Valgetes põlvpükstes mehi,

vanemliku hooleta Väike Prints Käärikul vibumatialuseid kontrollimas

nagu Ax hoiatas, siiski näha ei olnud. Jutt käib nimelt 16.detsember Käärikul toimunud FITA-formaadis siselaskmisest. Saabusime Hendrikuga kohale mõni minut enne algust ja paanikaosakond töötas minu jaoks juba täiega. Nimelt õnnestus meil hilineda nii, et last lapsehoidu üle anda ei õnnestunudki. Mis tähendas, et enne algusvilet oli lahendamata probleem, mis saab Väiksest Printsist, kellel puudusid ka tagavaramähkud, lutipudel ning hoidja, kelle süles aega veeta :(


Esimese seti tudus poja õnneks rahulikult autos, milles mina võistlusjoone muidugi sugugi kindel ei saanud olla... igatahes oli täiesti asjakohane arutelu, et ameerikamaal oleks ma vanemlikud õigused juba ammu kaotanud.. Leidsin siiski ühe kena naisterahva, kellele laps 5-minutilisel vaheajal peale ärkamist sülle suruda ja püüdsin mitte mõelda sellele, et lõhna järgi otsustades vajasid mähkmed immediately vahetamist..


Võistlusest. Igatahes oli see suuremale osale Tartu Vibuklubi laskjates esimene kokkupuude Vibuliidu võistlusega. Oli vist lausa Eesti Sisekarikaga tegemist. Ja kuna tegemist tähtsa võistlusega, toimusid okt-nov ka eelringid, mille alusel siis parimad laskjad- igast klassist 8 parimat, välja selekteeriti ja selle alusel võistlusele lasti. Ja kuna Tartu Vibuklubi on Vibuvaimu kõrval ainsana Vibuliidu liige, siis ei saanud ju teab mis palju naisi longbow klassis olla - meie klubi esikolmik nii trennis kui võistlustel on Monika, Kristine ja mina ise :)


Mis oli siis teisiti kui IFAA siselaskmises?- küsivad kindlasti meie metsainimesed, kelle ettekujutus FITA omadest piirdub sellega, et elavad nad staadionil ja kannavad valgeid pükse/seelikuid.


Esiteks lastakse 3 noolt seerias värvilistesse lehtedesse, kus punktiala on 1-10-ni. Seeriaid on 20, ehk kokku siis 60 noolt. Ah-jaa, kaugus on neil vist 18m versus meie 20 jardi. Võistluse parim ei selgu aga sugugi mitte nooletabamuste koondsumma põhjal nagu meil, vaid kasutatakse päris põnevat play-off süsteemi. Nimelt võistlevad omavahel paarid, lastes järjest 4 seeriat so siis 12 noolt ja 3punkti saab paarist see, kes teisest rohkem punkte lasi. Juhul, kui seis jääb viiki, saavad mõlemad 1 punkti. Selline mees-mehe vastu võistlus on iseenesest päris põnev ja paneb proovile tugevaimadki närvid. Hea näide: meeste longbow klassis läksid esikoha pärast võistlustulle Saba ja Kaider. Enne viimast seeriat juhtis Saba 8 punktiga, ning lasi siis ühe noole 0- i ja kahega noolega kokku vaid 7 punkti (no kes krt oleks seda uskunud, et Saba niiii vähe punkte laseb, seda enam et otsustavas seerias). Kaideri viimane seeria oli 16 punkti, mis tema kohta ka vähevõitu, kui sellest piisas, et 1-punktiga võita Saba ning sellega terve võistlus. Vot nii!


Naiste longbow klassis otsustati, et nii lihtsalt - 36 noolega - mis oleks duelli käigus tulnud lasta, karikat siiski ei anta ning võitja selgitatakse 60 noole kogusumma põhjal. Ei saaks öelda, et see meie närvipinget vähendas. Peale seda, kui ma suutsin ennastületavalt mitu üle 20-punktilist seeriat lasta ja sellega teistest hoobilt mööda läksin, tegin ma ka võistluste kõige kehvema seeria - kõik 3 noolt mööda :( Nii suurt vahet enam tagasi lasta ei õnnestunudki ja täpselt 300 punkti jättis mu viimaseks. Aga ajame selle lapse ja mähkupuuduse kaela ;) Monsale 317 ja teine koht ning Kristine 338 esimene. Kristine puhul tahan aga meelde tuletada, et tegemist ka eesti meistriga siselaskmises ja Monsa eesti teine, nii et väga pahasti ma ennast vist tundma ei peaks. Ja karikas anti mulle sellegi poolest ;)

Maailmameister

Lisan siia Mart Muheli poolse üleskutse (muide, kes veel ei tea, siis Mart on tunnistatud Maastikuvibuliidu poolt Aasta
Panustajaks 2007 ja Tartu Vibuklubi kõige tublimaks ja tegusamaks liikmeks aastal 2007)

Kutsun üles ühistegevusele.
Meie seas on sel aastal üks maailmameister - AARE LAUREN.
EOK kodulehel saab hääletada 2007.a. parimate sportlaste poolt.
Teen ettepaneku anda oma hääli AARE poolt.
www.eok.ee - olümpiarõngaste all on link parimate valimiseks, edasi meessportlane, siin saab punkte anda 1-4 ja vabale reale AARE LAUREN 5 p.
NB! Lugege kõigepealt juhendit Asmeri pildi kohalt.

Ette tänades

Mart

Pidu Vibukütiorus :)

Eilne Maastikuvibuliidu jõulupidu tõi rabavaid üllatusi. Nn Vibuakadeemia, kes igal aastal vibumaastiku parimad ning silmapaistvamad tegijad ja toimetused ära märgib, andis Mägilaste klubile tiitli Aasta Tegu!
Tänan juhatuse nimel kõiki valijamehi kõrge tunnustuse eest ja püüan ka edaspidi mägilaste laeva õigel kursil hoida :)

Teie Mägilanna

Ps! olete oodatud ka meie pisitasa valmivale kodulehele www.estonianbowhunters.ee

In Memoriam

Minu kallis Spirit ehk Kaunitar Coco või ka Punane Iludus on siis lahkunud..kuhu iganes vibude hinged ka ei lähe. Mis juhtus, kuidas ometi küsite te?- eks ikka üks tühilask..
Lugupidamisest minu kalli sõbra vastu väike tagasivaade meie ühisele vibumaailmas käidud teele.
Minu tutvus vibulaskmisega sai alguse 2005 aasta märtsis, kui Anne mu Räbiküla rajale viis. Et nii vibupisiku külge sain, ei üllata ju kedagi, kes vibu rohkem kui korra käes hoidnud. Ja tellimus saigi Indrekule edastatud. Ootamist oli päris pikalt. Mmmm, oli aga ilus suvi - kõigepealt sain kätte oma uue auto- Mr Happymani ja täpselt Hansapäevadel oli lõpuks kohal ka minu vibu. Natuke nokkimist ja kohendamist Indreku poolt, kes mu sõbratarile ka "sõrmuse" külge pani- minu nõudmisel muide lausa 2- ja ta oligi valmis. Kaunis, punane, 68 tolli pikk, 28 tolli juures 13kg (oh, kuidas ma nende naeladega toime ei tule :(, minu lühikese väljatõmbe juures aga kuskil 11,5kg. Nojah, esialgu ikka paras püksikumm küll.
Indrek tegi mulle ka minu esimesed nooled- punase ja valge sulistusega ning punase nokiga, nimetasin nad tuvideks, sest valged suled meenutasid tiibu ning punane juhtsulg jalgu ning noki andis noka möödu välja küll. Eh, ma olen neile isegi trennis laulnud- una baloma blanca...
Nooled vahetusid, vibu jäi ning käis minuga ära nii Soomes EFAC 2006-l kui Kaatajakisa 2007-l. Koos alistasime algaja laskja jaoks müstilise 200-punkti piiri siselaskmises. Ühiselt lasime ennast 2007 aasta jäägrihooajal rahvaliigast välja visata. Ühiselt saime jagu C-klassist.
Ja lõpuks oli käes hetk, kus ma olin oma vibust välja kasvanud. Vähemalt 68 tollisest. Veensin siis Siimu tegema oma sõbratarile noorenduskuuri, et teda veidi särtsakamaks saada.
Veidi enne Tehvandi 2007 Bowhuntingu meistrikaid oligi mu Kaunitar alla võtnud- 66-le tollile ja kilode arv tõusnud 15-le. Esimese päeva järel oli meil reaalne võimalus jääda püsima esikolmikusse, millega vibu oleks hakkama saanud, kuid õrna närvisüsteemiga omanik kukutas meid üldarvestuse neljandaks. Mis seal aga tegemata jäi, tegime tasa Leedus, kus ulukiringi punktitulemus oli esikümnes. Jahi ja maastikuringi tulemused tõstsid mu aga kindlalt B-klassi ning AFLB II koht oli minu.
See jäi ka meie viimaseks ühiseks võistluseks. Järgmise klubikarika lasin ma oma Zakslasega. Ilmselt oleks ma veel aastaid oma Cocoga veetnud, aga palun saage ka minust aru- SuperMaario legendaarne 45-naelane 500-punkti vibu...mille kohta Maario ütles, et ta seda kunagi ei müü ja mina ütlesin, et kui see siiski peaks juhtuma, siis see oleks ainuke vibu, mille pärast ma Cocost loobuks. Midagi teha ei ole, meie kevadine kohtumine Vibukytiorus ja seal õhku jäänud lubadused otsustasid asja. Maario kahetseb seda siiani ;)
Viimased kuud olengi vaadanud kellegi järgi, kellest oleks võinud saada vääriline omanik minu sõbratarile. Ma ei tahtnud kuidagi, et temast saaks "lustilaskmisvibu", mida sõpradega kuskil õuepeal õlle kõrvale näppida. Sestap ei pannud ma ka teda müüki.
Ju siis oli tegemist vibuga, mis oli mõeldud ainult mulle.
Ja nüüd sobib ta ainult seinale. Eks tuleb mul talle siis väärikas sein leida.

Tänan Sind, kallis sõber, nende toredate jahiretkede eest, kus oleme koos osalenud; nende vahvate kokkusaamiste eest tolmuses keldris, kuhu sügispimeduse ja talvekülma eest varjusime; ja kõige rohkem tänan ma Sind kõigi nende toredate inimeste eest, kellega Sa mind kokku oled viinud!