Neljapäev, 28. veebruar 2013

Vibujahiklubi avalik vastus ELS-i pöördumisele


Vibujahiklubi Mägilased

avalik vastus Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) pöördumisele

Eesti Loomakaitse Selts on millegi pärast otsustanud meiega meedia vahendusel suhelda ning mitte reageerida meie ettepanekutele ühise laua taha istuda, kuigi me oleme alates 2009 aastast saatnud neile mitmeid vastavasisulisi ametlikke pöördumisi. ELS viitab küll „heale tavale“, aga kas hea tava ei näe ette ka elementaarset viisakust kirja ja pöördumiste saatja osas, isegi kui seisukohad on erinevad?! Kui alljärgnevad argumendid on kõik, mis ELS-ile vibujahi juures ei meeldi, siis meiega kohtumisel oleks nad arvatavasti leidnud, et suurem osa hirmudest ja väidetest baseeruvad subjektiivsel negatiivsel hinnangul, millel puudub reaalne objektiivne alus. Ükski organisatsioon ei tohiks võtta endale õigust esitada väiteid, mille kontrollimiseks pole isegi asjaosaliste, st vibujahiklubi poole pöördutud.

ELS: Seoses keskkonnakomisjonile esitatud seadusmuudatusega legaliseerida Eestis vibujaht peab Eesti Loomakaitse Selts (ELS) vajalikuks kinnitada, et selts on igasuguste uute jahipidamisviiside, sh vibujahi seadustamise vastu.

Lisaks sellele, et jahipidamise laiem populariseerimine pole loomakaitse põhimõtetega kooskõlas, vajaks seltsi hinnangul vibujahi legaliseerimine esmalt põhjalikku analüüsi.

Vastus: Jahieetika näeb ette looma väärikat kohtlemist ja küttimisele määratud uluki võimalikult kiiret ja valutut surmamist. Seega jahipidamine per se ei ole loomakaitse põhimõtetega vastuolus, pigem võib väita, et jahipidamine on tänapäeva urbaniseerunud maailmas üks oluline eluala, mis sisendab inimestesse aukartust elu ees.

ELS: ELS on seisukohal, et uue jahipidamisviisi sisseviimine jahiseadusesse ei saa hea õigusloome eeskirja järgi toimuda kiirustades ega eelneva analüüsita.

Vastus: Vibujahiklubi Mägilased on koostöös Euroopa Vibujahi Föderatsiooni, Soome Vibujahi Assotsiatsiooniga ja Eesti Jahimeeste Seltsiga tegelenud Eesti vibujahti puudutavate küsimustega 6 aastat ning kõik esitatud küsimused, kitsaskohad, kahtlused on leidnud lahenduse. Paraku jääb arusaamatuks, milliseid analüüse ELS silmas peab.

ELS: Lisaks lükkab selts ümber ka info, justkui toetaks vibujahti ka Soome loomakaitseorganisatsioon SEY. SEY kinnitusel pole organisatsioon kunagi ametlikult heaks kiitnud, pooldanud ega soovitanud Soomes legaliseerida vibujahti.

Vastus: Siinkohal on tegemist arusaamatusega, mille tulemusena lükatakse ümber infot, mida tegelikult ei eksisteeri. Lükatakse ümber midagi, mida meie öelnud ei ole. Me ei ole kunagi SEY kohta väitnud, et nad toetavad vibujahti või mõnda muud jahipidamisviisi, vaid meie esindaja on Terevisioonis öelnud, et ühise koostöölaua taga on jõutud Soomes kokkuleppele, et metskitsele vibujahi legaliseerimine ei riku jahipidamistavale esitatud nõudmisi ja seega SEY ei asu avalikkuse ees vibujahi vastu (nagu on seda teinud Eesti loomakaitsjad). Kuidas seda teisiti nimetada kui koostööks ja ühiseks kokkuleppeks? Ma siiski loodan, et ka ELS otsustab meie argumendid ära kuulata, ega levita meedias subjektiivsetel hinnangutel põhinevaid lapsusi nagu neid sisaldab nende antud avaldus.

Tulles siiski Soomes toimuva juurde tagasi, on mul hea meel teatada, et reedel, 22. veebruaril toimunud CIC-i delegaatide kohtumisel kinnitas Soome esindaja, et Soome legaliseerib vibujahi (lisaks seni lubatud väikeulukitele ja metskitsele) ka kõikidele hirveliikidele. See on järjekordne kinnitus, et vibu peetakse arvestatavaks jahipidamisvahendiks.

Usun, et see fakt juba iseenesest on tugev toetusargument Eestis vibujahi legaliseerimiseks väikeulukitele, et astuda väikseid samme meie jahinduse kaasajastamisel.

ELS: Lisaks põhimõttelisele vastuseisule uute jahipidamisviiside osas toob ELS välja peamised argumendid vibujahi legaliseerimise vastu:

  1. Erinevad uuringud näitavad erinevat haavatud loomade osakaalu, kõikudes mõnest protsendist kuni 50 protsendini. Olgu leidmise ja haavumise protsent kui suur või väike tahes, siis juba fakt, et loomad peavad kuni leidmiseni valudes kannatama, on vastuvõetamatu.

Vastus: Paraku ei ole avaldatud väidete allikaid hoolimata meie palvetest, seega ei saa me neid kuidagi tõeseks pidada ega ümber lükata. Meie toetume oma väidetes Taani uuringule 1999-2004, mille kohaselt oli haavamisprotsent 4,99%, mis on samal tasemel tulirelvaga jahi puhul.

  1. Riigil puudub mehhanism hindamaks vibujahi taotleja oskusi. Seega on oht, et kütivad asjatundmatud inimesed.

Vastus: Tõepoolest puudub riigil selleks mehhanism, sest seni pole seda vajatud. Koostöös Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) ja Euroopa Vibujahi Föderatsiooniga (EBF) pakume me täieliku know-how antud mehhanismi loomiseks, mis ei nõua erilisi investeeringuid.

Vibujahi taotleja oskused saavad kontrollitud laskekomisjoni poolt, kuhu kuuluvad IBEP instruktorid, kes kuuluvad ise ka sportlastena Eesti maastikulaskmise plokkvibulaskjate paremikku. Asjatundmatud inimesed ei läbi laskekatset. Analoogne süsteem kehtib tulirelvaga jahipidamisel suuruluki laskekatse näol.

  1. Vibujahti harrastatakse enamasti spordi või hobi eesmärgil. Jahtimine spordi või hobi eesmärgil ei ole eetiline ning selle kontrollimatu levik võib ohtu seada nii liikide arvukuse kui ka looduse tasakaalu säilitamise.

Vastus: Olgugi, et tänapäeval on jahipidamise üks oluline funktsioon ulukite arvukuse reguleerimine, tegeletakse arenenud riikides jahipidamisega siiski enamasti oma vabast ajast ning selle eest tasu saamata, mis paratamatult liigitab jahinduse hobitegevuste valdkonda. Jahispordi all mõistetakse reeglina laskespordi üht haru. Ja kui tulirelvaomanikud teevad trenni ja sporti, võistlevad ja harjutavad, see on normaalne ja iseenesestmõistetav ka vibujahi puhul. Vibujaht, mis nõuab jahimehelt hinnanguliselt 10-20 korda rohkem ettevalmistust ja metsas viibimist ei saa kindlasti olla ohuks liikide arvukusele, maailmas puudub ka sellekohane pretsedent. Küll aga on teatud piirkondades USA-s tulirelvaga jahipidamisperiood 10 päeva, vibuga 3 kuud, mis toetub just nimelt faktile, et vibuga jahipidamine on ajamahukas ja loomi säästev.

  1. Järelvalveorganil puudub piisav teadmine sobilikest vibuliikidest, jahihooaegadest, jahiulukitest. Praegusel hetkel ei suudaks keegi Eestis pakkuda vajalikku koolitust ega viia läbi nõutekohaseid eksameid, rääkimata piisava professionaalsusega järelevalve teostamisest.

Vastus: Järelvalveorganiks jahinduses on Keskkonnainspektsioon, väide, et Keskkonnainspektsioon ei suuda ennast kurssi viia seadusandlusega, on pehmelt öeldes julge. Samas tekib küsimus, kas ELS esindajad on tutvunud jahimehekoolituse materjalidega ning lugenud kehtivat jahiseadust ja sellega kaasnevaid regulatsioone?

Vibujahi koolitusest rääkides on juba hetkel Eestis 40 kehtiva International Bowhunting Education Program (IBEP) litsentsiga jahimeest ja 2 IBEP vibujahi instruktorit. Eestis on Vibuliit ja Maastikuvibuliit, kuhu kuuluvad maailma ja Euroopa tipptaseme tiitlivõitjatest vibulaskjad. Kuidas saab seega väita, et keegi ei suuda? Juba on suudetud!

  1. Vibujahi seadustamine eeldaks väga põhjalikku ja detailset regulatsiooni seaduses.

Vastus: Vibujahiklubi on esitanud väga detailsed ja põhjalikud sõnasõnalised ettepanekud seadusmuudatuseks, alates vajalikest dokumentidest kuni noole diameetrini välja. Kas ELS ikka on tutvunud Riigikogu lehel olevate dokumentidega, mis klubi on saatnud samaaegselt ka ELSi esindajale?

  1. Lisaks vajaks uue jahimeetodi sisseviimine ka investeeringuid. Olemasolevate vahenditega on Keskkonnaministeeriumil keeruline tagada ohutu vibujaht. Lisandub vajadus ametnike koolituse järgi ja sellest tulenevalt vajadus täiendavate riigieelarve eraldiste järgi.

Vastus: Millistest investeeringutest räägitakse? Raske on aru saada ka sellest, kellele vibujaht peab ohutu olema ning miks just Keskkonnaministeerium seda tagama peab. Kontrollimist vajab metsas vaid fakt, kas nooltel on lõikurotsad või mitte, kui on lõikurotsad, siis toimub jaht, noolel peab olema peal küti nimi ning lisaks kaasas vajalikud jahipidamisõigust tõendavad dokumendid (jahitunnistus, vibujahitunnistus, laskekatsetunnistus ja avatud väikeulukiluba). Keskkonnainspektsioonis töötavad piisavalt arukad ja hea lugemisoskusega inimesed, et suuta nii lihtsaid asju ilma täiendava koolituseta kontrollida.

  1. Vibujahi legaliseerimine eeldaks ka vajadust muuta relvaseadust.

Vastus: Vibujahi legaliseerimine ei eelda mingit muudatust relvaseaduses, sest vibu juba on relvaseaduse mõistes piiramata tsiviilkäibega relv ja pealegi käsitletakse vibu kogu maailmas spordi ja jahipidamisvahendina. Pigem viitan Soome relvaseadusega seoses uutele arengutele – viimases Soome jahimeeste ajakirjas „Jahti“ käsitleti uut relvaseaduseelnõud ning tõdeti, et kuna vibudega seoses puudub igasugune kriminaalne tegevus (k.a. salaküttimine), siis ei pea Soome mingi juhul vajalikuks vibude kasutamise reguleerimist seadusandlusega, seda enam, et vibusid on väga kerge osta või ise valmistada, küll aga kaalutakse ohutuse eesmärkidel erinevate kaliibritega õhupüsside kasutuse senisest rangemat reguleerimist ning relvaloa alla viimist.

Vibujahiklubi Mägilased nimel

Euroopa Vibujahi Föderatsiooni asepresident

Rita-Anette Kohava

Teisipäev, 19. veebruar 2013

Jahipäevikud vol IV - müüdid vibujahist



Vastuseks Madis Põdra arvamusloole Postimehes
 
Bioloog ja looduskaitsja Madis Põdra kommenteerib Reformierakonna fraktsiooni vibujahi legaliseerimise ideed, pakkudes, et kui juba seadustada vibujaht, siis miks mitte ka mürgitamine, lõhkeaine kasutamine või küttimine oda ja silmusega.

 Samuti nagu hr Põdra pidas huvitavaks lugemiseks uudist vibujahi legaliseerimise kohta, ületas tema arvamuslugu uudisekünnise ka minu jaoks.
Emotsionaalselt ülesküttev on minu jaoks muidugi vibujahi võrdlemine mürgitamisega, aga loodetavasti saavad lugejad aru, et miks ma sellel teemal pikemalt ei peatu.
Ja veel, artiklis oleks ju võinud natukene pikemalt juttu olla vibujahi muudest positiivsetest omadustest - loomi saab lasta vaikselt, vibuga laskmine on erutav tegevus, lastud loom ei sure koheselt vaid teda saab pärast pikalt jälitada jne.

Tõesti, vibujahil puudub mürareostus ja häiriv mõju ülejäänud keskkonnale. Mis on halba vaikuses? Looduskaitsjana peaks hr Põdra nõustuma sellega, et müra on häiriv kõigile ulukitele, mitte ainult saakulukile. Eesti Jahimeeste Seltsi vibujahi legaliseerimisettepanek on järjekordne samm kaasaegsema jahikultuuri suuna, mille hulka kuulub tegelikkuses ka summuti kasutamine. Summuti mittekasutamises näevad Skandinaavia riigid hoopis barbaarsuse ilmingut ning neil on raske aru saada, miks me siiani oma jahikoeri ebainimlikult kurdistame, miks me ei soovi summutiga oma laskekvaliteeti parandada ning miks peavad taluma lasu müra meie kaaskodanikud ja kogu looduskeskkond?
Aga tagasi vibu juurde - väide, et lastud loom ei sure koheselt, vaid teda saab pärast pikalt jälitada. Taanis 1999-2004 läbi viidud uuring näitas, et vibujahil metskitsedele  ei liikunud loom 87,4% juhtudel peale lasku kaugemale kui 50m. See näitaja on sama vintraudsete tulirelvadega küttimisel. Üldine haavatud loomade protsent oli 4,99%, mis on vastavuses  näitajatega metskitsede küttimisel Euroopas tulirelvadega, seega  vibujaht ei suurenda haavatud loomade hulka võrreldes teiste jahipidamisviisidega.
Reformierakonnale ei ole silmus vast kõige atraktiivsem jahipidamise vahend ja ma saan sellest ka aru, eks riigi esiparteile sobiks pigem aadlite kombel vibuga looma lasta kui vaese talupoja kombel võsas paelu üles panna.

Jahiga seonduv on õnneks erakonna ülene, vibujahist rääkimata. Juhin tähelepanu, et kehtivad EU seadused ei keela jahipidamist vibu ja nooltega üheski direktiivis, dokumendis ega tekstis, küll aga  „Peatükis jahipidamine ja elu mitmekesisus“ mainitakse eraldi vibu ja noole kasutamist küttimisel kui osa kaasaegsest jahipidamissüsteemist.
International Counsil for Game and Wildlife Consevartion (CIC ehk jahimeeste katusorganisatsioon) toetab samuti vibujahti kui loomade suhtes eetilist jahipidamisviisi. Uuringud on näidanud, et noolega lastud looma veres praktiliselt puuduvad stressihormoonid või leidub neid vaid vähesel määral.
Koprajahil annab vibuga jahipidamine kindluse, et lastud loom igal juhul ka kätte saadakse, sest noole külge kinnitatud tamiil jätab uluki kütiga seotuks ka peale lasu sooritamist ja nii näiteks näeb tunnustatud bioloog ja jahimees Nikolai Laanetu vibujahis koprale tuntavaid eeliseid.

Vibujahti peetakse Soomes kõigile jahilindudele, erinevatele jäneseliikidele, väikekiskjatele, koprale, metskitsele ning järjest suuremat populaarsust kogub ka kalapüük vibuga.Riigimaadel on piirkondi, kus on lubatud ainult vibujaht. Metsähallitys  pakub vibujahimeestele soodsamaid jahipidamisviise - aastal 2008 vähendati vibujahi litsentsi maksumust tervelt 50% võrreldes tavajahi litsentsiga, soovides propageerida ja toetada vibujahti.
Kanada, Ameerika Ühendriigid, Austraalia ja Uus-Meremaa omavad pikaajalisi vibujahi traditsioone. Vibujahi lubamine nende riikide poolt toetub faktile, et kaasaaegse vibujahi praktiseerimine ja varustus on täiesti eetilised jahipidamisvahendid ja kooskõlas kaasaegsete jahipidamisprintsiipidega.
Hirmud vibujahi ees tulenevad eelkõige teadmatusest ja vibujahiklubi Mägilased on alati olnud avatud, et edastada huvilistele teemasse puutuvat asjakohast informatsiooni.

Rita-Anette Kohava,
vibujahiklubi Mägilased esindaja (Vibujahiklubi Mägilased on Euroopa Vibujahi Föderatsiooni liige, kuhu kuuluvad 25 riigi esindajad. EBF monitoorib vibujahi arenguid Euroopas eritasanditel nagu tehniline, seadusandlik ja eetiline)