Kolmapäev, 26. september 2007

Kõige tähtsam mees minu elus...

on loomulikult Väike Prints. Meie suhe on kestnud juba kümme kuud ja lubage kinnitada, aina paremaks see läheb :) Vaatame siis ka üle minu südame võitnud noormehe strateegilised mõõdud ja oskused. Kaalub ta 8460grammi, pikkust on tal 74cm ja peaümbermõõt 45,5cm.
Kõnnib ta täitsa korralikult ja kuna peale kahteteistkümment järjestikkust sammu keegi enam samme lugeda ei viitsi, siis peab põnn endale ise aplodeerima. Hambaid on juba pikemat aega kuus- emme käib küll sõrmega sudimas, lootes rohkem leida, aga kuus on ju ka täitsa toimiv komplekt . Täitsa piisav, et kedagi korralikult hammustada.

Esmaspäev, 24. september 2007

Hull Munk ja tema lendvibude salk ehk algas sügis..

Kuna kõik olid tüdinenud viimaste nädalate kestvast vihmast, oli pühapäeval viimane aeg kraanid kinni keerata, pilved kuivaks pigistada, päike välja tuua ja alustada kauni sügisega. Vibulaskjad võtsid oma sügise otse loomulikult vastu viburajal võisteldes. Seekord siis Klubikarika 6 etapp Jõulumäel.
Tõusin hommikul kolevara st enne kukke ja koitu; sokutasin Väikse Printsi Rõngu kasuperesse, varustasin ennast värskete saiakestega ja asusin Sangla kpl juurde passima. Viirade punt sõitis minust silmapilgutamata mööda. Hääletasin ennast läbi vibuajaloo kindlasti kõige kuulsama auto peale- see, mis tõmbab ligi diplomeid, medaleid ja sõidab diisliga aga ei ütle ära ka bensiinist ;) Lisaks oli meie tavaseltskonnale – Taunts, Ax, mina, Monsa, Emy ja Kristine - ennast meie ekipaazi sisse seadnud ka Hullu Mungana tuntud vibukütt. Taustaks mägilaste hümn ja ekraanil Imelised, olime Jõulumäel kohal enne kui arugi saime.
Kohapeal loomulikult korralikult kallistamist- kohal olid isegi sõbrad Leedust-Lätist.
Jõulumäe rada on teatavasti Eesti pikim - 5km. Ja lehed olid ka värskendavalt pisikesed- äranälginud linnud ja marutaudis rebased...lase siis selliseid.. Aga taas kord oli mul õnne minna rajale ülilaheda seltskonnaga, kuhu lisaks Hullule Mungale kuulusid ka Super-Maario ja Tõnis. Kõigil meil olid omad eesmärgid: Maario üritas taltsutada- kodustada oma uut sakslast ja lasta vähemalt 200 punkti; mina püüdsin oma sakslasele ehk Maario vanale vibule selgeks teha, et nüüd ta peabki hakkama minuga võistlustel käima; Hull Munk vältis nullide laskmist ja Tõnis oli lihtsalt tubli. Ehkki Jaanus ja Maario kasutasid laskmisel ühendatud anumate printsiipi, said meie kõigi eesmärgid täidetud - kõigest kolm nulli tõi Jaanusele 396 punkti ja meeste klassi esikoha; Maario vibu hakkas raja lõpus juba taltuma ja 200 punkti sai ikka täis lastud ;) minu 346 punkti tõid mulle pronksise medali.
Selgus, et lõpliku edu saladus ei olnud mitte mustikad-pohlad, mida mina dopinguna kasutasin, ega lendavad vibud, millega meeste liider vibu taltsutada püüdis, vaid päeva parima tulemuse tõid hoopis seened ja seenelaskmine - punkte 426. Omanikuks LOOMULIKULT Kats. Vahelduks väike 3D nagu asjaosalised ise seda kommenteerisid. Vähemalt pole nüüd paariks järgmiseks peoks sakuskanappust karta ;)
Tagasitee läks meil nagu tavaliselt kõige lühemat teed pidi- st kuna veekeskuse jaoks meil riideid ja aega ei olnud, põikasime me sisse Kullamaale ja Axi onu juurde, mis pikendas meie teed kõigest veidi vähem kui kahesaja kilomeetri võrra. Me olime ju ometigi kõik kodus öelnud, et täna tuleme me varem... Aga kella poole üheteistkümneks õhtul olin ma ikkagi kodus, lihtsalt see kuidas Viimase samurai filmis jaapani vibu lasti , jäi nägemata.. Aga tuleb Jaanuselt uurida, tal pidi kodus tohutu kogus häid filme olema ;)

Suur kallistus kõigile vapratele vibuküttidele- tore oli teid kõik näha ja hea, et te ikka olemas olete!!!!!
Kohalikud uudised: Kadit näeme viburajal alles aasta lõpus, kui saabub tema uus inglane ja Gunnar Vahtra vahetab recurve ploki vastu. Vot siis!
Väiksed uudised ka mujalt maailmast- Kats on vahepeal Inglismaa meistriks tulnud- formaat bowhuntingu Big Game.
Ja Kaliningradi Open toimub Leedus 27-28 oktoober – lastakse maastiku ja jahiring, ulukiringi seekord ei toimu. Kahjuks samal nädalavahetusel Kullamaa klubikarikaga.

Pühapäev, 16. september 2007

Esimene samm..


..on siis nüüd Väiksel Printsil iseseisvalt tehtud! Pole raske kujutleda ema rõõmu :)

Mägilased- kes nad on? Vol 1

Kuna paljudel ennast asjasse mittepühendatutena tundvatel vibuküttidel on selline küsimus tekkinud, siis püüan siinkohal veidi laiendatult seletada lahti kunagi kuldnooles ilmunud uudist uuest klubist.
Mitmete vibuküttide meeles olid mõlkunud pikemat aega järgmised küsimused - kuidas saavutada bowhuntingu ehk 3D võistlustel paremaid tulemusi; miks ei või Eestis vibujahti pidada ja veel mõned samu teemasid laiendavad mõtted.
12.jaanuar 2007 sai ettevõtlikum osa neist kokku ja uus klubi oligi sündinud- Eesti esimene bowhuntingu klubi Mägilased. Klubi, mis ühendab endas märkimisväärset osa meie vibuküttidest (hetkel juba 23 liiget), võttis endale ka ambitsioonikad ja kõrged eesmärgid, mida ka kohe ellu viima asuti. Nimelt leiti ühiselt ressursid ja soetati klubile 28-märgiline 3D rada. Ja juba mais toimus Kütiorus ka esimene treeninglaager kõigile eesti vibuküttidele, kus uus rada ka kohe kasutusse läks :) - eesmärgiga tõsta nende konkurentsivõimet vibumaailmas. Ehkki algselt leidus ka sellise laagri vajalikkuses kahtlejaid, oldi peale Sveitsi sedameelt, et selliseid laagreid peaks/võiks olla aastas isegi kaks. Just see üritus tekitas vajaduse nö oma kroonikaks ja sündis Vibukytioru blogi, kuhu ennast muidugi ka Väike Prints poole kohaga kohe sisse seadis ;) Vahepeal ma mõtlengi, et huvitav, kas ta võiks siin tihedamalt käia...või peaks ta üldse kuskile mujale blogisse kolima....

Nii et mägilaste laagrist võivad kõik asjast huvitatud lugeda esimestest sissekannetest. Nii, nüüd läheb preili president ja tegeleb veidi oma kõige kallimaga ja kui mahti leiab, pajatab teile veel vapratest mägilastest ja nende ettevõtmistest :)

Esmaspäev, 10. september 2007

Kuldne pühapäev

- nii võiks eilset päeva nimetada küll. Paides toimunud Jääger möödus mõnusalt karges ja päikselises sügispäevas. Minu jaoks täiesti pingevaba võistlus, sest premium liiga tase on minu jaoks hetkel veel kõrgevõitu. Aga mitte kõik naised ei arva endast nii ;) Näiteks Monika lasi 440 punkti ja võitis sellega. Ja Karin oli üks seitsmest, kes lasi üle 400 punkti. (Pean ikka endale ja teistele meelde tuletama, et ma ei ole veel kordagi üle 400 punkti lasknud- ehkki minus ilmselt on potensiaali) Eesti naiste tase on ikka uskumatult kõrge. Ega mul enda tulemuse üle ka kurta ei sobiks- lasin ainult 4 nulli, mis näitab ikka natuke stabiilsust. Kui aga tabada reeglina 3-nda noolega või heal juhul 2-ga, siis punktisumma lihtsalt ei tule :( - kokku 332 punkti. Samas oli see suurepärane võimalus vibu nö kodustamiseks. Esimesed nooled olid muide päris kenasti lastud, aga rusikareeglina eksisin sihtimisega- nooled lendasid kõik 40-50 cm loomast üle. Aga see on ju harjutatav. Ja tegelikult on käes ja peas ikka väike kala ka Leedu Openi viimasest päevast. Ja ma tean, et see kala ujub sealt ainult peale paari-kolme normaalset trenni minema ;) Näiteks täna võiks trenni minna. Kasvõi selleks, et oma vibu taas kätte saada. Nimelt läks tal eile serving katki ja eks see nöör oli ju nii-või-naa niblakas- sõlmedega ja puha. Mul ikka korralikku 67 tollist vaja, mille Mart mulle eile õhtul lubas teha. Mardil oli ka kena pühapäev- lasi FITA formaadis staadionil endale pronksmedali ja viimase kolme aasta parima tulemuse. Ja Veiko muide tuli Läti meistriks- just, lätlased on ometi jõudnud nii kaugele, et korraldasid võistluse. Küll ainult 14-märgilisel rajal ja mingite nüanssidega, millest Juurikas ise täpsemalt oskab rääkida, kuid eks me kõik ole ju kunagi alustanud :) Edu neile!

Teisipäev, 4. september 2007

Reiu 3D Vol2

Kõigepeal lühiteade: 02.09.2007 Reiul rajalt leitud 2005 Tahkuranna EFAC märk.
Kes tunneb puudust, annab kommentaarides või otse mulle teada.
Jätkan siis ülevaadet Reius toimunust.

Loomarada sisaldas lisaks vibuharjutustele tõsist ülevaadet nii kohalikust faunast- sai räägitud näiteks reiu kiviloomast , kole koiotist kui ka muudest elukatest. Näiteks mõjusid meestele meeleolutõstvalt mõtted postikanadest, keda aga kahjuks vabas looduses kohtab harva, nemad elavad nimelt ööklubides ;) Aga mida see isane karibuu kodus oma naisele peale Taivo lasku räägib, see jääbki saladuseks- või kas ta üldse enam koju minna julgeb ...
Aga meeleolu oli meil ikka vaja pidevalt tõsta, eriti Axil, kellel oli noolejumalaga mingi oma asi ajada. Või kuidas muidu seletada seda, et ta suutis kolm noolt metsa jätta ja kolm nool ära lõhkuda... Aga ma pean ära märkima ka selle, et erinevalt minu kahest ja Maario 4-5 noolest, mis metsa jäidki, tulid Axi nooled vähemalt õhtuks koju tagasi ;)
Ja kõik, kes on hellitanud lootust saada Maario 500-punkti vibu omanikuks- teile teadmiseks, te olete LOOTUSETULT HILJAKS jäänud!
Mis minu käes, see minu oma :)
Rajal õnnestus meil tänu Intsule veidi aimu saada, mis on sarkoplasmaatiline retiikulum. Aga teile ma sellest veel ei räägi. Uurige ise järgi! Räägin sellel teemal hoopis koolialguseks sobiva nalja:
Noor õpetaja läheb õpetajate tuppa ja kurdab, et küll õpilased on ikka rumalad: seletad neile esimest korda – ei saa aru; seletad teist korda, no ikka ei saa aru! Seletad kolmandat korda- hakkad juba ise aru saama- aga nemad ikka aru ei saa!
Oli, mis oli, aga vähemalt lõbus oli! Punktisummad meie grupis paraku nii lõbusad ei tulnud, jäime kõik kurvalt vähem kui 200 punktiga.
Võistluse lõpptulemused pakkusid aga üllatusi ja ilusaid summasid hoolimata vesisest ilmast kuni lõpuni. Näiteks pidi Kats ikka mitu korda üle lugema, kes siis 381 punktiga võitjaks tuleb- Vihand või Liiva. Ja eesti bowhuntingu meistril Toivol tuli leppida kõigest kolmanda kohaga. Naisteklassis- ikka longbow´s- näitasid taas kord kaks vibukütitari teistele koha kätte- Katsi 240 ja Monsa 230 olid tulemused, mis suuremal osal meestestki kättesaamatuks jäid. Ma ei tea küll täpselt (aga selle eest aiman), millele võlgnes oma edu Kats (kas ikka ainult kogemused ;) – aga Monsa punktid aitas metsast ära tuua tema kindel tugigrupp- Anti, Taunts ja Kajamaa Tom, kes ise nüüd ilmselt veidi turgutust ja egoplaasterdust vajavad, sest võitis ta ju neid kõiki. Mehed, ärge muretsege, võite järgmine kord minuga metsa tulla ja oma eneseväärikuse taastada, kui just… Maario vibu oma vana vormi tagasi ei saa :)
Et vot selline võistlus siis oli!- ja tagasitee oli pikk ja seikluslik, sisaldades nii veekeskuse külastust ja emainstinkti proovilepanekut, Mägilaste hümni kooriproove ning 70 liitri bensiini tankimist diiselautosse…

Esmaspäev, 3. september 2007

Loodusjõududega võideldes


ehk Reiu 3D.
Ütlus, et jumal on vibulaskja, et seni vähemalt Eestis vettpidavaks osutunud. Seda ebameeldivamaks üllatuseks osutusid meie laskjatele Sveitsi karmid tingimused.
Ilmselt just meie vibulaskjate rahvusvahelise taseme tõstmiseks otsustas ilmataat anda meile võimaluse vähe kehvema ilmaga laskmiseks kui seni. Nii möödus viimane Reiu võistlus pidevas vihmas ja kergema taseme tormi meenutavas ilmas. Ma ei tea küll, mis puust vibulaskjad tehtud on - äkki seeder ;) – kuid loomulikult ei lase nad ennast sellistest pisiasjadest häirida.
Nii kuulusid sellel päeval kõigi vibulaskjate kohustuslike aksessuaaride hulka vihmavari, kummikud ja noolte vihma eest kaitsmise kotike. Mõnel eriti tublil oli ka rätik noolte puhastamiseks.
Mingitel segastel asjaoludel asendas mind Originaali tiimis Kajamaa Tom. Jäänud nö ripakile, asusin otsustavalt tegutsema ja nagu Kats ütles: koostasin endale meeskonna :), kuhu kuulusid siis Ax, Taivo ja ankrumehena Ints. Ise ju teate, et halba ilma ei ole, on vaid kehv riietus ja vale seltskond, nii et õige meeskonnasisene mikrokliima on väga oluline. Igatahes osutus raja läbimine väga lõbusaks ja harivaks, ehkki suur nooltekaotus, tekkinud tropid ja ripsakatega möödalastud nooled tasapisi mu moraali murendasid. Minul jäi metsa lausa kaks noolt :(
Stoppamisest rääkides- mis ootab meid veel ees järgmisel aastal, kui meeste longbow ja recurve klassist Meelise ja Siimu eeskujul ketaspidurite klassi lähevad kuuldavasti veel Tauno, Maario, Gunnar...


Loodetavasti leian veel mõne hetke pühapäevaste sündmuste lahkamiseks, aga nüüd muutun kirjatsurast jälle emaks ;)