48 minutit ehk lubadused uueks aastaks

Hakkan sportlikuks! Ja seda kohe järgmisel aastal! Juba 1.jaanuril ehk homme lähen kell 16.00 48 tunni klubiga Emajõe luhale uisutama. Kes tahab kaasa tulla, läheb vaatab 48 tunni klubi blogist täpsema info järele... või helistab mulle :-)

Mägilaste mailaager

toimub sellel aastal Kiidi talus Võrumaal 8-10 mai. Täpsem päevakava on veel koostamisel, aga tänaseks on selge, et mägilaste kolmandas laagris peetakse maha ka esimene 3D võistlus. Mis nime 9.mail toimuv võistlus kandma hakkab, on täna veel lahtine, nii et kõik ettepanekud on teretulnud :-) Võistlus iseenesest peaks olemas segu Talagova ja Kaatajakisa mõjutustega tubli väljakutse bowhunteritele, kuhu ootaks külalisi nii Lätist, Leedust, Kaliningradist, Soomest ja miks mitte ka Inglismaalt ;)

Samas, kui leidub huvilisi, siis on võimalik korraldada väike koolitus ka algajatele laskjatele ja muidu huvilistele.

Et igatahes nimekonkurss ja eelregistreerimine on alanud!

Tartu Vibuklubi jõulukas

Nii, nagu ma endaga kokku lepitud sai- olin eilseks vibulaskmiseks enam-vähem terve. Komplekteerisime Tartu Vibuklubi naistes autotäie- mina, Monsa ja Kristine - ja läksime.

Sain siis vibu üle pika aja jälle kätte.

Uskuge mind, see on hea tunne. Isegi kui sa lased varrukasse (kes krt käskis mul selle varrukalukuga jope panna!!), teed tobedaid päästmisvigu, ei oska kaugusi hinnata ja vaist ei tööta jne, siis on ikka hea tunne küll, kui pisikes jäneses kaks südant lased. Tehke järgi või ostke ära!

Pildil Monsa Tartu Vibuklubi jõululaskmisel aastal 2005

Jagunesime 3-liikmelistesse gruppidesse täiesti omal vabal valikul. Mina ja Monsa võtsime Axi, kes hetkel on liikumispuudega ja ei suutnud seetõttu meie eest piisavalt kiiresti ära joosta :-)

Läbida tuli 8-märgiline minirada 2-noole ringina. Kuna osavad vibukütid, keda oli veidi üle kahekümne, tegid ringi eriti kiirelt läbi, otsustati teha peale veel teinegi ring. Meeste longbow´st lasi parima tulemuse Kuldar, veidi küsitava väärtusega on minu naisteklassi parim tulemus. Nimelt tõmbas Monsa ferraripunane auto järjekordse jama endale külge teel võistluspaika ja eks see ikka veidi keskendumist häiri. Uut autot talle vaja!!
Järgnes traditsiooniline juustu ja singi laskmine (mis seekord oli asendatud röövlipraega ehk ribiga) Esimeses voorus tabas juustukera Kuldar ja ühele ribile sai pihta Väike Muks. Tuletasin siis Kuldarile meelde, kes on ta sõbrad ja andsin korralduse ka teine ribi ära lasta, mis maitseb mulle täitsa heast. Ei saanud ta naisterahva soovile kuidagi vastu astuda ja järgmises ringis lasi lisaks talle ribisse noole ka Peeter.
Õhtu naelaks kujunes aga põlevate noolte laskmine. Lummav!- Otsekui väikesed komeedid pimeduses helendamas. Kes tahab ise näha põlevate noolte lennutamist talvises õhtuhämaruses, see tulgu aga 22.jaanuar Mammastesse kohale. Mis seal täpsemalt juhtuma hakkab, sellest kirjutan pikemalt järgmisel aastal, aga Taevaskoja kodukalt leiate ürituste alt selle kohta ka ise infot.

Jäljekütid ehk sry 48 tunni klubi

Parim, kuidas ennast peale ööklubiõhtut taas elule turgutada, on vaba loodus. Tänane ilm oli jumalikult kaunis. Nagu muinasjutt - puud õrna härmatise all, päike paistmas, kõikjal puhas ja valge lumi, mis sillerdas nii kaunilt. Ma tean, et kõlab imalalt, aga see lihtsalt on IMEILUS.
Igatahes, nii kui hädavajalik unevajadus täidetud, meisterdasin mõned võileivad, tegin termosesse tee ja minek. Täiesti selline 48 tunni klubi valdkonda kuuluv üritus, kuid seekord privaatne. Ka minul on õigus väikesele pühapäevasele romantikale :-)
Sõitsime siis Alam-Pedja kaitsealale, eesmärgiga näha loomi. Juba poolel teel saime risti kirja, rebane põllul - thank you, marutaudivaktsiin...
Järgmine loom oli kits, nii u 100 meetrit autost. Jäime rahulikult ootama, ja nagu arvata oli, liitus temaga veidi aja pärast ka teine-ilmselt sokk. Unustanud hetkeks oma kaaslase püha viha jahimeeste vastu, tabasin end lausumas umbes järgmist- et neid vibuga lasta, peaks vähemalt 2-3 korda lähemale pääsema. Kui pilgud tapaksid...
Koos meiega jälgis lume alt rohtu kaapivaid kitsekesi ka üks imearmas väike tegelane, kelle pilti saate näha siit - http://blog.moment.ee/2006/12/euroopa-vikseim-kakuline-vrbkakk-pygmy.html. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne ja seda hinnatavam.
Sellega oli meie miinimumplaan loomi näha täidetud ja võisime asuda jäljekütte mängima. Eile lõppenud jõulurahu jälgi leidsime lumes, kus jahimehed olid kahte notsut jälitanud ja ühe verejäljega looma ka tabanud. Mulle lihtsalt huvitav, aga kaaslasel tõusis vererõhk taas kord.
Jätsime siis jahimeeste jäljed ja ajasime midagi põnevamat- põdrajälgi-ja vaatasime, kus loom oli endale ka haavakoort kraapinud. Mööda sihikraavi kõndides praksutasime pinges olevat jääd ja lugesime ka jänese, rebase ja kitse jälgi. Seejärel aga midagi põnevamat-ilmselt hundi/te jäljed. Kuna loomad liiguvad üksteise jälgedes, siis on arvu raske öelda.
Olles piisavalt kaugele luhale jõudnud, asusime kuulama looduse hääli. Karge ilm ja maastik andis häältele uue tähenduse. Samuti nagu meie olime jääd oma liikumisel ragisema pannud, sama tegid ka põdrad. Kuulsime neist kahte, kuid püüdes neile lähemale pääseda, olime krabiseval lumekoorikul liikudes sama palju vaiksed kui elevant portselanipoes ja nägemata nad meist jäidki. Vahva oli kuulata, kuidas ka nemad kuulatasid meie liikumist ja peale piisavat vaikust asusid ise taas liikvele. Väga mannetu on seda kuuldemängu tegelikult kirjutada, sest see on asi, mida peab ise kogema, et mõista.

Easy

Tsao! Mis teed
Naudin kodust lapsevaba filmiõhtut, vaatan Sügisballi.
Tead, mis teeme sinu vaba õhtuga?
Nii? Mis ma selga pean panema?
Mis sobiks klubisse minekuks ka
Ok

Nii easy värk ongi, aga töötab :-)
Eks siis Sügisball jääb teiseks korraks. Pealegi, kas mul on ikka vaja vaadata üksikute inimeste muresid, eks neid jagub mul endalgi, kui tahan. Lihtsalt õige kõne õigel ajal ja korras.
Sry, kes ise helistada ei taibanud ;-)

Talvine vibulaskmine

Istun tõbisena kodus. Vastikult tüütu on omast vabast ajast keset pühadeaega haige olla. Hea küll, mõne päeva ju võib, aga kuna mu põnn on juba pea nädala nohune-köhane olnud, siis tähendab see ka minule tubast reshiimi. Ja nüüd on mul täpselt homme hommikuni aega terveks/tervemaks saada. Kui ma just ei taha loobuda selle aasta vibuinimeste viimasest kokkusaamisest Kassiorus, kus toimub Tartu Vibuklubi jõululaskmine. Aga ma ei taha ju!!!
Kui nüüd muidugi kristalselt aus olla, siis pole ma vist mitu kuud vibule nööri peale pannud.. ja seetõttu ei ole ka paljusid vibukütt pikalt näinud. Ilmselt seda igatsengi kõige rohkem, näha korra veel sellel aastal minu jaoks 4-aastaga nii oluliseks muutunud inimesi. Tunda seda tunnet, mille vibulaskmine ja sellega soetud inimesed tekitavad, mis meeldis mulle nii väga, et tegin sellele toetudes isegi vibulaskmise firma, et võimalikult palju inimesti selle toreda hobi juurde meelitada. Ja eks nende rohkem tuhande inimese seas, keda olen vibu laskma õpetanud, on päris paljusid, kes endale koju vibu soetanud, osad ka võistlema jõudnud ja mõned lausa oma isikliku viburaja ehitanud/lasknud mul ehitada.
Sellel sügisel küsisti EAS-i konsultantide seminaril minult, et miks ma oma firmat - Musta Noole Vennaskond - alustasin? See küsimus oli minu jaoks nii ootamatu, et vaatasin suht segadusse sattunult neile otsa ja ütlesin, et vibulaskmine lihtsalt meeldib mulle ja tahan seda ka teistega jagada. Mõtlesin hetke ja kinnitasin, et jah, see lihtsalt meeldib mulle. Selgus, et see oligi vastus, mida oodati :-)
Nii et järelikult tuleb homseks terveks saada!

Reisile..

lugesin aga kingiraamatut edasi.. kurja, kuidas tahaks reisile. Kasvõi pisike reis Inglismaale Nigelile külla. Või siis Katrinile Rooma külla. Selleks piisaks ju nädalalõpustki.
2008 aasta just erilise reisiaastana kirja ei lähe. Pisike suts Prantsusmaale konverentsile, siis korra Lätti võistlema ja lisaks Leedu-trip. Ja Leedust jäi meelde- õhtusöök peaaegu ideaalses seltskonnas Trakai nooblimas restos, vaatega õhtusele lossile, kiikumine tähistaeva all... Nojah, see väike hõbemedal polnud ju ka paha ning nagu Kats kommentaaris korra märkis- no kuidas küll jäi see suurepärane 70 jardi jalutaja 17 punkti ja minu elu esimene a-klassi tulemus blogis kajastamata.. aga päikeselgi on plekid ;-)
2009 on eesmärk leida võimalus Walesi euroopakatel osalemiseks ja lasta seal mitu a-klassi tulemust, vot siis on, millest teile kirjutada!
Postituse lõpuks aga tsitaat arvamusliidrilt ;-) - vanaks hakkan jääma, palju lobisema hakanud!

Päkapikud..

..jõudsid eile ka minu uksekese taha. Ja ega nad siis tühjade kätega tulnud :-) Nagu kingitustest näha, on nad mind ikka hoolega terve aasta või kauemgi jälginud, sest kingikott oli kohe täitsa minule tehtud.
Ühest tahaks kohe lähemalt kirjutada. Raamat. Armastan raamatuid, armastan lugeda. Kooli ajal ma raamatukogust alla kuue raamatu vist korraga ei laenutanud, tavataks oli kümme - ja sellestki jätkus vaid loetud päevadeks. Eks kirjandusklass jätnud ka oma positiivse jälje. Aga see selleks. Veidi siis kingikoti raamatust - Out of office ehk aasta kontsakingadeta. Merit Raju
Unetu ja lugemissõltlane nagu ma olen, asusin külapealt saabudes raamatuga lähemalt tutvuma. Tutvusin poole peale. Uskumatu, kuidas saab üks raamat nii minulik olla. Täitsa mõtlen, mitu raamatut pidi päkapikk enne ise läbi lugema, kui mulle selle õige leidis. Päkapikk on sellel aastal veel ühe VÄGA hea raamatu mu lugemislauale sokutanud, peangi selle ise tagasi saama ja siis talle tagastama.
Mis mind selles raamatus siis puudutab- juba alguses loen ma oma tänaseks kahjuks kaotatud töökohast - Räpina Paberivabrik. Just see on põhjus, miks mul suvel polnud suurt aega-mahti oma blogisse sissekandeid teha. Nimelt kirjutasin ma oma sissekande peas läbi marsruudil Külitse-Ihamaru-Räpina-Ihamaru-Külitse.
Nimelt kaalus peategelane selle koha vastuvõtmist. Väga kenad read on selles raamatus pühendatud mu suvisele armastusele - tegemist Eesti tõenäoliselt vanima seni töötava ettevõttega - hetkeks on paberiveski-vabrik töös olnud juba 274 aastat. Teiseks otsin ja leian nii uusi kui tuttavaid vaatenurki Lõunaosariikidele, mis mind samuti lummab.
Aga olulisim märksõna on ilmselt julgus- julgus võtta vastu ebatraditsioonilisi otsuseid. Ja nende järgi elada. Mäletan isegi, millised reaktsioonid järgnesid, kui lahkusin oma toredalt ja hästitasustatud töökohalt rahvusvahelisest firmast. Plaaniga teha midagi ise-luua oma väike firma. Nojah, tegin ka- oli neid, kes minusse uskusid, oli ka neid, kes ilma kuulamata mu mõtteid laitsid ja maha tegid. Et selline peategelane siis. Ja kui lisada juurde veel tema reisituurid, siis täitsa nagu mina. Lihtsalt viimased aastad on mind veidi kodusemana hoidnud, aga kui mitte varem, siis igatahes on mul mai Talagova võistluseks Austria pilet olemas :-)

Väike Tuulik

Kuna kõik vibulaskjad orkutis ei käi ja Eesti ka selline parajalt pirakas, et info kõigini ei jõua- siis teadmiseks: vibulaskjate ridadega on liitunud üks pisike Tuulik. Konkurendid, värisega ja meenutage, milliseid mehetegusid EFACKarmo juba sellel aastal vibuvõistlustel tegi. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et Karmo 3-aasta sünnipäeva tähistati alles novembris, kui tal olid esimesed korralikud võistlustulemused juba käes. Nii et järgmine aasta on ka Eiriker ja EluÕis ilmselt valmis oma esimesed võistlusristsed saama.
Ma kohe ei saa teisiti, kui pean pühendama mõned read taas emaks saanud Kadile.
Nimelt on tema minu jaoks eeskuju olnud- meenub, kuidas nägin teda esimest korda Räbikülas, juba siis piisavalt suure kõhuga- hm, või kuulsin kõigepealt ta häält, siis tuli kõht ja siis tüdruk ise ka. Järgmine kord oli juba EFAC2005 autasustamine, kus selle suure kõhu peale ka medal asetati. Aasta 2006 imetlesin tema vaprust, kui ta väike Tuulik (nr1) hälliga ühes käes, vibu teises käes, ennast läbi lume vedas ja päeva lõpus väljalastud medalid-diplomid kokku korjas.
Mainin ära, et nende saavutuste seas olid näiteks Eesti meistritiitel ja Euroopa kolmas koht, kohalikest võistlustest pole isegi mõtet rääkida.
Vot naine Metsikust Läänest Kullamaa väljadelt!
Tema eeskuju on mulle väga tähtis olnud- kes mind tunnevad-teavad, saavad aru, mida ma mõtlen. Aitähh Kadi, et sa olemas oled! Oled meile väga kallis ja oluline!
Palju õnne lapsevanematele ja murtud nooli tulevikuks!
Pildid värskest ilmakodanikust leiab orkutist.

Vibulaskmise meisterklass

Just seda näitasid Steve longbow´ga (meie mees usas) ja Nigel historicaliga (ühendatud kuningriigid) USA-s North American FIELD ARCHERY CHAMPIONSHIP 2008-l. Tiitleid neile aga paraku ei jagatud, sest kodakondsus Euroopa oma. Aga vähemalt on kohalikel veidi mõtlemisainet ja loodetavasti ka veidi motivatisooni treenimiseks ;-)
Vot ja mina pean siis sellistega nagu Steve Jäägri Famousis rinda pistama...

Mu süda on...

Mu süda on mägedes
Robert Burns

Mu süda on mägedes, mägedes veel,
mul mägede poole käib mõte ja meel;
metskitsi ja põtru kütin ma seal,
Ükskõik kuhu ise ka rändaksin eal.

Nüüd hüvasti, põhjamaa, hüvasti, mäed,
kus murdmatut vaprust ja väärikust näed!
Ükskõik, kuhu retkleks või ekslekski samm,
mu mägismaa kõigest on lähedam.

Nüüd hüvasti, mäetipud lumes ja jääs,
nüüd hüvasti, orulamm päikese käes,
nüüd hüvasti, metsad ja järsakad teed,
nüüd hüvasti, mägijõe tormavad veed!

Mu süda on mägedes, mägedes veel,
mul mägede poole käib mõte ja meel;
metskitsi ja põtru kütin ma seal,
ükskõik kuhu ise ka rändaksin eal.

Kõlab ju kaunilt!
Ja uskuge mind, klaveri saatel on see lausa imeilus..
ma ise veel kuulnud ei ole, aga mina usun- Juurikat siis seekord ;-)

Taevased kojad

Nii, kelgu lubas Monsa Eirikeri jaoks kaasa võtta... glögipakk ja pott selle soojendamiseks on ka juba välja tõstetud. Topse otsustasime mitte osta, vaid kasutada termoste omasid ja sõbralikult jagada. Eks nii olegi ökom, ei tekita mõttetult prahti juurde.
Lahtine on siis hetkel veel, kas hommik leiab mind Valgesoost või mõnusalt oma voodist. Aga nagu see 48 tunni klubi üks reegel oligi- et elu on elamiseks ja eks see siis paistab, mis saab. Lapsehoidjat on igatahes hoiatatud, et Eiriker võib tulla tema juurde öömaja otsima, kui ema ekstreemsustega tegelema peaks ;-)
Ja taevastest kodadest tõrvikuvalgel lahutavad mind vaid loetud tunnid..

Olge valvel!

Lekitan veidi infot- juba täna läheb ülesse uue 48 tunni klubi ürituse kava! Ja tegemist väääääga romantilise asjaga... Püsige lainel!

Ökoturismi konverents ja aasta parimad

Konverentsi eelõhtul ootasin pingsalt, nagu viimasel ajal millegipärast kombeks on saanud, et millal Väike Prints uinub ja saan oma privaataega kasutada kõne kirjutamiseks. Ei, ma ei esinenud konveretsil ettekandega, sest mul lihtsalt pole veel midagi tarka öelda.. aga minu egoloomake sai pai, kui just minu hooleks jäeti Põlvamaa parimate turismitegijate autasustamine. Jah, et mis saab olla sama hea/või paremuselt järgmine kui olla aasta tegija - õige vastus : olla tegijate valija ja autasude üleandja.
Keskööks oli siis kõrvaltoast norinat kosta ja tegus üksikema minu isikus võis asuda oma kõnet kirjutama. Öelda oli ju nii palju- Põlvamaa kui parim pesapaik on märganud oma parimaid poegi... irw, no nii see asi päris ei kõlanud, aga kuidas ta kõlanud oleks, seda ei saagi me teada, sest ...
Ühesõnaga, sõidan siis mina konverentsile, kaasas läpakas, et esimesel võimalusel Tarmoga üle võrgu ühte erakorralist tänukirja veel koostada - et mis sa seal konverentsil ikka muud tarka teed, kui chatid netis, eks. Rahvast palju, tuttavaid palju, vaja nendega suhelda, ei võta arvutit lahti. Ei vaata ka kõnet üle. Konverents algab- ja kujutad sa ette, nii huvitav, et ei ole aega ka siis arvutit lahti teha ja telefoni ka vastu ei võta. Aga Tarmo tubli- saab täitsa ise, ilma hoidjata tänukirja tehtud ;-)
Konverentsil tuleb siiski hetkeks taharuumi hiilida ja anda oma hindamatud allkirjad aukirjadele. Konverents läheb mõne minuti üle aja ja ühest majast teisse kiirustades haaran autost kõne mustandi. Haaran ma jee asja, mida seal ei ole. Nagu ütleb Rytberg- kõne on täiesti kindlas kohas ja see koht on kodus laua peal. Haaran pastaka ja paberi ja tervituspokaali kõrval üritan mälus taastada kõne üleehitust, kui juba haaratakse mul küünarnukist, seisan ootavate nägude ees ja ol-lal-laa - räägin seda, mida sülg suhu toob ja ega see nüüd väga asjalik ei ole küll :-(
Aga teisalt, kes ikka su möödalaskmisi peale sinu märkab... Kõne peetud, aukirjad jagatud, järgnevad jõulumeelsed rahvalikud mängud. Et lõpp hea, kõik hea :-)
Pildid ja pressiteade http://polvamaa.ee/index.php?article_id=7303&page=875&action=article

Küll ma olen tubli!

Kõik inimesed tahavad aegajalt pai. Mina muide ka :-) Ja rasked ajad nagu meil hetkel Eestis on, on vähemalt minul kõigega kitsas käes- aeg, raha, paid... Otsustasin, et teen endale siis ise pai ehk väikese tagasivaate, mida olen korda saatnud detsembri esimese nädala jooksul. Ehk kuidas veedab aega üks töötu.
Teisipäeval osalesin turismirünnaku toimkonnas ehk Põlvamaa turismietttevõtjate ühises ettevõtmises hooaja avapidustuste korraldamiseks.
Kolmapäeva veetsin äärmiselt huvitaval ökoturismi konverentsil. Vahva päev vääriks kohe eraldi sissekannet, nii et mine tea ;-)
Neljapäeval vedasin metsa viburajale Taevaskoja inimesed, kes tunnistasid peale mõnetunnist vihmast vibujahti, et tegemist on väääääga laheda ettevõtmisega- on see siis hobi või aktiivne puhkus kliendile.
Reedene päev möödus Väikeste Printsi seltsis, kes köha tõttu lasteaeda minemata jättis, aga reede õhtu...mnjaa, see oleks kohe taas eraldi sissekande teema ;-)
Laupäeva pühendasin täiest mahus mägilastele ja nende tegemistele.
Ja pühapäev- crazy-crazy- vaata pilti... Isegi haruldane jäälind sai nähtud!

Mägilased 2009

Mis hakkab juhtuma mägilaste klubis aastal 2009?

Eelkõige asjad, mis on liikmetele olulised. Ja seni on liikmetele kõige vibu-noolelähedasemad olnud meie kevadlaager ja Talagova võistlus.

Samuti on uus juhatus koosseisus Tuisu Tom, Mägilanna, Tuulik ja Taunts andnud lubaduse teha valmis klubi arengukava, mis kindlustaks, et kõik ikka ühes suunas vaatavad ja tegutsevad.

Mägilanna lubas lausa, et hoolitseb selle eest, et kodulehel saaks iga kuu mõni uudis või põnev lugemine olema... et hea mees, kes lubabki ;-)

Mägilaste aasta 2008

Aastalõpp paneb inimesi tegema tagasivaateid ja mägilastel sai see täna aastakoosoleku raames tehtud. Ja hea meel on tõdeda, et mitte ainult tagasi ei vaadatud, vaid ka säraval pilgul edasi, mis tähendab, et kuuldused mägilaste klubi surmast on tugevalt liialdatud ;-)
Milline oli mägilaste aasta 2008 -
* saadi uusi liikmeid
* korraldati rajaehitustalgud Kanaveres
* valmis koduleht http://www.estonianbowhunters.ee/
* hooajal oli liikmetel ja külalistel kasutada 2 bowhuntingu rada - nii Põhja- kui Lõuna-Eestis
* toimus juba teine mägilaste laager Kütiorus
* osaleti Austrias Talagova võistlustel
* osaleti EBHC2008-l
* viidi läbi vibujahimeeste koolitus
* esitati vibujahi legaliseerimisettepanek Keskkonnaministeeriumile
* liituti Euroopa Bowhuntingu Assotsatsiooniga (EBA)
* osaleti EBA aastakonverentsil Pariisis

Eriti tänab Mägilanna kõiki tublisid klubikaaslasi, kes rasketel hetkedel ta kätt hoidsid ja vajadusel ka taskurätiku ulatasid. Lihtne see aasta ei olnud, aga isegi inimõiguste deklaratsioon ei ütle, et elu peaks lihtne ja kerge olema, mis siis veel mägilaste põhikirjast rääkida :-)