Koolivaheajal perega viburajale :)

Musta Noole Vennaskond kutsub peresid alustama uut aastat vahva päevaga viburajal Põlvamaal Kotikul või Tartus Raadil. Mõnusalt ühiselt veedetud aeg õpetab selgeks vibulaskmise põhitõed ning sisustab värskes õhus mitu põnevat tundi. Tule ema või isaga ja võta kaasa ka sõber!
Pakett sisaldab vibuvarustuse igale osalejale (pikkvibu, käekaitse, sõrmekaitsmed, noolevutlar, 3 noolt), vibulaskmise algõpetuse kogenud instruktori juhendamisel harjutusväljakul, 10-märgise viburaja läbimise (loomapildid ja 3Dloomakujud), noolegarantii ja vibuküti tunnustähe igale osalejale.
* Paketi maksumus 35 eurot sisaldab teenuse ühele täiskasvanule ja kahele lapsele. Iga lisanduv laskja 7 eurot, grupi suurus kuni 6 inimest. Pakett kehtib kuni 8-nda jaanuarini k.a. Info ja registreerimine tel 52 32 177

Musta Noole Vennaskond nüüd ka facebookis :) - http://www.facebook.com/#!/Mustnool

Vibupäev Saarjärvel toimub 18.september!

Algselt 17.septembril plaanitud vibupäev Saarjärvel toimub hoopis 18.septembril. Põhjus lihtne - nimelt lasevad kõik endast vähegi lugupidavad vibulaskjad 17.septembril Türil Klubide Karikasarja VII etappi ning ei saa kuidagi samal ajal uutele huvilistele oma hobi tutvustada.

Loodan, et see kellegi plaane väga paigast ei löönud ning ootan kõiki noori ja vanu vibuhuvilisi Saarjärvele.

Kõik, kes soovivad kohale tulla juba laupäeva õhtul, andku endast teada ning soodushinnaga majutus Saarjärvel koos saunaõhtuga on garanteeritud!

Osalustasu 15 eurot inimene, kõigile Saarjärve facebooki fännidele 7,50 - sisaldab vibulaskmise koos jahiretkega, sooja supi ja sauna.

Telefon ikka 52 32 177

Võimalus nakatuda vibupisikusse :)

Just, kuna teatavasti on vibulaskmine hästi nakkav, siis 17.septembril on kõigil võimalust koos Musta Noole Vennaskonnaga oma immuunsüsteem proovile panna.

Mis siis toimuma hakkab - tutvustame Tõnisega algajatele vibusid ja laskmistehnikat Põlvamaal Saarjärve puhkemajas Kõik huvilised saavad soovi korral ka väikese võistluse kaasa teha. Varustus on meie poolt. Seejärel sööme ühiselt suppi ja saunatame ning julgemad võivad lõkke juures teha juba järgmisel võistlusel kaasalöömise plaane. Mina kui raudselt Eesti Suurim Noolepurustaja 2011 tiitli omanik jagan hea meelega Euroopa Meistrivõistluste muljeid Portugalist :)

Loodetavasti leiavad peale minu ja Tõnise veel mõned Tartu Vibuklubi liikmed võimaluse läbi astuda ning oma seltskonnaga päeva säravamaks ja noolelendu sujuvaks muuta.

Osalustasu 15 eurot inimene - sisaldab varustuse rendi, algõpetuse, võistluse läbimise, lõunasupi ja saunaõhtu. Maasikas kõigile facebooki fännidele - neile osalustasu ainult 7,5 eurot :)

Ja muidugi on facebookis Saarjärve fännilehel käimas ka sügisloosimine, kus loositakse välja kanuumatk Ahjal või vibujaht Kotikul kahele! Uuri järele :)

Lisainfo ja eelregistreerimine tel 52 32 177 või rita@mustnool.ee

Euroopa Meistrivõistlused Portugalis ehk siis EFAC 2011

Tänaseks on eredamas muljed juba lähimate sõpradega jagatud, pildid FB-s kommenteeritud ja Eesti elusse jälle sisse elatud. Aga mõned nopped-meenutused ka veebipäevikusse selleaastasest suurvõistlusest.

* esiteks, kõik laskjad, kes jätsid kohale tulemata, kartes seda põrgukuumust, siis tabas aastate eest 3D võistluse osalenuid (kuumarabandusega rajalt ära viidud laskjad, Maario kaljude külge sulanud tossutallad jne), siis te saite tünga :) Tünga said ka need laskjad (tunnevad ennast teksti lugedes ise ära, nimesid nimetama ei hakka :D ), kes lootsid päikeselist ja palavat puhkust ning võtsid kaasa ainult sooja ilma riided. Tutkit!

It never rains in August! ütlesid kohalikud esimestel päevadel, kui õnneks küll mitte väga tugev vihmasabin meid saatma asus. Ja temperatuur - meil õnnestus väljaspool viburada leida ka 13-15 soojakraadiga kohti, kus külm tuul selle vähesegi olemasoleva mõistuse peast tahtsis puhuda.

Nii unistasin ma mitu päeva järjest ainult soojadest riietest...

Kui minu isiklik mittesobiva-riietuse-probleem välja jätta, oli ilm laskmiseks lihtsalt suurepärane.

* Mida samas ei saa paraku öelda jällegi radade kohta. Radasid oli 5-päevaseks laskmiseks ainult kaks! Üks radadest oli selle eest muidugi tehniliselt päris keerukas - kalded ja tõusud mäenõlvadel panid ikka korralikult ajusid ragistama. Teine rada aga oli selline eestlastest osalejate sõnul Kajamaa2 kehvem ja ohtlikum variant. Ühe platsi peal asus järjest (paralleelselt) vähemalt 7-8 laskmiskohta, mis omavahel olid eraldatud lindiga. Noolte äratoomiseks märgist oli ohutum oodata, millal naabermärk samuti laskmise lõpetab. Samuti oli märke, mida lastes võis märgi taga näha teisi inimesi. Üks Z-märk, millest ülelastud nool jõudis järgmise grupi jalgade ette, jäädvustus ka käibefraasina millegi eriti ohtliku ja ebakindla tegevuse kohta: ".. its like shoot knowing that Nigel is one target behind you ;)

* korraldus oleks võinud ju parem olla, aga võrreldes millega? - ikka Eestiga ja nii kerkis mitmel korral taas ülesse küsimus, et eestlased, kas te ei oleks nõus taas mõnda EFAC-it korraldama :)

* laskjad olid õnnelikud ja happyd nagu ikka ning seltskond oli super Ja Eesti naised panid täiega hullu :D Kui alguses tundus, et lisaks meie A-klassi laskjate tuumikule hakkavad medaleid püüdma ka põhjanaaber Soomest ja Urte Paulus Austriast, siis need konkurendid elimineeriti/elimineerusid ise. Urte perekondlikel põhjustel rajale ei jõudnudki ning innustas austerlasi taustajõuna ning Annelil ei pidanud ei tervis ega närvid võistluspingele vastu. Üllatajaks osutus hoopis hispaania FITA ehk siis nüüd Word Archery 3D meister Encarna, kes lastes fieldi formaati esimest korda elus, osutus kiireks õppijaks ning oma suurepärase laskmistehnikaga tundus võistluse esimese poole olevat kindel pronksikandidaat. Nii kindel, et peale kolmandat päeva 100 punkti tagapool olev Triinu tegi ainuõige otsuse konkurenti mitte püüda, vaid lasta oma laskmist. Veidi väsinud konkurent tegi neljapäeval küll hea soorituse, kuid Triinu hiilgav laskmine vähendas nende vahet 50 punktiga. Siiski jäi viimasel päeval rajale minnes 3-4 koha vaheks veel ligi 50 punkti, mille tagasitegemine tugevate laskjate puhul on ülimalt ebareaalne. Triinu suutis seda ning laskis 70 punkti rohkem ehk tõestas, et on igati ära teeninud oma pronksmedali! Ja kinnitas sellega eesti naiste kolmikvõidu! :D

Tublid olid ka mehed. Maario oma historikaliga oli konkurentidest niivõrd üle, et tegeles pigem isiklike tulemuste parandamise kui konkurentide võitmisega. Nii õnnestus korrata ühte jahiringi euroopa (ja ka maailmarekordit mu meelest) rekordit. Viimasel päeval andis vibu järele ning raja lõpetas ta katkise vibuga.

Kristole tõi samuti nagu Triinulegi natuke ootamatult kuldmedali tema rahulik meel ja pingevaba laskmine. Tema arvates oli ka hõbemedal väärt rõõmustamist. Konkurendi närvid aga ei pidanud pingele vastu ning neljapäeva hommikune 9-punktine edu sulas õhtu lõpuks nulli ning reedel ta sellest enam toibuda ei suutnudki ning nii sai Kristo rohelise tee kullale.

Laste klassi tõi Eestile kulla Sander, kelle edu konkurentide ees oli veenev.

Olümpiavibu kulla napsasime Portugalilt ära kavalusega - nimelt oleme me suutnud meelitada portugali laskja Paolo Eesti värvidesse võistlema :D

Recurve klassis tõi meile hõbemedali samal moel "kodustatud" Steve.

Kokkuvõtteks: oli vahva võistlus, toredad inimesed, mõnus maa koos suure südame ja sõbralike kohalikega. Teeme seda jälle - järgmine EFAC 2013 Ungaris!

PS! kui kunagi aega ja viitsimist jääb, siis äkki isegi kirjutan veidi sellest, kuidas mul õnnestus naiste esikümnest vaid 1punktiga mitte välja kukkuda :D

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2011 Kiidil

..on tänaseks juba minevik. Siiski jättis see võistlus kõigi reedele osalenud vibulaskjatele kustumatu mälestuse, sest väidetavalt pole sellise stiihiaga varem rinda pista tulnud. Ehk siis lakkamatu vihm, mis ühel hetkel asendus rahega, niisutas läbi nooled, kastis aluspesuni märjaks kõik osalejad ning sundis kirudes ja porisedes Kiidi järskudel nõlvadel otsima hämaras metsaaluses vaevu nähtavaid sihtmärke.

Kui mina oma rühmas püüdsin tuju üleval hoida sellega, et Sveitsis oli neil veel hullem ja nii 4-5 päeva järjest, siis Sveitsis käinud tunnistasid, et märg ja vastik oli tõesti, aga krt seal oli vähemalt suviselt soe..

Aga jah, mul oli siis sama märg kui teistel, juba kolmandas märgis olin ma läbimärg koos oma nooltega ning näpud külmetasid täiega. Juba teises märgis loobusime topeltmärkimisest, sest hetkega olid kaardid läbimärjaks saanud ning nendele kirjutamine keeruline. Meie tore rahvusvaheline seltskond koosnes siis ühes vene laskjast Sant Peterburgist, ühes lätlasest ning eestlaste lippu hoidsime kõrgel mina ja Raul Kriis. Mulle kohe sobib see ühe noole laskmine. Kaugemaid märke oli keeruline lasta, sest uute noolte ja uue vibuga (lasen nüüd Zasseri poolt tuunitud inglise vibuga) puudus mul igasugune uduaimdus, kuhu mu nooled küll alates 40-st jardist lennata võiks. Paanikat ka polnud. Punkte märkis Raul, nii et mind ei seganud ka teadmine sellest, kas läheb hästi või halvasti. Tuli kehasid, tuli nulle, tuli südameid. Ja kokkuarvutamise otsustasime niikuinii tubastesse oludesse jätta. Ilmselt oli see ka mõistlik olukorras, kus loomast nooli tõmmates valgus kummardamisel iga kord seljavutlarist korralik kogus vett välja. Sellest tingituna ka hilisem korraldus, et tuppe tuppa ei tühjenda! ;)

Ja mis siis selgus punktide liitmisel- et ma olin lasknud oma isikliku rekordi 1-noole ringis, 202 punkti :D Ja päeva parima tulemuse ka! Selgus, et ilmastik mõjutas laskjate moraali nii tugevalt, et meeste parim lonkari lasi tulemuseks 186 punkti.

Teisel päeval tegin küll ilusa alguse laskmises, täitsa mitu esimest südant järjest, kuid siis sai paanika mu kätte ja tulemus on piinlikult nõrk. Kolmandal päeval võtsin ennast taas kokku, lasin puruks viimsedki nooled oma uuest puna-mustast komplektist ning säilitasin auväärse kolmanda koha.

Tulemustega saab tutvuda siin http://www.vibuinfo.ee/tulemused/2011/Muud/EMVVJ_2011.html

Mida arvavad vene külalised meie võistlusest, saab lugeda siit http://www.archery.ru/forum/index.php?topic=3581.msg48345#msg48345

PS! Pildiks väike meenutus talvisest FITA treeneri koolitusest Järvakandist :)

Livonian Cup I etapp 23.aprill Intsikurmus

23.aprillil toimus Põlvas Intsikurmus Liivimaa karikasarja ehk Livonian Cup´i I etapp. Toimub see mägilaste eestvedamisel juba kolmandat aastat. Seekord oli rajameistri vastutusrikka ja raske rolli võtnud enda kanda Tõnis Viira.

Ilm on nagu tellimise peale kuiv ja päikeseline, metsa-alused lumelaigud vaheldusid sinilillesäraga. Kohale oli tulnud ligi 40 laskjat, kellest üle poole lätlased. Maastik pakkus põnevat nuputamist ja sileda maa laske oli vaid mõni üksik.

Eriti põnevaks olid asja päeva lõpuks ajanud meeste longbow klassis Tõnis ja Aleksander Redjko, kes väljusid metsast kumbki 248 punktiga. Nii ei jäänudki muud üle, kui korraldada ümberlaskmine. Selleks sai platsile seatud 3 notsut, kaugusega umbkaudu 30-35 jardi. Esimesest ja kõige kaugemast seast lasi Tõnis 13 punkti, Aleksander 10, teises märgis said mõlemad 10 punkti. Põnevust jätkus viimase märgini, kus Aleksander lasi 16 punkti ja Tõnis 15. Ehk siis kaks punkti seekord siiski eestlaste kasuks :)

Minu tulemus oli seekord vaid 136 punkti, kuid selleks piisas, et saavutada esikohta 3 lätlanna eest, kellest keegi sadat punkti keegi välja lasta ei suutnud.

Lithuanian Open Bowhunting Championships - Bowhunting Master 2011

Just selline võistlus toimus üle-eelmisel nädalavahetusel ehk siis 16.-17.aprill Vilniuse lähistel.

Sellel aastal olid eestlased esindatud õige tagasihoidlikult, startis kaks ekipaazhi 7 osalejaga: Tallinna suunalt suutis Virkus kaasa meelitada Kadri Tiido ja Jaanus Tuuliku, Rebane aga Lõuna-Eestist koos Taunoga pani minu ja Monika Hõimu võta või jäta valiku ette.
Kuna minu pisipõnn oli endale lasteaias rotaviiruse nimelise kodulooma, siis ei olnud reede hommikul minu liitumine sugugi veel selge.
Igatahes lahenes kõik kenasti ja poole kuue ajal olime valmis Tartust lahkuma. Hiline lahkumine tähendas seda, et rekkameeste motelli nimega Sandy saabusime me veidi enne ühte öösel. Tallinna seltskond oli meid aga vapralt oodanud ning selle aja suutnud baari väidetavalt värvilistest 999 jookidest tühjaks juua. Kooskõlastasime vastuvõtutädiga hommikusöögi aja ehk meile lubati, et täpselt kell 8 paneb kokk panni sooja. Seejärel kontrollisime üle meeste magamistoa ning selgus, et kõik 4 meesvibukütti olid mahutatud ühte tuppa, kus voodid olid vähemalt laiad. Mis seal öösel toimus, jääbki lõpuni saladuseks ;) Meie Monika saime pisikese 2 voodiga toa ja Kadri sai nautida uhket üksindust.

Ühesõnaga oli ööbimiskoht puhas, viisakas ja täitsa hea hinnaga - 10 eurot öö.

Hommikul tellisime endale vastavalt soovile ja maitsele kes pannkoogid, kes omletid ning ootasime ära Gennadiuse, kellega koos võistluskohta sõitsime. See oli päris lähedal, veidi rohkem ehk kui 10km.

Nagu meil sageli juhtub, jäi ka seekord soojendusring päris napiks. Tunda oli, et olen päris pikalt Läti-Leedu võistlustest eemal olnud, sest võõrast rahvast oli minu jaoks omajagu.
Esimene päev oli kavas 2-noole ring ja 7 üllatusmärki, mille põhjal pidi selguma Bowhunting Master 2011 nii pikkvibude, kui ka plokkvibude klassis. Grupiga vedas mul esimesel päeval kohe eriti, olin koos Tuulikuga ja lisaks siis leedukas Paulius ja lätlanna Inara. Inara on mind alati hämmastanud oma uskumatu positiivsusega, tulemused on tal ikka hullupööra kehvad, ta on vist alati viimane, kuid samas on ta nii heatujuline ja rõõmus, et lust on tegema koos metsas käia.

Esimene märk - lamav hirv, andis päevale vähemalt toreda alguse, sest vähemalt ühe noolega õnnestus nii minul kui Jaanusel punktid kirja saada. Minu nool oli südame joonel ja ütlen ausalt, et minu olen 100% veendunud, et puudutas ka punktiala, aga ise nulliga esinenud kaptenist Paulius nii ei arvanud. Ma ei ole kunagi endale punkte juurde meelitama pidanud ning eelistanud alati ausat mängu, aga see oli täiesti hämmastav, kui veendunult kapten ütles, et väljas ja moos.. Me polnud ju isegi konkurendid mitte.

Rikkus veidi tuju, kuid sel puhul on ainus õige mõte see, et tuleb lasta nii korralikult südamesse, et selliseid vastiku maiguga diskussioone ei tekiks. Päeva lõpuks ma leebusin, kui selgus et Paulius ise pidi leppima veidi rohkem kui poolega minu skoorist ;)

Järgmises 3-4 märgis oli päeva üllataja aga Inara. Kui ta nendest märkidest laskis 33 punkti, ning meie Tuulikuga vaid 30, siis tekitas see minus rohkem kui ühe küsimuse. No kujutage nüüd ise ette olukorda, kus Jaanus Tuulik pusib minuga punkt punktis, samas kui Inara enesekindlalt meil eest minema purjetab :D

Et aus olla, siis see, et mina Jaanusele vahepeal konkurentsi pakkusin, et tulnud mitte sellest, et ma oleks vahepeal imetabaselt laskma õppinud, vaid pigem sellest, et Jaanus oli vahetult enne võistlust oma noolte pikkuse ära muutnud ning seetõttu sihtimisega veidi segaduses.

Nojah, siis aga selgus, et tegemist oli siiski anomaaliaga, ja Paulius ja Inara jäid meist omavahele kaugele maha punkte lugema, kui meie Tuulikuga eestlastele kohaselt eest minema põrutasime.

Veidi rajast - rada oli väga ilusal ja puhtal maastikul, sinililled ja kena mets tegi jalutuskäigu äärmiselt nauditavaks. Samas olid märgid valdavalt lamedal maal ja maksimumkaugusel, nii et keerulisi nurkasid väga ette ei tulnud. Kui kaugused selged, siis laskmine erilisi tehnilisi väljakutseid ei esitanud, kui just mitte rääkida üllatusmärkides.

Üllatusmärke oli 7, grupilaskmine aja peale, liikuv karussell 2 loomaga, laskmine kiikhobu seljast, nii vertikaalselt kui horisontaalselt liikuva märgi laskmine, 180 kraadine märk ja jälitusrada.

Erilist elevust tekitas 180 kraadi märk, mille laskmiskoht oli umbes ühe ruutmeetrine piiratud ala, mille kohale oli tõmmatud matt, millele kinnitatud väike metsis. Uskumatult kummaline on täpselt enda peakohale lasta, asend on juba selline, et ajab naerma. Igatahes saime Tuulikuga mõlemad metsisele pihta :)

Esimese päeva lõpetasin mina teise naisena 152 punktiga ja Tuulik kolmanda mehena 179 punktiga. Üle 200 suutis lasta vaid Lapsins. Tulemused kirjas siin http://www.strele.lt/Default.aspx?tabid=720&language=lt-LT

Õhtul lõpetasid eestlased motellid sauna nautides, kui mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käisin ka laagripaigas pidustusi kaemas ja tantsu keerutamas :)

Teisel päeval õnnestus mul suure surmaga läbi häda kolmas koht saavutada, sest selgus, et olin lapse käest viiruse saanud.. Tagasitee oli paras põrgupiin ja järgmised päevad olin omadega läbi ning lausa haiguslehel :(

Aga eestlastel läks Leedu hästi - Tauno sai nii kuldmedali kui Bowhunting Masteri tiitliga koos udupeene noaga, Tuulik pronksmedali, Monika võitis ära naisteklassi longbowś.