Räägi veidi veel Inglismaa muljetest. Aega sellest juba omajagu möödas, nii et võtan killukeste kaupa.
* Radade ehitamine suurvõistluseks- nagu aru saan, koordineerib ja kontrollib seda NFAS juhatus, kuid iga raja ehitab ja vastutab selle ülespaneku eest erinev klubi. Ja inimesed on ühesugused igalpool- on käputäis vastutustundlikke ja ettevõtlikke inimesi ning suur mass liikmeid-nautlejaid. Ehk näiteks üks meistrivõistluste kolmest rajast pandi ülesse alles võistluse eelõhtul ja siiski olid abiks teiste klubide inimesed. Kuna eeltöö oli tegemata, siis oli üks märkidest päris ohtlikult paigutatud ning marshallid valvasid kahes märgis ning laskma pääses alles nende loaga. Väga inimlik samas. Eks me näeme neid asju ju isegi. Kurb on ainult see, et nii siin kui seal kiputavad need vähesed ettevõtlikud tihti topeltkoosa saama teiste tegemata jäänud asjade pärast.. Eriti nukker, kui sõna võtavad need, kes ise midagi ei tee. Aga noh, elu on selline.
Martin, kellega esimesel päeval koos olin, kuulub NFAS-i ühte suurimasse klubisse, kus liikmeid nagu aru sain, mitmesaja ümber. Ka selles klubis on hoolitamata liikmete suurest arvust ikka tegemist, et leida, kes paneb raja ülesse ja kes mida toimetab. Nii on koosolekutel olnud lausa küsimus, et äkki tõstaks liikmemaksu, et siis saaks maksta nendele, kes asju teevad. Ja kuidas määratleda vabatahtlikult tehtud töö hulka? Väääääga tuttav teema :)
Väike näpunäide Martinilt ka, mida saavad kasutada hajameelsed plokkarid, kes on oma lubrikandi maha unustanud või on see otsa saanud. Väga käepärane, soodne ja mugav on tavaline seep, mida saab kasutada noolte nn õlitamiseks. Martin seda ka tegi ja väitis, et kvaliteet on sama või paremgi.
* Punktide märkimisest - omapärane ja meist erinev on see, et märgivad kõik, kuid keegi ei kirjuta oma punkte. Minus tekitas see suurt segadust, sest esiteks on punktide arvestus meie omast erinev (meenutab veidi Highland Hunterit) ja teiseks olen harjunud järjest märkima, väga kummaline, kui öeldi punkte, mida sa ise ei kirjutanud. Kiitmist leidsid muide meie märkimiskaardid, mida kasutati EBHC-l ja EMV VJ ehk kaardid, kus numbrid ette kirjutatud, tõmba vaid ring ümber ja arvuta kokku. NFAS president Harry mainis, et võtavad kindlasti süsteemi kasutusse, sest nende harjumuspärased lehel on ikka kole suured.
Ja ilus komme märkimisel on see, et laskjale öeldakse tema punktide vahekokkuvõte ainult tema soovil, mis säästab kenasti laskjate närve ehk punktide kontrollimist toimetavad märkijad vaikselt omavahel.
Pildil minu teise päeva kaaslased Laurent poja Kaiga ja Russell Frensh, kelle seltskonda ma väga nautisin. Loodan, et ka neil jäi eestlastest ja mägilastest hea mälestus :) Laurent, kes on elukutselt nahkhiireteadlane, palus saata tervitused Eesti suurimale vibulaskjale Rebasele, kellega nad Soomes EFAC 2003 koos laskma sattusid. Kohtusin ka tema naisega, kes veetis võistluspäeva loodust nautides ja nende 3 spanjelit jalutades. Russell, kellega jalutas võistlusrajal kaasa ka tema naine, elab rantjee elu ja on äärmiselt laiade teadmistega ning sügavalt huvitatud kõigest uuest. Võrratud inimesed võrratul rajal- vibulaskmise võlu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar