kolmapäev, 17. oktoober 2007
teisipäev, 16. oktoober 2007
Rakvere Lossiturniir ehk I am Still Beautiful
Saabusime, kallistasime, reggasime, soojendasime ja siis läks lahti.
Kõigepealt tuli leida märk number 12. Anti väitis, et see asub vallikraavis, lossist väljas. Asuski. Ainult et selle jättis ta mainimata, et laskmiskoht on lossimüüril, lossis sees. Nii saime me edasi-tagasi sebimisega veidigi sooja ja teiseks, nagu Anti ikka rõhutada armastab, on liikumine ilu pant ;) Oli ikka kuratlikult külm ilm. Isegi hõõgvein ei suutnud mu külmast valutavaid sõrmi soojendada. Vähemalt üks mõistlik mõte käis minu ja Monsa peast enne kodust teele asumist läbi – kasukad. Nii me siis patseerisime nagu vene bojaaritarid oma udupeentes poolkasukates lossi sisse ja välja. Nagu Katsi eemalt hõigates kommenteeris, et kohe kaugelt näha, et tegemist mägilaste naistega - karusnahad seljas. Ja kommenteerimist võib ta endale vabalt lubada- jälle parim päevatulemus tema nimel ;) Seda, kuidas meie võistkonna meesliikmed meil iga laskmise eel aitasid lahti riietuda ja seejärel jälle kasukad selga aitasid, ja nii 28 korda!, oleks meeste sõnul lausa filmima pidanud.
Tamila nostalgitses, meenutades, kuidas nad Teppoga esimesel aastal 500 punkti ja üle selle olid lasknud – kuid seekord ta esikolmikusse ei pääsenud. Ka Monsa pidi leppima mingi täiesti mõttetu päeva viienda tulemusega, oh seda õnnetust küll ;) Võistkondlikult jäi- just nimelt jäi- meie Rangersi tiim teiseks, sest Vanad Toomased rebisid 16 punniga meist ette. Ja kes on süüdi?- ikka Saba, kes meie võistkonnast lasi ainukesena alla 400-punkti. Mina ei ole ju sellel aastal põhikoosseisus, mina olen lihtsalt ilus :D Ja selle tulemusega – 336 punkti - muud olla ei saa jah. Las ma nüüd targutan, sest sellel ainsal korral, mis ma sellel aastal tiimi eest väljas olin, me ju võitsime :) Mis Rangersist aga aastal 2008 saab, ei teagi- sest Tauno laseb plokki ja teiseks oleme me Monsaga mõlemad ju premium liigas... Aga üks mis kindel, Originaal tegutseb ka järgmisel hooajal samas koosseisus edasi: Tauno, Anti, Monsa ja mina asendusliikmena...mis tekitab küsimuse, mis krd vibu see Taunts siis 3D-l laskma hakkab?! Võistkonna vestid said meile igatahes kõigile ära tellitud..
Kõigepealt tuli leida märk number 12. Anti väitis, et see asub vallikraavis, lossist väljas. Asuski. Ainult et selle jättis ta mainimata, et laskmiskoht on lossimüüril, lossis sees. Nii saime me edasi-tagasi sebimisega veidigi sooja ja teiseks, nagu Anti ikka rõhutada armastab, on liikumine ilu pant ;) Oli ikka kuratlikult külm ilm. Isegi hõõgvein ei suutnud mu külmast valutavaid sõrmi soojendada. Vähemalt üks mõistlik mõte käis minu ja Monsa peast enne kodust teele asumist läbi – kasukad. Nii me siis patseerisime nagu vene bojaaritarid oma udupeentes poolkasukates lossi sisse ja välja. Nagu Katsi eemalt hõigates kommenteeris, et kohe kaugelt näha, et tegemist mägilaste naistega - karusnahad seljas. Ja kommenteerimist võib ta endale vabalt lubada- jälle parim päevatulemus tema nimel ;) Seda, kuidas meie võistkonna meesliikmed meil iga laskmise eel aitasid lahti riietuda ja seejärel jälle kasukad selga aitasid, ja nii 28 korda!, oleks meeste sõnul lausa filmima pidanud.
Tamila nostalgitses, meenutades, kuidas nad Teppoga esimesel aastal 500 punkti ja üle selle olid lasknud – kuid seekord ta esikolmikusse ei pääsenud. Ka Monsa pidi leppima mingi täiesti mõttetu päeva viienda tulemusega, oh seda õnnetust küll ;) Võistkondlikult jäi- just nimelt jäi- meie Rangersi tiim teiseks, sest Vanad Toomased rebisid 16 punniga meist ette. Ja kes on süüdi?- ikka Saba, kes meie võistkonnast lasi ainukesena alla 400-punkti. Mina ei ole ju sellel aastal põhikoosseisus, mina olen lihtsalt ilus :D Ja selle tulemusega – 336 punkti - muud olla ei saa jah. Las ma nüüd targutan, sest sellel ainsal korral, mis ma sellel aastal tiimi eest väljas olin, me ju võitsime :) Mis Rangersist aga aastal 2008 saab, ei teagi- sest Tauno laseb plokki ja teiseks oleme me Monsaga mõlemad ju premium liigas... Aga üks mis kindel, Originaal tegutseb ka järgmisel hooajal samas koosseisus edasi: Tauno, Anti, Monsa ja mina asendusliikmena...mis tekitab küsimuse, mis krd vibu see Taunts siis 3D-l laskma hakkab?! Võistkonna vestid said meile igatahes kõigile ära tellitud..
laupäev, 13. oktoober 2007
teisipäev, 9. oktoober 2007
Ja oligi neli järve..
Nelijärvel sellel pühapäeval. Need, kes varem käinud, taipavad sellest ilmselt kohe, et rada ei kulgenud mitte oma tavalist trajektoori mööda.
Päev oli mõnusalt vihmavaba. Asusime teele Nelijärvele oma tavaseltskonnaga. Alustuseks viisime viimase klatsi ja kuulujuttudega kurssi Kreeka saarelt saabunud Axi, seejärel imetlesime Jahimehe viimasest numbrist mägilaste pilte ning kuulasime taustaks oma tavalisele repertuaarile ka Kuldseid Linte. Kuna autojuht oli teinud tubli koduse töö, siis kaardilt täpselt väljamõõdetud 131km möödusid märkamatult ja oh imet – hoolimata minu hommikusest hilinemisest olime väga tavatult esimeste saabujate seas.
Ilveslooma oli riigitruu rajameister mõnusalt mahalangenud puuga turvanud ja see kutsus esile üleskutseid asjaosaline seebiks keeta. Igatahes teise ringi ajaks oli puu tõsiselt noolejälgedega markeeritud ;) Samuti oli rajal veel mitu looma, kelle laskmiseks me koostöös jahimees Taunoga töötasime välja erilised nospel-nooled, alternatiiviks nosler-kuulidele ;)
Samuti ei saa ma jätta rääkimata teile isasest karibuust, kellele psüühikale Taivo poolt tarvitatud sõnakirjeldamatu vägivalda tema mehelikkuse kallal oli jätnud oma jälje- nimelt avastasime tema peas äärmiselt naiseliku juukseklambri. Mis siis järgmiseks korraks – kas roosad lipsud ja rippuvad kõrvarõngad?!
Kuna parim tulemus oli üle kolmesaja, täpsemalt 316 punkti ja kulus Katsile, siis meeste niigi hapra ego hoidmiseks ma teiste tulemusi ära ei too ja sellel pikemalt ei peatuks.
Kuna siin blogis on aga ilmselgelt tegemist isikukultusega autori suhtes, siis tuleb aus olla ja ära märkida, et minu tulemus jäi taas kord alla kahesaja, kõigest 192. Ja see oli siis see pühapäev, kus mu Zakslane asus oma iseloomu näitama :( 4 purunenud noolt on minu isiklik rekord- isegi Siunto kaljud ei suutnud ühe päevaga mul sellist kogust nooli hävitada...
Samas võin öelda, et esinesin klubi vääriliselt, kuid seekord ei olnud klubiks Mägilased...vaid eesti esimene vibunaisteklubi Still Beautiful. Asutajatena tuleb ära mainida Anu ja Kadi, asutamisaeg märts 2007 ja koht: Saksamaa. Eks mõni asjaosaline ise räägib sellest lähemalt, näiteks kommetaariumis ;) No igatahes olen ma klubi täisväärtuslik liige ja oman privileegi kanda barbieroosat märki-„ I can´t shoot, but I STILL BEAUTIFUL!” Kahjuks ma seda võõramaa keelt piisavalt ei oska, aga see peab ju ikka üks hea klubi olema, kuhu igaühte ei võetagi- näiteks Kats, Helena ja Monika (hoolimata viimase palvetest) meie klubisse ei kuulu :))
Päev oli mõnusalt vihmavaba. Asusime teele Nelijärvele oma tavaseltskonnaga. Alustuseks viisime viimase klatsi ja kuulujuttudega kurssi Kreeka saarelt saabunud Axi, seejärel imetlesime Jahimehe viimasest numbrist mägilaste pilte ning kuulasime taustaks oma tavalisele repertuaarile ka Kuldseid Linte. Kuna autojuht oli teinud tubli koduse töö, siis kaardilt täpselt väljamõõdetud 131km möödusid märkamatult ja oh imet – hoolimata minu hommikusest hilinemisest olime väga tavatult esimeste saabujate seas.
Ilveslooma oli riigitruu rajameister mõnusalt mahalangenud puuga turvanud ja see kutsus esile üleskutseid asjaosaline seebiks keeta. Igatahes teise ringi ajaks oli puu tõsiselt noolejälgedega markeeritud ;) Samuti oli rajal veel mitu looma, kelle laskmiseks me koostöös jahimees Taunoga töötasime välja erilised nospel-nooled, alternatiiviks nosler-kuulidele ;)
Samuti ei saa ma jätta rääkimata teile isasest karibuust, kellele psüühikale Taivo poolt tarvitatud sõnakirjeldamatu vägivalda tema mehelikkuse kallal oli jätnud oma jälje- nimelt avastasime tema peas äärmiselt naiseliku juukseklambri. Mis siis järgmiseks korraks – kas roosad lipsud ja rippuvad kõrvarõngad?!
Kuna parim tulemus oli üle kolmesaja, täpsemalt 316 punkti ja kulus Katsile, siis meeste niigi hapra ego hoidmiseks ma teiste tulemusi ära ei too ja sellel pikemalt ei peatuks.
Kuna siin blogis on aga ilmselgelt tegemist isikukultusega autori suhtes, siis tuleb aus olla ja ära märkida, et minu tulemus jäi taas kord alla kahesaja, kõigest 192. Ja see oli siis see pühapäev, kus mu Zakslane asus oma iseloomu näitama :( 4 purunenud noolt on minu isiklik rekord- isegi Siunto kaljud ei suutnud ühe päevaga mul sellist kogust nooli hävitada...
Samas võin öelda, et esinesin klubi vääriliselt, kuid seekord ei olnud klubiks Mägilased...vaid eesti esimene vibunaisteklubi Still Beautiful. Asutajatena tuleb ära mainida Anu ja Kadi, asutamisaeg märts 2007 ja koht: Saksamaa. Eks mõni asjaosaline ise räägib sellest lähemalt, näiteks kommetaariumis ;) No igatahes olen ma klubi täisväärtuslik liige ja oman privileegi kanda barbieroosat märki-„ I can´t shoot, but I STILL BEAUTIFUL!” Kahjuks ma seda võõramaa keelt piisavalt ei oska, aga see peab ju ikka üks hea klubi olema, kuhu igaühte ei võetagi- näiteks Kats, Helena ja Monika (hoolimata viimase palvetest) meie klubisse ei kuulu :))
laupäev, 6. oktoober 2007
Minu imeline aura..
toimis ka eelmisel laupäev. Käomäel nimelt. Sest just seal peeti 29 septembril JAK-i klubi 30-da aastapäeva võistlus. Saate aru, neil on seal klubi, mis on vanem kui mina!!!
Iseenesest täiesti tavatu ja vahva võistlus. Millal teie viimati lasite märki 5 meetri kauguselt? Või näiteks 60-80cm läbimõõduga ringi 15 meetri pealt? Osavõtjate rohkusega Käomäe juubelivõistlus just uhkeldada ei saa, kuid see eest oli kohal laskjate koorekiht ja taas kord külalised Lätist. Mina võin öelda sõna otseses mõttes, et Läti on mul nüüd taskus- vähemalt seni, kuni poja veidi sirgub. Nimelt pidas naaberriigi vibuküttide juht vajalikuks Väikest Printsi raja eduka läbimise eest autasustada selle aasta Läti meistrivõistluste medaliga- mäletate küll, see võistlus, mille Juurikas ära võitis ;)
Aa, aga miks ma kirjutasin et minu imeline aura- sellepärast, et ilmselt on osa meie maagilise võiduauto aurast ka minus lahustunud või vastupidi- igatahes meeste longbow klassi võitis ära Saba, kellega ma koos võistlema tulin. Näete kui hästi talle minuga koos võistlusele tulek mõjus ;)
Mina, kes ma käisin rajal koos Pesakonnaga, kuhu kuulusid lisaks Väiksele Printsile ka Anu ja Raivo oma suuresilmse Anne-Käbiga, sain ka auhinna. No nagu oleks naiste longbow klassi parim. Tegelikult oli meid vaid kolm ja võidu tõi lihtsalt kogemus, sest punktisumma nüüd küll eriti edev ei olnud. Aga auhinnalaud oli rikkalik ja suured tänud korraldajatele selle eest. Võistlusele järgnes mõnus koosolemine ja ühine tordisöömine.
Vibutemaatiline tort pakkus nii silmailu kui ka mõnusa maitseelamuse- paras teile, kes te kiiresti ära sõitsite ja sellest ilma jäite. Hea küll, kui ilusti paluda, siis Anu, kes selle imemaitsva soolase tordi valmis meisterdas, võib teile retsepti anda. Aga ainult retsepti, tordi peate ikka ise valmis tegema ;)
Kohtumiseni kõigi vibusõpradega juba järgmisel võistluse Nelijärvel!
Iseenesest täiesti tavatu ja vahva võistlus. Millal teie viimati lasite märki 5 meetri kauguselt? Või näiteks 60-80cm läbimõõduga ringi 15 meetri pealt? Osavõtjate rohkusega Käomäe juubelivõistlus just uhkeldada ei saa, kuid see eest oli kohal laskjate koorekiht ja taas kord külalised Lätist. Mina võin öelda sõna otseses mõttes, et Läti on mul nüüd taskus- vähemalt seni, kuni poja veidi sirgub. Nimelt pidas naaberriigi vibuküttide juht vajalikuks Väikest Printsi raja eduka läbimise eest autasustada selle aasta Läti meistrivõistluste medaliga- mäletate küll, see võistlus, mille Juurikas ära võitis ;)
Aa, aga miks ma kirjutasin et minu imeline aura- sellepärast, et ilmselt on osa meie maagilise võiduauto aurast ka minus lahustunud või vastupidi- igatahes meeste longbow klassi võitis ära Saba, kellega ma koos võistlema tulin. Näete kui hästi talle minuga koos võistlusele tulek mõjus ;)
Mina, kes ma käisin rajal koos Pesakonnaga, kuhu kuulusid lisaks Väiksele Printsile ka Anu ja Raivo oma suuresilmse Anne-Käbiga, sain ka auhinna. No nagu oleks naiste longbow klassi parim. Tegelikult oli meid vaid kolm ja võidu tõi lihtsalt kogemus, sest punktisumma nüüd küll eriti edev ei olnud. Aga auhinnalaud oli rikkalik ja suured tänud korraldajatele selle eest. Võistlusele järgnes mõnus koosolemine ja ühine tordisöömine.
Vibutemaatiline tort pakkus nii silmailu kui ka mõnusa maitseelamuse- paras teile, kes te kiiresti ära sõitsite ja sellest ilma jäite. Hea küll, kui ilusti paluda, siis Anu, kes selle imemaitsva soolase tordi valmis meisterdas, võib teile retsepti anda. Aga ainult retsepti, tordi peate ikka ise valmis tegema ;)
Kohtumiseni kõigi vibusõpradega juba järgmisel võistluse Nelijärvel!
reede, 5. oktoober 2007
Mad Monk
ehk kuidas valmib Hull Munk
Toon siinkohal ära audentse valmistamisõpetuse:
Võtke 2004 aastakäigu Rakvere lossiturniir, riietage Jaanus Vihand mungakostüümi- vajalikud aksessuaarid nagu mungarüü vööle sellega absoluutselt mitteharmoneeruv pudelitasku täpselt 1L viskipudeli tarvis - ja pange ta seejärel võistlema. Asja pikantsemaks maitsestamiseks saatke temaga rajale ka mõni väliskülaline Sotimaalt – Bill Campell sobib hästi ja kodumaise komponendina lisage näiteks Tamila. Kogu võistluse aja kastke nii Jaanust kui Tamilat hoolega rohke viskiga – viskit kasutada kindlasti mitu pudelit ja seespidiselt!!! Vürtsitage kogu toimingut lendavad vibudega ja lisage üksikute ebaõnnestunud laskude juures Jaanuse suhu peoga tõlkimatut emotsionaalset sõnademängu (loe: sõimu) tema enda oskuste arvel. Oodake ära võistlustulemused. Mad Monk on valmis ja kasutamisküps kui tema punktisumma ületab Billi tulemust. Ja päris kindlasti on ta valmis, kui Bill seda ise ütleb - Mad Monk!
Retsepti pani kirja Mägilanna, küpsetas ja maitsestas Mad Monk isiklikult
Toon siinkohal ära audentse valmistamisõpetuse:
Võtke 2004 aastakäigu Rakvere lossiturniir, riietage Jaanus Vihand mungakostüümi- vajalikud aksessuaarid nagu mungarüü vööle sellega absoluutselt mitteharmoneeruv pudelitasku täpselt 1L viskipudeli tarvis - ja pange ta seejärel võistlema. Asja pikantsemaks maitsestamiseks saatke temaga rajale ka mõni väliskülaline Sotimaalt – Bill Campell sobib hästi ja kodumaise komponendina lisage näiteks Tamila. Kogu võistluse aja kastke nii Jaanust kui Tamilat hoolega rohke viskiga – viskit kasutada kindlasti mitu pudelit ja seespidiselt!!! Vürtsitage kogu toimingut lendavad vibudega ja lisage üksikute ebaõnnestunud laskude juures Jaanuse suhu peoga tõlkimatut emotsionaalset sõnademängu (loe: sõimu) tema enda oskuste arvel. Oodake ära võistlustulemused. Mad Monk on valmis ja kasutamisküps kui tema punktisumma ületab Billi tulemust. Ja päris kindlasti on ta valmis, kui Bill seda ise ütleb - Mad Monk!
Retsepti pani kirja Mägilanna, küpsetas ja maitsestas Mad Monk isiklikult
Tellimine:
Postitused (Atom)