Eesti kõige edevam vibukütt

ehk I´am still beautiful. Ehk juttu tuleb siis minust :)

Alaga kauem tegelenud vibulaskjad mäletavad, et kunagi sai Anu, Katsi ja Kadi poolt Saksa sise-MM-il asutatud klubi I cant shoot but I am still beautiful, mille liikmed said barbieroosa rinnamärgi. Yeaaah, loomulikult liitusin klubiga ja loomulikult kannan siiani märki.

Ja ma olen selle märgi vääriline. Kes teine suudaks hoolimata oma olematust laskevormist ennast vibuga naabervabariigi rahvustelevisiooni sättida ;)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis nagu Milanost kirjutasin, tutvusin seal lätlaste vibujahi aktvisti Janis Klavinsiga, kes on saatejuht kalastamisest ning jahindusest tutvustavates saadetes, mina aga Highland Hunteri üks suurimaid PR-entusiaste. Ehk teisisõnu, kui ma vibulaskmisest rääkima kukun, läheb mul silm nii särama, et mul endal ka ununeb, et ma pole just elu tippvormis ;) Igatahes õnnestus mul Janis võistlusele meelitada ning kui ta kohale jõudis, selgus, et tal on kaasas terve võttemeeskond.

Minule tulemus meeldib ja kuigi mu tehnika pole tõesti vaatamisväärne, siis saade iseenesest on armas ja kena :)

Nautige saadet- http://www.nomad.lv/?p=1186

Aga mina lähen nüüd Räbiküla radadele trenni tegema, sest eilse võistluse 141 punkti oli ikka vähe küll. On ka viimane aeg- kohe koputavad uksele maailmameistrivõistlused Saksamaal Dahnis ja enne seda on vaid paar ametlikku treeningvõimalust nagu Eesti Fieldi meistrikad ja järgmine nädal tuleb minna FITA-t laskma. Peab ikka treenimisel hakkama isiklikku initsiatiivi ülesse näitama :D

Vibuga Robin Hoodi kodumaal- vol II

Räägi veidi veel Inglismaa muljetest. Aega sellest juba omajagu möödas, nii et võtan killukeste kaupa.

* Radade ehitamine suurvõistluseks- nagu aru saan, koordineerib ja kontrollib seda NFAS juhatus, kuid iga raja ehitab ja vastutab selle ülespaneku eest erinev klubi. Ja inimesed on ühesugused igalpool- on käputäis vastutustundlikke ja ettevõtlikke inimesi ning suur mass liikmeid-nautlejaid. Ehk näiteks üks meistrivõistluste kolmest rajast pandi ülesse alles võistluse eelõhtul ja siiski olid abiks teiste klubide inimesed. Kuna eeltöö oli tegemata, siis oli üks märkidest päris ohtlikult paigutatud ning marshallid valvasid kahes märgis ning laskma pääses alles nende loaga. Väga inimlik samas. Eks me näeme neid asju ju isegi. Kurb on ainult see, et nii siin kui seal kiputavad need vähesed ettevõtlikud tihti topeltkoosa saama teiste tegemata jäänud asjade pärast.. Eriti nukker, kui sõna võtavad need, kes ise midagi ei tee. Aga noh, elu on selline.

Martin, kellega esimesel päeval koos olin, kuulub NFAS-i ühte suurimasse klubisse, kus liikmeid nagu aru sain, mitmesaja ümber. Ka selles klubis on hoolitamata liikmete suurest arvust ikka tegemist, et leida, kes paneb raja ülesse ja kes mida toimetab. Nii on koosolekutel olnud lausa küsimus, et äkki tõstaks liikmemaksu, et siis saaks maksta nendele, kes asju teevad. Ja kuidas määratleda vabatahtlikult tehtud töö hulka? Väääääga tuttav teema :)

Väike näpunäide Martinilt ka, mida saavad kasutada hajameelsed plokkarid, kes on oma lubrikandi maha unustanud või on see otsa saanud. Väga käepärane, soodne ja mugav on tavaline seep, mida saab kasutada noolte nn õlitamiseks. Martin seda ka tegi ja väitis, et kvaliteet on sama või paremgi.

* Punktide märkimisest - omapärane ja meist erinev on see, et märgivad kõik, kuid keegi ei kirjuta oma punkte. Minus tekitas see suurt segadust, sest esiteks on punktide arvestus meie omast erinev (meenutab veidi Highland Hunterit) ja teiseks olen harjunud järjest märkima, väga kummaline, kui öeldi punkte, mida sa ise ei kirjutanud. Kiitmist leidsid muide meie märkimiskaardid, mida kasutati EBHC-l ja EMV VJ ehk kaardid, kus numbrid ette kirjutatud, tõmba vaid ring ümber ja arvuta kokku. NFAS president Harry mainis, et võtavad kindlasti süsteemi kasutusse, sest nende harjumuspärased lehel on ikka kole suured.

Ja ilus komme märkimisel on see, et laskjale öeldakse tema punktide vahekokkuvõte ainult tema soovil, mis säästab kenasti laskjate närve ehk punktide kontrollimist toimetavad märkijad vaikselt omavahel.

Pildil minu teise päeva kaaslased Laurent poja Kaiga ja Russell Frensh, kelle seltskonda ma väga nautisin. Loodan, et ka neil jäi eestlastest ja mägilastest hea mälestus :) Laurent, kes on elukutselt nahkhiireteadlane, palus saata tervitused Eesti suurimale vibulaskjale Rebasele, kellega nad Soomes EFAC 2003 koos laskma sattusid. Kohtusin ka tema naisega, kes veetis võistluspäeva loodust nautides ja nende 3 spanjelit jalutades. Russell, kellega jalutas võistlusrajal kaasa ka tema naine, elab rantjee elu ja on äärmiselt laiade teadmistega ning sügavalt huvitatud kõigest uuest. Võrratud inimesed võrratul rajal- vibulaskmise võlu :)

Kambja viburada

PALJU PÕNEVUST: Kui teoreetilised teadmised vibulaskmisest omandatud, hakkasid vibuõpilased neid õhinal praktiliselt rakendama. Foto: Pille Tammelan

Vibulaskmine kui spordiala kogub populaarsust
http://www.koduvald.ee/kuukaja/2468-vibulaskmine-kui-spordiala-kogub-populaarsust
Reede, 04 Juuni 2010 16:24 Pille Tammelan Kuukaja

Vibulaskmine kogub Eestis üha enam populaarsust ja otsitakse võimalusi selle oskuse õppimiseks.
Meie vallas võttis seda muret kuulda Taivo Prants, kes PRIA ja Tartumaa arendusseltsi toetusel korraldas 20. mail „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursuse. Huvilisi kogunes ligi 20 – oli nii tugevama kui õrnema soo esindajaid, neist noorim oli 6-aastane plikatirts.
Kursus oli mõeldud neile, kes soovivad pakkuda vibulaskmisteenust, kuid puuduvad veel praktiline kogemus ja vajalikud teadmised.
Sarmikas Rita-Anette Kohava Musta Noole Vennaskonnast sisenes õpperuumi nagu vibuprintsess – kleit lehvimas, vibu üle õla ja noolevutlar vööl.
Kursus koosnes kahest osast. Teoorialoengu läbisime me edukalt, aga peagi ootas meid praktiline kursus maastikurajal.
Rita rääkis meile vibulaskmise ajaloost Eestis, tutvustas erinevaid vibuliike, näitas varustust. Samuti saime teada vibulaskmisel enamlevinud vigadest ja nendest hoidumisest.
Kuulata oli põnev. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav kuni selle ajani, kui läks laskmiseks.
Õues oli püsti pandud alus, mille pihta me laskma pidime hakkama. Sääsed said küll kõhud täis ja kolm julgemat meist lasid vibudki lendu, aga polnud see ühti nii lihtne – tehnika lonkas ja oskusi jäi vajaka.
Suundusime taas saali kuiva trenni tegema ja oma oskusi lihvima. Rita võttis meid ühekaupa ette. Ta püüdis meile kõike puust ning punaselt selgeks teha: kõigepealt võta sisse õige laskeasend, pane nool kelgule, siis fikseeri vibukäsi, tee eeltõmme ja kontroll, siis väljatõmme, sea ankur paika ja sihi. Lask ja järelhoie jäid sisetingimustes ära.
Uskuge mind – see kõik pole tõesti nii lihtne, kui paistab. Ikka libiseb ankrukäsi valesse kohta või hüppab nool kelgult… Filmis, kus Tarzan Janet õpetas, tundus vibulaskmine lihtne nagu lapsemäng. Nüüd, kui ma ise vibulaskmist õppisin, sain aru, et seal džunglis ei teadnud nad õigest tehnikast mitte muhvigi.
Minu jaoks oli kõige raskem väljatõmme – tõmmata vibu pingule ja tunda, kuidas käelihased appi karjuvad. Vaatamata sellele tekkis minus suur huvi selle spordiala vastu. Kui tekib vibulaskmise võimalus, siis kasutan ma kindlasti selle ära, et lihvida oma oskusi ning proovida omandatud teadmisi.
Rõõmuga reedan kõigile huvilistele saladuse, et Pulli külas Pirnaku talus on vibulaskmise võimalus juba olemas. Kõik vibuhuvilised saavad seal kätt harjutada.
Kursuslane Pille Tammelan