Neljapäev, 28. veebruar 2008

Perekonnaviga

ehk mõned asjad on geenides
Lobisemine nimelt. Tegelikult on juba aegade hämarusse vajunud Väikese Printsi esimene sõna ja selle saamislugu. Igatahes tulid „anna“ ja „ei taha“ täitsa ühel ajal, noh selline macho värk - mees peab ikka teadma ju, millised ta soovid on ja suutma neid ka väljendada ;) Sõnapaar „ei taha“ kadus käibelt aga peale asjakohase kehakeele omandamist- ennast saab ju arusaadavaks teha ka veenva pearaputusega. „Mämm-mämm“ aga tähendab ümberlükkamatut soovi jõuda piimabaari :)
Seejärel sai selgeks sõna „emme“ seoses eelnimetatu puudumisega. Nii tuligi lapsel Rõngu kasuperes ukse juures teda taganõudmas käia. „Aitähh“ sai selgeks bioloogilise vanema nimetusega suht üheaegselt ning sellest on kujunenud lemmiksõna emmele ütlemiseks, võõrastega suhtlemisel kasutatakse seda aga igaks juhuks äärmise ettevaatlikusega.
Veel kuulub noormehe sõnavarasse „kõmm“, mida sobib kasutada pea iga asja kohta ja mille tähendus on veel veidi ebaselge. Hendrikul on oma teooria, et mõjutatuna oma kasvukeskkonnast (emme ja tema äritegevus) tähendab see lühendit km ehk siis lahtiseletatuna käibemaks.
„Kai-kai“ on suupärane lühend sõnast kalli-kalli ning sellega sobib kostitada koos seda märkiva tegevusega nii emmet, Irist, kasse kui ka võõraid pisikesi tüdrukuid (otsene viide arsti juures koridoris toimunule)
Tuleme siis tagasi aga eilse saavutuse juurde, millele niiiiii pikk sissejuhatus sai tehtud, et osad lugejad-blogikülalised ilmselt nõrkesid enne olulise osani jõudmist :)
Nimelt külastas Väike Prints Kotiku naabriperet ning teatas näpuga kiisu peale näidates – KASS. Üks sõna selge, sain sellest ka lihtsa vaevaga teise sõna teha – KATS. Vot nii! Ja järgmisena võime me siis ilmselt oodata Ülar Teppo ja Byron Fergusoni nimesid- eeldusel muidugi, et noormees jagab ema vaimustust longbow vastu ega eksi kuskile vigurvibu radadele ;)

Pühapäev, 10. veebruar 2008

Läbi raskuste tähtede poole...

ehk Nelijärve jääger.

Lõuna-Eesti oli seekord väääga tagasihoidlikult esindatud – mina ja Aivar.
Lõunanaabreid aga oli see-eest eriti rikkalikult kohale tulnud- lausa 20 hinge, mis tähendas, et igasse gruppi jagus oma lätlane või mitu. Meile st Vanadele Toomastele anti neid kaks- noormees sportvibuga ja naiste lonkar. Grupid olid suured, mitmerahvuselised ning aeglased, sest raja 14-s märgis oli lausa 13 gruppi. Ja nii see esimene pool möödus- tropates, rohkelt nulle ja kolmandaid nooli lastes. Minus tekitas see kohutava koduigatsuse ja tahtmise rajalt lahkuda. Pealegi oli ilm vastikult pilvine, sopane ja niiske ning nähtavus kehva.
Kuuldes Kadri esimese ringi tulemust, mis oli 174 punkti, tegin võistkonnakaaslane Liiva Tomile ettepaneku vibult nöör maha võtta ja endale sobivad oksad otsida.
Liivakas minu provokatsioonidele ei allunud. Noh, koolkondade vahe ;) Mina olen ju välja kasvanud klubist, kus kõiki alla 500-punktilisi tulemusi peetakse häbiväärseks ;) ning palutakse endale viisakalt uus hobi valida. Hoki või doomino näiteks.
Destruktiivsete ettepanekutega haledalt läbi kukkunud, tuli ennast kokku võtta ja laskma hakata.
Kui nüüd üdini aus olla, siis minu teise ringi tulemused päästis meie gruppi jagatud läti noormees. Õigemini tema taskust välja kraamitud M@M´sid tõid mu elule tagasi ja parandasid koos tema poolt pakutava sooja teega tunduvalt mu laskmisoskust. Teine ring – 202 punkti ja kokku ilmselt päeva kümnes tulemus 364 punktiga. Järjekordne napp pääsemine famous grouse liigast :)
midagi olen ma ikka Anu käest õppinud ka ! (kellel meeles pole, siis just tema võitis eelmisel aastal naiste rahvaliiga, vältides üliosavalt sealt väljaviskamist).
Vot selline päev siis. Ja kuulujuttudest rääkides, siis 12-13 aprilli paiku on loota Lätis Kolme Lossi Turniiri esimest etappi, ning Kaatajakisat on tõstetud 19-le aprillile.

Ahjaa, võistkondlikult hoidsid Vanad Toomased ikka lipu kõrgel ja Tuisu 440 punkti kindlustasid teiste keskpärastest tulemustest hoolimata meile esikoha :)

Uhh, tegelikult peaks veel kirjutama ka Maario imelisest soengust...aga las siis hetkel jääb ;)