laupäev, 23. märts 2013

Jahipäevikud vol VII - üks jahipäev


 
Detsembri edenedes hakkas põdrajaht ühele poole saama. Load realiseeritud, jäi meil ülesse veel üks vasikaluba. Mida rohkem aeg peale surus, seda põhjalikumaks muutusid meie jahiettevalmistused nädalavahetuseks.  Panuse andsid töönädala jooksul kõik liikmed, kellel vähegi võimalust metsas ringi vaadata, kus põdrad liikvel. Reedeti kontrollisime infot metsas kohapeal.  Ja jõudis kätte viimase põdrajahinädala reede.
Metsa jõudsime kaaslasega veidi enne lõunat. Teadsime ligikaudu piirkonda, kus põdrad liikumas ning esialgne plaan oligi kontrollida, millises sektoris nad viibida võiks. Ilm oli pehme ja lumine, vaid mõned kraadid külma ja maapind läbi külmumata. Üksikud langevad räitsakad muutsid metsa talvemuinasjutuliseks. Vaikus. Kollased laigud lumel ning intensiivsed lõhnatähised andsid märku  metssigade jooksuaja algusest.
Lumise metsaaluse taustal  torkas magav seakari koheselt silma. Kahekesi liikudes jalutasime neile umbes 40 meetri peale, mispeale tekkis karjas kerge rahutus. Jälgisime ärkavaid loomi ning tekkinud ärevus ajas nad liikvele, saamata küll ise täpselt aru, miks. Ettevaatust ei ole metsloomal kunagi liiast, tuleb minna, kui tekib kahtlus. Liialt mõtlema-ootama jäädes ei pruugi teist võimalust enam tulla.  Ootasime karja lahkumiseni ja jalutasime seejärel aurava pesa juurde ning mu kaaslane asus piibupausi pidama. Juttu ajades märkasime, kuidas ilmselt veidi unised sead, kes polnud toimuvast aru saanud, luurasid ettevaatlikult põõsaste vahel, sooviga sinna tagasi tulla. Jätsime nad omi toimetusi tegema ning liikusime edasi.
Värskeid põdrajälgi polnud, tänu hommikul sadanud lumele oli jälje vanuse määramine tavapärasest lihtsam. Olime kahe tunniga läbinud päris korraliku teekonna ning mõtlesin omaette muiates, kui erinev oli minu ja mu kaaslase rajavalik. Mina eelistasin sigade radu, mis jooksid küll madalate okste alt läbi, kuid olid samas kenasti sisse trambitud ja mis häda mul ikka veidi kummardada aegajalt, mu pikakasvuline kaaslane aga eelistas kõndida mööda sihte, kus „pokudest“ üleastumine ei võtnud talt mingit vaeva. Nagu noor põder, mõtlesin endamisi.
Ja umbes siis, kui arutasime juba võimalust tagasi pöörduda, olid need lumes. Värsked jäljed. Nii värsked, et seal olid vaid mõned üksikud helbed. Neli looma. Kaks lehma, kaks vasikat. Jäljed, minu nõrkus. Mõned äsja näksitud oksad, just kooritud haab, piisad puidul immitsemas. Tõmbasin käega üle puu ja haistsin peopesas magusat porgandilõhna. Adrenaliin. Arusaam, et  metsas jalutamisest oli just saanud jaht. Järele neile! Puhas lumi ja suure looma jäljed, kui keeruline see siis ikka olla saab. Mõne aja pärast on jäljed sassis. Osa loomi olid otsekui kui haihtunud. Seejärel aga jooksid jäljed risti ja igas suunas. Otsisime, kontrollisime ja leidsime suuna. Metsa all jäi silma järgmine seakari, millele me mööda põdrajälgi lähenesime. 25m peal tabas ka seda karja arusaamine, et midagi on valesti. Karjaliikmed tõusid järjest ning sättisid ennast lahkuma. Kuna meid nad ei märganud, toimus lahkumine rahulikult. Põgenemine, aga organiseeritult. Jätkasime põdrajälgedel ning kas oli see praksuv oks või minu sahisevad püksid (Püüa kõndida nii, et põlved kokku ei puutuks! kamandas mu kaaslane. Sul on väga lärmakad riided, kuula kui vaiksed minul on!) aga miski andis põdrale meie tulekust teada ning vilksamisi läbi võsase metsaaluse nägime lahkuvat looma, kelle aurav magamisase oli meist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Läheduses paistis veel üks tühi magamisase. Sel ajal kui püüdsime aru saada, kuhu poole loomad liikusid, kostus taas raginat. Paremalt, kella kahe-kolme suunalt ilmus võsast 50 meetri pealt välja põdrapull, kes alustas oma traavi poolkaares ümber meie. Seisin tardunult ja aeg jäi seisma. Fotoaparaadi poole sirutunud käsi langes tagasi. On hetki, mida ei saa püüda. Hetked, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Pull oli võimas ja kühvelsarved tema peas muinasjutulised, vähemalt kuueharulised. Hiljem vaadates oma jakilt JahtiJakti logo, tundus see nähtud pärislooma kõrval kahvatuvat. Jõudnud umbes kella kümne peale, kadus loom metsa. Etendus oli läbi. „Ma pole oma 20-aastase jahimehe kogemuse juures elus looma peas sellist sarve näinudki,“ tunnistas mu jahikaaslane. „Ta oleks otsekui teadnud, et meil pulliluba enam pole!“
Uhke looma jälgimine andis kahele hoopis teises suunas lahkuvale vasikatega lehmadele edumaa. Hetk arupidamiseks, kas jätkata nende ajamist või asuda tagasiteele. Jahikirg otsustas viimase kasuks, kuigi meist ei olnud põtradele ju suurt vastast, pidime siiski proovima. Maastik muutus põdrasõbralikuks, soiseks ja mätlikuks. Taas tundsin end paterdava kesikuna ning kaaslasega tempos püsimiseks ei olnud mul enam võimalik rada valida. Pidevalt põlvini mutta vajudes (oi kuidas tundsin puudust sääristest, mida ma veel kätte saanud polnud), oli päris keeruline kaaslase kannul püsida, eriti arvestades meie sammu(ja jalgade) pikkuse vahet. Kordi tabasin ennast ninuli põdraporises samblas. Õnneks kaaslane ei näinud või tegi näo, et ei märganud. Lõpuks jõudsime kohta, kus põdrad olid esimese peatuse teinud ning olukorda uurinud. Kuigi loomad liikusid vaid veidi üle keskmise kiirusega, ei õnnestunud meil neile enam kuulmisulatusse läheneda. Suund kisus üha sügavamale sohu ning taas valikud. Isegi kui me jõuame neile järgi ja saame võimaluse lasuks, siis oli piirkond keeruline lastud looma äratoimetamiseks. Tasapisi hakkas hämarduma ning tuli teha õige aga keeruline otsus. Suund metsast välja!
„Palju meil minna on?“ uurisin.
„10 minuti pärast oleme väljas! Tahad sa puhata?“
Raputan pead, ega ma nõrk pole!
Pistasin järjekordse piparmündi-sokolaadi kompveki suhu (küll on hea, et neid taskuid nii palju on ning mulle aega ajalt ikka meenub neid täita) ning ulatasin ühe kaaslasele ning asusime tagasiteele. Rada valida polnud. Läbi lume rühkimine võib teatavasti päris väsitav olla. Kümneminutilisest tagasiteest oli saanud juba kakskümmend minutit. Läbi häbi palusin hetkelist peatust. Koukisin taskust urgitsetud kommilt paberi, nautisin hetke selle magusust ning teatasin, et minek.
„Kindel?“
Adrenaliini langusega saabus külmatunne, saabastesse sattunud vesi imbus järjekindlalt varvaste poole ja ma sain aru, kui mannetu ma olen võrreldes metsloomadega. Äh, mis metsloomadega, ma pole päris veendunud selleski, ega kaaslane minu tõttu tempot alla polnud võtnud.
Viimase pool kilomeetrit kõndisime juba mööda teed ning kui ma kõlava häälega ning tavapärase emotsionaalsusega möödunud päeva kommenteerisin, peatas kaaslane mu järsku – avastasime ennast   35m kauguselt seakaamera ees söödal keha kinnitavast metsseakarjast. Oli see üks päeval liikumaaetud karjast?
Meie kõrval teeservas, põõsaste varjus, seisis noor kult, kes koos meiega karja jälgis. Tekkinud lummuse katkestas süttiv prožektor, mille valgus loomad veidi eemale peletas. Kasutasime tekkinud segadust ning möödusime loomadest otse kuuma tee ja võileibadega ootava autoni, mis maitsesid ülima gurmeena.

Olen ma tippkiskja? Ilmselt küll. Allun ma ainult madalatele instinktidele? Kindlasti mitte, sest hoolimata (seekord) metsa jäänud lihast, sain ma sealt kaasa midagi hindamatut, kordumatut ja erilist.
Epiloog

„Saad aru, sellised sarved! Ideaalne laskekaugus ja puha“ jagas kaaslane mingis seltskonnas kunagi hiljem muljeid.
„Ma olin ikka täitsa küpse päeva lõpuks, veits veel ja polekski äkki omal jalal enam välja jõudnud“ naersin mina.
„Eks ma lisasin seal sammu omajagu ja surusin Ritale tempot peale, et kaua ta kestab, ennastki võttis võhmale. Aga tema keeldus peatustest ja pidas ülihästi vastu!“
Oli see tõde või kompliment, jääb ütleja enda teada.

kolmapäev, 20. märts 2013

Jahipäevikud vol VI - tagasivaade lõppenud hooajale


 
Minu esimene jahihooaeg paberitega jahimehena on läbi saanud ja tundub olevat õige hetk teha sellele väike tagasivaade. Mis ei tähenda, et ma alles sellel aastal metsa jõudsin. Vahel on täitsa tore meenutada näiteks Kolla koprapüügikoolitus Valgas (sõin seal esmakordselt suitsutatud karukäppa) ja siis aru saada, et see oli 7-8 aastat tagasi J Või väita, et no aga mis see sõber meil ikka nii kadunud on, alles sai suvel seajahis käidud, mille peale vangutatakse pead, et aga see oli ju üle-eelmine suvi.

Aga jah, alles sellel laupäeval selgub tõehetk,  mida arvavad minust meie jahiseltsi liikmed ja kas nad ikka võtvad mu ametlikult enda sekka J

Aasta on üks huvitav ajamõõde, mis erinevatele inimestele on sageli kalendriaastast erinev, õpetaja-koolilapse aasta algab 1.september ja lõpeb jaaniks, jahimehe aasta lõpeb 28.veebruariga ning algab millalgi peale seda. Rahulikult. Sest märtsis on oodata loomadel riburada pidi pisiperet ja seega ei sobi sel ajal intensiivselt jahti pidada ning kalendriski on üksikud ulukid nagu rebane, kährik, mink. Ning metssiga vaid kahjustuskohtadel. Ja kobras, kes alles kevadesoojaga laiemalt liikvele läheb. Tänane kalendrikevadpäev ei ole just paljulubav.

Eelmise hooaja kevadine koprajaht sulas käest ja jahihooaega alustasin alles suvel. Nagu ikka, eelneb jahile ettevalmistus, jäljeluure, kus ja millal loomad liiguvad. Kuna suvel ootavad jahimeeste abi eelkõige põllumehed,  vaatasime üle põllud ning loomade liikumisteed, et välja selgitada, kuhu oleks kõige mõistlikum pukid paigutada või lihtsalt passima asuda. Kuigi luurel käies ei jäänud meil kunagi loomad nägemata, sai pukis samas pikki rahulikke õhtuid istutud, vaadates endasse, õhtupäikesesse ning kuulates looduse vaikust. Üks kesik nende pikkade õhtute peale meil ära kutsutud sai, kuid palju eredamalt jäid meelde teised hetked nagu näiteks meie haruldased valged kitsed. Selgus, et meie albiinosokk oli jooksuajal tegus olnud ja oma geeni edasi andnud J Ähmane seebikarbiga tehtud pilt kahest valgest kitsetallest koos emaga kauguses on kõik, mis seda looduseimet füüsiliselt meenutama jäi, sest tänaseks on üks valgetest kitsedest juba ilmselt taevastel rohumaadel, kuid emotsioon minu peas ja meeltes läbi kvaliteetse binokli vaadatuna ei unune, kordumatu, imeline, eriline ja uskumatu.

Augustis läks asi minu jaoks äkilisemaks, kuna algas karujaht. Karudega meil kitsas ei ole, liigub neid omajagu ja eelmine hooaeg meie jahiseltsis ka üks ära lasti, luba meil kolme seltsi peale.  Ettevalmistused tehtud, kõrgistmed üles seatud ning meeviiruk paika pandud, sai soojast augustist jahe september. Kuuvalged ööd ja kuuta ööd, kus pukist mahatulemine oli varane ning seejärel tagasiminek teadmisega, et viibime 19-20cm laiuse käpajäljega isakaru territooriumil, oli erutav.  Looma võimsad küünisejäljed puul, milleni minu käsi isegi kikivarvule upitades ei ulatunud. Fantoomloom, kellel õnnestus suurema osa ajast ka rajakaamerat vältida peale seda, kui olime ühe paigaldanud, on tänaseks ilmselt juba talveunest ärganud nagu teisedki meie piirkonna karud.

Ja kordaläinud jahipäev, kus ühe korraga õnnestus auto aknast tagantjärgi tarkusena 70meetri pealt karu näha, imetleda merikotkast ning auto eest läbiliuglevat musta toonekurge – kes korteriinimestest usuks, et see kõik on võimalik vaid loetud kilomeetrid linnapiirist?! Ja ühtegi pauku ei tehtud, kuid emotsiooni  jahist jagus.

Õhtune pardilend ja töötavad koerad. Ja seejärel juba põdrapeibutus ja ühisjahi algus. Põdrajahi eelviimane päev, mis vasikaotsingul tõi elamuse 50meetri pealt imetletud imeliste kühvelsarvedega põdrapulli traavi imetlemisega – Kuressaare trofeenäitusel oli sama võimsaid sarvepaare vaid kolm. Ajujahtidest kindlasti meeldejäävaimad hetked, kui teise jahipäeva pärastlõunaks oli meie 5-kuune saksa jahiterjeri kutsikas vandunud alla minu isiklikul ja läbinisti subjektiivsel hinnangul üliraskelt läbitavale ja keerulisele maastikule ning mu süda ei lubanud väsinud ja värisevat loomakest üksi keset puuderägastikku ja mudamülgast jätta ning rabasin ta siis ise põlvini muda sumbates õlale. See oli üks neist kahest korrast, kus ilm ja maastik hakkasid minu üle võimust võtma ning hetkeks tekkis küsimus, et mida ma siin teen ja ma nüüd astuks „mängust välja“.  Adrenaliin, mis kaotas väsimuse hetkega, kui umbes kahekümne meetri pealt minu eest kesik ära lasti.  

Kopratammide lammutamised ja koprajaht koeraga.  Hirvejahi hooaja lõpetamine ühisjahiga Saaremaal, mis kinkis mulle taas elamuse hetkel, kui avastasin 60m pealt ennast jälgimas hõbe, kui isegi mitte kuldsarve hirvepulli. Kuninglik loom, kes näitas ennast ainult mulle, kuigi mu kõrval oli kaks püssidega meest …  Hoopis teine elamus kui Läti suurimas hirveaedikus, kus hirved liiguvad sajapealistes karjades.

Minu esimene väikeulukituusik, mille tagastasin 3 sissekandega metsnugisele.

Ja nii palju jäi tegemata, proovimata – laanepüü peibutamine, meikajaht, hanejaht, nugisejaht koeraga, ilvesejaht, hundijaht, sokujaht, kähriku-rebasejaht, jänesejaht …

Ja siis vahelduseks ka jahiriided varna ja mõnus kohtumine Eesti jahimeeste parimatega Kolmekuningapäeva pidulikul vastuvõtul.

Jäin mõttesse, et kas märkida ära ka erinevad koolitused, EJS-i kokkutulek, Võru tänaval Liivi juures muljete jagamised, ulukiliha kokkamised, jahivarustuse valikud – on ju see ka kõik osa jahielust.  Aga nojah, eks sellega nii olegi, et jahi ja jahihooaja sisse mahub ja käib võrreldamatult rohkem kui üks surmav pauk nagu jahivõõrale inimesele tunduda võib ja igal juhul palju rohkem, kui ma kirja panna jõuan J

Jaht on kirg ja nii ongi!

neljapäev, 14. märts 2013

Jahipäevikud vol V - Diana versus Amor


Sellel nädalal ilmus Karin Bachmanni sulestTartu Postimehes järgmine arvamuslugu http://www.tartupostimees.ee/1165542/karin-bachmann-kui-amor-on-vibu-kaest-ara-andnud/

Muidugi jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks avaldab jahi ja vibujahi teemal arvamust keegi, kes valdab küll meisterlikult sulge, kuid teemast endast suurt ei tea?

Tuleb au anda autorile, sest võrreldes eelmiste vibujahivastaste artiklitega on tegemist väga elegantselt vormistatud tekstiga, kuid samas tõdeda, et ühiskonnale vibujahi olemuse selgitamise osas on vibujahimeestel veel suur töö ära teha. Nagu ta ise viitab, tunneb ta küll paari jahimeest, kuid jahinduse alal on ainest, millega ennast kurssi viia, kui artikli põhjal otsustada, piisavalt.

Väita täiesti veendunult, et Eesti jahinduses on kõik kõige paremas korras ja mis seal ikka midagi muuta. Ütleb kes? Hm, näiteks summuti, mille legaliseerimine kui samm keskkonda, ulukeid jahikoeri säästva ja vaiksema jahi poole?!  

Aga see selleks ja tagasi teksti juurde. Antud tekstis on lootusetult ja täiesti sassis vibusport vibujahina (3D loomad ja pabermärgid) ja reaalne jaht elusloomadele (ka inglise keeles kõlavad mõlemad ühtemoodi - bowhunting). Kas vibujahi nimetamine "põnevamaks ja romantilisemaks" on viide või isiklik hinnang?! Võtame näiteks järgmise tsitaadi: "Puhas liha ning põnevus ja romantika on vaevalt eetilise jahi põhitunnused."

Hm, äkki ma olen tiba küüniline, aga milline peaks küll välja nägema romantiline jaht ja kas kellegi surmamine saab üldse romantiline olla?

Autor püüab korra viidata ka saaklooma seisukohale ning arvab miskipärast, et vibu hääletus teeb saakloomale lähenemise lihtsamaks. Puust ja punaseks, saakloomale ligihiilimisel peab vaikne olema ikka jahimees ise ning selles olukorras on uluki poolel tema jahimehest kordades parem haistmine, kuulmine ja ümbruse tajumine.

"Et tänapäeval on jahirelvadeks püssid, selleks on ju põhjus – need on töökindlamad kui mis tahes muud relvad."

Alustuses vastaks tsitaadiga Jahiraamatust, mida autor ilmselt lugenud pole, kuid mis noorjahimeestele on kohustuslik - Jahiraamat, lk 170 "Laskekauguselt ja tabamistäpsuselt ületab hea vibu kehva kaheraudset."

Aga läheks nüüd Euroopa Liidu kehtiva seadusandluse juurde, mis ei keela jahipidamist vibu ja nooltega üheski direktiivis, dokumendis ega tekstis, küll aga peatükis "Jahipidamine ja elu mitmekesisus" mainitakse eraldi vibu ja noole kasutamist küttimisel kui osa kaasaegsest jahipidamissüsteemist. International Council for Game and Wildlife Conservation (CIC ehk ülemaailme jahimeeste katusorganisatsioon) toetab samuti vibujahti kui loomade suhtes eetilist jahipidamisviisi. Uuringud on näidanud, et noolega lastud looma veres praktiliselt puuduvad stressihormoonid või leidub neid vaid vähesel määral. Siinkohal arvan nüüd mina, et madal stressihormooni tase on juba piisav argument ning tõestus sellest, et surm vibunoole läbi ei ole piinarikas aga eks see ole tõlgendusküsimus.

Kui naaberriigi kultuuritusele autor juba viitas, siis viimastel andmetel kinnitas Soome esindaja CIC delegaatide kohtumisel, et Soome legaliseerib vibujahi ka hirveliikidele nagu tähnikhirv, põhjapõder ja valgesabahirv. Mõned nädalad tagasi legaliseeriti vibujaht Valgevenes. Prantsusmaal on vibujaht lubatud kõikidele samadele jahiulukitele kui tulirelvadegagi. Kultuur või selle puudumine?

Võimalik muidugi, et ei Euroopa Liidu juhtorganitesse ega CIC peakorterisse ei ole veel jõudnud arusaam, et jahipidamisviis, mida kasutab maailmas u 4 miljonit jahimeest, on täiesti ebavajalik ning aegunud.

"Ühiskonnas ei ole puudu tapaviisidest ja taparelvadest, puudu on austusest elu vastu. Kas ühe aegunud jahipidamisviisi (mis on apetiitsuse suurendamiseks nimetatud traditsiooniliseks) juurutamine muudab Eesti jahinduse eetilisemaks, vähendab probleeme, teeb saakloomade elu või surma kergemaks?"
- Jah, muudab küll. Ja kui autor oleks nõus veidi oma aega kulutama, siis oleme taas avatud sel teemal vestlema või miks mitte ka avalikult väitlema. Väide, et vibujaht ei muuda midagi paremaks senises jahikorralduses - see, et kobras suurema tõenäosusega peale lasku kätte saadakse ning väheneb tõenäosus, et korjus veekogu põhja vedelema jääb - ma näen siin küll otsesest seost eetikaga ning jahivõimaluste paranemisega. Ulukite ja keskkonna seisukohalt on vaikne jaht igal juhul eetilisem. Vibujaht ja ka summuti oleks samm selles suunas. Samuti arvab ka pikaaegne koprauurija ja jahimees Nikolai Laanetu ning miskipärast pean mina teda väga pädevaks arvamusliidriks.
Sama oluline on minu hinnangul ka ohutuse teema – kui tulirelvadega seoses juhtub aastast-aastasse õnnetusi, vibujahiga seoses need puuduvad. Kui suudame teatud olukordades tagada senisest ohutuma jahi, siis jah, tõepoolest vähendab see probleeme.

"Ma ei ole kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat jahimeest rääkimas jahist kui spordist. Jahis ei ole peamine meelelahutus või enese proovilepanek ja selle juurde ei jõuta püssihuvi kaudu, vaid püssi juurde jõutakse loodusehuvi kaudu – kui me räägime õigetest, eetilistest jahimeestest.“
See lause meeldib mulle nagu ilmselt paljudele jahimeestele väga. Väga õige! Küsimusi aga tekitab, kes siis räägib jahist kui spordist?! Näiteks iseendast rääkides, siis mina teadsin juba lasteaias, et minust saab jahimees ja loodussõprade majas veetsin ma suurema osa oma vabast ajast.

„Enese üle uhkust tunda on võimalik ka märklauda täpselt tabades, osavuse mõõdupuuks ei peaks olema surm.
Tõepoolest, vibujahi propageerimisel me just sellele viitamegi, et vibujahti ei pea pidama ainult metsas ja elusatele loomadele, vaid oma oskuste parandamiseks ning eduelamuse saamiseks võiks tegeleda ka vibuspordiga, mitte vice versa, et kui kummiloomade laskmine enam pinget ei paku, peaks hakkama elus loomi tapma.

Kokkuvõtteks tekkis mul hoopis uus ja pigem filosoofilist laadi küsimus - kui jahil käib erinevates riikides 1-6% elanikkonnast, siis kui palju tavakodanik sellest üldse teada saab või peaks? Milline on mittejahimehe teadmiste minimaalne tase, mis võimaldab mõistlikku dialoogi?

neljapäev, 28. veebruar 2013

Vibujahiklubi avalik vastus ELS-i pöördumisele


Vibujahiklubi Mägilased

avalik vastus Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) pöördumisele

Eesti Loomakaitse Selts on millegi pärast otsustanud meiega meedia vahendusel suhelda ning mitte reageerida meie ettepanekutele ühise laua taha istuda, kuigi me oleme alates 2009 aastast saatnud neile mitmeid vastavasisulisi ametlikke pöördumisi. ELS viitab küll „heale tavale“, aga kas hea tava ei näe ette ka elementaarset viisakust kirja ja pöördumiste saatja osas, isegi kui seisukohad on erinevad?! Kui alljärgnevad argumendid on kõik, mis ELS-ile vibujahi juures ei meeldi, siis meiega kohtumisel oleks nad arvatavasti leidnud, et suurem osa hirmudest ja väidetest baseeruvad subjektiivsel negatiivsel hinnangul, millel puudub reaalne objektiivne alus. Ükski organisatsioon ei tohiks võtta endale õigust esitada väiteid, mille kontrollimiseks pole isegi asjaosaliste, st vibujahiklubi poole pöördutud.

ELS: Seoses keskkonnakomisjonile esitatud seadusmuudatusega legaliseerida Eestis vibujaht peab Eesti Loomakaitse Selts (ELS) vajalikuks kinnitada, et selts on igasuguste uute jahipidamisviiside, sh vibujahi seadustamise vastu.

Lisaks sellele, et jahipidamise laiem populariseerimine pole loomakaitse põhimõtetega kooskõlas, vajaks seltsi hinnangul vibujahi legaliseerimine esmalt põhjalikku analüüsi.

Vastus: Jahieetika näeb ette looma väärikat kohtlemist ja küttimisele määratud uluki võimalikult kiiret ja valutut surmamist. Seega jahipidamine per se ei ole loomakaitse põhimõtetega vastuolus, pigem võib väita, et jahipidamine on tänapäeva urbaniseerunud maailmas üks oluline eluala, mis sisendab inimestesse aukartust elu ees.

ELS: ELS on seisukohal, et uue jahipidamisviisi sisseviimine jahiseadusesse ei saa hea õigusloome eeskirja järgi toimuda kiirustades ega eelneva analüüsita.

Vastus: Vibujahiklubi Mägilased on koostöös Euroopa Vibujahi Föderatsiooni, Soome Vibujahi Assotsiatsiooniga ja Eesti Jahimeeste Seltsiga tegelenud Eesti vibujahti puudutavate küsimustega 6 aastat ning kõik esitatud küsimused, kitsaskohad, kahtlused on leidnud lahenduse. Paraku jääb arusaamatuks, milliseid analüüse ELS silmas peab.

ELS: Lisaks lükkab selts ümber ka info, justkui toetaks vibujahti ka Soome loomakaitseorganisatsioon SEY. SEY kinnitusel pole organisatsioon kunagi ametlikult heaks kiitnud, pooldanud ega soovitanud Soomes legaliseerida vibujahti.

Vastus: Siinkohal on tegemist arusaamatusega, mille tulemusena lükatakse ümber infot, mida tegelikult ei eksisteeri. Lükatakse ümber midagi, mida meie öelnud ei ole. Me ei ole kunagi SEY kohta väitnud, et nad toetavad vibujahti või mõnda muud jahipidamisviisi, vaid meie esindaja on Terevisioonis öelnud, et ühise koostöölaua taga on jõutud Soomes kokkuleppele, et metskitsele vibujahi legaliseerimine ei riku jahipidamistavale esitatud nõudmisi ja seega SEY ei asu avalikkuse ees vibujahi vastu (nagu on seda teinud Eesti loomakaitsjad). Kuidas seda teisiti nimetada kui koostööks ja ühiseks kokkuleppeks? Ma siiski loodan, et ka ELS otsustab meie argumendid ära kuulata, ega levita meedias subjektiivsetel hinnangutel põhinevaid lapsusi nagu neid sisaldab nende antud avaldus.

Tulles siiski Soomes toimuva juurde tagasi, on mul hea meel teatada, et reedel, 22. veebruaril toimunud CIC-i delegaatide kohtumisel kinnitas Soome esindaja, et Soome legaliseerib vibujahi (lisaks seni lubatud väikeulukitele ja metskitsele) ka kõikidele hirveliikidele. See on järjekordne kinnitus, et vibu peetakse arvestatavaks jahipidamisvahendiks.

Usun, et see fakt juba iseenesest on tugev toetusargument Eestis vibujahi legaliseerimiseks väikeulukitele, et astuda väikseid samme meie jahinduse kaasajastamisel.

ELS: Lisaks põhimõttelisele vastuseisule uute jahipidamisviiside osas toob ELS välja peamised argumendid vibujahi legaliseerimise vastu:

  1. Erinevad uuringud näitavad erinevat haavatud loomade osakaalu, kõikudes mõnest protsendist kuni 50 protsendini. Olgu leidmise ja haavumise protsent kui suur või väike tahes, siis juba fakt, et loomad peavad kuni leidmiseni valudes kannatama, on vastuvõetamatu.

Vastus: Paraku ei ole avaldatud väidete allikaid hoolimata meie palvetest, seega ei saa me neid kuidagi tõeseks pidada ega ümber lükata. Meie toetume oma väidetes Taani uuringule 1999-2004, mille kohaselt oli haavamisprotsent 4,99%, mis on samal tasemel tulirelvaga jahi puhul.

  1. Riigil puudub mehhanism hindamaks vibujahi taotleja oskusi. Seega on oht, et kütivad asjatundmatud inimesed.

Vastus: Tõepoolest puudub riigil selleks mehhanism, sest seni pole seda vajatud. Koostöös Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) ja Euroopa Vibujahi Föderatsiooniga (EBF) pakume me täieliku know-how antud mehhanismi loomiseks, mis ei nõua erilisi investeeringuid.

Vibujahi taotleja oskused saavad kontrollitud laskekomisjoni poolt, kuhu kuuluvad IBEP instruktorid, kes kuuluvad ise ka sportlastena Eesti maastikulaskmise plokkvibulaskjate paremikku. Asjatundmatud inimesed ei läbi laskekatset. Analoogne süsteem kehtib tulirelvaga jahipidamisel suuruluki laskekatse näol.

  1. Vibujahti harrastatakse enamasti spordi või hobi eesmärgil. Jahtimine spordi või hobi eesmärgil ei ole eetiline ning selle kontrollimatu levik võib ohtu seada nii liikide arvukuse kui ka looduse tasakaalu säilitamise.

Vastus: Olgugi, et tänapäeval on jahipidamise üks oluline funktsioon ulukite arvukuse reguleerimine, tegeletakse arenenud riikides jahipidamisega siiski enamasti oma vabast ajast ning selle eest tasu saamata, mis paratamatult liigitab jahinduse hobitegevuste valdkonda. Jahispordi all mõistetakse reeglina laskespordi üht haru. Ja kui tulirelvaomanikud teevad trenni ja sporti, võistlevad ja harjutavad, see on normaalne ja iseenesestmõistetav ka vibujahi puhul. Vibujaht, mis nõuab jahimehelt hinnanguliselt 10-20 korda rohkem ettevalmistust ja metsas viibimist ei saa kindlasti olla ohuks liikide arvukusele, maailmas puudub ka sellekohane pretsedent. Küll aga on teatud piirkondades USA-s tulirelvaga jahipidamisperiood 10 päeva, vibuga 3 kuud, mis toetub just nimelt faktile, et vibuga jahipidamine on ajamahukas ja loomi säästev.

  1. Järelvalveorganil puudub piisav teadmine sobilikest vibuliikidest, jahihooaegadest, jahiulukitest. Praegusel hetkel ei suudaks keegi Eestis pakkuda vajalikku koolitust ega viia läbi nõutekohaseid eksameid, rääkimata piisava professionaalsusega järelevalve teostamisest.

Vastus: Järelvalveorganiks jahinduses on Keskkonnainspektsioon, väide, et Keskkonnainspektsioon ei suuda ennast kurssi viia seadusandlusega, on pehmelt öeldes julge. Samas tekib küsimus, kas ELS esindajad on tutvunud jahimehekoolituse materjalidega ning lugenud kehtivat jahiseadust ja sellega kaasnevaid regulatsioone?

Vibujahi koolitusest rääkides on juba hetkel Eestis 40 kehtiva International Bowhunting Education Program (IBEP) litsentsiga jahimeest ja 2 IBEP vibujahi instruktorit. Eestis on Vibuliit ja Maastikuvibuliit, kuhu kuuluvad maailma ja Euroopa tipptaseme tiitlivõitjatest vibulaskjad. Kuidas saab seega väita, et keegi ei suuda? Juba on suudetud!

  1. Vibujahi seadustamine eeldaks väga põhjalikku ja detailset regulatsiooni seaduses.

Vastus: Vibujahiklubi on esitanud väga detailsed ja põhjalikud sõnasõnalised ettepanekud seadusmuudatuseks, alates vajalikest dokumentidest kuni noole diameetrini välja. Kas ELS ikka on tutvunud Riigikogu lehel olevate dokumentidega, mis klubi on saatnud samaaegselt ka ELSi esindajale?

  1. Lisaks vajaks uue jahimeetodi sisseviimine ka investeeringuid. Olemasolevate vahenditega on Keskkonnaministeeriumil keeruline tagada ohutu vibujaht. Lisandub vajadus ametnike koolituse järgi ja sellest tulenevalt vajadus täiendavate riigieelarve eraldiste järgi.

Vastus: Millistest investeeringutest räägitakse? Raske on aru saada ka sellest, kellele vibujaht peab ohutu olema ning miks just Keskkonnaministeerium seda tagama peab. Kontrollimist vajab metsas vaid fakt, kas nooltel on lõikurotsad või mitte, kui on lõikurotsad, siis toimub jaht, noolel peab olema peal küti nimi ning lisaks kaasas vajalikud jahipidamisõigust tõendavad dokumendid (jahitunnistus, vibujahitunnistus, laskekatsetunnistus ja avatud väikeulukiluba). Keskkonnainspektsioonis töötavad piisavalt arukad ja hea lugemisoskusega inimesed, et suuta nii lihtsaid asju ilma täiendava koolituseta kontrollida.

  1. Vibujahi legaliseerimine eeldaks ka vajadust muuta relvaseadust.

Vastus: Vibujahi legaliseerimine ei eelda mingit muudatust relvaseaduses, sest vibu juba on relvaseaduse mõistes piiramata tsiviilkäibega relv ja pealegi käsitletakse vibu kogu maailmas spordi ja jahipidamisvahendina. Pigem viitan Soome relvaseadusega seoses uutele arengutele – viimases Soome jahimeeste ajakirjas „Jahti“ käsitleti uut relvaseaduseelnõud ning tõdeti, et kuna vibudega seoses puudub igasugune kriminaalne tegevus (k.a. salaküttimine), siis ei pea Soome mingi juhul vajalikuks vibude kasutamise reguleerimist seadusandlusega, seda enam, et vibusid on väga kerge osta või ise valmistada, küll aga kaalutakse ohutuse eesmärkidel erinevate kaliibritega õhupüsside kasutuse senisest rangemat reguleerimist ning relvaloa alla viimist.

Vibujahiklubi Mägilased nimel

Euroopa Vibujahi Föderatsiooni asepresident

Rita-Anette Kohava

teisipäev, 19. veebruar 2013

Jahipäevikud vol IV - müüdid vibujahist



Vastuseks Madis Põdra arvamusloole Postimehes
 
Bioloog ja looduskaitsja Madis Põdra kommenteerib Reformierakonna fraktsiooni vibujahi legaliseerimise ideed, pakkudes, et kui juba seadustada vibujaht, siis miks mitte ka mürgitamine, lõhkeaine kasutamine või küttimine oda ja silmusega.

 Samuti nagu hr Põdra pidas huvitavaks lugemiseks uudist vibujahi legaliseerimise kohta, ületas tema arvamuslugu uudisekünnise ka minu jaoks.
Emotsionaalselt ülesküttev on minu jaoks muidugi vibujahi võrdlemine mürgitamisega, aga loodetavasti saavad lugejad aru, et miks ma sellel teemal pikemalt ei peatu.
Ja veel, artiklis oleks ju võinud natukene pikemalt juttu olla vibujahi muudest positiivsetest omadustest - loomi saab lasta vaikselt, vibuga laskmine on erutav tegevus, lastud loom ei sure koheselt vaid teda saab pärast pikalt jälitada jne.

Tõesti, vibujahil puudub mürareostus ja häiriv mõju ülejäänud keskkonnale. Mis on halba vaikuses? Looduskaitsjana peaks hr Põdra nõustuma sellega, et müra on häiriv kõigile ulukitele, mitte ainult saakulukile. Eesti Jahimeeste Seltsi vibujahi legaliseerimisettepanek on järjekordne samm kaasaegsema jahikultuuri suuna, mille hulka kuulub tegelikkuses ka summuti kasutamine. Summuti mittekasutamises näevad Skandinaavia riigid hoopis barbaarsuse ilmingut ning neil on raske aru saada, miks me siiani oma jahikoeri ebainimlikult kurdistame, miks me ei soovi summutiga oma laskekvaliteeti parandada ning miks peavad taluma lasu müra meie kaaskodanikud ja kogu looduskeskkond?
Aga tagasi vibu juurde - väide, et lastud loom ei sure koheselt, vaid teda saab pärast pikalt jälitada. Taanis 1999-2004 läbi viidud uuring näitas, et vibujahil metskitsedele  ei liikunud loom 87,4% juhtudel peale lasku kaugemale kui 50m. See näitaja on sama vintraudsete tulirelvadega küttimisel. Üldine haavatud loomade protsent oli 4,99%, mis on vastavuses  näitajatega metskitsede küttimisel Euroopas tulirelvadega, seega  vibujaht ei suurenda haavatud loomade hulka võrreldes teiste jahipidamisviisidega.
Reformierakonnale ei ole silmus vast kõige atraktiivsem jahipidamise vahend ja ma saan sellest ka aru, eks riigi esiparteile sobiks pigem aadlite kombel vibuga looma lasta kui vaese talupoja kombel võsas paelu üles panna.

Jahiga seonduv on õnneks erakonna ülene, vibujahist rääkimata. Juhin tähelepanu, et kehtivad EU seadused ei keela jahipidamist vibu ja nooltega üheski direktiivis, dokumendis ega tekstis, küll aga  „Peatükis jahipidamine ja elu mitmekesisus“ mainitakse eraldi vibu ja noole kasutamist küttimisel kui osa kaasaegsest jahipidamissüsteemist.
International Counsil for Game and Wildlife Consevartion (CIC ehk jahimeeste katusorganisatsioon) toetab samuti vibujahti kui loomade suhtes eetilist jahipidamisviisi. Uuringud on näidanud, et noolega lastud looma veres praktiliselt puuduvad stressihormoonid või leidub neid vaid vähesel määral.
Koprajahil annab vibuga jahipidamine kindluse, et lastud loom igal juhul ka kätte saadakse, sest noole külge kinnitatud tamiil jätab uluki kütiga seotuks ka peale lasu sooritamist ja nii näiteks näeb tunnustatud bioloog ja jahimees Nikolai Laanetu vibujahis koprale tuntavaid eeliseid.

Vibujahti peetakse Soomes kõigile jahilindudele, erinevatele jäneseliikidele, väikekiskjatele, koprale, metskitsele ning järjest suuremat populaarsust kogub ka kalapüük vibuga.Riigimaadel on piirkondi, kus on lubatud ainult vibujaht. Metsähallitys  pakub vibujahimeestele soodsamaid jahipidamisviise - aastal 2008 vähendati vibujahi litsentsi maksumust tervelt 50% võrreldes tavajahi litsentsiga, soovides propageerida ja toetada vibujahti.
Kanada, Ameerika Ühendriigid, Austraalia ja Uus-Meremaa omavad pikaajalisi vibujahi traditsioone. Vibujahi lubamine nende riikide poolt toetub faktile, et kaasaaegse vibujahi praktiseerimine ja varustus on täiesti eetilised jahipidamisvahendid ja kooskõlas kaasaegsete jahipidamisprintsiipidega.
Hirmud vibujahi ees tulenevad eelkõige teadmatusest ja vibujahiklubi Mägilased on alati olnud avatud, et edastada huvilistele teemasse puutuvat asjakohast informatsiooni.

Rita-Anette Kohava,
vibujahiklubi Mägilased esindaja (Vibujahiklubi Mägilased on Euroopa Vibujahi Föderatsiooni liige, kuhu kuuluvad 25 riigi esindajad. EBF monitoorib vibujahi arenguid Euroopas eritasanditel nagu tehniline, seadusandlik ja eetiline)

neljapäev, 31. jaanuar 2013

Jahimeheks kasvamine - jahipäevikud vol 3

.
"Nii, kelle sa siis maha lasknud oled?" oli aastaid küsimus (on tegelikult siiani), millega mul tuli kokku puutuda alates hetkest, kui minust sai vibujahi legaliseerimise üks eestvedajatest.
"Ma ei ole jahimees," pidin tunnistama ennast teatud seltskonna ees mitte-päris-täisväärtuslikuks ja seletama lahti, kust on pärit minu tõmme jahipidamisse.
Jaht on väärtushinnangute süsteem ja elustiil ning kuna ma olen selle sees kasvanud, siis minu jaoks on see loomulik. Samas saan ma hästi aru, et see ei ole seda kõigile inimestele.
Räägin siis korra veel üle - ma kasvasin vanavanematega ning mu vanaisa, kes on  minu silmis olnud alati ideaalmehe etaloniks, oli jahimees. Ma tean lapsest saati, millised on taldrikrauad ja eluspüügilõksud, sahtlist võisin võtta mängimiseks väikekiskjakoljud, seinal olid trofeesarved ja mõni nahkki, keldris ulukilihatoidud, partide puhtaks noppimine oli minu töö, loomade nülgimine, kondistamine ja nendest toiduvalmistamine elu normaalne osa, mäletan nii hetki lasketiirust kui jahikoera näituselt etc.
Tänaseks on mul olemas jahitunnistus ja ka päris esimene oma loom metsast ära toodud, aga sellest pikemalt järgmises loos :)
Jaht ei ole minu jaoks tapmine, kuigi see on väga oluline osa sellest, sest selle tagajärjel kaotab keegi elu ja see on sageli ka kõige lihtsamaks kriteeriumiks, mille põhjal otsustada jahi edukuse üle. Eriti neile, kes ise jahil ei käi. Jahimeeste seas on muide ütlemine, et jaht oli edukas siis, kui nähti looma.
Uskuge või mitte, (püssiga) metsa minnes ei ole uluki nägemine sugugi garanteeritud :)

Kuidas saadakse jahimeheks? Mis toimub metsas? - need on kaks asja, mille puhul inimeste suurem teadlikkus looks võimaluse dialoogiks ja mõistmiseks. Peatun siinkohal siis veidi esimesel teemal.
Jahimeheks olemine on au ja privileeg, mida mitte igaüks ei saa endale lubada.
Kas jahitunnistuse olemasolu teeb minust jahimehe? - ei, kindlasti mitte.
Jahitunnistuse olemasolu on vajalik, nö kvaliteedimärk, mis näitab, et ma olen läbinud mahuka koolituse, teinud mitmeid eksameid ja katseid. Ma tean kõigest midagi parasjagu, et saada aru, kuhu poole ma pean hakkama enda arenguteel jahimehena liikuma. Ma tean loomadest, kuid ei tunne neid piisavalt; ma tunnen veidi metsa, kuid mu jahimaad alles ootavad selgeks saamist; ma tean seadusest ja eeskirjadest, kuid mul puudub nende kasutamiseks praktiline kogemus; ma tunnen veidi jahikoeri, kuid ma ei tea, kuidas neid treenida; ma tean midagi relvadest, kuid mul pole isegi relvaluba veel; ma tunnen linde, kuid nende liikumisteed on mulle saladuseks; ma olen kuulnud lõksudest, kuid nende ülesseadmine ei tähenda veel automaatset edu; ma olen tutvunud uluki vääristamisega, kuid minu nuga ei tööta veel kõige efektiivsemalt; mul on jahitunnistus, kuid see ei taga veel heakskiitu jahiseltsilt ning sinna vastuvõtmist jne-jne.
Jahitunnistus on avanud mulle vaid ukse maailma, milles liikumiseks pean ma õppima, arenema ja saama senisest paremaks igas mõttes. See on protsess, mis üllatab mind igal hetkel.
Jaht nõuab oskusi, resursse, pühendumist, mõistmist ja ei sobigi kõigile. Kõikidest jahitunnistuse saanutest ei saa erinevatel põhjustel (aktiivseid) jahimehi.
Ja lõpetuseks tsitaat Tartu jahindusklubi esimehelt Jaak Volmerilt:
"Mida rohkem inimesi käib jahinduskursustel, seda rohkem hakatakse jahipidamist mõistma. Ideaalis võiks iga Eesti inimene sellised kursused läbi teha."


Aukartus elu ees - jahipäevikud vol II


2013 on EJS-i jahikultuuri ja jahieetika aasta. Jaht on midagi, millesse suhtutakse alati väga kirglikult. Kirglikud on jahimehed, kes metsas käivad ja kirglikud on inimesed, kes jahimeestest aru ei saa. Kuna jahimeeste tegevuse tulemusel kaotab keegi elu, on suhtumises nendesse juba eos konflikt sisse kodeeritud.
"Miks sa tapad? Mida see vaene loomake sulle teinud on? Miks sa pead seda tegema? See on ju julm ja südametu!" - vaid mõni näide tavapärasematest lausetest. Isegi kui ütleja ei soovi halba, mõjuvad need rünnakuna, mis ei jäta teisele poolele väga selgitamisruumi ning sunnib kaitsepositsioonile.
Lastelauludest-muinasjuttudest tuntud "kuri jahimees" on loonud stereotüübi, mida on raske murda. Bämbisündroom töötab - ega te ometi arva, et minul ei hakka pisarad voolama analoogse storyga filme vaadates?! Muidugi hakkavad! Ma ei ole südametu ja kellegi surm ei saa olla õnne ja rõõmu allikas.
Siit saamegi ühe konflikti alustala - ühiskondlikult kujundatud maailmapilt. Me omistame esiteks loomadele inimeste tunded ja emotsioonid ning teiseks anname hinnangu läbi vastandite "kuri-hea", "õige-vale". Kõige lihtsustatum variant, millega mina olen kokku puutunud sellistest vaidlustes, on vastaspoole püüd ennast asetada protsessist väljaspoole, kõrvaltvaatajaks ja hinnanguandjaks, võtmata endale vastutust. Olete märganud, et eriti kerge on hinnanguid jagada olukorras, kus endal tegelikkuses olukorraga kontakt puudub?
Linnaproual on kerge öelda, et kitseke on nii armas, las elab, samas kui taluperenaise palves tegeleda kitseprobleemiga tuttavale jahimehele on tunda sügavat ärritust, kui mitte isegi vihkamist. Jah, need on tema puud ja aed, mis on kannatanud. Kui ma pakuks välja võimaluse linnaproual lasta rahus elada tema kodus ennast sisse seadnud hiirtel, siis jutt ja suhtumine muutuks, kas pole?! Samas ei ole ei kits ega hiir iseenesest ju halb ega kuri.
Nii retoorilise küsimusena pigem, et ilmselt ei taha te ka teada, milline oleks minu utreeritud arvamus inimestest, keda kirjeldab hästi  suvine reklaam "eestlane on shaslõkirahvas" :) Uskuge, mõrtukas oleks veel leebe väljend, kui ma lajataks tagasi sama emotsionaalselt, kui mind ennast vahel rünnatakse.

Kui me suudaks näha asja laiemalt ning võtta ennast kui osa eluringist, mõista, et tegemist on valikutega ning suuta aktsepteerida erinevaid väärtushinnanguid, siis on lootust ka avatud ja teineteist austavaks dialoogiks, mille tulemusena ei võeta küll omaks teise maailmapilti (ma kindlasti ei propageeri mõttelaadi, et kõik nüüd metsa loomi nottima, et saaks "õnnelikult elanud" looma liha süüa vastandina isenditele kes on sündinud vangistuses ainult selleks, et jaanipäeval inimestele rõõmu teha ning kellest/millest suur osa sageli ka prügikastis lõpetab), kuid püütakse halvustamata vähemalt mõista seda maailmapilti ja väärtushinnangute süsteemi, mida esindab jahimees.
Päikest ja armastust kõigile!
NB! Antud kirjatükk on inspireeritud ühe konkreetse jahifotoga seotud emotsioonidest ja ei pretendeeri mingile tõele ega esinda jahimeeste üldväärtusi, vaid tegemist on kõigest minu subjektiivse arvamusega.
Tänan ka inimesi, kes mind heas mõttes antud mõtteid kirja panema sundisid! :)

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Vibujahiklubi Mägilased pressiteade


Vibujahiklubi Mägilased pressiteade

21.01.2013

Vibujahiklubi Mägilased tegi ettepaneku vibujahi legaliseerimiseks väikeulukitele

21.jaanuari 2013 tegi vibujahiklubi Mägilased ettepaneku Riigikogu keskkonnakomisjonile legaliseerida vibujaht väikeulukitele. Vibujahi legaliseerimine looks aluse looduslähedasema- ja keskkonda vähem häiriva ning jahikultuuri mitmekesistavama jahinduse arenguks Eestis. Ettepanekule on toetust avaldanud nii Eesti Jahimeeste Selts (EJS) kui  Eesti Erametsaliit (EEML).

Vibujaht omab teatud olukordades eeliseid või on ainuvõimalik jahiviis metsloomade arvukuse reguleerimiseks. Sellisteks olukordadeks on näiteks looduskaitsealadel lindude pesitsusrahu ajal väikekiskjate arvukuse kontrolliks ja/või urbaniseerunud keskkonnas.

Soomes on vibujaht lubatud väikeulukile ja metskitsele ning käimas protsess vibujahi lubamiseks hirvlastele. Läti uues jahiseaduseelnõus on vibujaht sees kõigile ulukitele (Prantsusmaa eeskujul) ja seaduse eelnõu on läbinud Seimis esimese lugemise.

Maailmas peab hinnanguliselt vibuga jahti ligi 4 miljonit jahimeest, kelle arv on tõusutrendis. Vibujaht on legaalne järgmistes Euroopa riikides: Soome, Taani, Prantsusmaa, Bulgaaria, Horvaatia, Ungari, Itaalia, Portugal, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania ja Türgi. Aktiivselt tegelevad vibujahi legaliseerimisega hetkel Venemaa, Läti, Leedu, Rootsi ja Poola.

„Vibujahti peetakse ülitäpsete plokkvibudega, mis erinevad suuresti tavainimese ettekujutusest vibust. Vibujahi näol on tegemist loodust ja loomi säästva jahiviisiga. Vibujaht eeldab jahipidamist lähidistantsilt, mis esitab suured nõudmised jahimehele ning jätab võimalused loomale. Samuti on vibujaht alternatiivvõimalus keerulistel tiheasustusaladel olukordade lahendamiseks – kärntõbine rebane asulas ei peaks muutma murelikeks vaid jahimehi. Me kõik peaksime mõtlema sellele, et sellist tõbe põdev loom on ohuks meie lemmikutele, kelle ravimine on keeruline ja kulukas“ rõhutab Vibujahiklubi Mägilased vibujahi töögrupi juht Rita-Anette Kohava.

„Kuna uus jahiseadus  annab võimaluse väikeulukijahiga tegeleda ka väga väikestel maaomanikel, siis  vibujaht võimaldab nii mõnelgi maaomanikul ühendada vajalik koprajaht vibuspordiharrastusega. Koprajahil annab vibuga jahipidamine kindluse, et lastud loom igal juhul ka kätte saadakse, sest noole külge kinnitatud liin jätab uluki kütiga seotuks ka peale lasu sooritamist“ toetab mõtet Taavi Ehrpais Eesti Erametsaliidust.  

Vibujahiklubi Mägilased asutati 2007 aastal eesmärgiga propageerida vibusporti ja  legaliseerida vibujaht Eestis. Alates 2008 aastast kuulub vibujahiklubi Mägilased täieõigusliku liikmena Euroopa Vibujahi Föderatsiooni (EBF).

 
Lisainfo: Rita-Anette Kohava, vibujahiklubi Mägilased vibujahi töögrupi juht, mob 52 32 177, e-post: rita@mustnool.ee


Pressiteate koostas: Rita-Anette Kohava

reede, 4. jaanuar 2013

Tabavat noolelendu kõigile uueks aastaks!


Uus aasta on saanud suurepärase alguse ja huvi vibulaskmise vastu on tõusev trend nagu näitas 3.jaanuari vibutrenn :) Juhul, kui järgmised trennid sama rahvarohkeks osutuvad, saame pikendada trenniaja 1,5 tunnilt 2-le. Mis tähendab, et treeningutel jääb aega rohkem ka klubiliseks suhtlemiseks ;)
Aga enne kui Musta Noole vibuklubi aastale joone alla tõmbas, sai maha peetud ka graafikuvälise trenni raames üks jõulude afterparty. Selgus, et 27.detsember oli selline päev, kus päris mitmed vibulaskjad tundsid vajadust enne aastavahetust viimased lasud teha ning tublimad neist tulid trenni koos priimuse, glögi, piparkookide ja sokolaadiga :D
Et kõik kes otsustasid sel päeval jätkuvalt diivanit kaunistada - kadestage kui tore meil oli :D
Suured tänud Helgile ja Vambole!
Seda, kui tore oli Vibuprintsessi sünnipäevapidu koos Musta Noole vibuklubi avamispeoga, annab õige pisut edasi meie fotoalbum: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.457241507670546.104792.141397549254945&type=1

Igatahes on kõik vibuhuvilised, nii algajad kui kogenud laskjad, kes sooviksid meie seltsis vibu lasta või vibulaskmisega esmatutvust teha, avasüli oodatud! :D
Info tel 52 32 177 või rita@mustnool.ee