Neljapäev, 31. jaanuar 2013

Jahimeheks kasvamine - jahipäevikud vol 3

.
"Nii, kelle sa siis maha lasknud oled?" oli aastaid küsimus (on tegelikult siiani), millega mul tuli kokku puutuda alates hetkest, kui minust sai vibujahi legaliseerimise üks eestvedajatest.
"Ma ei ole jahimees," pidin tunnistama ennast teatud seltskonna ees mitte-päris-täisväärtuslikuks ja seletama lahti, kust on pärit minu tõmme jahipidamisse.
Jaht on väärtushinnangute süsteem ja elustiil ning kuna ma olen selle sees kasvanud, siis minu jaoks on see loomulik. Samas saan ma hästi aru, et see ei ole seda kõigile inimestele.
Räägin siis korra veel üle - ma kasvasin vanavanematega ning mu vanaisa, kes on  minu silmis olnud alati ideaalmehe etaloniks, oli jahimees. Ma tean lapsest saati, millised on taldrikrauad ja eluspüügilõksud, sahtlist võisin võtta mängimiseks väikekiskjakoljud, seinal olid trofeesarved ja mõni nahkki, keldris ulukilihatoidud, partide puhtaks noppimine oli minu töö, loomade nülgimine, kondistamine ja nendest toiduvalmistamine elu normaalne osa, mäletan nii hetki lasketiirust kui jahikoera näituselt etc.
Tänaseks on mul olemas jahitunnistus ja ka päris esimene oma loom metsast ära toodud, aga sellest pikemalt järgmises loos :)
Jaht ei ole minu jaoks tapmine, kuigi see on väga oluline osa sellest, sest selle tagajärjel kaotab keegi elu ja see on sageli ka kõige lihtsamaks kriteeriumiks, mille põhjal otsustada jahi edukuse üle. Eriti neile, kes ise jahil ei käi. Jahimeeste seas on muide ütlemine, et jaht oli edukas siis, kui nähti looma.
Uskuge või mitte, (püssiga) metsa minnes ei ole uluki nägemine sugugi garanteeritud :)

Kuidas saadakse jahimeheks? Mis toimub metsas? - need on kaks asja, mille puhul inimeste suurem teadlikkus looks võimaluse dialoogiks ja mõistmiseks. Peatun siinkohal siis veidi esimesel teemal.
Jahimeheks olemine on au ja privileeg, mida mitte igaüks ei saa endale lubada.
Kas jahitunnistuse olemasolu teeb minust jahimehe? - ei, kindlasti mitte.
Jahitunnistuse olemasolu on vajalik, nö kvaliteedimärk, mis näitab, et ma olen läbinud mahuka koolituse, teinud mitmeid eksameid ja katseid. Ma tean kõigest midagi parasjagu, et saada aru, kuhu poole ma pean hakkama enda arenguteel jahimehena liikuma. Ma tean loomadest, kuid ei tunne neid piisavalt; ma tunnen veidi metsa, kuid mu jahimaad alles ootavad selgeks saamist; ma tean seadusest ja eeskirjadest, kuid mul puudub nende kasutamiseks praktiline kogemus; ma tunnen veidi jahikoeri, kuid ma ei tea, kuidas neid treenida; ma tean midagi relvadest, kuid mul pole isegi relvaluba veel; ma tunnen linde, kuid nende liikumisteed on mulle saladuseks; ma olen kuulnud lõksudest, kuid nende ülesseadmine ei tähenda veel automaatset edu; ma olen tutvunud uluki vääristamisega, kuid minu nuga ei tööta veel kõige efektiivsemalt; mul on jahitunnistus, kuid see ei taga veel heakskiitu jahiseltsilt ning sinna vastuvõtmist jne-jne.
Jahitunnistus on avanud mulle vaid ukse maailma, milles liikumiseks pean ma õppima, arenema ja saama senisest paremaks igas mõttes. See on protsess, mis üllatab mind igal hetkel.
Jaht nõuab oskusi, resursse, pühendumist, mõistmist ja ei sobigi kõigile. Kõikidest jahitunnistuse saanutest ei saa erinevatel põhjustel (aktiivseid) jahimehi.
Ja lõpetuseks tsitaat Tartu jahindusklubi esimehelt Jaak Volmerilt:
"Mida rohkem inimesi käib jahinduskursustel, seda rohkem hakatakse jahipidamist mõistma. Ideaalis võiks iga Eesti inimene sellised kursused läbi teha."


Aukartus elu ees - jahipäevikud vol II


2013 on EJS-i jahikultuuri ja jahieetika aasta. Jaht on midagi, millesse suhtutakse alati väga kirglikult. Kirglikud on jahimehed, kes metsas käivad ja kirglikud on inimesed, kes jahimeestest aru ei saa. Kuna jahimeeste tegevuse tulemusel kaotab keegi elu, on suhtumises nendesse juba eos konflikt sisse kodeeritud.
"Miks sa tapad? Mida see vaene loomake sulle teinud on? Miks sa pead seda tegema? See on ju julm ja südametu!" - vaid mõni näide tavapärasematest lausetest. Isegi kui ütleja ei soovi halba, mõjuvad need rünnakuna, mis ei jäta teisele poolele väga selgitamisruumi ning sunnib kaitsepositsioonile.
Lastelauludest-muinasjuttudest tuntud "kuri jahimees" on loonud stereotüübi, mida on raske murda. Bämbisündroom töötab - ega te ometi arva, et minul ei hakka pisarad voolama analoogse storyga filme vaadates?! Muidugi hakkavad! Ma ei ole südametu ja kellegi surm ei saa olla õnne ja rõõmu allikas.
Siit saamegi ühe konflikti alustala - ühiskondlikult kujundatud maailmapilt. Me omistame esiteks loomadele inimeste tunded ja emotsioonid ning teiseks anname hinnangu läbi vastandite "kuri-hea", "õige-vale". Kõige lihtsustatum variant, millega mina olen kokku puutunud sellistest vaidlustes, on vastaspoole püüd ennast asetada protsessist väljaspoole, kõrvaltvaatajaks ja hinnanguandjaks, võtmata endale vastutust. Olete märganud, et eriti kerge on hinnanguid jagada olukorras, kus endal tegelikkuses olukorraga kontakt puudub?
Linnaproual on kerge öelda, et kitseke on nii armas, las elab, samas kui taluperenaise palves tegeleda kitseprobleemiga tuttavale jahimehele on tunda sügavat ärritust, kui mitte isegi vihkamist. Jah, need on tema puud ja aed, mis on kannatanud. Kui ma pakuks välja võimaluse linnaproual lasta rahus elada tema kodus ennast sisse seadnud hiirtel, siis jutt ja suhtumine muutuks, kas pole?! Samas ei ole ei kits ega hiir iseenesest ju halb ega kuri.
Nii retoorilise küsimusena pigem, et ilmselt ei taha te ka teada, milline oleks minu utreeritud arvamus inimestest, keda kirjeldab hästi  suvine reklaam "eestlane on shaslõkirahvas" :) Uskuge, mõrtukas oleks veel leebe väljend, kui ma lajataks tagasi sama emotsionaalselt, kui mind ennast vahel rünnatakse.

Kui me suudaks näha asja laiemalt ning võtta ennast kui osa eluringist, mõista, et tegemist on valikutega ning suuta aktsepteerida erinevaid väärtushinnanguid, siis on lootust ka avatud ja teineteist austavaks dialoogiks, mille tulemusena ei võeta küll omaks teise maailmapilti (ma kindlasti ei propageeri mõttelaadi, et kõik nüüd metsa loomi nottima, et saaks "õnnelikult elanud" looma liha süüa vastandina isenditele kes on sündinud vangistuses ainult selleks, et jaanipäeval inimestele rõõmu teha ning kellest/millest suur osa sageli ka prügikastis lõpetab), kuid püütakse halvustamata vähemalt mõista seda maailmapilti ja väärtushinnangute süsteemi, mida esindab jahimees.
Päikest ja armastust kõigile!
NB! Antud kirjatükk on inspireeritud ühe konkreetse jahifotoga seotud emotsioonidest ja ei pretendeeri mingile tõele ega esinda jahimeeste üldväärtusi, vaid tegemist on kõigest minu subjektiivse arvamusega.
Tänan ka inimesi, kes mind heas mõttes antud mõtteid kirja panema sundisid! :)

Teisipäev, 22. jaanuar 2013

Vibujahiklubi Mägilased pressiteade


Vibujahiklubi Mägilased pressiteade

21.01.2013

Vibujahiklubi Mägilased tegi ettepaneku vibujahi legaliseerimiseks väikeulukitele

21.jaanuari 2013 tegi vibujahiklubi Mägilased ettepaneku Riigikogu keskkonnakomisjonile legaliseerida vibujaht väikeulukitele. Vibujahi legaliseerimine looks aluse looduslähedasema- ja keskkonda vähem häiriva ning jahikultuuri mitmekesistavama jahinduse arenguks Eestis. Ettepanekule on toetust avaldanud nii Eesti Jahimeeste Selts (EJS) kui  Eesti Erametsaliit (EEML).

Vibujaht omab teatud olukordades eeliseid või on ainuvõimalik jahiviis metsloomade arvukuse reguleerimiseks. Sellisteks olukordadeks on näiteks looduskaitsealadel lindude pesitsusrahu ajal väikekiskjate arvukuse kontrolliks ja/või urbaniseerunud keskkonnas.

Soomes on vibujaht lubatud väikeulukile ja metskitsele ning käimas protsess vibujahi lubamiseks hirvlastele. Läti uues jahiseaduseelnõus on vibujaht sees kõigile ulukitele (Prantsusmaa eeskujul) ja seaduse eelnõu on läbinud Seimis esimese lugemise.

Maailmas peab hinnanguliselt vibuga jahti ligi 4 miljonit jahimeest, kelle arv on tõusutrendis. Vibujaht on legaalne järgmistes Euroopa riikides: Soome, Taani, Prantsusmaa, Bulgaaria, Horvaatia, Ungari, Itaalia, Portugal, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania ja Türgi. Aktiivselt tegelevad vibujahi legaliseerimisega hetkel Venemaa, Läti, Leedu, Rootsi ja Poola.

„Vibujahti peetakse ülitäpsete plokkvibudega, mis erinevad suuresti tavainimese ettekujutusest vibust. Vibujahi näol on tegemist loodust ja loomi säästva jahiviisiga. Vibujaht eeldab jahipidamist lähidistantsilt, mis esitab suured nõudmised jahimehele ning jätab võimalused loomale. Samuti on vibujaht alternatiivvõimalus keerulistel tiheasustusaladel olukordade lahendamiseks – kärntõbine rebane asulas ei peaks muutma murelikeks vaid jahimehi. Me kõik peaksime mõtlema sellele, et sellist tõbe põdev loom on ohuks meie lemmikutele, kelle ravimine on keeruline ja kulukas“ rõhutab Vibujahiklubi Mägilased vibujahi töögrupi juht Rita-Anette Kohava.

„Kuna uus jahiseadus  annab võimaluse väikeulukijahiga tegeleda ka väga väikestel maaomanikel, siis  vibujaht võimaldab nii mõnelgi maaomanikul ühendada vajalik koprajaht vibuspordiharrastusega. Koprajahil annab vibuga jahipidamine kindluse, et lastud loom igal juhul ka kätte saadakse, sest noole külge kinnitatud liin jätab uluki kütiga seotuks ka peale lasu sooritamist“ toetab mõtet Taavi Ehrpais Eesti Erametsaliidust.  

Vibujahiklubi Mägilased asutati 2007 aastal eesmärgiga propageerida vibusporti ja  legaliseerida vibujaht Eestis. Alates 2008 aastast kuulub vibujahiklubi Mägilased täieõigusliku liikmena Euroopa Vibujahi Föderatsiooni (EBF).

 
Lisainfo: Rita-Anette Kohava, vibujahiklubi Mägilased vibujahi töögrupi juht, mob 52 32 177, e-post: rita@mustnool.ee


Pressiteate koostas: Rita-Anette Kohava

Reede, 4. jaanuar 2013

Tabavat noolelendu kõigile uueks aastaks!


Uus aasta on saanud suurepärase alguse ja huvi vibulaskmise vastu on tõusev trend nagu näitas 3.jaanuari vibutrenn :) Juhul, kui järgmised trennid sama rahvarohkeks osutuvad, saame pikendada trenniaja 1,5 tunnilt 2-le. Mis tähendab, et treeningutel jääb aega rohkem ka klubiliseks suhtlemiseks ;)
Aga enne kui Musta Noole vibuklubi aastale joone alla tõmbas, sai maha peetud ka graafikuvälise trenni raames üks jõulude afterparty. Selgus, et 27.detsember oli selline päev, kus päris mitmed vibulaskjad tundsid vajadust enne aastavahetust viimased lasud teha ning tublimad neist tulid trenni koos priimuse, glögi, piparkookide ja sokolaadiga :D
Et kõik kes otsustasid sel päeval jätkuvalt diivanit kaunistada - kadestage kui tore meil oli :D
Suured tänud Helgile ja Vambole!
Seda, kui tore oli Vibuprintsessi sünnipäevapidu koos Musta Noole vibuklubi avamispeoga, annab õige pisut edasi meie fotoalbum: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.457241507670546.104792.141397549254945&type=1

Igatahes on kõik vibuhuvilised, nii algajad kui kogenud laskjad, kes sooviksid meie seltsis vibu lasta või vibulaskmisega esmatutvust teha, avasüli oodatud! :D
Info tel 52 32 177 või rita@mustnool.ee