige, siis ei saanud ju teab mis palju naisi longbow klassis olla - meie klubi esikolmik nii trennis kui võistlustel on Monika, Kristine ja mina ise :)


Mis oli siis teisiti kui IFAA siselaskmises?- küsivad kindlasti meie metsainimesed, kelle ettekujutus FITA omadest piirdub sellega, et elavad nad staadionil ja kannavad valgeid pükse/seelikuid.


Esiteks lastakse 3 noolt seerias värvilistesse lehtedesse, kus punktiala on 1-10-ni. Seeriaid on 20, ehk kokku siis 60 noolt. Ah-jaa, kaugus on neil vist 18m versus meie 20 jardi. Võistluse parim ei selgu aga sugugi mitte nooletabamuste koondsumma põhjal nagu meil, vaid kasutatakse päris põnevat play-off süsteemi. Nimelt võistlevad omavahel paarid, lastes järjest 4 seeriat so siis 12 noolt ja 3punkti saab paarist see, kes teisest rohkem punkte lasi. Juhul, kui seis jääb viiki, saavad mõlemad 1 punkti. Selline mees-mehe vastu võistlus on iseenesest päris põnev ja paneb proovile tugevaimadki närvid. Hea näide: meeste longbow klassis läksid esikoha pärast võistlustulle Saba ja Kaider. Enne viimast seeriat juhtis Saba 8 punktiga, ning lasi siis ühe noole 0- i ja kahega noolega kokku vaid 7 punkti (no kes krt oleks seda uskunud, et Saba niiii vähe punkte laseb, seda enam et otsustavas seerias). Kaideri viimane seeria oli 16 punkti, mis tema kohta ka vähevõitu, kui sellest piisas, et 1-punktiga võita Saba ning sellega terve võistlus. Vot nii!


Naiste longbow klassis otsustati, et nii lihtsalt - 36 noolega - mis oleks duelli käigus tulnud lasta, karikat siiski ei anta ning võitja selgitatakse 60 noole kogusumma põhjal. Ei saaks öelda, et see meie närvipinget vähendas. Peale seda, kui ma suutsin ennastületavalt mitu üle 20-punktilist seeriat lasta ja sellega teistest hoobilt mööda läksin, tegin ma ka võistluste kõige kehvema seeria - kõik 3 noolt mööda :( Nii suurt vahet enam tagasi lasta ei õnnestunudki ja täpselt 300 punkti jättis mu viimaseks. Aga ajame selle lapse ja mähkupuuduse kaela ;) Monsale 317 ja teine koht ning Kristine 338 esimene. Kristine puhul tahan aga meelde tuletada, et tegemist ka eesti meistriga siselaskmises ja Monsa eesti teine, nii et väga pahasti ma ennast vist tundma ei peaks. Ja karikas anti mulle sellegi poolest ;)

Pühapäev, 16. detsember 2007

Maailmameister

Lisan siia Mart Muheli poolse üleskutse (muide, kes veel ei tea, siis Mart on tunnistatud Maastikuvibuliidu poolt Aasta
Panustajaks 2007 ja Tartu Vibuklubi kõige tublimaks ja tegusamaks liikmeks aastal 2007)

Kutsun üles ühistegevusele.
Meie seas on sel aastal üks maailmameister - AARE LAUREN.
EOK kodulehel saab hääletada 2007.a. parimate sportlaste poolt.
Teen ettepaneku anda oma hääli AARE poolt.
www.eok.ee - olümpiarõngaste all on link parimate valimiseks, edasi meessportlane, siin saab punkte anda 1-4 ja vabale reale AARE LAUREN 5 p.
NB! Lugege kõigepealt juhendit Asmeri pildi kohalt.

Ette tänades

Mart

Pidu Vibukütiorus :)

Eilne Maastikuvibuliidu jõulupidu tõi rabavaid üllatusi. Nn Vibuakadeemia, kes igal aastal vibumaastiku parimad ning silmapaistvamad tegijad ja toimetused ära märgib, andis Mägilaste klubile tiitli Aasta Tegu!
Tänan juhatuse nimel kõiki valijamehi kõrge tunnustuse eest ja püüan ka edaspidi mägilaste laeva õigel kursil hoida :)

Teie Mägilanna

Ps! olete oodatud ka meie pisitasa valmivale kodulehele www.estonianbowhunters.ee

Kolmapäev, 12. detsember 2007

In Memoriam

Minu kallis Spirit ehk Kaunitar Coco või ka Punane Iludus on siis lahkunud..kuhu iganes vibude hinged ka ei lähe. Mis juhtus, kuidas ometi küsite te?- eks ikka üks tühilask..
Lugupidamisest minu kalli sõbra vastu väike tagasivaade meie ühisele vibumaailmas käidud teele.
Minu tutvus vibulaskmisega sai alguse 2005 aasta märtsis, kui Anne mu Räbiküla rajale viis. Et nii vibupisiku külge sain, ei üllata ju kedagi, kes vibu rohkem kui korra käes hoidnud. Ja tellimus saigi Indrekule edastatud. Ootamist oli päris pikalt. Mmmm, oli aga ilus suvi - kõigepealt sain kätte oma uue auto- Mr Happymani ja täpselt Hansapäevadel oli lõpuks kohal ka minu vibu. Natuke nokkimist ja kohendamist Indreku poolt, kes mu sõbratarile ka "sõrmuse" külge pani- minu nõudmisel muide lausa 2- ja ta oligi valmis. Kaunis, punane, 68 tolli pikk, 28 tolli juures 13kg (oh, kuidas ma nende naeladega toime ei tule :(, minu lühikese väljatõmbe juures aga kuskil 11,5kg. Nojah, esialgu ikka paras püksikumm küll.
Indrek tegi mulle ka minu esimesed nooled- punase ja valge sulistusega ning punase nokiga, nimetasin nad tuvideks, sest valged suled meenutasid tiibu ning punane juhtsulg jalgu ning noki andis noka möödu välja küll. Eh, ma olen neile isegi trennis laulnud- una baloma blanca...
Nooled vahetusid, vibu jäi ning käis minuga ära nii Soomes EFAC 2006-l kui Kaatajakisa 2007-l. Koos alistasime algaja laskja jaoks müstilise 200-punkti piiri siselaskmises. Ühiselt lasime ennast 2007 aasta jäägrihooajal rahvaliigast välja visata. Ühiselt saime jagu C-klassist.
Ja lõpuks oli käes hetk, kus ma olin oma vibust välja kasvanud. Vähemalt 68 tollisest. Veensin siis Siimu tegema oma sõbratarile noorenduskuuri, et teda veidi särtsakamaks saada.
Veidi enne Tehvandi 2007 Bowhuntingu meistrikaid oligi mu Kaunitar alla võtnud- 66-le tollile ja kilode arv tõusnud 15-le. Esimese päeva järel oli meil reaalne võimalus jääda püsima esikolmikusse, millega vibu oleks hakkama saanud, kuid õrna närvisüsteemiga omanik kukutas meid üldarvestuse neljandaks. Mis seal aga tegemata jäi, tegime tasa Leedus, kus ulukiringi punktitulemus oli esikümnes. Jahi ja maastikuringi tulemused tõstsid mu aga kindlalt B-klassi ning AFLB II koht oli minu.
See jäi ka meie viimaseks ühiseks võistluseks. Järgmise klubikarika lasin ma oma Zakslasega. Ilmselt oleks ma veel aastaid oma Cocoga veetnud, aga palun saage ka minust aru- SuperMaario legendaarne 45-naelane 500-punkti vibu...mille kohta Maario ütles, et ta seda kunagi ei müü ja mina ütlesin, et kui see siiski peaks juhtuma, siis see oleks ainuke vibu, mille pärast ma Cocost loobuks. Midagi teha ei ole, meie kevadine kohtumine Vibukytiorus ja seal õhku jäänud lubadused otsustasid asja. Maario kahetseb seda siiani ;)
Viimased kuud olengi vaadanud kellegi järgi, kellest oleks võinud saada vääriline omanik minu sõbratarile. Ma ei tahtnud kuidagi, et temast saaks "lustilaskmisvibu", mida sõpradega kuskil õuepeal õlle kõrvale näppida. Sestap ei pannud ma ka teda müüki.
Ju siis oli tegemist vibuga, mis oli mõeldud ainult mulle.
Ja nüüd sobib ta ainult seinale. Eks tuleb mul talle siis väärikas sein leida.

Tänan Sind, kallis sõber, nende toredate jahiretkede eest, kus oleme koos osalenud; nende vahvate kokkusaamiste eest tolmuses keldris, kuhu sügispimeduse ja talvekülma eest varjusime; ja kõige rohkem tänan ma Sind kõigi nende toredate inimeste eest, kellega Sa mind kokku oled viinud!

Laupäev, 24. november 2007

Kolmapäev, 21. november 2007

Sissekanne Väikselt Printsilt..



Olen nüüd täpselt ÜKS AASTA vana! Ja mu esimene sünnipäev on peetud! Hoolimata emme pingutustest tähtsat päeva haiguse kattevarjus eirata – oli kõik nagu päris! Oli küünlaga tort, kingitused ja külalised – ristiema Monika, ristiisa Tauno ja kõige tähtsam onu - Hendrik :)

Teisipäev, 20. november 2007

Täpselt selline..


nägin mina välja aasta tagasi :) Pilt on tehtud umbes üheksa ajal õhtul ja mu näol püsib veel rahulolev naeratus - ma nimelt ei kujuta isegi ette mitte, millega mul hommikul kella 8.42 tegeleda tuleb (või ütleme pigem, et minu ettekujutus asjast erineb ikka väga palju asjade tegelikust käigust). Aga sellest täpsemalt juba homme ;)

Reede, 16. november 2007

Loomad lumes ehk 7 Stars


ehk Moks on tagasi!

Selle hooaja viimane Hammerjack ja Kajamaa Tomi sõnul võib-olla ka viimane sellenimeline 3D võistlus toimus siis 4 novembril Kajamaal. Ilmataat ilmselt kuldnoolt ei loe ja nii jäi talle teadmata, et Tom lubas meile lumevaba võistlust ;)
Ei saa me läbi Lätita ja nii olid meie naabrid kohal lausa väikese bussiga. Väga tublid! Ka meie oma inimesi oli päris kenasti kohale tulnud. Näiteks on tagasi tuhandete lemmik Moks, keda suvel mingi väevõimuga viburajale ei vedanud ;) On teine viimasel ajal nii tubliks hakanud, et ei teagi kohe kuhu ja kui palju neid riste joonistada!
Kellele kohalolijad rohkem huvi pakuvad ja protokolli vaadata ei viitsi, siis edaspidi piisab sellest, et järgmisel võistlusel uurige, kellel 7Starsi märk olemas on. Kui märk on, siis suure tõenäosusega oli selle omanik ka pühapäeval kohal.
Hea küll, kui ma Club Still Beautifuli kohta adekvaatseid seletusi anda ei osanud- vt paar sissekannet taha poole, siis 7Stars on Liiva Tom, Taunts, Leenu, Anu, Katsi, Kadi ja mina ise. Need on siis sünnipäevalapsed, kes mahuvad Skorpioni tähtkujus sündinud vibuküttide alla.
Kuupäevaliselt see nii ongi, aga mina tegelikult olen ikka rohkem Ambur ;) Kadi ilmselt ka :)
Ja kokku saime me seitsmekesi täpselt 230 aastat vanaks.

Mina olin Kajamaale saabumishetkest kuni rajaleminekuni oma tavaolekus- st sebisin ringi, et Tauntsi kingituse üleandmist saadaks maksimaalne avalik tähelepanu kõigi vibuküttide poolt, hoidsin mõne algaja kätt ja nooli ning püüdsin möödaminnes kallistada, tervitada ja raha ära võtta kõigilt teistelt , kes minust mööduma juhtusid. Nii juhtuski , et soojenduslasud jäid rajal sooritamiseks.

Rajast ka. Maha laotatud lumevaip pani meie kõigi kaugustaju jällegi tugevalt proovile.
Millega karu tegeles, seda on näha pildil. On see siis naljaks või mitte, peab igaüks endas ise selgusele jõudma.
Ahaa, see on SIIS NÜÜD SEE VÕISTLUS, KUS PARIM TULEMUS EI OLE KATSI NIMEL!
Mul endal on muidugi kuri kahtlus, et Kats lihtsalt meeltesegaduses ja pisukeses naiselikus õeluses kirjutas pooled oma punktidest Steve nimele - kust muidu selline summa – 346! ja seda ainult meie meeste narrimiseks. Ta kohe on selline kiuslik – küll materdab meie meeste niigi õhukest ego oma supertulemustega ja siis kui meestele hakkab tunduma, et tegelikult nad ju oskavad lasta ja ega see Katsi nii püüdmatu olegi – impordib ta oma võistkonda salarelvana endisest maailmameistrist laskja, kes kohe peab meie omadele pika puuga ära tegema ;)
(Õigeid nooli tal minu teada ka muidugi ka polnud.)
Ja kes saab teise koha - mees Kullamaa metsadest ja pange tähele, seejuures Mees Ilma Vibuta. See on siis 270 punkti Tuulikule, kelle kaunite silmade pilk sulatab ka kõige karmimate vibuküttide südamed, nii et nad ei suuda rajal talle oma vibu keelata. Annavad veel nooled ka kui vaja ;)
Ka Maario tegi viimase katse oma vibu minult tagasi saamiseks. Kuna me aga summas mitte ühte meelt ei olnud, jäi tehing sooritamata ja vibu minule.
Lisaks auhinnalauale oli kaetud sünnipäevalaud magusa tordiga. Legendid räägivad ka mingist järgnenud peost mägilaste stiilis, kuid tundub, et ajalugu vaikib sellest.
Mägilastest rääkides - 24.novembril toimub Kastolatsis mägilaste aastakoosolek - oled mägilane, ole kohal!

Teisipäev, 13. november 2007

Rangers esikolmikusse!

Just sellise mõttega sai pühapäeval Tartust Jääger Cupile teele asutud. Isadepäev oli teinud oma töö ja meie read ebatavaliselt hõredad – Taunts, Saba ja mina. Samas oli meid piisavalt, et panna välja täiskoosseisuline meeskond võitlemaks oma koha eest päikese all, milleks oli siis Jäägri aasta-arvestuse kolmas koht. Sest mingil seletamatul põhjusel olime langenud neljandale kohale ja kaotasime terve punktiga Euronicsile. Kodutööga sai välja selgitatud, et nende ridades esinevad augud- Moonika kirjutas kuldnooles, et tema ei tule. Silmakirjaliku silmakirjanikuna kribasin talle kohe vastuseks, et oi kui kahju! Ja rõõmustasin salamisi, et sõidame nende võistkonnast massiga üle. Aga võta näpust – ilmnes, et isegi hooaja lõpul on meie seas veel jäägrilaskjaid, kellel süütus võtmata. Nii riietati Mees Põltsamaalt Euronicsi võistkonna dressi ja laskmine võis alata.
Kuigi rajale sai mindud eesmärgiga võistkonnale punkte tuua, tuli seekord välja hoopis sedapidi, et vähemalt esimesel ringil lasi punkte ainult Saba ja meie Tauntsiga võistlesime, kes suudab rohkem nulle lasta. Alguses juhtis Taunts, st tal oli vähem punkte, siis jällegi mina. Ja siis kui meile juba tundus, et päeva väiksemad ringitulemused võiks ju meie arvele tulla, teatas Euronics, kes ajas vist sama rida, et nende tulemused on 24 ja 96 meie 100 ja 114 vastu. Olime vähemalt esimesel ringil põrmustatud.
Võtsime end siis teiseks ringiks kokku, et vaadata, kui palju on võimalik kehvast tulemusest paremini lasta – mina sain plussi 88, Taunts plussis rohkem kui sajaga ja jälle tehti meile ärtust ära- nimelt 5-kordistas Euronicsi laskja oma tulemuse teisel ringil. No võistle siis veel sellistega! Sellise laskmise peale juhtus see, mis juhtuma pidi- tuhandet punkti me kokku ei saanud, võistkondlikud auhinnad jagati meieta, no kesse neile neljandatele ikka midagi annab ;)

Natuke rajast ka. Suurest mõmmikust oli saanud mõmmibeebi- täpselt sellisena paistis ta meile 67 jardi peal; kole koiott oli pugenud auku, kus maapõrge võis tuua südametabamuse ;) silla all varitsev ilvesloom peitis ennast okste taha, mis kergemad nooled temast kenasti üle juhtisid; sarviline mägikits piidles meid 51 jardilt- ühesõnaga tõeliselt vahva jahirada! Ja milline on vibulaskja paradoks- ikka see, et kui suudad suure punnimise peale trikiga märgid ära lasta, siis nulle toovad sulle just need kõige lihtsamad ja lähedasemad märgid :( Nagu juhtus meil näiteks Sabaga. Päeva tulemus laekus nagu ikka Katsi kontole - 430( ma ikka pean vist tagantjärgi kirjutama ka Kajamaa 3D etapist, sest siis saaks korragi käe valgeks teemal, et päeva parim tulemus ei olnudki Katsil ;))), teine meie varasemate aastate "igavene teine" Anti 424 ja kolmandale kohale tulnud Toivo tulemus jäi juba neljasajast alla - et kohe nii keeruline rada oli.
Aga hoolimata kõigest sai seis koondtabelis meie kasuks keeratud küll. Nimelt oleme nüüd meie ühe punktiga ees ning alles Kajamaa etapil saab Rangersi ja Euronicsi omavaheline mõõduvõtt lõpliku lahenduse. Ka Katrin Kats Virula ja Toomas von Liiva on sunnitud ristama vibud, et selgitada, kumb neist väärib kolmandat kohta Famous Grous liigas. Ning lahendamata kohaheitlusi on tabelis veelgi – vaadake aga julgelt koondtabelisse ;)

Pühapäev, 11. november 2007

Head isadepäeva...


soovib Väike Prints oma ristiisa Taunole!

Esmaspäev, 5. november 2007

Palju õnne, kallis Tauno alias Natuke!


Just selline vahva tunniskiri anti Kajamaal pühapäeval üle meie juubilarist sünnipäevalapsele.
Lisan siis juurde ka teksti, et kõigil oleks võimalik rahuldada oma uudishimu :)

Vibu- ja ammuküttide mitte tulu peal väljas
Olev ühendus mida MÄGILASED kutsutakse
On sellesama
LASKURMEISTRI TUNNISKIRJA
Välja andnud
Vabamees Tauno Langile
selle kohta et tema vibu ja ammu kindlal moel
käes hoides nooled enamjaolt märgilaua suunas
mõistab lennutada ja et temal teistest
silm teravam ja käsi kindlam on.
Selle tunnismärgiks on tema nii mõnelgi
turniiril ammu- ja vibuküttide võistulaskmisel
täpseima ja osavaima tiitlit aga ka ülesseseatud
auninnaraha enda omaks saanud tunnistada.

Tarbatu linnuses
2007 issanda aasta hingedekuu 4. päeval.

Veel kord palju õnne sünnipäevaks :)



Neljapäev, 1. november 2007

Kaliningradi Open


Hakkan laisaks jääma. Vahepeal vibumaailmas nii mõndagi toimunud- mõned vibukütid Sotimaal ära käinud, teised jällegi Leedus ning eriti tublid mõlemal pool :)

Ja juba sellel pühapäeval toimub Kajamaal 3D selle hooaja viimane võistlus. Ja muide, kes veel ei teadnud, täpselt samal päeval on meie kõigi poolt palavalt armastatud ja austatud Taunol 40-s sünnnipäev!

aga vot pikemalt hetkel ei kirjuta, lisan siia vaid võitjate pildid. Kurb muidugi, et meeste kolmikusse seekord eestlastel asja ei olnud :(
Aga sama äkki on see neile motivatsiooniks ennast käsile võtta ;)

Teisipäev, 16. oktoober 2007

Rakvere Lossiturniir ehk I am Still Beautiful


Saabusime, kallistasime, reggasime, soojendasime ja siis läks lahti.
Kõigepealt tuli leida märk number 12. Anti väitis, et see asub vallikraavis, lossist väljas. Asuski. Ainult et selle jättis ta mainimata, et laskmiskoht on lossimüüril, lossis sees. Nii saime me edasi-tagasi sebimisega veidigi sooja ja teiseks, nagu Anti ikka rõhutada armastab, on liikumine ilu pant ;) Oli ikka kuratlikult külm ilm. Isegi hõõgvein ei suutnud mu külmast valutavaid sõrmi soojendada. Vähemalt üks mõistlik mõte käis minu ja Monsa peast enne kodust teele asumist läbi – kasukad. Nii me siis patseerisime nagu vene bojaaritarid oma udupeentes poolkasukates lossi sisse ja välja. Nagu Katsi eemalt hõigates kommenteeris, et kohe kaugelt näha, et tegemist mägilaste naistega - karusnahad seljas. Ja kommenteerimist võib ta endale vabalt lubada- jälle parim päevatulemus tema nimel ;) Seda, kuidas meie võistkonna meesliikmed meil iga laskmise eel aitasid lahti riietuda ja seejärel jälle kasukad selga aitasid, ja nii 28 korda!, oleks meeste sõnul lausa filmima pidanud.
Tamila nostalgitses, meenutades, kuidas nad Teppoga esimesel aastal 500 punkti ja üle selle olid lasknud – kuid seekord ta esikolmikusse ei pääsenud. Ka Monsa pidi leppima mingi täiesti mõttetu päeva viienda tulemusega, oh seda õnnetust küll ;) Võistkondlikult jäi- just nimelt jäi- meie Rangersi tiim teiseks, sest Vanad Toomased rebisid 16 punniga meist ette. Ja kes on süüdi?- ikka Saba, kes meie võistkonnast lasi ainukesena alla 400-punkti. Mina ei ole ju sellel aastal põhikoosseisus, mina olen lihtsalt ilus :D Ja selle tulemusega – 336 punkti - muud olla ei saa jah. Las ma nüüd targutan, sest sellel ainsal korral, mis ma sellel aastal tiimi eest väljas olin, me ju võitsime :) Mis Rangersist aga aastal 2008 saab, ei teagi- sest Tauno laseb plokki ja teiseks oleme me Monsaga mõlemad ju premium liigas... Aga üks mis kindel, Originaal tegutseb ka järgmisel hooajal samas koosseisus edasi: Tauno, Anti, Monsa ja mina asendusliikmena...mis tekitab küsimuse, mis krd vibu see Taunts siis 3D-l laskma hakkab?! Võistkonna vestid said meile igatahes kõigile ära tellitud..

Laupäev, 13. oktoober 2007

Teisipäev, 9. oktoober 2007

Ja oligi neli järve..

Nelijärvel sellel pühapäeval. Need, kes varem käinud, taipavad sellest ilmselt kohe, et rada ei kulgenud mitte oma tavalist trajektoori mööda.
Päev oli mõnusalt vihmavaba. Asusime teele Nelijärvele oma tavaseltskonnaga. Alustuseks viisime viimase klatsi ja kuulujuttudega kurssi Kreeka saarelt saabunud Axi, seejärel imetlesime Jahimehe viimasest numbrist mägilaste pilte ning kuulasime taustaks oma tavalisele repertuaarile ka Kuldseid Linte. Kuna autojuht oli teinud tubli koduse töö, siis kaardilt täpselt väljamõõdetud 131km möödusid märkamatult ja oh imet – hoolimata minu hommikusest hilinemisest olime väga tavatult esimeste saabujate seas.
Ilveslooma oli riigitruu rajameister mõnusalt mahalangenud puuga turvanud ja see kutsus esile üleskutseid asjaosaline seebiks keeta. Igatahes teise ringi ajaks oli puu tõsiselt noolejälgedega markeeritud ;) Samuti oli rajal veel mitu looma, kelle laskmiseks me koostöös jahimees Taunoga töötasime välja erilised nospel-nooled, alternatiiviks nosler-kuulidele ;)
Samuti ei saa ma jätta rääkimata teile isasest karibuust, kellele psüühikale Taivo poolt tarvitatud sõnakirjeldamatu vägivalda tema mehelikkuse kallal oli jätnud oma jälje- nimelt avastasime tema peas äärmiselt naiseliku juukseklambri. Mis siis järgmiseks korraks – kas roosad lipsud ja rippuvad kõrvarõngad?!
Kuna parim tulemus oli üle kolmesaja, täpsemalt 316 punkti ja kulus Katsile, siis meeste niigi hapra ego hoidmiseks ma teiste tulemusi ära ei too ja sellel pikemalt ei peatuks.
Kuna siin blogis on aga ilmselgelt tegemist isikukultusega autori suhtes, siis tuleb aus olla ja ära märkida, et minu tulemus jäi taas kord alla kahesaja, kõigest 192. Ja see oli siis see pühapäev, kus mu Zakslane asus oma iseloomu näitama :( 4 purunenud noolt on minu isiklik rekord- isegi Siunto kaljud ei suutnud ühe päevaga mul sellist kogust nooli hävitada...
Samas võin öelda, et esinesin klubi vääriliselt, kuid seekord ei olnud klubiks Mägilased...vaid eesti esimene vibunaisteklubi Still Beautiful. Asutajatena tuleb ära mainida Anu ja Kadi, asutamisaeg märts 2007 ja koht: Saksamaa. Eks mõni asjaosaline ise räägib sellest lähemalt, näiteks kommetaariumis ;) No igatahes olen ma klubi täisväärtuslik liige ja oman privileegi kanda barbieroosat märki-„ I can´t shoot, but I STILL BEAUTIFUL!” Kahjuks ma seda võõramaa keelt piisavalt ei oska, aga see peab ju ikka üks hea klubi olema, kuhu igaühte ei võetagi- näiteks Kats, Helena ja Monika (hoolimata viimase palvetest) meie klubisse ei kuulu :))

Laupäev, 6. oktoober 2007

Minu imeline aura..


toimis ka eelmisel laupäev. Käomäel nimelt. Sest just seal peeti 29 septembril JAK-i klubi 30-da aastapäeva võistlus. Saate aru, neil on seal klubi, mis on vanem kui mina!!!
Iseenesest täiesti tavatu ja vahva võistlus. Millal teie viimati lasite märki 5 meetri kauguselt? Või näiteks 60-80cm läbimõõduga ringi 15 meetri pealt? Osavõtjate rohkusega Käomäe juubelivõistlus just uhkeldada ei saa, kuid see eest oli kohal laskjate koorekiht ja taas kord külalised Lätist. Mina võin öelda sõna otseses mõttes, et Läti on mul nüüd taskus- vähemalt seni, kuni poja veidi sirgub. Nimelt pidas naaberriigi vibuküttide juht vajalikuks Väikest Printsi raja eduka läbimise eest autasustada selle aasta Läti meistrivõistluste medaliga- mäletate küll, see võistlus, mille Juurikas ära võitis ;)
Aa, aga miks ma kirjutasin et minu imeline aura- sellepärast, et ilmselt on osa meie maagilise võiduauto aurast ka minus lahustunud või vastupidi- igatahes meeste longbow klassi võitis ära Saba, kellega ma koos võistlema tulin. Näete kui hästi talle minuga koos võistlusele tulek mõjus ;)
Mina, kes ma käisin rajal koos Pesakonnaga, kuhu kuulusid lisaks Väiksele Printsile ka Anu ja Raivo oma suuresilmse Anne-Käbiga, sain ka auhinna. No nagu oleks naiste longbow klassi parim. Tegelikult oli meid vaid kolm ja võidu tõi lihtsalt kogemus, sest punktisumma nüüd küll eriti edev ei olnud. Aga auhinnalaud oli rikkalik ja suured tänud korraldajatele selle eest. Võistlusele järgnes mõnus koosolemine ja ühine tordisöömine.
Vibutemaatiline tort pakkus nii silmailu kui ka mõnusa maitseelamuse- paras teile, kes te kiiresti ära sõitsite ja sellest ilma jäite. Hea küll, kui ilusti paluda, siis Anu, kes selle imemaitsva soolase tordi valmis meisterdas, võib teile retsepti anda. Aga ainult retsepti, tordi peate ikka ise valmis tegema ;)
Kohtumiseni kõigi vibusõpradega juba järgmisel võistluse Nelijärvel!

Reede, 5. oktoober 2007

Mad Monk

ehk kuidas valmib Hull Munk

Toon siinkohal ära audentse valmistamisõpetuse:

Võtke 2004 aastakäigu Rakvere lossiturniir, riietage Jaanus Vihand mungakostüümi- vajalikud aksessuaarid nagu mungarüü vööle sellega absoluutselt mitteharmoneeruv pudelitasku täpselt 1L viskipudeli tarvis - ja pange ta seejärel võistlema. Asja pikantsemaks maitsestamiseks saatke temaga rajale ka mõni väliskülaline Sotimaalt – Bill Campell sobib hästi ja kodumaise komponendina lisage näiteks Tamila. Kogu võistluse aja kastke nii Jaanust kui Tamilat hoolega rohke viskiga – viskit kasutada kindlasti mitu pudelit ja seespidiselt!!! Vürtsitage kogu toimingut lendavad vibudega ja lisage üksikute ebaõnnestunud laskude juures Jaanuse suhu peoga tõlkimatut emotsionaalset sõnademängu (loe: sõimu) tema enda oskuste arvel. Oodake ära võistlustulemused. Mad Monk on valmis ja kasutamisküps kui tema punktisumma ületab Billi tulemust. Ja päris kindlasti on ta valmis, kui Bill seda ise ütleb - Mad Monk!

Retsepti pani kirja Mägilanna, küpsetas ja maitsestas Mad Monk isiklikult

Kolmapäev, 26. september 2007

Kõige tähtsam mees minu elus...

on loomulikult Väike Prints. Meie suhe on kestnud juba kümme kuud ja lubage kinnitada, aina paremaks see läheb :) Vaatame siis ka üle minu südame võitnud noormehe strateegilised mõõdud ja oskused. Kaalub ta 8460grammi, pikkust on tal 74cm ja peaümbermõõt 45,5cm.
Kõnnib ta täitsa korralikult ja kuna peale kahteteistkümment järjestikkust sammu keegi enam samme lugeda ei viitsi, siis peab põnn endale ise aplodeerima. Hambaid on juba pikemat aega kuus- emme käib küll sõrmega sudimas, lootes rohkem leida, aga kuus on ju ka täitsa toimiv komplekt . Täitsa piisav, et kedagi korralikult hammustada.

Esmaspäev, 24. september 2007

Hull Munk ja tema lendvibude salk ehk algas sügis..

Kuna kõik olid tüdinenud viimaste nädalate kestvast vihmast, oli pühapäeval viimane aeg kraanid kinni keerata, pilved kuivaks pigistada, päike välja tuua ja alustada kauni sügisega. Vibulaskjad võtsid oma sügise otse loomulikult vastu viburajal võisteldes. Seekord siis Klubikarika 6 etapp Jõulumäel.
Tõusin hommikul kolevara st enne kukke ja koitu; sokutasin Väikse Printsi Rõngu kasuperesse, varustasin ennast värskete saiakestega ja asusin Sangla kpl juurde passima. Viirade punt sõitis minust silmapilgutamata mööda. Hääletasin ennast läbi vibuajaloo kindlasti kõige kuulsama auto peale- see, mis tõmbab ligi diplomeid, medaleid ja sõidab diisliga aga ei ütle ära ka bensiinist ;) Lisaks oli meie tavaseltskonnale – Taunts, Ax, mina, Monsa, Emy ja Kristine - ennast meie ekipaazi sisse seadnud ka Hullu Mungana tuntud vibukütt. Taustaks mägilaste hümn ja ekraanil Imelised, olime Jõulumäel kohal enne kui arugi saime.
Kohapeal loomulikult korralikult kallistamist- kohal olid isegi sõbrad Leedust-Lätist.
Jõulumäe rada on teatavasti Eesti pikim - 5km. Ja lehed olid ka värskendavalt pisikesed- äranälginud linnud ja marutaudis rebased...lase siis selliseid.. Aga taas kord oli mul õnne minna rajale ülilaheda seltskonnaga, kuhu lisaks Hullule Mungale kuulusid ka Super-Maario ja Tõnis. Kõigil meil olid omad eesmärgid: Maario üritas taltsutada- kodustada oma uut sakslast ja lasta vähemalt 200 punkti; mina püüdsin oma sakslasele ehk Maario vanale vibule selgeks teha, et nüüd ta peabki hakkama minuga võistlustel käima; Hull Munk vältis nullide laskmist ja Tõnis oli lihtsalt tubli. Ehkki Jaanus ja Maario kasutasid laskmisel ühendatud anumate printsiipi, said meie kõigi eesmärgid täidetud - kõigest kolm nulli tõi Jaanusele 396 punkti ja meeste klassi esikoha; Maario vibu hakkas raja lõpus juba taltuma ja 200 punkti sai ikka täis lastud ;) minu 346 punkti tõid mulle pronksise medali.
Selgus, et lõpliku edu saladus ei olnud mitte mustikad-pohlad, mida mina dopinguna kasutasin, ega lendavad vibud, millega meeste liider vibu taltsutada püüdis, vaid päeva parima tulemuse tõid hoopis seened ja seenelaskmine - punkte 426. Omanikuks LOOMULIKULT Kats. Vahelduks väike 3D nagu asjaosalised ise seda kommenteerisid. Vähemalt pole nüüd paariks järgmiseks peoks sakuskanappust karta ;)
Tagasitee läks meil nagu tavaliselt kõige lühemat teed pidi- st kuna veekeskuse jaoks meil riideid ja aega ei olnud, põikasime me sisse Kullamaale ja Axi onu juurde, mis pikendas meie teed kõigest veidi vähem kui kahesaja kilomeetri võrra. Me olime ju ometigi kõik kodus öelnud, et täna tuleme me varem... Aga kella poole üheteistkümneks õhtul olin ma ikkagi kodus, lihtsalt see kuidas Viimase samurai filmis jaapani vibu lasti , jäi nägemata.. Aga tuleb Jaanuselt uurida, tal pidi kodus tohutu kogus häid filme olema ;)

Suur kallistus kõigile vapratele vibuküttidele- tore oli teid kõik näha ja hea, et te ikka olemas olete!!!!!
Kohalikud uudised: Kadit näeme viburajal alles aasta lõpus, kui saabub tema uus inglane ja Gunnar Vahtra vahetab recurve ploki vastu. Vot siis!
Väiksed uudised ka mujalt maailmast- Kats on vahepeal Inglismaa meistriks tulnud- formaat bowhuntingu Big Game.
Ja Kaliningradi Open toimub Leedus 27-28 oktoober – lastakse maastiku ja jahiring, ulukiringi seekord ei toimu. Kahjuks samal nädalavahetusel Kullamaa klubikarikaga.

Pühapäev, 16. september 2007

Esimene samm..


..on siis nüüd Väiksel Printsil iseseisvalt tehtud! Pole raske kujutleda ema rõõmu :)

Mägilased- kes nad on? Vol 1

Kuna paljudel ennast asjasse mittepühendatutena tundvatel vibuküttidel on selline küsimus tekkinud, siis püüan siinkohal veidi laiendatult seletada lahti kunagi kuldnooles ilmunud uudist uuest klubist.
Mitmete vibuküttide meeles olid mõlkunud pikemat aega järgmised küsimused - kuidas saavutada bowhuntingu ehk 3D võistlustel paremaid tulemusi; miks ei või Eestis vibujahti pidada ja veel mõned samu teemasid laiendavad mõtted.
12.jaanuar 2007 sai ettevõtlikum osa neist kokku ja uus klubi oligi sündinud- Eesti esimene bowhuntingu klubi Mägilased. Klubi, mis ühendab endas märkimisväärset osa meie vibuküttidest (hetkel juba 23 liiget), võttis endale ka ambitsioonikad ja kõrged eesmärgid, mida ka kohe ellu viima asuti. Nimelt leiti ühiselt ressursid ja soetati klubile 28-märgiline 3D rada. Ja juba mais toimus Kütiorus ka esimene treeninglaager kõigile eesti vibuküttidele, kus uus rada ka kohe kasutusse läks :) - eesmärgiga tõsta nende konkurentsivõimet vibumaailmas. Ehkki algselt leidus ka sellise laagri vajalikkuses kahtlejaid, oldi peale Sveitsi sedameelt, et selliseid laagreid peaks/võiks olla aastas isegi kaks. Just see üritus tekitas vajaduse nö oma kroonikaks ja sündis Vibukytioru blogi, kuhu ennast muidugi ka Väike Prints poole kohaga kohe sisse seadis ;) Vahepeal ma mõtlengi, et huvitav, kas ta võiks siin tihedamalt käia...või peaks ta üldse kuskile mujale blogisse kolima....

Nii et mägilaste laagrist võivad kõik asjast huvitatud lugeda esimestest sissekannetest. Nii, nüüd läheb preili president ja tegeleb veidi oma kõige kallimaga ja kui mahti leiab, pajatab teile veel vapratest mägilastest ja nende ettevõtmistest :)

Esmaspäev, 10. september 2007

Kuldne pühapäev

- nii võiks eilset päeva nimetada küll. Paides toimunud Jääger möödus mõnusalt karges ja päikselises sügispäevas. Minu jaoks täiesti pingevaba võistlus, sest premium liiga tase on minu jaoks hetkel veel kõrgevõitu. Aga mitte kõik naised ei arva endast nii ;) Näiteks Monika lasi 440 punkti ja võitis sellega. Ja Karin oli üks seitsmest, kes lasi üle 400 punkti. (Pean ikka endale ja teistele meelde tuletama, et ma ei ole veel kordagi üle 400 punkti lasknud- ehkki minus ilmselt on potensiaali) Eesti naiste tase on ikka uskumatult kõrge. Ega mul enda tulemuse üle ka kurta ei sobiks- lasin ainult 4 nulli, mis näitab ikka natuke stabiilsust. Kui aga tabada reeglina 3-nda noolega või heal juhul 2-ga, siis punktisumma lihtsalt ei tule :( - kokku 332 punkti. Samas oli see suurepärane võimalus vibu nö kodustamiseks. Esimesed nooled olid muide päris kenasti lastud, aga rusikareeglina eksisin sihtimisega- nooled lendasid kõik 40-50 cm loomast üle. Aga see on ju harjutatav. Ja tegelikult on käes ja peas ikka väike kala ka Leedu Openi viimasest päevast. Ja ma tean, et see kala ujub sealt ainult peale paari-kolme normaalset trenni minema ;) Näiteks täna võiks trenni minna. Kasvõi selleks, et oma vibu taas kätte saada. Nimelt läks tal eile serving katki ja eks see nöör oli ju nii-või-naa niblakas- sõlmedega ja puha. Mul ikka korralikku 67 tollist vaja, mille Mart mulle eile õhtul lubas teha. Mardil oli ka kena pühapäev- lasi FITA formaadis staadionil endale pronksmedali ja viimase kolme aasta parima tulemuse. Ja Veiko muide tuli Läti meistriks- just, lätlased on ometi jõudnud nii kaugele, et korraldasid võistluse. Küll ainult 14-märgilisel rajal ja mingite nüanssidega, millest Juurikas ise täpsemalt oskab rääkida, kuid eks me kõik ole ju kunagi alustanud :) Edu neile!

Teisipäev, 4. september 2007

Reiu 3D Vol2

Kõigepeal lühiteade: 02.09.2007 Reiul rajalt leitud 2005 Tahkuranna EFAC märk.
Kes tunneb puudust, annab kommentaarides või otse mulle teada.
Jätkan siis ülevaadet Reius toimunust.

Loomarada sisaldas lisaks vibuharjutustele tõsist ülevaadet nii kohalikust faunast- sai räägitud näiteks reiu kiviloomast , kole koiotist kui ka muudest elukatest. Näiteks mõjusid meestele meeleolutõstvalt mõtted postikanadest, keda aga kahjuks vabas looduses kohtab harva, nemad elavad nimelt ööklubides ;) Aga mida see isane karibuu kodus oma naisele peale Taivo lasku räägib, see jääbki saladuseks- või kas ta üldse enam koju minna julgeb ...
Aga meeleolu oli meil ikka vaja pidevalt tõsta, eriti Axil, kellel oli noolejumalaga mingi oma asi ajada. Või kuidas muidu seletada seda, et ta suutis kolm noolt metsa jätta ja kolm nool ära lõhkuda... Aga ma pean ära märkima ka selle, et erinevalt minu kahest ja Maario 4-5 noolest, mis metsa jäidki, tulid Axi nooled vähemalt õhtuks koju tagasi ;)
Ja kõik, kes on hellitanud lootust saada Maario 500-punkti vibu omanikuks- teile teadmiseks, te olete LOOTUSETULT HILJAKS jäänud!
Mis minu käes, see minu oma :)
Rajal õnnestus meil tänu Intsule veidi aimu saada, mis on sarkoplasmaatiline retiikulum. Aga teile ma sellest veel ei räägi. Uurige ise järgi! Räägin sellel teemal hoopis koolialguseks sobiva nalja:
Noor õpetaja läheb õpetajate tuppa ja kurdab, et küll õpilased on ikka rumalad: seletad neile esimest korda – ei saa aru; seletad teist korda, no ikka ei saa aru! Seletad kolmandat korda- hakkad juba ise aru saama- aga nemad ikka aru ei saa!
Oli, mis oli, aga vähemalt lõbus oli! Punktisummad meie grupis paraku nii lõbusad ei tulnud, jäime kõik kurvalt vähem kui 200 punktiga.
Võistluse lõpptulemused pakkusid aga üllatusi ja ilusaid summasid hoolimata vesisest ilmast kuni lõpuni. Näiteks pidi Kats ikka mitu korda üle lugema, kes siis 381 punktiga võitjaks tuleb- Vihand või Liiva. Ja eesti bowhuntingu meistril Toivol tuli leppida kõigest kolmanda kohaga. Naisteklassis- ikka longbow´s- näitasid taas kord kaks vibukütitari teistele koha kätte- Katsi 240 ja Monsa 230 olid tulemused, mis suuremal osal meestestki kättesaamatuks jäid. Ma ei tea küll täpselt (aga selle eest aiman), millele võlgnes oma edu Kats (kas ikka ainult kogemused ;) – aga Monsa punktid aitas metsast ära tuua tema kindel tugigrupp- Anti, Taunts ja Kajamaa Tom, kes ise nüüd ilmselt veidi turgutust ja egoplaasterdust vajavad, sest võitis ta ju neid kõiki. Mehed, ärge muretsege, võite järgmine kord minuga metsa tulla ja oma eneseväärikuse taastada, kui just… Maario vibu oma vana vormi tagasi ei saa :)
Et vot selline võistlus siis oli!- ja tagasitee oli pikk ja seikluslik, sisaldades nii veekeskuse külastust ja emainstinkti proovilepanekut, Mägilaste hümni kooriproove ning 70 liitri bensiini tankimist diiselautosse…

Esmaspäev, 3. september 2007

Loodusjõududega võideldes


ehk Reiu 3D.
Ütlus, et jumal on vibulaskja, et seni vähemalt Eestis vettpidavaks osutunud. Seda ebameeldivamaks üllatuseks osutusid meie laskjatele Sveitsi karmid tingimused.
Ilmselt just meie vibulaskjate rahvusvahelise taseme tõstmiseks otsustas ilmataat anda meile võimaluse vähe kehvema ilmaga laskmiseks kui seni. Nii möödus viimane Reiu võistlus pidevas vihmas ja kergema taseme tormi meenutavas ilmas. Ma ei tea küll, mis puust vibulaskjad tehtud on - äkki seeder ;) – kuid loomulikult ei lase nad ennast sellistest pisiasjadest häirida.
Nii kuulusid sellel päeval kõigi vibulaskjate kohustuslike aksessuaaride hulka vihmavari, kummikud ja noolte vihma eest kaitsmise kotike. Mõnel eriti tublil oli ka rätik noolte puhastamiseks.
Mingitel segastel asjaoludel asendas mind Originaali tiimis Kajamaa Tom. Jäänud nö ripakile, asusin otsustavalt tegutsema ja nagu Kats ütles: koostasin endale meeskonna :), kuhu kuulusid siis Ax, Taivo ja ankrumehena Ints. Ise ju teate, et halba ilma ei ole, on vaid kehv riietus ja vale seltskond, nii et õige meeskonnasisene mikrokliima on väga oluline. Igatahes osutus raja läbimine väga lõbusaks ja harivaks, ehkki suur nooltekaotus, tekkinud tropid ja ripsakatega möödalastud nooled tasapisi mu moraali murendasid. Minul jäi metsa lausa kaks noolt :(
Stoppamisest rääkides- mis ootab meid veel ees järgmisel aastal, kui meeste longbow ja recurve klassist Meelise ja Siimu eeskujul ketaspidurite klassi lähevad kuuldavasti veel Tauno, Maario, Gunnar...


Loodetavasti leian veel mõne hetke pühapäevaste sündmuste lahkamiseks, aga nüüd muutun kirjatsurast jälle emaks ;)

Kolmapäev, 29. august 2007

Sinivereline


Internetis leiab ikka igasuguseid põnevaid asju. Pole ju suur saladus, et minu emapoolses suguvõsas enne 30-aastast sõda lausa paruneid leidus. Ja mis ma näe, 12.90 eurot ja võimalus endale lausa suguvõsa vapiga tass soetada :)

Natukene täpsustuseks- minu perekonnanimi eestindati eelmise sajandi 30-del nimest Kochtitsky, mille sõnatüvi tähendab poola keeles armastust ja mille suguvõsa sai maakoha järgi- nagu vapikirjast ka näha . On ju armas!
Kui nüüd leiaks kellegi heraldikahuvilise, kes mulle selle vapi ka lahti seletaks, oleks ikka udupeen küll. See vapp on muide ainus, mida mul õnnestus tasuta näha ja alla tõmmata (aga nagu märkata, jookseb seal mingi kole com-kiri, et ma ikka puhta variandi eest pappi välja käiks), muidu tahavad nad seal kõige eest raha saada. Aga mina ei taha ju anda- endalgi pole...
Aga ilmselgelt seletab see vapp minu erilist armastust sinise värvi vastu ;)

Teisipäev, 28. august 2007

Tiim Maario ehk KK vol 2


Ja raja ametlikule fotograafile panime me ka käpa peale . (Ja kusjuures käpa täiesti ilma liialdamata- sest meie grupi viies liige oli lausa nelja käpaga ehk Ülari sakslane ;))
Et kõik täiesti ausalt ära rääkida, alustame sellest, et avaldasin Indrekule survet, mille tulemusel sündis Tiim Maario- ehk mina, Ülar, Tõnis ja Liiva Tom ning Ülari kuts. Et seltskond veel kirjum ja segasem oleks, rabasime juba platsilt kaasa üritust fotosilmaga jälgiva Ove ja tema poja, et ta meie näitel saaks süveneda vibuküti hingeellu ja seejärel minna teisi vibutajaid pildile püüdma. Ja vot nüüd nuputage ise, miks Ove just meiega terve raja koos oli ja teid pildistama ei jõudnudki ;) - vihjena- ju me olime siis nii fotogeenilised...
Aga niipea kui saan lingi, kus tema tehtud fotod üleval, annan teistelegi teada, sest eks harjutusväljakulgi saanud mõned klõpsud tehtud ja kus lisaks meile veel mõned vibulaskjad peal on.
Kuna arvutused on näidanud, et Klubide karikas ma mingi favoriit ei ole, siis otsustasin, et pole mõtet elu liiga tõsiselt võtta. Trenni jaoks mul võistluse korraldamise ja poja kõrvalt nii või naa aega ei jagunud. Ja sellepärast ei tundunud sugugi tobe idee asuda pühapäeval katsetama minu kätte sattunud Maario vibu. Et kas on liiga raske ja kas ma pean ikka 4korda 28 noolt rajal vastu. Eks oma osa ole selles muidugi ka Sassil, eks laupäeva õhtul aitas vibunöörile mõned sõlmed lisaks sõlmida ja seejärel uue sõrmusekoha paika panna. Miks vibunöörile sõlmi tehakse, teavad need, kes käisid Tehvandil ;)
Jõudsin hommikul täitsa varakult platsile ja sain teada vähemalt kuni 60 jardini umbakaudse skaala. Ja mis on siis asja kokkuvõte- vibu, millest mina tõmban välja 17kg, tõi mulle uue isikliku maastikuringis- 178 punkti ja kolmanda koha. (Keda huvitavad võistluse tulemused, leiab need http://www.vibu.ee/) Täiesti iselaskev vibu, ainult lühikesi maid ei tahtnud teine kuidagi lasta, 20 jardi pealt lausa matis mööda. Võta või tõsiselt Aarnist juttu, et mis sa ikka sellest vibust tahad, sellega ju paremad lasud juba ära lastud :)) Nimel ei saa jätta märkimata, et sellega on lastud ulukiringis Estonian Openil 500 punkti, mis peaks mitteametlik maailmarekord olema. Ja nüüd ma siis nuputangi, et kust leida rahapuu, et teha see vibu päris omaks. Soti reisiga on seega ühelpool, st mitteminemise pool...
Aga 500 punktist rääkides- püüan meeles pidada ja ka sellest loo kirja panna, et selline lõbus asi liialt kiiresti unustuse hõlma ei vajuks.

Esmaspäev, 27. august 2007

Tehtud!


Klubi Karikas nimelt :) Igasugustest viperustest hoolimata sai rada täitsa okei ja rahvas trampis mõnuga meie ligi 4km rajal. Vähemalt minu kuuldes keegi eriti kisa ei tõstnud, et suitsetamiskohti ja prügikotte rajal ei olnud. Ja harjutusväljakul puudusid pooled lehed... Aga see selleks, tegelikult oleme rajameistritega juba kiita ka saanud.
Ja mina ise tahaks tänada veel Katsi, kes lahkelt meile markerite kleepsud saatis, ja Rebast, kes ise küll kohale ei tulnud, kuid kellelt pärinesid markerid, ja JAK klubi, kelle rajapasse me saime kasutada, ja rajameistreid, kes lausa kottpimedas taskulambivalgel tööd pidid tegema.
Tänu Tõnisele saime ka kõhud täis.
Natuke ka võistlusest.
Kasutades ära rajaperenaise eeliseid, nihverdasin ennast ühte gruppi Euroopa meistriga ehk Ülariga, et moodustada tiim Maario. Nimelt kasutas Ülar Maario vanu nooli, mina aga tema 45naelast sakslast, mille ma laupäeval sain.
Ja selle kohapealt pajatused hetkel katkevad, sest üks pisike noormees nõuab tungivalt minu tähelepanu...

Teisipäev, 21. august 2007

Klubide Karikas


Täna sai minu Väike Prints 9 kuud vanaks :) Palju õnne talle!
On jäänud loetud päevad järgmise mulle olulise ürituseni. Minu elu keerleb ju kahe asja ümber- laps ja vibulaskmine.
Nimelt toimub Klubide Karika VI etapp meie rajal Kotikul. Just selleks ürituseks saab lõpliku lihvi 28-märgiga rajaskeem ja välja saaavad mõõdetud maastikuringi kaugused. Ning loodetavasti valmivad ka mõned sillakesed ja piknikukohad. Jäänud lahendada veel sellised küsimused- kuidas saada kätte JAK-i poolt laenuks lubatud rajapassid, kes teeb valmis kaugusi tähistavad kleepsud markeritele jm sellised pisimured. Eriti tublid vibukütid veetsid seal korraliku töise õhtupooliku ja plaanivad teise samasuguse teha ka laupäeval :)- tänud neile!


Esmaspäev, 20. august 2007

Leedu Open


oli täpselt nii mõnus nagu ma seda lootsin- suurepärane ilm, toredad vibuinimesed, ilus rada etc.
Ja ennastületavad tulemused. Kui ma viimasel Jäägril jätsin hüvasti rahvaliigaga, siis nüüd on ka C-klass minu jaoks minevik. Eesmärgid seadsin endale muidugi veidi kõrgemad- 200 punkti oleks ikka tahtnud täis lasta, aga eks rada oli ka parasjagu riukalik meile kõigile. Esimese päeva ulukiringis jäigi 400 punkti piir saavutamata- Virula Kats 398 esimene, Kajamaa Tom 396-punktiga teine ja minu 326 punkti andis mulle päeva 7 tulemuse. Päeva viimane märk oli 60 jardi karu, mis sai maha võetud esimese kehaga :), mis andis võistlusele mõnusa lõpetuse. Ja nii muide kõigil päevadel- 80 jardi maastikuringi jalutajas sain sealt oma 4 punkti ja samuti tulid sealt punktid ära jahiringi 70 jardi jalutajas.

Teise päeva maastikuringi esikoht kuulus Tomile 256 punktiga, Kats teine 250-ga. Maario, kes otsib oma uuele sakslasele veel sobiva spainiga nooli, jäi kõigest 165 punktiga, mis etteruttavalt öeldes ei takistanud teda saavutamast Openi teist kohta :)
Enda tulemus jäi loodetust madalamaks- 156, kuid oli märkimisväärt selle tõttu, et lõpetas minu karjääri C-klassis.
Laupäeval käisime ka Trakais lossiturniiril, kus ma pääsesin oma imekauni punakuldse kleidiga ka finaali- aga seda ikka tänu laskmisele, mitte kleidile ;)
Ilmselt just sama päeva afterpartyl said Maario ja Virkus hakkama suurima sigadusega Eesti vibulaskmise ajaloos. Just sellise mõttega- teha ometi see sigadus ära- sulatasid nad salaja lahti Tomi noolte otsad. Aga noh- tõelist meistrit see ju ei takista! Ja ära ta selle võistluse võitis! Kats oli naiste klassi esimene, aga selle üle ei imesta ju ometi keegi. Minu teine koht oli samuti võimas ja veenev, vahe kolmanda kohaga üle 200 punkti.
Osalejaid oli muide longbow´s 38- 28 meest ja 10 naist Eestist, Lätist, Venemaalt ja loomulikult Leedust. Üldarvestuses olin esikümnes sees.
Ja mis kõige toredam - selle 600km reisi tegi minu Väike Prints ka kaasa:)

Neljapäev, 16. august 2007

Hurraaa!!!

Täna hommikul helistas mulle Kaileen Mägi. Selgub, et jätsime Laureniga suve alguses televisioonis käies väikse vibupisku ikka stuudiosse - nagu plaan oligi!
Kui kõik läheb plaanipärastelt, siis tuleb septembrist alates neljal järjestikusel reedel hommikutelevisioonis vibukool!!!! 7.15 ja terve Eesti saab vaadata, kuidas lastakse ühte maastikuvibu ning kes, miks ja kus seda teevad :) Ja kes saaks sellest paremini rääkida kui Kajamaa Tom.
Ja ma ei saa jätta mainimata, et järelikult oli telesse minek tookord ainuõige otsus. Ning küsimus on ikka spordialas, millele koos minuga on paljud oma südame kinkinud, mitte minu väikseses egos, mis tahaks rambivalgusesse saada. Sest see saade tehakse ära ilma minu osaluseta.
PS! aga oma 15 sekundit kuulsust saan ma ikkagi - 27 august toimuvad Puhka Eesti võtted Kotiku rajal ja saade ise jõuab eetrisse juba septembris :))
Aga homme sõidan ära Leedu Openile - kui te vaid näeks, kui kaunis kleit mul on Trakai lossis võistlemiseks. Kohe meenub multikas seente ja herneste sõda- oli vist selline- ma olen ilusinstituudist, me lööme neid iluga ;)

Esmaspäev, 13. august 2007

Hüvasti,

rahvaliiga! Ega ükski treening jää karistamata- visati mind rahvaliigast välja nagu nalja :) Lasin esimese ringiga vist 228 punkti ja ausalt öelda ehmatasin selle peale ikka ära. Teises ringis lasin ikka alustuseks hunniku nulle ka. Tauno süüdistuse peale, et ma teen seda meelega, sest ei taha premium liigasse minna, olin sunnitud ennast kokku võtma ja ilmselt päeva 6 tulemus 396 punktiga oli minu. Maagiline neljasaja piir tuleb järjest lähemalt.
Aga Monika visati ka rahvaliigast välja- paras! tema lasi lausa päeva 3-nda tulemuse :))
Kuna suurem osa meie naistest on jõudnud välja premiumliigasse, siis ei teeks tõesti paha nn lõhnaõli - liiga loomine ;) Silmad lahti, äkki on kuskil mõni sponsor ripakil!
Asjal on ikka nukker pool ka - sellega on Rangersi 2008 aasta võistkond saanud tugeva löögi- tuleb asuda kiiresti endale järgmiseks hooajaks rahvaliiga naist või juuniorit otsima...
Ja Mägilaste read on saanud jälle täiendust!

Esmaspäev, 6. august 2007

209

just nii palju nooli saatsin ma täna lendu. Täitsa mõnus tunne :) Lihtsalt lasin - ei mingit märklehte ega joont, ei harjutanud ka kõrgust ega kaugust, puhas rõõm laskmisest. Ja eks ole ka ju viimane aeg teha mõned lasud- Leeduni vaevalt 10 päeva...
Homme tuleb ilmselt jälle teisi vibu laskma õpetada, nii see elu juba kord on. Kuskilt ju see reisiraha tulema peab ;)

Laupäev, 4. august 2007

Miks tundub..

minu blogi olevat väljasurnud? Väga lihtsal põhjusel- töö ja laps võtavad kogu minu aja ja minu suurele armastusele ehk vibulaskmisele lihtsalt aega ei jää. Ja mis blogimisest siin rääkida, kui ma oma punast kaunitari peale Tehvandit vaid paaril korral vinnastanud olen. Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin rääkida ;)
Mul on ikka uudist ka!
Katrin Virula ja Ülar Teppo on toonud taas Euroopa meistritiitlid longbow laskmises Eestisse!!!!
Vot see on väärt sõnum pühkimaks tolmu mu ajaveebilt :))
Ma tõesti ei tea, miks minu blogi on esimene väljaanne, mis sellest kirjutab. Rootslased pole suutnud isegi tulemusi EFACi kodukale ülesse panna :(

Rõõmustan eestlaste tulemuste üle väga, ehkki endal tilgub süda verd, et ei saanud teistega koos sellest kohapeal osa. Sveits, Eesti Meistrikad ja Open ning Rootsi- kõik see on minu jaoks sellel hooajal kättesaamatuks jäänud. Hetkel püüan anda endast kõik, et mul oleks võimalik vähemalt selle hooaja viimasel suurvõistlusel, Leedu Openil osaleda.
Mmmmm - 3 päeva vibuga ja toredate inimestega metsas ja ühel õhtul lisaks veel kostümeeritud lustimine vibuga Trakai lossis- no mida ühe vibulaskja hing veel võib ihaldada...
See kõik on minu, kui suudan ületada järgmised minu ees seisvad takistused- miinustes olev eelarve ja puuduv lapsehoidja...

Pühapäev, 15. juuli 2007

Jääger

Vabandan siiralt kõigi ees, kes tõsimeeli läksid tänasele Jäägrile lootuses minuga kallistada..
Püüan vähemalt mõtetes teiega olla.
Ravin kodus oma silmatera esimest palavikku. Ja seda juba teist päeva :(

Reede, 6. juuli 2007

Igav..


Igav- just selline võib tunduda minu netipäevik. Te ainult piiluge teiste blogidesse- ma ei julge siia linke lisadagi, te ju niikuinii sealt enam tagasi ei tuleks ;) – ja te näete, et inimestel on nii põnevaid maailmavaateid ning isegi nende igapäevatoimetused saavad läbi blogi sellise erilise maigu. Nii värviline elu, et mine ela või ise. Ja siin siis mingi kahvatu vibujutt segatud üksikute lõikudega lapse teemal... igav...
Hm, mida siis muuta- kas oma elu või blogi?!
Tundub, et esialgu läheks lihtsama vastupanu teed- alustaks blogist ;)

Näiteks, vähendamaks kirjaoskamatute diskrimineerimist, lisan võimalikult palju piltkirja ;D. Teiseks, üritan endale täiesti võõras keskkonnas leida üles ka selle koha, kust saab piltidele lisada allkirjad. No selline koomiksistiil, lihtne ja kiirelt omastatav :)
Aga mis võiks küll olla see põnev lugemine?!
Võimalikud rubriigid:
kurtmine üksiema raske elu üle (pesen-nõud-ja-potid-pajad-sada-roositaime-istutan-ja-kui-tehtud-kõik-mis-vaja-siis-võin-lossiaknast-kaeda-kuidas-pidu-sädeleb-ja-keeb...jne);
minu neljajalgsete sõprade tööd ja tegemised ( küll Nefer on ikka tubli, püüdis suure muti kinni ;) ja millal Iris küll ometi selle aretuskontrolli tehtud saab);
mina ja mehed (kuidas ma olen üritanud mehele minna ja miks ma sealt tagasi olen tulnud ; )) või hoopis midagi muud...
Aga üks mis kindel- vibuküttide teema siit igatahes ei kao, sest tuletan teile meelde, kallid sõbrad ja muidu külalised, oleme ikkagi Vibukütiorus!

Kolmapäev, 20. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil – selleks aastaks on siis kõik Vol 3


Jäänud siis veel autasustamine. Ja meeste longbow esikohal täitsa meie mees, mägilaste särk kõik seljas ja puha. Super! (Ei saa mitte jätta märkimata, et NII ILUS oli vaadata meie lippe autodel lehvimas. Ja kui kena see veel Sveitsis välja saab nägema :) Kolmanda koha mees ka täitsa mägilane. Ja teine koht kuulus lihtsalt väga tublile vibukütile.
Vale oleks öelda, et ma poleks enda tulemuses pettunud. Ikka olen. Väga oleks tahtnud seda kohta esikolmikus, mis oli ju vaid noolepikkuse kaugusel. Ju ma siis ei olnud selleks valmis. Ja neljas koht ei ole ka paha. Kuigi esimeseks ja kolmandaks tullakse, teiseks ja neljandaks jäädakse.
Aga laupäeva öösel koju sõites olin ma päris kindel, et võtan juba pühapäeval vibu uuesti kätte. Tegelikkus oli muidugi natuke teine – päev möödus hoopis voodis magades ja mis siin pattu salata, eks poolteistpäevane vibumatk oli ka mu jalalihastele oma jälje jätnud. Vähemalt on nad mul olemas, sest see, mida pole, ei saa ju ometigi valus olla ;)
Ja Axiga oleme ühte meelt – jätkame tööd oma osakonnas, äkki antakse ametikõrgendust ;)
Ja nüüd kõige tähtsam osa:
SUUR TÄNU, KALLID MÄGILASED! TEIE TEGITE EESTI MEISTRIVÕISTLUSED VIBUJAHIS TÕELISEKS JAHIKS!
Andsite oma panuse, et meil oleks ilusad loomad, millega treenida ja nüüd ka võistelda; aitasite teha rada, seda ülesse panna ja maha võtta; ja just teie kohalolek oli see, mis tagas meile päikeselised päevad nii õues kui südames!!
Tänan teid, et te olemas olete. Ja suur kalli teile kõigile! (Kellele virtuaalsest kallistusest ei piisa, saab enda oma kätte juba järgmisel Jäägril Lihulas ;)
Ja hoidke meie lipp siis Sveitsis kõrgel!

Esmaspäev, 18. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil- kes on Liivimaa parim vibukütt? Vol 2


Läksime rajale parima seltskonnaga. Tegelikult on see ikka väga südant soojendav, et sind valitakse välja. See on teine kord, kus ma tean, et gruppide moodustamisel on minu seltkonda soovitud. Viki, tänan Sind komplimendi eest!
Monika kui kapteni osaks sai kaheldava väärtusega nobenäputöö ehk sisestada telefoni meie tulemused. Jällegi selline kahe otsaga asi, on see mobiilne tulemuste edastamine nüüd heast või kurjast, jumal seda teab. Korjasime maasikaid, lasime vibu, nautisime head seltskonda ja õige pisut võistlesime ka- minu ja Monika vahel punkt-punktis rebimine. Ning siis tuled metsast välja ja oh üllatust! – platseerusime oma 152 punktiga 2-4 kohale, esikoht 188 punkti.

Teades minu edevuse määra, ei pane ilmselt kedagi imestama, et kohe hirmsasti tahaks parimate seas olla. Seni see seni eriti õnnestunud ei ole, välja arvatud üksikud säravad hetked. Ja nii on mul seni tulnud leppida Hendriku lohutusega, et sina ei peagi oskama vibu lasta, sina oled meil showelement ;) Laupäeval aga sain kohe mõlemal võistlusel tunda, mis tunne on siis liidergrupis olla. Mis siin pattu salata, minu jaoks ikka liiga raske koorem kanda, et koht pjedestaalil on juba noolega katsuga.

„Vibulaskmine on fun!”
Kas ikka on?- vähemalt laupäeva õhtupoolikuks oli minus tekkinud sellel teemal kõva kahtlus. Nagu Ax juba laupäeva lõunal peale 5-tunnist vibujahti metsas teatas- ei taha enam vibulaskjana töötada! Palun mind teise osakonda üle viia :)

Pühapäev, 17. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil – kõik on veel ees Vol 1


15-16 juuni toimusid Tehvandil Eesti esimesed meistrivõistlused vibujahis, mis lihtsamalt öeldes tähendas kahel päeval kolme 28- märgilise loomakujude ja ulukipiltidega raja läbimist selleks, et selgitada parimad vibujahimehed/naised.
Need õnnelikud, kes on minu telefonikõnedest sel teema pääsenud, võivad alljärgnevat lugedes mulle tagantjärgi kaasa elada.
Eh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks vist alustada reedest, et kuidas ma Tehvandile jõudsin. Hm, tegelikult äkki teisipäevast, kui Hendrik tegi mu 2 lõikurotsaga, 4 pikka ja 2 lühikest noolt 7 lastavaks ja 1 katkiseks nooleks.
Oot-oot, tegelikult algab asi vist sellega, et mul on eelmisest nädalast uus, õigemini uus-vana vibu. Nimelt lasin ma oma vanale sõbrale väikse noorenduskuuri teha, mille järel 13kg-st
68-tollisest vibust sai 15kg sama võluv särtsakas 66 tolline kaunitar. Vanad nooled talle paraku ei sobinud, jätkuvalt liiga pikad, rasked ning pehme spainiga. Igatahes oli mul teisipäevaks olemas vibu, mõned ümbertehtud nooled ja sobiv annus tahet hakata ennast treenima. Just, saite õieti aru- kolm päeva enne võistluste algust alustasin tutvumist uue varustusega ja oma vibulaskmisoskuse lihvimisega :)
Ja õnnetul kombel oli Hendrikul käsi mõni päev varem kipsi pandud, mis minu jaoks tähendas personaaltreeneri kasutamise võimalust päris mitmeks tunniks :)
Kiire töö minu tõmbekäe ja kummilindiga. (Just, selle sama kummilindiga, mille peale Saba harjutusväljakul arvas, et korralikul tüdrukul on ikka oma kumm kaasas. Eks ma siis talle ütlesin, et tegelikult on see tagantjärgi tarkus ja eks elu ise õpetab ;) Kes aru sai, see nüüd naerab )
Skaala sisselaskmine 45 jardini, kauguste hindamine Potimetsas ja väikeste loomade laskmine koduaias. Noolte tellimus Siimule. Rohkem pooleteise päevaga ei jõua, sest elu tahab ka elamist ja täiskohaga olen ma tegelikult hoopis ema.

Neljapäev, 14. juuni 2007

Ma lihtsalt pean..


Ma lihtsalt pean kekutama oma poja saavutustega enne, kui ta 7-kuuseks saab. Sinna, muide, on veel julge nädal aega.
Põhimõtteliselt on ainult üks asi, mida ta ei oska- lugeda ta veel ei oska. Kui oskaks, siis ta ilmselt teaks, et nii väiksed lapsed ei pea nii varakult toimetama hakkama :) Jalutuskäigud diivani najal, mis emmele suuri turvaprobleeme valmistavad, on täiesti igapäevased. Hea küll, tõuseb püsti ja kõnnib edasi, olgu. Aga ta juba jagab ära ka selle, kuidas ennast püstiasendist istuli lasta, et maast mänguasi võtta ja siis tagasi püsti. Sest maas on ju ainult väiksed beebid. Nööp EI OLE väike beebi, tema on juba tähtis asjapulk:))

Laupäev, 9. juuni 2007

Ehee!

Ehee, nagu ma ütlesin- eestlased lasevad väga hästi vibu :) Uus maailmameister sündinud! Tubli oled, Aare!

Neljapäev, 7. juuni 2007

Aga äkki...


NB! Hoiatus! Kõik, kes on endal täheldanud allergilist reaktsiooni virisemisele, loevad järgnevat teksti edasi AINULT ja rangelt AINULT OMAVASTUTUSEL !!!!!!!

Aga äkki on mulle otsaette kirjutatud- löö mind, mina ei löö vastu?! Imelik, et ma ei olekski arvanud, et ma nii tähtis olen, et keegi minu tegemistele nii palju oma isiklikku aega viitsib raisata. (Täiesti õelalt- telefoniarved maksab ju firma kinni, nii et raharaiskamisest me VEEL rääkida ei saa. Või olgu, kui saame, siis ainult Mägilaste kontekstis, eks ole!) Nagu poliitikud - et kui sinust ei räägita, siis ei ole sind olemas. Mina olen olemas! Räägitakse :) Ja ega ma vahepeal aru ei saagi, kumb on hullem- kas see, et mina õnnetu kuidagi täiesti mõttetusse klubisse olen sattunud ja veel juhtkonda või vaene klubi, kes endale minu näol õnnetuse kaela tõmmanud?!

Kui ühe inimese arvamust võib laiendada tervele maastikuvibu liidule, ja tema sõnul seda nagu võiks, ehkki tegemist ainult puhtalt tema arvamusega, mida aga kõik toetavad, sest tema arvab alati õieti jne, siis olen ma ju EMVL häbiplekk või kui veel ei ole, siis peale esmaspäeva võin ma selleks saada. Olemas muidugi üliväiketõenäosus, et ei saa. Et saan hoopis kuulsaks. Et tahan rääkida asjadest, millest ma ise midagi ei jaga. Krt, mis see tähendab, et ei oska vibule nööri peale panna või ei saa märgile pihta?????

MA ARMASTAN VIBU LASTA! JA EESTLASED LASEVAD VÄGA HÄSTI VIBU! JA MA TAHAN SEDA TEISTEGA KA JAGADA! Ja hoolimata kõigest ma ikkagi vist lähen sinna terevisooni saatesse. Vähemalt keegi meist sinna läheb. Nii et 6.45 esmaspäeva hommikul selgub siis tõde...

***************************************

Tegelikult oli täna ilus päev, kahju, et seda ühte tundi telefonivestlust ei saa ära kustutada. Kustutaks. Ehkki kustutamisega peab väga ettevaatlik olema. Lapseisa ka kustutaks oma elust ära, aga siis ei oleks ju mul Eirikut, kes täna näiteks diivani najal oma pikema kõndimisretke tegi. Nüüd on see siis käes - 6 kuud ja 2 nädalat ja täitsa ise liigub! Suudad sa seda uskuda, Kristofer! (No las see isa siis seal kuskil olla. Aga sellist poega ta küll ära teeninud ei ole.)
Ja kiigu saime ka lakke. Mis tore hüpata!

Neljapäev, 24. mai 2007

Ärge parem küsige, kas minu laps juba...


Ärge parem küsige, kas minu laps juba oskab seda või teist ;)- eriti peale seda, kui olete teatanud, et teie laps sama vanalt kaalus ikka tunduvalt rohkem või teil on endal kodus samas vanuses beebi. Jah, ta teeb kõike seda, mida selles vanuses laps peab tegema ja rohkemgi veel. Kui teil on mõnusalt ponsakas beebi, siis ta ilmselt ei hakanud 4-kuuselt roomama ja 5-kuuselt ringi käputama nagu minu oma. Ja olge rõõmsad, et see just nii on, sest sellega pikeneb ka teie endi mõnulemisaeg. Võite veel natuke vabadus nautida, enne kui laps teil riiulist raamatud välja kougib või diivani peale ronides ümber kukub.
Ja hambaid on tal kaks, esimene tuli täpselt 21 aprillil, otsekui kink viiekuusünnipäevaks. Ja magama läheb ta täiesti mõistlikul ajal ja magab terve öö korralikult. Jorujonni tekitab Nööp keskmisest vähem, sest emme on pidevalt lennus ja ega tal pole ju aega tühja nutujuttu kuulata. Ja poja reisib aga kaasa- toimunud juba ka esimene piiriületus. Ning mida tahtagi beebist, kes 2,5 nädalaselt juba emmega ennast vibuinimeste peole sättis (vaata pilti) ning mõnekuiselt Mägilaste öisest asutamiskoosolekust mõnuga osa võttis ;) Ja kes veel ei teadnud- Karl Eirik sündis 21.november 2006, st et tänaseks on ta 6 kuud vana, kaalub 7480 gr ja on 68cm pikk. Uskuge, et ta on Kuldne Lapse ja ärge parem hakakegi teda kellegagi võrdlema :)

Esmaspäev, 21. mai 2007

Maiöö

Ahh, ööbikud laksutavad nii kutsuvalt, et lausa patt on sellistel öödel üksi olla...Õhk lõhnab joovastavalt.

Kolmapäev, 16. mai 2007

Kilbiga! Vol 4


Laupäev tervitab meid päikesega. Teen mõttes endale meeldetuletuse- vanajumal klubi liikmeks vastu võtta! ning olen valmis külalisi tervitama. Ja neid jagub. Terve päeva, kuni õhtuni välja, saabub igast Eesti nurgast kohale vibukütte. Kes tuleb kaema meie uut kummiloomaaeda, mis ennast Vibukütioru nõlvadele sisse seadnud, kes lihtsalt igatseb teiste vibuküttide seltsi ning ilmselt on ka neid, kes ajendatud uudishimust, tulevad uue klubi tegemisi kaema. Mida rohkem inimesi, seda rohkem ka erinevaid muresid. Ja inimesi on üle 50-ne. Unistus kolmel päeval vibu lasta ja ennast treenida mattub kümnetesse ja kümnetesse pisiprobleemidesse, mis vajavad kohe just minu isiklikku sekkumist või personaalset nõustamist. Supilusikaski laskub tühjendamata suu juurest tagasi, sest kindlasti on jälle midagi, mis ei malda lõuna lõpuni oodata :) Pärastlõunaks olen suutnud kõik vibulaskjad „metsa saata” ja tunnen, et pudenen kohe koost. Kaalun läbi variandid- kas taanduda või üritada siiski vibu lasta. Õieti arvavad need, kes pakuvad, et ma ei anna alla. Poetan end tasahilju jälituslaskmisgruppi. Super, saan proovida loomagrupi laskmist ja jälle taipan, et ei taipa kaugustest ikka midagi ;) – ja kiiruslaskmist – pane ise 30 sekundi jooksul 3 noolt nöörile, sihi ja püüa selle kõige juures veel tabada ka :) ning jälituslaskmist. Teadmiseks nendele, kes ei saanud mingil põhjusel ise kohale tulla või magasid jälituslaskmisgrupi maha – laskmispositsioon tuleb ise valida, liikudes edasi mööda linti, püüdes esiteks leida maastikul looma. Leidnud looma, tuleb otsustada, kas lasta antud positsioonist või heale õnnele lootma jäädes liikuda edasi paremat positsiooni otsima. Tagasi minna EI TOHI! Väga vahva asi! Järgmisel aastal teeme seda jälle.
Sellest piisab mu hingelise tasakaalu taastamiseks ja poole raja pealt tunnen, et minu kohustused kutsuvad mind. Töö a´ la carte piimabaaris lõpetanud, luban endale veidi puhkust Väikse Printsi seltsis.

Kilbiga või kilbil? - Vol 3

Ja lõpuks on see käes- Mägilaste lipp ootab heiskamist! Seisan ebalevalt ja kõik mõtted, mis kõnega seoses said mõeldud, on oma teed lennanud. Pilk eksleb vibuküttide salgal, kes mesilasperena sumisevad ja mind ääremärkustega kostitavad, fotokad klõpsuvad, kuskil vist kellelgi kaamera... Nii, tuleb keegi teine tanki panna. Usun, et kõik need kolm päeva, mis me siin oleme, saavad rajameistrid vaid kiidusõnu kuulda ja nii jätangi lipu pidulik-pühaliku heiskamise nende kanda. Kallistused ja soe tunne südames – neli kuud Mägilaste klubi on eesti vibukütte senisest veel rohkem ühte liitnud!
Aga nüüd peole! Ja pidutseda mägilased oskavad-armastavad. Ja kus sa inimesi ikka paremini tundma õpid – ring metsas ja ühine pidu ning pilt selge.
Autod ehitakse lippudega ja 13 vibukütti poevad klubi särkidesse. Üldsuse survel olen sunnitud alistuma ja ka oma edevsatsilise topi mägilaste särgi vastu vahetama. Lausa kohustusliku matkana ootab meid ees sõit Triinu baari, kus sündinud nii mõndagi epohhirajavat –näiteks legendaarne Öölaps. Ka see kord ei jää erandiks. Aga sellest lähemalt juba laupäeva päevakajalises räpis.
Mõned tantsud, mägilannadel loomulikult leti peal ;) ja võibki taas koduteele asuda.
Vibukütiorgu jõudes olen väsinud aga õnnelik. Jätan visamad mägilased hommikut tervitama ja taandun oma tuppa.
Ees ootavad veel kaks päeva.

Teisipäev, 15. mai 2007

Kilbiga või kilbil? - Vol 2


Oh seda õnne- vastu õhtut pääsen isegi rajale. Usaldan oma kroonprintsi kindlatesse kätesse, haaran vibu ja asun koos Vibujahimehe, Pärnaka ja Noorvibujahimehega teele.
Laseme 1-noole ringi. Juba esimene märk näitab meile koha kätte. Meil varnast vabandus võtta- soojenduslask. Õhtuks on varn tühi ;)
Rada viib sillakesele, kus metsasihil seisab suur hirvepull. See, et ta mitte lihtsalt suur, vaid lausa hiiglaslik on, selgub muidugi alles peale möödalaske. Nojah, aga eks me tulimegi siia õppima. Vähemalt niigi palju kasu sillal seismisest, et minust saab Hoodi klubi märgi omanik.
Mäenõlval on ennast sisse seadnud lamav kits. Lask läheb napilt üle selja. Ronid nina vastu mäge nooli tooma ja leiad ennast üllatusega nentimast, et kuidas see loom siis ikka nii tilluke oli- kaugelt vaadates nagu ei saanud arugi... Kui Noorvibujahimees oma plokiga kastaneid tulest välja ei tooks, oleks mul märkimisvaeva ja arvutamist ikka palju vähem. Vahepeal on teised raja juba lõpetanud ja päevatulemuseks jääb Bowhunteri 99 punkti 280-st.
Raja lõpuks on mul moraal langenud - teatan läbi lällari otsuse- rajameistrid söögilt maha! Kahjuks läheb loogika- et vähem süüa, lühem samm (lähematele märkidele oleks ilmselt lihtsam pihta saada!) lällaris kaduma ja tühja kõhuga rajameistrid ähvardavad kurjalt riigipöörde teostamisega. Kergelt tulnud-kergelt läinud – kuid üllatusega avastan, et ei taha kuidagi oma presidendikohast loobuda. Just hakkas lõbusaks minema!

Kilbiga või kilbil? - Vol 1

Ärkad hommikul ja heidad pilgu juhatuse sviidist üle Vibukütioru nõlvade. Vanajumal, kes vana vibulaskjana pea alati meile vähemalt võistluskohtadesse hea ilma on sebinud, näib olevat spordiala vahetanud – udutavast vihmast saab aega-ajalt lausa tugev vihmavaling. Ja-jaa, vibu seljas nõlvadelt alla sõita – no mis saaks ühel õigel mägivibulasel selle vastu olla... Miskipärast kardan, et teised seda vaimustust minuga ei jaga. Pole hullu- suunurgad tuleb lihtsalt kõrvade taha lukustada ja täiesti veendunult kõigile telefonis väita, et vihm jääbki juba üle :) Peaasi, et rajal ei läheks meelest nende fikseerimine tavaasendisse. Teate ju küll seda lugu, kuidas melanhoolses tujus vibukütt ei suuda ära imestada, miks ta nooled kõik märgist üle lendama kipuvad ja heatujulisena lennutab ta neid aga sihtmärgi alla. Pane siis veel ankur suunurka ;)
Lõunaks selgub, et kriitiline osalejate piir on ületatud (neid saabub kuni laupäeva õhtuni) ja pilved ennast kuivaks pigistanud.
Tuvid on ennast nöörile flu-flu nooli ootama sättinud, liikuv märk saab külge jänese, harjutusväljak on avatud ja metsas ootab meid 28 vahvat looma. Tuld!