Eesti kõige edevam vibukütt

ehk I´am still beautiful. Ehk juttu tuleb siis minust :)

Alaga kauem tegelenud vibulaskjad mäletavad, et kunagi sai Anu, Katsi ja Kadi poolt Saksa sise-MM-il asutatud klubi I cant shoot but I am still beautiful, mille liikmed said barbieroosa rinnamärgi. Yeaaah, loomulikult liitusin klubiga ja loomulikult kannan siiani märki.

Ja ma olen selle märgi vääriline. Kes teine suudaks hoolimata oma olematust laskevormist ennast vibuga naabervabariigi rahvustelevisiooni sättida ;)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis nagu Milanost kirjutasin, tutvusin seal lätlaste vibujahi aktvisti Janis Klavinsiga, kes on saatejuht kalastamisest ning jahindusest tutvustavates saadetes, mina aga Highland Hunteri üks suurimaid PR-entusiaste. Ehk teisisõnu, kui ma vibulaskmisest rääkima kukun, läheb mul silm nii särama, et mul endal ka ununeb, et ma pole just elu tippvormis ;) Igatahes õnnestus mul Janis võistlusele meelitada ning kui ta kohale jõudis, selgus, et tal on kaasas terve võttemeeskond.

Minule tulemus meeldib ja kuigi mu tehnika pole tõesti vaatamisväärne, siis saade iseenesest on armas ja kena :)

Nautige saadet- http://www.nomad.lv/?p=1186

Aga mina lähen nüüd Räbiküla radadele trenni tegema, sest eilse võistluse 141 punkti oli ikka vähe küll. On ka viimane aeg- kohe koputavad uksele maailmameistrivõistlused Saksamaal Dahnis ja enne seda on vaid paar ametlikku treeningvõimalust nagu Eesti Fieldi meistrikad ja järgmine nädal tuleb minna FITA-t laskma. Peab ikka treenimisel hakkama isiklikku initsiatiivi ülesse näitama :D

Vibuga Robin Hoodi kodumaal- vol II

Räägi veidi veel Inglismaa muljetest. Aega sellest juba omajagu möödas, nii et võtan killukeste kaupa.

* Radade ehitamine suurvõistluseks- nagu aru saan, koordineerib ja kontrollib seda NFAS juhatus, kuid iga raja ehitab ja vastutab selle ülespaneku eest erinev klubi. Ja inimesed on ühesugused igalpool- on käputäis vastutustundlikke ja ettevõtlikke inimesi ning suur mass liikmeid-nautlejaid. Ehk näiteks üks meistrivõistluste kolmest rajast pandi ülesse alles võistluse eelõhtul ja siiski olid abiks teiste klubide inimesed. Kuna eeltöö oli tegemata, siis oli üks märkidest päris ohtlikult paigutatud ning marshallid valvasid kahes märgis ning laskma pääses alles nende loaga. Väga inimlik samas. Eks me näeme neid asju ju isegi. Kurb on ainult see, et nii siin kui seal kiputavad need vähesed ettevõtlikud tihti topeltkoosa saama teiste tegemata jäänud asjade pärast.. Eriti nukker, kui sõna võtavad need, kes ise midagi ei tee. Aga noh, elu on selline.

Martin, kellega esimesel päeval koos olin, kuulub NFAS-i ühte suurimasse klubisse, kus liikmeid nagu aru sain, mitmesaja ümber. Ka selles klubis on hoolitamata liikmete suurest arvust ikka tegemist, et leida, kes paneb raja ülesse ja kes mida toimetab. Nii on koosolekutel olnud lausa küsimus, et äkki tõstaks liikmemaksu, et siis saaks maksta nendele, kes asju teevad. Ja kuidas määratleda vabatahtlikult tehtud töö hulka? Väääääga tuttav teema :)

Väike näpunäide Martinilt ka, mida saavad kasutada hajameelsed plokkarid, kes on oma lubrikandi maha unustanud või on see otsa saanud. Väga käepärane, soodne ja mugav on tavaline seep, mida saab kasutada noolte nn õlitamiseks. Martin seda ka tegi ja väitis, et kvaliteet on sama või paremgi.

* Punktide märkimisest - omapärane ja meist erinev on see, et märgivad kõik, kuid keegi ei kirjuta oma punkte. Minus tekitas see suurt segadust, sest esiteks on punktide arvestus meie omast erinev (meenutab veidi Highland Hunterit) ja teiseks olen harjunud järjest märkima, väga kummaline, kui öeldi punkte, mida sa ise ei kirjutanud. Kiitmist leidsid muide meie märkimiskaardid, mida kasutati EBHC-l ja EMV VJ ehk kaardid, kus numbrid ette kirjutatud, tõmba vaid ring ümber ja arvuta kokku. NFAS president Harry mainis, et võtavad kindlasti süsteemi kasutusse, sest nende harjumuspärased lehel on ikka kole suured.

Ja ilus komme märkimisel on see, et laskjale öeldakse tema punktide vahekokkuvõte ainult tema soovil, mis säästab kenasti laskjate närve ehk punktide kontrollimist toimetavad märkijad vaikselt omavahel.

Pildil minu teise päeva kaaslased Laurent poja Kaiga ja Russell Frensh, kelle seltskonda ma väga nautisin. Loodan, et ka neil jäi eestlastest ja mägilastest hea mälestus :) Laurent, kes on elukutselt nahkhiireteadlane, palus saata tervitused Eesti suurimale vibulaskjale Rebasele, kellega nad Soomes EFAC 2003 koos laskma sattusid. Kohtusin ka tema naisega, kes veetis võistluspäeva loodust nautides ja nende 3 spanjelit jalutades. Russell, kellega jalutas võistlusrajal kaasa ka tema naine, elab rantjee elu ja on äärmiselt laiade teadmistega ning sügavalt huvitatud kõigest uuest. Võrratud inimesed võrratul rajal- vibulaskmise võlu :)

Kambja viburada

PALJU PÕNEVUST: Kui teoreetilised teadmised vibulaskmisest omandatud, hakkasid vibuõpilased neid õhinal praktiliselt rakendama. Foto: Pille Tammelan

Vibulaskmine kui spordiala kogub populaarsust
http://www.koduvald.ee/kuukaja/2468-vibulaskmine-kui-spordiala-kogub-populaarsust
Reede, 04 Juuni 2010 16:24 Pille Tammelan Kuukaja

Vibulaskmine kogub Eestis üha enam populaarsust ja otsitakse võimalusi selle oskuse õppimiseks.
Meie vallas võttis seda muret kuulda Taivo Prants, kes PRIA ja Tartumaa arendusseltsi toetusel korraldas 20. mail „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursuse. Huvilisi kogunes ligi 20 – oli nii tugevama kui õrnema soo esindajaid, neist noorim oli 6-aastane plikatirts.
Kursus oli mõeldud neile, kes soovivad pakkuda vibulaskmisteenust, kuid puuduvad veel praktiline kogemus ja vajalikud teadmised.
Sarmikas Rita-Anette Kohava Musta Noole Vennaskonnast sisenes õpperuumi nagu vibuprintsess – kleit lehvimas, vibu üle õla ja noolevutlar vööl.
Kursus koosnes kahest osast. Teoorialoengu läbisime me edukalt, aga peagi ootas meid praktiline kursus maastikurajal.
Rita rääkis meile vibulaskmise ajaloost Eestis, tutvustas erinevaid vibuliike, näitas varustust. Samuti saime teada vibulaskmisel enamlevinud vigadest ja nendest hoidumisest.
Kuulata oli põnev. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav kuni selle ajani, kui läks laskmiseks.
Õues oli püsti pandud alus, mille pihta me laskma pidime hakkama. Sääsed said küll kõhud täis ja kolm julgemat meist lasid vibudki lendu, aga polnud see ühti nii lihtne – tehnika lonkas ja oskusi jäi vajaka.
Suundusime taas saali kuiva trenni tegema ja oma oskusi lihvima. Rita võttis meid ühekaupa ette. Ta püüdis meile kõike puust ning punaselt selgeks teha: kõigepealt võta sisse õige laskeasend, pane nool kelgule, siis fikseeri vibukäsi, tee eeltõmme ja kontroll, siis väljatõmme, sea ankur paika ja sihi. Lask ja järelhoie jäid sisetingimustes ära.
Uskuge mind – see kõik pole tõesti nii lihtne, kui paistab. Ikka libiseb ankrukäsi valesse kohta või hüppab nool kelgult… Filmis, kus Tarzan Janet õpetas, tundus vibulaskmine lihtne nagu lapsemäng. Nüüd, kui ma ise vibulaskmist õppisin, sain aru, et seal džunglis ei teadnud nad õigest tehnikast mitte muhvigi.
Minu jaoks oli kõige raskem väljatõmme – tõmmata vibu pingule ja tunda, kuidas käelihased appi karjuvad. Vaatamata sellele tekkis minus suur huvi selle spordiala vastu. Kui tekib vibulaskmise võimalus, siis kasutan ma kindlasti selle ära, et lihvida oma oskusi ning proovida omandatud teadmisi.
Rõõmuga reedan kõigile huvilistele saladuse, et Pulli külas Pirnaku talus on vibulaskmise võimalus juba olemas. Kõik vibuhuvilised saavad seal kätt harjutada.
Kursuslane Pille Tammelan

NFAS 3D meistriv6istlused 2010 Inglismaal

on t2naseks ajalugu. Oli v6rratu n2dalavahetus t6eliselt v6imsatel viburadadel nagu Robin Hoodi kodumaale kohane. Kolmel rajal oli kokku yle 600 laskja ning minu arvates oli kysimus, kuidas mahutada radadele 2ra kogu see tohutu mass, lahendatud v2ga teravmeelselt, tuli lihtsalt rohkem m2rke rajale panna. Ehk Inglismaale tavap2rase 36 asemel oli kokku 40 m2rki. T6sine vibumaraton yhes6naga :)
Rajad ise olid yles pandud Windermere j2rve (v2ga eksklusiivne ja armastatud puhkusepiirkond) kallastel asuvatesse tammikutesse, kus minu meeleheaks siblisid ringi ka faasanid.
Ma ei saa m2rkimata j2tta, et tegelikkuses on nad tunduvalt suuremad kui see niru 3D m2rk, mida me Eestis oleme harjunud laskma.
Samuti meeldis mulle nende gruppide koostamise loogika, et igas grupis oli eri vibuklasside esindajaid m6lemast soost. Esimesel p2eval oli mul au olla rajal koos Martiniga, kes lasi sihikuta plokki, Pennyga, kelle vibu oli sportvibu ning Teziga, kes lasi longbowd. Oli vahva p2ev, mis Inglismaale kohaselt oli vihmane. Tuleb tunnistada, et 6,5 tundi metsas oli ikka paras v2ljakutse.
Oma muljetest pikemalt j2rgmises sissekandes :)

Musta Noole Vennaskond ja põlevad nooled

ehk sütti-sütti lõke Moostes.
23.-24.aprill toimus Moostes "MOISEKATSI ELOHELÜ 2010" ehk IX Eesti rahvamuusika töötluste festival. Nagu ma siin varem juba maininud olen, tuleb Mooste järve äärde viburada ning selle valguses tundus festivali peakorraldajast Ülo Needole vibulaskmise efektsema osa sidumine festivali programmi hea ideena. Seda enam, et 2009 aasta jaanuaris oli ta ise koha, kui süütasime Musta Noole Vennaskonnaga põlevate nooltega Põlvamaa Turismirünnaku hobusekujulise tuleskulptuuri. Nii ta siis helistas mulle palvega, et organiseeriksin koorijuhtidele põlevate noolte laskmise päikeseloojangu laulmisel ning üks nool võiks siis minna ka lõkke süütamiseks. Või hea küll, kaks.
Igapäeva kiires tuhinas sai täpsustatud vaid ürituse alguse kellaaeg, kuid lõkke suurus ja asukoht mitte.
Kuna tehniliste lahendustega tegeleb Musta Noole Vennaskonnas kas Hendrik või Tõnis, siis andsin info edasi Hendrikule, kes minu palvel meisterdas pihutäie põlevaid nooli- tulevulkaanidega koorijuhtidele ja elava tulega lõkke süütamiseks.
Saabusime Mooste järve äärde kell kaheksa, kuhu oli kogunenud juba omajagu inimesi.
Ja selgus et lõke, mille süütamist meilt oodati, asus praktiliselt keset järve (55 jardi ikka) ning osutus väikseks T-tähekujuliseks kitsaks ja kompaktseks kompositsiooniks. Et ühesõnaga raskesti tabatav ka tavalise noolega.. Seda enam, et puhus tugev tuul. Hendrik heitis mulle hävitava pilgu, et millesse ma nüüd ta seganud olen. Mina asusin kiirelt uurima, et millised on siis alternatiivvariandid. Selgus, et kuskil kaldaroostikus peitub paat ning tõrvik. Tegin ettepaneku aerutada poolele maale ning lasta süütenool paarikümne jardi pealt, mis aga laideti kohe maha, sest paat olevat pisike ning kipakas ning püstitõusmist mittevõimaldav. Pakkusin võimalust lasta istudes või ühel põlvel.
Rahvas kogunes, pinge kasvas. Hendrik teatas, et tal on kolm noolt ning ta vähemalt proovib ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb paati kasutada ja kadus kuskile viimaseid minuteid harjutamiseks kasutama.
Mina, kenasti Vibuprintsessile kohaselt riietatud, asusin aga juhendama koorijuhte, kelle ülesandeks oli saata põlevad nooled päikeseloojangus järvele. Kõlab lihtsalt, kas pole.
Tegelikkuses on ikka nii, et vibu kätte saades tekib inimestes tavaliselt nii suur elevus, et keskendumine korralduste kuulamiseks on raskendatud. Käsutasin tugevast tuulest ja rahvasuminast üle karjudes koorijuhid rannaribale ühte ritta, lasin kõigil valida ühe assistendi, kelle hooleks jäi noolte süütamine ning tegin ka ühe näidislasu. Iseenesest lihtne osa tegevuse sünkrooni saamaks- 1- süütame nooled, 2- tõstame vibud 3- vinnastame vibud 4- päästame nooled, paraku päris ei õnnestunud. Nimelt olid osad assistendid tikkudega ümberkäimisel osavamad kui teised (suitsetajad äkki?) ning nii saime põlevaid nooli lasta kahes osas, kuna vastasel korral oleks kiiremate nooled lihtsalt enne lendu minekut koos vibuga põlevama läinud :)
Olles oma osa lõpetanud, teatas ruuporiga Haimar Sokk, et esmakordselt süüdatakse Mooste järvel põleva noolega lõke ning sadade inimeste pilgud pöördusid paadisillal seisvale Musta Noole Vennaskonna vibukütt Hendrikule. Keskendunult süütas ta noole, lasi sellel korralikult süttida ning kauni elegantse kaarega lendas nool skulptuuri suunas ja kukkus mõned meetrid enne kohalejõudmist vette. Aga targu olime ju teinud ka 2 lisanoolt. Teine nool kukkus ehk pool meetrit enne sihtmärki vette. Pettunud ohe rahvalt, mille taustaks Haimari kommentaar, et tegelikult ju keegi ei öelnud, mitmenda noolega või mis aastal see lõkke süütamine teoks saab.
Ning siis ootusärevus- viimane nool...
Läbi hämarduva õhu kihutav noole minu meelest peaaegu puudutas enne vette langemist lõkkealust.. Nojah, mis siis ikka- asusin otsivalt vaatama paadi järgi, mis juhiks tähelepanu kõrvale ning lõpetaks piinliku momendi. Ka rahvas tähelepanu hajus hetkeks. Ja siis märkan, et Hendrik võtab ja süütab neljanda noole?! Tal oli ju ainult kolm noolt?
Nool tõuseb, tabab skulptuuri T-paremat õlga ning jääb sinna pidama ning hingitseb vaikselt põlevad. Kestev juubeldus ja ovatsioonid! Paari minutiga süttib kogu lõke. Hendrikust on saanud õhtukangelane, kes on viinud kõigi ootusärevuse viimasele piirile, lasknud kõigil korraks pettuda ja seejärel teinud ülivõimsa kübaratriki :D
Hendrikuga vesteldes selgub, et kuna mul oli jäänud autosse vedelema üks lustilaskmisnool, siis viimasel hetkel oli ta otsustanud sellele lisada vulkaani ning torgata noolevutlarisse, millest saigi siis õhtu ja ürituse päästja. Milline õnn!
Fotosid mul hetkel lisada pole, kuid kuna kohal oli nii kohalik meedia kui ka filmimehed, siis esimesel võimalusel lisan siia ling, kust kirjeldatud sündmuse kohta ka meediakajastust või pildimaterjali võib leida :)

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2010 Kiidil - toimetused II

Võistlused 14.-16.mai on juba käega katsuda-

viimastel päevadel on registreerujate arv kasvanud- seda just väliskülaliste arvelt, rajameistrid on lõpetamas koduseid ettevalmistusi ning liiguvad pühapäeval juba metsas ringi, päevakava on üle vaadatud ning tehtud viimased muudatused, tulles vastu Põhja-Eesti vibulaskjate soovijatele, kohad majades täituvad järjest ning toimkonnal on käed-jalad tegemisi täis :D


Täna sain kõne ka Läti vibujahimeeste eestvedajalt Janis Klaviselt, kellega kohtusin Milanos EBA konverentsil ning meelitasin ta oma elu esimesele võistlusele. Ta võtab kaasa ka kolm oma jahimeestest sõpra ning kuna ka Leedust tulijate seas on Leedu vibujahi eestvedajad, siis ettepanek teha üks paaritunnine arutelu Baltikumi vibujahi tuleviku teemal.


Mitu riiki sellel aastal Kiidil esindatud saab olema, on veel lahtine, kui kutsed on sellel aastal saadetud rohkem kui 10-ne riigi vibuküttidele ja vibujahimeestele, mis annab vähemalt aasta 2011 võistluse PR-poolele kõvasti tuge. Mitmed riigid on pannud meie kutse ka oma kodulehele ülesse ning mõlemas inglise vibulaskjate ajakirjas ilmus meie reklaamartikkel :)


Tervitustega


Mägilanna alias Rita-Anette

Euroopa Vibujahi Assotsatsiooni üldassamblee Milanos 9-11.aprill

See nädalavahetus on minu jaoks täidetud paljude jaoks intrigeeriva teemaga nagu vibujaht elusloomadele. Istun ühise laua taga 15 riigi esindajatega, kelle seas on nii kogenud vibujahimehi kui uusi huvilisi, meeste seas lisaks minule ka kaks naisterahvast.

Võrreldes 2008 aasta assambleega Pariisis on meie read tugevalt täienenud ning lisandunud näiteks Läti, Venemaa ja Sveits.

Ülevaade Euroopas vibujahis toimuvast on saadud ning on selge, et kaks juhtivat riiki oma tegemistes on Soome! ja Prantsusmaa.

Mõtlema paneb fakt, mida ma tihti oma vestlustes vibujahist kasutan ning kordan veel üle, et Soome Metsahällitys (põhimõtteliselt samade funktsioonidega nagu RMK Eestis) muutis eelmisel aastal vibujahi litsentsi tavajahi litsentsist 50% soodsamaks.

Mis on vibujaht- vibujaht on üks võimalustest jahiks, olles inimajaloo üks vanimaid jahipidamise viise. Loomulikult on tänaseks jahivibud arenenud ning tehnilised lahendused teinud neist ülitäpsed jahivahendid. Rõhutan- jahivahendid, mitte relvad.

Põhiargument vibujahi vastu, nagu ma 3-aasta jooksul avastanud olen, on teadmatus. Ja teadmatus nii Eesti tasandil kui ka näiteks suurtes organisatsioonides nagu näiteks CIC. Tänu Juha Kylma lobbyle (kes on ka Eesti korraldanud 2 litsentseeritud vibujahimeeste kursust) on CIC juba mitu aastat vibujahitöögrupp ning tänaseks ei mööda ükski CIC kohtumine ilma, et puudutataks vibujahi teemat :)

Ehk hetkel on minu noot sama, mis mõned aastad tagasi- vaja on vibujahist rohkem rääkida, kirjutada, et hirmud seoses teadmatusega kaoksid.

Lühikese sissekande lõpetuseks EBA presidendi Anders Gejersi sõnad ( et keegi ei muretseks, et püüan vibulaskjatele ajupesu teha): Vibulaskjad ei hakka jahimeesteks, vaid jahimehed vibujahimeesteks!

Pildil Norra vibujahimees Jan Sievers (Norras on vibujaht täna illegaalne)

3-aastase lapsesuu

Läbirääkimised:
Saia, võiga sobib mulle.
Juustu ka soovid?
Ei, juust ei sobi mulle.

Uudishimulik emme:
Mis sa lasteaias sõid?
Ei ütle, pärast kodus räägime.

Kokkulepped:
Eiriker, emme teeb Sulle saiavormi munaga?
Ei, emme, me ju leppisime kokku, et Sa teed pannkooki…

Peale nädalavahetust:
Eiriker, homme lähed siis jälle lasteaeda
Emme, aga meil oli ju kokkulepe, et ma ei lähe enam lasteaeda…

Lasteaiast koju:
Emmeke, lähme mängudzhunglisse!

Täna ei saa, sest meile tulevad küttepuud.
Kas küttepuud oskavad siis kõndida?!

Autos:

Laps: Emme, pane muusika vaiksemaks, muidu mul lähevad...
Lapsevanem: ... kõrvad lukku?

Laps: Aga kas võtmed tulevad ise kõrvade juurde?

Vibuprintsess tegutseb jälle ;)

Sellest, kuidas ma ninast veri väljas, Rõuge vibuprojekti teha murdsin, olen ma kirjutanud. Sellest, kui löödud ma olin, kui tuli eitav vastus, ma kirjutanud ei ole.

Aga nüüd on hea uudis - Mooste viburaja projekt sai positiivse vastuse!!!!- pilt siis meeleolu tekitamiseks lootuses, et samalaadse vibuturniiri korraldame ühel päeval ka Moostes ;)

Lühiuudise lõpetuseks üks link persoonibrändile ka, ehk tagasihoidlikkus ei kuulu minu vooruste hulka

Mägilased jõudsid Inglismaa vibuajakirja lehekülgedele

Alljärgnevalt siis artikkel algsel kujul, mis sai meie sõbra Nigel Downsi poolt saadetud Inglismaa vibuajakirjale NFAS ja seal ka avaldati. Kas toimetus ka omapoolseid korrektuure tegi, kahjuks öelda ei oska. Esimene infopäring meili näol on minu meilboksis juba olemas :)

Early May 2009 Steve Morley, the reigning World Champion and European Champion in Field Archery, asked if I would like another trip to Estonia to participate in the Highland Hunter, a bowhunting competition organized by Estonian Bowhunters Club. He said it was a terrific course over one of the more hilly areas of Estonia. I couldn´t say no to this, so I packed my bow and arrows. And I must say I was pleasantly surprised! The event was held at an outdoor pursuits centre http://www.kiidi.ee/ where, if you scan the pictures carefully, you will see a familiar archer. The courses were magnificent and challenging, although it was hilly the walking and setting was gentle amongst open glades, lakes and the beautiful Estonian forests. Accommodation was communal in splendid log cabins, food was provided -- breakfast, a sit down lunch and evening meal, good solid food. Entrants were from Estonia, Finland, Latvia, Lithuania and Russia, most people spoke English. On the Saturday night a party was held with a band and some singing on the table. The camp was charming, the people charming and the whole weekend was fun.

This year Estonian Bowhunters are organizing the Estonian Open Bow Hunting Championships shooting 3D rounds, one day will be shot for the title of Highland Hunter. The shooting of the Championships is to IFAA rules over two days: the first day one arrow round, the second day two rounds: three arrow round and two arrow round. On the third day the Highland Hunter is held with an altered course with surprise targets.
The shoot is held May 14th – 16th this year in Voru county which is about 300km form both Tallinn in Estonia and Riga in Latvia. Tallinn and Riga are both capital cities and both worth visiting if you wish to extend your stay. Tartu airport in Estonia is 60-70 km away. The roads are good and the scenery interesting and varied on the drive. For further information and assistance should you wish to have a shooting holiday contact Rita at rita@mustnool.ee who will be delighted to hear from you and help organise your trip to Kiidi.

Nigel Downs (pildil roosas ;)

Aus tagasivaade aastale 2009 vol II

Lubasin teha positiivse kokkuvõtte ka aastast 2009, sest häid asju oli palju-palju :D Parimad hetked siis:

* Aasta alguses sai algust tehtud mägilaste arengukavaga, mis peaks 2010 aasta jaanuaris ka valmis saama (sai valmis!)

* Mägilanna võitis Leedu 3D Meistrivõistlustel pronksmedali

* Mägilased viisid läbi juba 3-da kevadlaagri ning korraldati ka esimene Highlander Hunter võistlus, kus osalesid lisaks eestlastele väliskülalised 5-st riigist

* Mägilased osalesid 3-t aastat järjest Austrias Talagova 3D võistlusel (pildil)

* Mägilased said juurde uusi liikmeid

* Mägilanna osales Vendade Lõvisüdamete projektis Rakveres, kus vibulaskmisega tegelesid nii näitlejad kui ka pealtvaatajad

* Mägilanna astus Vibuprintsessina üles Ugala laval, kus publiku valvsa pilgu all lennutas kõik kolm noolt just sinna, kuhu vaja :D

* Kambja viburada sai projektitaotluses positiivse vastuse

* Mägilased valisid endale järgnevaks kolmeks aastaks uue juhatuse Andres Virkus, Toomas Tuisk ja Rita-Anette Kohava, ning juhatus valis uueks presidendiks Andres Virkuse

Maastikuvibulaskmine Rõuge noortele 2010

Just sellist nime kandis siis 22.veebruaril Võru Partnerluskogule vibujahiklubi Mägilased esitatud projekt. Just see on ka põhjus, miks minult pole pikka aega ühtegi sissekannet ei blogis ega twitteris, mägilaste kodulehel ega foorumis.

Just projektile kulus kogu minu aeg, mis mul põhitööst üle jäi (ligi 80 tundi arvestuslikult), ka see aega, mis peaks olema mõeldud Väiksele Printsile. Selle hulka kuulus arvukalt unetuid öid, närvilist kiirustamist ja kõvasti energiajooki- Nüüd aga on projekt esitatud, puudujäägid seisuga 2.märts kõrvaldatud ning pole muud, kui oodata, kas minu kirjatükk ületab vajaliku punktikünnise. Minu erilised tänusõnad Liina Vähile Võru Partnerluskogus väga sooja, inimliku ja mõistva suhtumise eest!

Väike ülevaade ka projekti sisust: plaan koolitada Rõuge Noortekeskusega koostöös välja kohalike noorte tuumikgrupp lootuses, et nad leiavad vibulaskmises seda mis mina ja teised vibulaskjad ehk saada noortel silmad särama. Ja kirja sai see pandud nii:

Eesmärk on luua Rõuge noortele võimalused maastikuvibulaskmise harrastamiseks, tagades selleks vajalikud vahendid (vibud ja märklauad), koolitused (õppepäevad ja võistlused) ning õppematerjalid ning tingimused (viburada Kiidi Puhkekeskuses). Koolitatakse välja noored, kes on võimelised edaspidi ise tegelema treeningute läbiviimisega, uute inimeste koolitamisega, võistluste korraldamisega. Õppepäevadel saavad noored ka praktilise treeningvõistluse kogemuse, mida realiseerida juba 14.-16.mai Eesti Meistrivõistlustel Kiidi Puhkekeskuses. Kõik koolituse läbinud noored saavad tasuta MTÜ Mägilased klubi liikmelisuse aastaks 2010, mis annab neile automaatselt ka Eesti Maastikuvibu Liidu liikmestaatuse ning muudab nende võistlustulemused ametlikuks.

Nagu sellest lõigust näha, et meie prioriteetideks on noorte kaasamine maastikuvibulaskmisse, et tagada spordiala areng. Ja mägilaste tähtsündmuse Eesti Meistrivõistluste 2010 korraldamine, millele soovime anda võimalikult suurt ja laia kandepinda, kaasates sinna ka noori.

Uhh, pikk ja segane tekst, aga vähemalt on vaikus blogis katkestatud.

Uudisena ka see, et mägilaste arengukava on avaldamisküps, esimesel võimalusel teeme selle ka kõigile kättesaadavaks.

Noolelennukaid unenägusid kõigile!

Pildil: Eesti I Meistrivõistlused Vibujahis Tehvandil, kus Tartu Vibuklubi bänner on nii kenasti kõrvuti koos mägilaste bänneritega :)

Kostüümidraama

ehk persoonibränd.

Viimased 5 aastat on minu jaoks kõige tähtsam asi olnud vibu ja vibulaskmine. Viis aastat tagasi otsisin ma tikutulega taga maastikuvibulaskjaid, aimamata, kuidas see minu elu muudab. Ehk kui olin vibu kätte saanud, enam seda käest ära ei saanudki. Minu esimeste võistluste sekka kuulus Kolme Lossi turniir Rakveres (teisel fotol), kus laskjad osalevad kostümeeritult. Kuna mul oli olemas 16.sajandi burgundia stiilis kleit, mille peakate (pikk torukübar koos looriga) ei ole just kõige mõistlikum vibulaskmisel, otsustasin selle asendada krooniga ja kehastuda Vibuprintsessiks. 5aastat hiljem ma enam ei kehastu, vaid olengi Vibuprintsess :D
Näide turismimessilt Tourest 2010 -
Jalutan mööda vahekäiku, kui kena neiu ulatub mulle flaieri ja kutsub mind Avinurme korve punuma. Tänan naeratades. Ta mainib, et ma tean, et te lasete ka hästi vibu, aga tulge ka korve punuma! Minu rinnasildil on kirjas Taevaskoja, mul puuduvad vibu, nooled, käekaitse...

Esimesel pildil Vibuprintsess Musta Noole Vennaskonnaga turismimessil 2007.

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2010 Kiidil - toimetused

Olen palju erinevaid lubadusi andnud ja jõudumööda püüan neid ka täita. Ülevaade 2009 aasta plusspoolest tuleb ka kindlasti mingil hetkel, aga praegu vaatan hoopis tulevikku. Nagu vibufoorumis lubatud sai, mitteametlik ja vabamas vormis info Mägilaste kevadlaagri, Eesti Meistrivõistluste ja Highlander Hunteri korraldamise kohta jooksvalt minu blogis. Kes veel ei tea, siis on aastal 2010 toimuvad need kolm üritust ühes kohas ja samal nädalavahetusel ehk täpsemalt 14-16 mai. Et reedel-laupäeval selgitame välja Eesti meistri ja pühapäeval võistleme Highlander Hunteri tiitlile ning paistab, et selle raames saab maha peetud ka eelmisel aastal startinud Liivimaa Cupi üks etappidest. '

Samuti tulevad blogisse väikesed põiked mägilaste juhatuse köögipoolele :D

Aga Eesti Meistrikad siis- peakorraldaja on Eesti Maastikuvibuliidu ja Mägilaste president Andres Virkus ja vibujahiklubi Mägilased, pearajameister Aivar Pärnpuu ja sekretariaadi ja meedia toimkonna vedamise on enda kanda võtnud Anu Uusmaa ja mina ise ;)

Kõik töögrupid asusid ettevalmistusi tegema juba eelmisel aastal ning jaanuaris said ära peetud mitmed viljakad koosolekud. Kõigil huvilistel on võimalik soovi korral töögruppidega liituda ning oma õlg korraldamisel alla panna. Andke aga julgelt teada :D

Ja loomulikult on viimane aeg hakata trenni tegema!!! Tehnikat harjutame sisetingimustes- Tartus Tartu Vibuklubiga Nooruse tänaval, Sakus Kajamaa Klubiga ja Tallinnas Sagittariusega. Vibuliidu klubide sisetingimusi ma hetkel veel peast ei tea, aga eks tuleb seegi endale selgeks teha :)

Foto: stiilinäide sellest, kuidas laskma ei peaks- väike sõrm nöörilt maha ja kesse paneb sõrme noole alla ;)

Kiidi 2010

Kuulsin just kurva uudise, et Eesti Meistrivõistlused Vibujahis toimub ilma mobiilmärkimiseta :(
St ei mingeid online- reaalajas tulemusi. Olen kurb. Ja pettunud...