Kolmapäev, 20. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil – selleks aastaks on siis kõik Vol 3


Jäänud siis veel autasustamine. Ja meeste longbow esikohal täitsa meie mees, mägilaste särk kõik seljas ja puha. Super! (Ei saa mitte jätta märkimata, et NII ILUS oli vaadata meie lippe autodel lehvimas. Ja kui kena see veel Sveitsis välja saab nägema :) Kolmanda koha mees ka täitsa mägilane. Ja teine koht kuulus lihtsalt väga tublile vibukütile.
Vale oleks öelda, et ma poleks enda tulemuses pettunud. Ikka olen. Väga oleks tahtnud seda kohta esikolmikus, mis oli ju vaid noolepikkuse kaugusel. Ju ma siis ei olnud selleks valmis. Ja neljas koht ei ole ka paha. Kuigi esimeseks ja kolmandaks tullakse, teiseks ja neljandaks jäädakse.
Aga laupäeva öösel koju sõites olin ma päris kindel, et võtan juba pühapäeval vibu uuesti kätte. Tegelikkus oli muidugi natuke teine – päev möödus hoopis voodis magades ja mis siin pattu salata, eks poolteistpäevane vibumatk oli ka mu jalalihastele oma jälje jätnud. Vähemalt on nad mul olemas, sest see, mida pole, ei saa ju ometigi valus olla ;)
Ja Axiga oleme ühte meelt – jätkame tööd oma osakonnas, äkki antakse ametikõrgendust ;)
Ja nüüd kõige tähtsam osa:
SUUR TÄNU, KALLID MÄGILASED! TEIE TEGITE EESTI MEISTRIVÕISTLUSED VIBUJAHIS TÕELISEKS JAHIKS!
Andsite oma panuse, et meil oleks ilusad loomad, millega treenida ja nüüd ka võistelda; aitasite teha rada, seda ülesse panna ja maha võtta; ja just teie kohalolek oli see, mis tagas meile päikeselised päevad nii õues kui südames!!
Tänan teid, et te olemas olete. Ja suur kalli teile kõigile! (Kellele virtuaalsest kallistusest ei piisa, saab enda oma kätte juba järgmisel Jäägril Lihulas ;)
Ja hoidke meie lipp siis Sveitsis kõrgel!

Esmaspäev, 18. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil- kes on Liivimaa parim vibukütt? Vol 2


Läksime rajale parima seltskonnaga. Tegelikult on see ikka väga südant soojendav, et sind valitakse välja. See on teine kord, kus ma tean, et gruppide moodustamisel on minu seltkonda soovitud. Viki, tänan Sind komplimendi eest!
Monika kui kapteni osaks sai kaheldava väärtusega nobenäputöö ehk sisestada telefoni meie tulemused. Jällegi selline kahe otsaga asi, on see mobiilne tulemuste edastamine nüüd heast või kurjast, jumal seda teab. Korjasime maasikaid, lasime vibu, nautisime head seltskonda ja õige pisut võistlesime ka- minu ja Monika vahel punkt-punktis rebimine. Ning siis tuled metsast välja ja oh üllatust! – platseerusime oma 152 punktiga 2-4 kohale, esikoht 188 punkti.

Teades minu edevuse määra, ei pane ilmselt kedagi imestama, et kohe hirmsasti tahaks parimate seas olla. Seni see seni eriti õnnestunud ei ole, välja arvatud üksikud säravad hetked. Ja nii on mul seni tulnud leppida Hendriku lohutusega, et sina ei peagi oskama vibu lasta, sina oled meil showelement ;) Laupäeval aga sain kohe mõlemal võistlusel tunda, mis tunne on siis liidergrupis olla. Mis siin pattu salata, minu jaoks ikka liiga raske koorem kanda, et koht pjedestaalil on juba noolega katsuga.

„Vibulaskmine on fun!”
Kas ikka on?- vähemalt laupäeva õhtupoolikuks oli minus tekkinud sellel teemal kõva kahtlus. Nagu Ax juba laupäeva lõunal peale 5-tunnist vibujahti metsas teatas- ei taha enam vibulaskjana töötada! Palun mind teise osakonda üle viia :)

Pühapäev, 17. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil – kõik on veel ees Vol 1


15-16 juuni toimusid Tehvandil Eesti esimesed meistrivõistlused vibujahis, mis lihtsamalt öeldes tähendas kahel päeval kolme 28- märgilise loomakujude ja ulukipiltidega raja läbimist selleks, et selgitada parimad vibujahimehed/naised.
Need õnnelikud, kes on minu telefonikõnedest sel teema pääsenud, võivad alljärgnevat lugedes mulle tagantjärgi kaasa elada.
Eh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks vist alustada reedest, et kuidas ma Tehvandile jõudsin. Hm, tegelikult äkki teisipäevast, kui Hendrik tegi mu 2 lõikurotsaga, 4 pikka ja 2 lühikest noolt 7 lastavaks ja 1 katkiseks nooleks.
Oot-oot, tegelikult algab asi vist sellega, et mul on eelmisest nädalast uus, õigemini uus-vana vibu. Nimelt lasin ma oma vanale sõbrale väikse noorenduskuuri teha, mille järel 13kg-st
68-tollisest vibust sai 15kg sama võluv särtsakas 66 tolline kaunitar. Vanad nooled talle paraku ei sobinud, jätkuvalt liiga pikad, rasked ning pehme spainiga. Igatahes oli mul teisipäevaks olemas vibu, mõned ümbertehtud nooled ja sobiv annus tahet hakata ennast treenima. Just, saite õieti aru- kolm päeva enne võistluste algust alustasin tutvumist uue varustusega ja oma vibulaskmisoskuse lihvimisega :)
Ja õnnetul kombel oli Hendrikul käsi mõni päev varem kipsi pandud, mis minu jaoks tähendas personaaltreeneri kasutamise võimalust päris mitmeks tunniks :)
Kiire töö minu tõmbekäe ja kummilindiga. (Just, selle sama kummilindiga, mille peale Saba harjutusväljakul arvas, et korralikul tüdrukul on ikka oma kumm kaasas. Eks ma siis talle ütlesin, et tegelikult on see tagantjärgi tarkus ja eks elu ise õpetab ;) Kes aru sai, see nüüd naerab )
Skaala sisselaskmine 45 jardini, kauguste hindamine Potimetsas ja väikeste loomade laskmine koduaias. Noolte tellimus Siimule. Rohkem pooleteise päevaga ei jõua, sest elu tahab ka elamist ja täiskohaga olen ma tegelikult hoopis ema.

Neljapäev, 14. juuni 2007

Ma lihtsalt pean..


Ma lihtsalt pean kekutama oma poja saavutustega enne, kui ta 7-kuuseks saab. Sinna, muide, on veel julge nädal aega.
Põhimõtteliselt on ainult üks asi, mida ta ei oska- lugeda ta veel ei oska. Kui oskaks, siis ta ilmselt teaks, et nii väiksed lapsed ei pea nii varakult toimetama hakkama :) Jalutuskäigud diivani najal, mis emmele suuri turvaprobleeme valmistavad, on täiesti igapäevased. Hea küll, tõuseb püsti ja kõnnib edasi, olgu. Aga ta juba jagab ära ka selle, kuidas ennast püstiasendist istuli lasta, et maast mänguasi võtta ja siis tagasi püsti. Sest maas on ju ainult väiksed beebid. Nööp EI OLE väike beebi, tema on juba tähtis asjapulk:))

Laupäev, 9. juuni 2007

Ehee!

Ehee, nagu ma ütlesin- eestlased lasevad väga hästi vibu :) Uus maailmameister sündinud! Tubli oled, Aare!

Neljapäev, 7. juuni 2007

Aga äkki...


NB! Hoiatus! Kõik, kes on endal täheldanud allergilist reaktsiooni virisemisele, loevad järgnevat teksti edasi AINULT ja rangelt AINULT OMAVASTUTUSEL !!!!!!!

Aga äkki on mulle otsaette kirjutatud- löö mind, mina ei löö vastu?! Imelik, et ma ei olekski arvanud, et ma nii tähtis olen, et keegi minu tegemistele nii palju oma isiklikku aega viitsib raisata. (Täiesti õelalt- telefoniarved maksab ju firma kinni, nii et raharaiskamisest me VEEL rääkida ei saa. Või olgu, kui saame, siis ainult Mägilaste kontekstis, eks ole!) Nagu poliitikud - et kui sinust ei räägita, siis ei ole sind olemas. Mina olen olemas! Räägitakse :) Ja ega ma vahepeal aru ei saagi, kumb on hullem- kas see, et mina õnnetu kuidagi täiesti mõttetusse klubisse olen sattunud ja veel juhtkonda või vaene klubi, kes endale minu näol õnnetuse kaela tõmmanud?!

Kui ühe inimese arvamust võib laiendada tervele maastikuvibu liidule, ja tema sõnul seda nagu võiks, ehkki tegemist ainult puhtalt tema arvamusega, mida aga kõik toetavad, sest tema arvab alati õieti jne, siis olen ma ju EMVL häbiplekk või kui veel ei ole, siis peale esmaspäeva võin ma selleks saada. Olemas muidugi üliväiketõenäosus, et ei saa. Et saan hoopis kuulsaks. Et tahan rääkida asjadest, millest ma ise midagi ei jaga. Krt, mis see tähendab, et ei oska vibule nööri peale panna või ei saa märgile pihta?????

MA ARMASTAN VIBU LASTA! JA EESTLASED LASEVAD VÄGA HÄSTI VIBU! JA MA TAHAN SEDA TEISTEGA KA JAGADA! Ja hoolimata kõigest ma ikkagi vist lähen sinna terevisooni saatesse. Vähemalt keegi meist sinna läheb. Nii et 6.45 esmaspäeva hommikul selgub siis tõde...

***************************************

Tegelikult oli täna ilus päev, kahju, et seda ühte tundi telefonivestlust ei saa ära kustutada. Kustutaks. Ehkki kustutamisega peab väga ettevaatlik olema. Lapseisa ka kustutaks oma elust ära, aga siis ei oleks ju mul Eirikut, kes täna näiteks diivani najal oma pikema kõndimisretke tegi. Nüüd on see siis käes - 6 kuud ja 2 nädalat ja täitsa ise liigub! Suudad sa seda uskuda, Kristofer! (No las see isa siis seal kuskil olla. Aga sellist poega ta küll ära teeninud ei ole.)
Ja kiigu saime ka lakke. Mis tore hüpata!