I cant shoot but i´m still beautiful..

Kes mäletab veel neid imearmsaid barbie-roosasid rinnamärke tekstiga I cant shoot but i´m still beautiful? :) Mina igatahes mäletan ja just sellel teemal on koostöös FLStudioga http://www.flstuudio.ee/ valminud mõned täiesti temaatilised fotod :D
Suured tänud fotograaf Keit Kangrole!

Kui Sa soovid vibu laskma õppida - aitame Sind meie, aga kui tahad vibulaskmisest või endast ilusaid pilte, siis FLStudio! :D

Ps! augustis siis eripakkumine Kotiku viburajale - iga neljas laskja tööpäevadel tasuta! :)

Ja lõpetuseks üsk tore tsitaat vibulaskmise maailmameistrilt Jarkko Lehtinenilt: "Shooting is very easy, hitting is difficult"

Vaprake - punapäine printsess vibuga kinolinal

3.augustil sättisid Tartu vibuklubi aktiivliikmed ennast kinno kauaoodatud vibuprintsess Merida seiklusi vaatama. Paljulubav inglisekeelne treiler http://www.youtube.com/watch?v=Y4EZULqhP2E&feature=relmfu tekitas äratundmisrõõmu kogenud laskurites ja eriti vibuinstruktorites :D ning pani näpud vibu järgi kihelema ka neil, kes varem vibulaskmist proovinud veel pole. Milline hoie! Milline pääste! - Meridal muidugi, noormeeste tehnika kajastub ka nende tulemustes. Ja muidugi klassika - Dingwall, kes asjale üldse nagu "pihta" ei saa, kobatab täpselt keskele. Vahel ikka juhtub ja Musta Noole Vennaskonna rajale juhtub ka aegajalt mõni Dingwall, kes peale 3 lasku, millest üks juhuslikult pihta läheb, teatab, et ma lasen parem oma tehnikaga ;)
Aga siit ka eestikeelse treileri link - http://www.youtube.com/watch?v=HKBo2Mdlr54

Igatahes soovitan kõigil - nii suurtel kui väikestel ennast kinno sättida ja seejärel on tõenäosus, et soovite kohtuda juba mõne päris vibulaskjaga mõnel Eesti viburajal ja ka ise Merida moodi nooli märklaua suunas saata, täitsa suur :) Vibulaskjate hulgas usun aga hakkavad levima õige pea uued ja moodsad käibefraasid - nagu daamid ei pane oma relvi laua peale! Ma ei taha abielluda - ma tahan ratsutada mööda maad ja saata nooli päikese pool! Ma valin vibulaskmise!

Muide, ma ei saa jätte mainimata, et Musta Noole Vennaskonna facebooki lehel http://www.facebook.com/Mustnool hetkel auhinnamäng, mille auhinnaks vibujaht 4-le Kotiku viburajal ja kus osalemiseks pole vaja muud, kui klikata ennast fänniks ning seejärel kirjutada kommentaaridesse, kes on Sinu arvates kõige-kõigem vibukütt, olgu ta siis kõige osavam, kõige kuulsam, kõige armsam, kõige parem jne-jne. Juba 8.augusti õhtul siis paneme loosiratta keerlema :)

Jahipäevikud - vol 1

Proloog

Minu lapsepõlve esimene raamat, mida mäletan, oli tumeroheliste dermatiini meenutavate kaantega, millel jahijumalanna pilt. See, et ta hoidis käes vibu, omandas minu jaoks tähenduse alles aastakümneid hiljem.

Ilmselt köitsid raamatus mind need põnevad värvilised pildid: koerad – no millisele lapsele nad ei meeldiks, kodus oli meil must pikakarvaline taks, kellega vanaisa jahil käis; linnud – nii ilusate ja värviliste tiibadega – minu vaieldamatu lemmik oli ristpart ja lõpuks loomad ise. Kuigi suurem osa vanaisa poolt kojutoodud partidest olid tavaliselt sinikaelad, mis tuli nobedate näppude voorus sulgedest puhtaks noppida, (igavesti tüütu tegevus, kui  neid on kümnete kaupa J ), sain sageli väiksemate partlaste puhul pildi järgi nende liiki määrata.

Teismeliseks saades lahkus kõigepealt mu elust vanaisa ning seejärel kadus salapärasel kombel meie majapidamisest (ja ajutiselt minu elust) ka jahiraamat. Vanaisa lahkumine jättis mu ellu suure tühimiku ning mälestuse lubadusest, mis ma lapsena andsin. „Ma tahan kasvada sama pikaks, kui sina ja hakata jahimeheks.“ Vanaisa pikkuseks, kes oli üle keskmise pikk mees niigi, mul kasvada ei õnnestunud, küll aga on minust saamas jahinaine. Jäägrinna.

PS! Päästikule ei vajutanud mina, et asi selge oleks - ehin ennast lihtsalt võõraste sulgedega :) Relvaluba mul veel pole - on jahitunnistus ja vibujahimehe litsents :)