pühapäev, 25. aprill 2010

Musta Noole Vennaskond ja põlevad nooled

ehk sütti-sütti lõke Moostes.
23.-24.aprill toimus Moostes "MOISEKATSI ELOHELÜ 2010" ehk IX Eesti rahvamuusika töötluste festival. Nagu ma siin varem juba maininud olen, tuleb Mooste järve äärde viburada ning selle valguses tundus festivali peakorraldajast Ülo Needole vibulaskmise efektsema osa sidumine festivali programmi hea ideena. Seda enam, et 2009 aasta jaanuaris oli ta ise koha, kui süütasime Musta Noole Vennaskonnaga põlevate nooltega Põlvamaa Turismirünnaku hobusekujulise tuleskulptuuri. Nii ta siis helistas mulle palvega, et organiseeriksin koorijuhtidele põlevate noolte laskmise päikeseloojangu laulmisel ning üks nool võiks siis minna ka lõkke süütamiseks. Või hea küll, kaks.
Igapäeva kiires tuhinas sai täpsustatud vaid ürituse alguse kellaaeg, kuid lõkke suurus ja asukoht mitte.
Kuna tehniliste lahendustega tegeleb Musta Noole Vennaskonnas kas Hendrik või Tõnis, siis andsin info edasi Hendrikule, kes minu palvel meisterdas pihutäie põlevaid nooli- tulevulkaanidega koorijuhtidele ja elava tulega lõkke süütamiseks.
Saabusime Mooste järve äärde kell kaheksa, kuhu oli kogunenud juba omajagu inimesi.
Ja selgus et lõke, mille süütamist meilt oodati, asus praktiliselt keset järve (55 jardi ikka) ning osutus väikseks T-tähekujuliseks kitsaks ja kompaktseks kompositsiooniks. Et ühesõnaga raskesti tabatav ka tavalise noolega.. Seda enam, et puhus tugev tuul. Hendrik heitis mulle hävitava pilgu, et millesse ma nüüd ta seganud olen. Mina asusin kiirelt uurima, et millised on siis alternatiivvariandid. Selgus, et kuskil kaldaroostikus peitub paat ning tõrvik. Tegin ettepaneku aerutada poolele maale ning lasta süütenool paarikümne jardi pealt, mis aga laideti kohe maha, sest paat olevat pisike ning kipakas ning püstitõusmist mittevõimaldav. Pakkusin võimalust lasta istudes või ühel põlvel.
Rahvas kogunes, pinge kasvas. Hendrik teatas, et tal on kolm noolt ning ta vähemalt proovib ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb paati kasutada ja kadus kuskile viimaseid minuteid harjutamiseks kasutama.
Mina, kenasti Vibuprintsessile kohaselt riietatud, asusin aga juhendama koorijuhte, kelle ülesandeks oli saata põlevad nooled päikeseloojangus järvele. Kõlab lihtsalt, kas pole.
Tegelikkuses on ikka nii, et vibu kätte saades tekib inimestes tavaliselt nii suur elevus, et keskendumine korralduste kuulamiseks on raskendatud. Käsutasin tugevast tuulest ja rahvasuminast üle karjudes koorijuhid rannaribale ühte ritta, lasin kõigil valida ühe assistendi, kelle hooleks jäi noolte süütamine ning tegin ka ühe näidislasu. Iseenesest lihtne osa tegevuse sünkrooni saamaks- 1- süütame nooled, 2- tõstame vibud 3- vinnastame vibud 4- päästame nooled, paraku päris ei õnnestunud. Nimelt olid osad assistendid tikkudega ümberkäimisel osavamad kui teised (suitsetajad äkki?) ning nii saime põlevaid nooli lasta kahes osas, kuna vastasel korral oleks kiiremate nooled lihtsalt enne lendu minekut koos vibuga põlevama läinud :)
Olles oma osa lõpetanud, teatas ruuporiga Haimar Sokk, et esmakordselt süüdatakse Mooste järvel põleva noolega lõke ning sadade inimeste pilgud pöördusid paadisillal seisvale Musta Noole Vennaskonna vibukütt Hendrikule. Keskendunult süütas ta noole, lasi sellel korralikult süttida ning kauni elegantse kaarega lendas nool skulptuuri suunas ja kukkus mõned meetrid enne kohalejõudmist vette. Aga targu olime ju teinud ka 2 lisanoolt. Teine nool kukkus ehk pool meetrit enne sihtmärki vette. Pettunud ohe rahvalt, mille taustaks Haimari kommentaar, et tegelikult ju keegi ei öelnud, mitmenda noolega või mis aastal see lõkke süütamine teoks saab.
Ning siis ootusärevus- viimane nool...
Läbi hämarduva õhu kihutav noole minu meelest peaaegu puudutas enne vette langemist lõkkealust.. Nojah, mis siis ikka- asusin otsivalt vaatama paadi järgi, mis juhiks tähelepanu kõrvale ning lõpetaks piinliku momendi. Ka rahvas tähelepanu hajus hetkeks. Ja siis märkan, et Hendrik võtab ja süütab neljanda noole?! Tal oli ju ainult kolm noolt?
Nool tõuseb, tabab skulptuuri T-paremat õlga ning jääb sinna pidama ning hingitseb vaikselt põlevad. Kestev juubeldus ja ovatsioonid! Paari minutiga süttib kogu lõke. Hendrikust on saanud õhtukangelane, kes on viinud kõigi ootusärevuse viimasele piirile, lasknud kõigil korraks pettuda ja seejärel teinud ülivõimsa kübaratriki :D
Hendrikuga vesteldes selgub, et kuna mul oli jäänud autosse vedelema üks lustilaskmisnool, siis viimasel hetkel oli ta otsustanud sellele lisada vulkaani ning torgata noolevutlarisse, millest saigi siis õhtu ja ürituse päästja. Milline õnn!
Fotosid mul hetkel lisada pole, kuid kuna kohal oli nii kohalik meedia kui ka filmimehed, siis esimesel võimalusel lisan siia ling, kust kirjeldatud sündmuse kohta ka meediakajastust või pildimaterjali võib leida :)

reede, 23. aprill 2010

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2010 Kiidil - toimetused II


Võistlused 14.-16.mai on juba käega katsuda-

viimastel päevadel on registreerujate arv kasvanud- seda just väliskülaliste arvelt, rajameistrid on lõpetamas koduseid ettevalmistusi ning liiguvad pühapäeval juba metsas ringi, päevakava on üle vaadatud ning tehtud viimased muudatused, tulles vastu Põhja-Eesti vibulaskjate soovijatele, kohad majades täituvad järjest ning toimkonnal on käed-jalad tegemisi täis :D


Täna sain kõne ka Läti vibujahimeeste eestvedajalt Janis Klaviselt, kellega kohtusin Milanos EBA konverentsil ning meelitasin ta oma elu esimesele võistlusele. Ta võtab kaasa ka kolm oma jahimeestest sõpra ning kuna ka Leedust tulijate seas on Leedu vibujahi eestvedajad, siis ettepanek teha üks paaritunnine arutelu Baltikumi vibujahi tuleviku teemal.


Mitu riiki sellel aastal Kiidil esindatud saab olema, on veel lahtine, kui kutsed on sellel aastal saadetud rohkem kui 10-ne riigi vibuküttidele ja vibujahimeestele, mis annab vähemalt aasta 2011 võistluse PR-poolele kõvasti tuge. Mitmed riigid on pannud meie kutse ka oma kodulehele ülesse ning mõlemas inglise vibulaskjate ajakirjas ilmus meie reklaamartikkel :)


Tervitustega


Mägilanna alias Rita-Anette

laupäev, 10. aprill 2010

Euroopa Vibujahi Assotsatsiooni üldassamblee Milanos 9-11.aprill



See nädalavahetus on minu jaoks täidetud paljude jaoks intrigeeriva teemaga nagu vibujaht elusloomadele. Istun ühise laua taga 15 riigi esindajatega, kelle seas on nii kogenud vibujahimehi kui uusi huvilisi, meeste seas lisaks minule ka kaks naisterahvast.

Võrreldes 2008 aasta assambleega Pariisis on meie read tugevalt täienenud ning lisandunud näiteks Läti, Venemaa ja Sveits.

Ülevaade Euroopas vibujahis toimuvast on saadud ning on selge, et kaks juhtivat riiki oma tegemistes on Soome! ja Prantsusmaa.

Mõtlema paneb fakt, mida ma tihti oma vestlustes vibujahist kasutan ning kordan veel üle, et Soome Metsahällitys (põhimõtteliselt samade funktsioonidega nagu RMK Eestis) muutis eelmisel aastal vibujahi litsentsi tavajahi litsentsist 50% soodsamaks.

Mis on vibujaht- vibujaht on üks võimalustest jahiks, olles inimajaloo üks vanimaid jahipidamise viise. Loomulikult on tänaseks jahivibud arenenud ning tehnilised lahendused teinud neist ülitäpsed jahivahendid. Rõhutan- jahivahendid, mitte relvad.

Põhiargument vibujahi vastu, nagu ma 3-aasta jooksul avastanud olen, on teadmatus. Ja teadmatus nii Eesti tasandil kui ka näiteks suurtes organisatsioonides nagu näiteks CIC. Tänu Juha Kylma lobbyle (kes on ka Eesti korraldanud 2 litsentseeritud vibujahimeeste kursust) on CIC juba mitu aastat vibujahitöögrupp ning tänaseks ei mööda ükski CIC kohtumine ilma, et puudutataks vibujahi teemat :)
Ehk hetkel on minu noot sama, mis mõned aastad tagasi- vaja on vibujahist rohkem rääkida, kirjutada, et hirmud seoses teadmatusega kaoksid.

Lühikese sissekande lõpetuseks EBA presidendi Anders Gejersi sõnad ( et keegi ei muretseks, et püüan vibulaskjatele ajupesu teha): Vibulaskjad ei hakka jahimeesteks, vaid jahimehed vibujahimeesteks!
Pildil Norra vibujahimees Jan Sievers (Norras on vibujaht täna illegaalne)

pühapäev, 4. aprill 2010

3-aastase lapsesuu



Läbirääkimised:
Saia, võiga sobib mulle.
Juustu ka soovid?
Ei, juust ei sobi mulle.

Uudishimulik emme:
Mis sa lasteaias sõid?
Ei ütle, pärast kodus räägime.

Kokkulepped:
Eiriker, emme teeb Sulle saiavormi munaga?
Ei, emme, me ju leppisime kokku, et Sa teed pannkooki…

Peale nädalavahetust:
Eiriker, homme lähed siis jälle lasteaeda
Emme, aga meil oli ju kokkulepe, et ma ei lähe enam lasteaeda…

Lasteaiast koju:
Emmeke, lähme mängudzhunglisse!
Täna ei saa, sest meile tulevad küttepuud.
Kas küttepuud oskavad siis kõndida?!


Autos:
Laps: Emme, pane muusika vaiksemaks, muidu mul lähevad...
Lapsevanem: ... kõrvad lukku?
Laps: Aga kas võtmed tulevad ise kõrvade juurde?

reede, 2. aprill 2010

Vibuprintsess tegutseb jälle ;)


Sellest, kuidas ma ninast veri väljas, Rõuge vibuprojekti teha murdsin, olen ma kirjutanud. Sellest, kui löödud ma olin, kui tuli eitav vastus, ma kirjutanud ei ole.

Aga nüüd on hea uudis - Mooste viburaja projekt sai positiivse vastuse!!!!- pilt siis meeleolu tekitamiseks lootuses, et samalaadse vibuturniiri korraldame ühel päeval ka Moostes ;)

Lühiuudise lõpetuseks üks link persoonibrändile ka, ehk tagasihoidlikkus ei kuulu minu vooruste hulka