Valgetes põlvpükstes mehi,

vanemliku hooleta Väike Prints Käärikul vibumatialuseid kontrollimas

nagu Ax hoiatas, siiski näha ei olnud. Jutt käib nimelt 16.detsember Käärikul toimunud FITA-formaadis siselaskmisest. Saabusime Hendrikuga kohale mõni minut enne algust ja paanikaosakond töötas minu jaoks juba täiega. Nimelt õnnestus meil hilineda nii, et last lapsehoidu üle anda ei õnnestunudki. Mis tähendas, et enne algusvilet oli lahendamata probleem, mis saab Väiksest Printsist, kellel puudusid ka tagavaramähkud, lutipudel ning hoidja, kelle süles aega veeta :(


Esimese seti tudus poja õnneks rahulikult autos, milles mina võistlusjoone muidugi sugugi kindel ei saanud olla... igatahes oli täiesti asjakohane arutelu, et ameerikamaal oleks ma vanemlikud õigused juba ammu kaotanud.. Leidsin siiski ühe kena naisterahva, kellele laps 5-minutilisel vaheajal peale ärkamist sülle suruda ja püüdsin mitte mõelda sellele, et lõhna järgi otsustades vajasid mähkmed immediately vahetamist..


Võistlusest. Igatahes oli see suuremale osale Tartu Vibuklubi laskjates esimene kokkupuude Vibuliidu võistlusega. Oli vist lausa Eesti Sisekarikaga tegemist. Ja kuna tegemist tähtsa võistlusega, toimusid okt-nov ka eelringid, mille alusel siis parimad laskjad- igast klassist 8 parimat, välja selekteeriti ja selle alusel võistlusele lasti. Ja kuna Tartu Vibuklubi on Vibuvaimu kõrval ainsana Vibuliidu liige, siis ei saanud ju teab mis palju naisi longbow klassis olla - meie klubi esikolmik nii trennis kui võistlustel on Monika, Kristine ja mina ise :)


Mis oli siis teisiti kui IFAA siselaskmises?- küsivad kindlasti meie metsainimesed, kelle ettekujutus FITA omadest piirdub sellega, et elavad nad staadionil ja kannavad valgeid pükse/seelikuid.


Esiteks lastakse 3 noolt seerias värvilistesse lehtedesse, kus punktiala on 1-10-ni. Seeriaid on 20, ehk kokku siis 60 noolt. Ah-jaa, kaugus on neil vist 18m versus meie 20 jardi. Võistluse parim ei selgu aga sugugi mitte nooletabamuste koondsumma põhjal nagu meil, vaid kasutatakse päris põnevat play-off süsteemi. Nimelt võistlevad omavahel paarid, lastes järjest 4 seeriat so siis 12 noolt ja 3punkti saab paarist see, kes teisest rohkem punkte lasi. Juhul, kui seis jääb viiki, saavad mõlemad 1 punkti. Selline mees-mehe vastu võistlus on iseenesest päris põnev ja paneb proovile tugevaimadki närvid. Hea näide: meeste longbow klassis läksid esikoha pärast võistlustulle Saba ja Kaider. Enne viimast seeriat juhtis Saba 8 punktiga, ning lasi siis ühe noole 0- i ja kahega noolega kokku vaid 7 punkti (no kes krt oleks seda uskunud, et Saba niiii vähe punkte laseb, seda enam et otsustavas seerias). Kaideri viimane seeria oli 16 punkti, mis tema kohta ka vähevõitu, kui sellest piisas, et 1-punktiga võita Saba ning sellega terve võistlus. Vot nii!


Naiste longbow klassis otsustati, et nii lihtsalt - 36 noolega - mis oleks duelli käigus tulnud lasta, karikat siiski ei anta ning võitja selgitatakse 60 noole kogusumma põhjal. Ei saaks öelda, et see meie närvipinget vähendas. Peale seda, kui ma suutsin ennastületavalt mitu üle 20-punktilist seeriat lasta ja sellega teistest hoobilt mööda läksin, tegin ma ka võistluste kõige kehvema seeria - kõik 3 noolt mööda :( Nii suurt vahet enam tagasi lasta ei õnnestunudki ja täpselt 300 punkti jättis mu viimaseks. Aga ajame selle lapse ja mähkupuuduse kaela ;) Monsale 317 ja teine koht ning Kristine 338 esimene. Kristine puhul tahan aga meelde tuletada, et tegemist ka eesti meistriga siselaskmises ja Monsa eesti teine, nii et väga pahasti ma ennast vist tundma ei peaks. Ja karikas anti mulle sellegi poolest ;)