Pühapäev, 14. aprill 2019

Vibuküttide ühisjaht - reede

Täpselt nii palju, kui oli meie jahis osalejaid, on ka erinevaid lugusid, mida jutustada. Eks jaht ja sageli ka muu elu seisnebki lugudes, mida kogume, endas kanname ja/või teistega jagame 
Minu oma sai alguse reedel õhtul, juba teel olles. Sõites Tartus Ilmatsalu ringilt Tallinna maantee suunas, köitis mu pilku juba kaugelt paremas teeservas kraavi- ja metsavahelisel kulul pikutav kaslane. Mida lähemale auto jõudis, seda kõvemini ütles hääl mu peas - nii suuri kasse ikka ei ole. Tõsi-tõsi! - polnudki kass, vaid hoopis ilves nautis pikutades aprillipäikest. Vabas looduses ma varem ilvest näinud ei olnud ning seda erilisem see autoaknast visatud pilk mulle tundus. Ei minu ees ega järel sõitvad autod ei tundunud teepiirde ääres toimuvat märkavat ning hoogu keegi maha ei võtnud. Kuna minu jaoks oli sündmus sedavõrd ainukordne, otsustasin autoga esimesel võimalusel tagasipöörde teha ja võimalusel metsakiisust pilti teha. Teisele korral mööda sõites tundus mulle hetkeks, et ilves on lahkunud, mis olekski ju ootuspärane olnud, kuid ei, ta oli tulnud teele veel lähemale ning uudistas midagi kraaviveest. Tõmbasin auto teeserva ning panin ohutuled põlema ning otsisin välja telefoni. Seni, kuni ma telefoni kaamerarežiimi otsisin ja auto akna alla lasin, otsustas ilves, et midagi on kahtlast ning jalutas väärikalt kraavi äärest metsaserva ning jäi sinna istuma. Kuidas ma ka telefoniga zuumida ei proovinud, siis telefoni püütud oli naeruväärselt pisike ja ähmane, võrreldes palja silmaga nähtavaga. Kui olin loobunud telefoniga pilte juurde klõpsimast ning pidasin aru, et kuidas võiks suur kaslane suhtuda sellesse, kui tulen autost välja ja püüan mõne vähe parema foto saada, tõusis loom üles ning otsustas väärika rahuga ära metsa jalutada. 
Nii saabusingi ma vibuküttide kogunemispaika ühena viimastest, elevil ja täis tahtmist oma ilvese lugu jagada. Selgus, et ma olin alles esimene, kes meie seltskonnast suurkiskja vaatlust toimetas! Juba järgmisel õhtul jahimajas muljetades selgus, et Marko varitsuskohast u 40m kauguselt läks üle kraavi ilus suur hunt ning Aivarit tuli kena emakaru lausa 15m peale uudistama ja nuhutama! Eesti loodus on ikka uskumatu!
Igatahes tundsin ma reedel varitsusse minnes, et päev on õnnestunud ning mida iganes mets mulle ka ei pakuks, saan juba rahul olla. 
Minu õhtut said täitma erinevad linnud - meikad, kes platsil söömas olid ning hiljem mängeldes ringi lendlesid. Meigaste tiivavihin on mulle juba ammu tuttav, kuid seekord sain teada, et lisaks sellele oskavad nad lennus tiibadega ka eripärast plaksuvat heli tekitada. Ka esimese tikutaja kuulsin ära. Platsil käisid söömas aga punarind, rohevindid, rasvatihased ja metsvindid. Ning siis ilmus kella üheksa suunalt rebane. Ilus ja asjalik, kontrollis ta platsi servad suuremas osas üle, toimetades minust 7-10m kaugusel ning tähistas ära kuusepuu minust loetud meetrite kaugusel, nii et minugi ninna õhtu jooksul korduvalt spetsiifilist lõhna jõudis. Just siis, kui rebane oli kohale jõudnud, vibreeris mu telefon hoiatavalt ning lülitas ennast välja, seega rebasest pilti pole. Platsil ring peal, lahkus ta kella kaheteistkümne peale. Kuna pole rebasejahi aeg, siis jäi vibu ka vinnastamata.
Seejärel kuulsin veidrat hingeldamist ja samast, kus rebanegi, jalutasid välja sokk ja väga väike kits. Soku ülipisikesed sarvejupid andsid märku, et tegemist noore loomaga ning ilmselt olid nad eelmise suve õde-venda. Kogu aja oli kuulda ka soku hingamist, mis pani mind arvama, et äkki on tegemist ninakiiniga?
Kui kitsed olid lahkunud, jõudis rebane oma ringilt tagasi. Hämardus ning tuntavad miinuskraadid tegid olemise päris kõhedaks. Õnneks kuuldus varsti autosignaal, mis oli märguandeks, et mind oodatakse metsast välja.