kolmapäev, 16. juuni 2010

Kambja viburada


Vibulaskmine kogub Eestis üha enam populaarsust ja otsitakse võimalusi selle oskuse õppimiseks.
Meie vallas võttis seda muret kuulda Taivo Prants, kes PRIA ja Tartumaa arendusseltsi toetusel korraldas 20. mail „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursuse. Huvilisi kogunes ligi 20 – oli nii tugevama kui õrnema soo esindajaid, neist noorim oli 6-aastane plikatirts.
Kursus oli mõeldud neile, kes soovivad pakkuda vibulaskmisteenust, kuid puuduvad veel praktiline kogemus ja vajalikud teadmised.
Sarmikas Rita-Anette Kohava Musta Noole Vennaskonnast sisenes õpperuumi nagu vibuprintsess – kleit lehvimas, vibu üle õla ja noolevutlar vööl.
Kursus koosnes kahest osast. Teoorialoengu läbisime me edukalt, aga peagi ootas meid praktiline kursus maastikurajal.
Rita rääkis meile vibulaskmise ajaloost Eestis, tutvustas erinevaid vibuliike, näitas varustust. Samuti saime teada vibulaskmisel enamlevinud vigadest ja nendest hoidumisest.
Kuulata oli põnev. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav kuni selle ajani, kui läks laskmiseks.
Õues oli püsti pandud alus, mille pihta me laskma pidime hakkama. Sääsed said küll kõhud täis ja kolm julgemat meist lasid vibudki lendu, aga polnud see ühti nii lihtne – tehnika lonkas ja oskusi jäi vajaka.
Suundusime taas saali kuiva trenni tegema ja oma oskusi lihvima. Rita võttis meid ühekaupa ette. Ta püüdis meile kõike puust ning punaselt selgeks teha: kõigepealt võta sisse õige laskeasend, pane nool kelgule, siis fikseeri vibukäsi, tee eeltõmme ja kontroll, siis väljatõmme, sea ankur paika ja sihi. Lask ja järelhoie jäid sisetingimustes ära.
Uskuge mind – see kõik pole tõesti nii lihtne, kui paistab. Ikka libiseb ankrukäsi valesse kohta või hüppab nool kelgult… Filmis, kus Tarzan Janet õpetas, tundus vibulaskmine lihtne nagu lapsemäng. Nüüd, kui ma ise vibulaskmist õppisin, sain aru, et seal džunglis ei teadnud nad õigest tehnikast mitte muhvigi.
Minu jaoks oli kõige raskem väljatõmme – tõmmata vibu pingule ja tunda, kuidas käelihased appi karjuvad. Vaatamata sellele tekkis minus suur huvi selle spordiala vastu. Kui tekib vibulaskmise võimalus, siis kasutan ma kindlasti selle ära, et lihvida oma oskusi ning proovida omandatud teadmisi.
Rõõmuga reedan kõigile huvilistele saladuse, et Pulli külas Pirnaku talus on vibulaskmise võimalus juba olemas. Kõik vibuhuvilised saavad seal kätt harjutada.
Kursuslane Pille Tammelan

esmaspäev, 31. mai 2010

NFAS 3D meistriv6istlused 2010 Inglismaal


on t2naseks ajalugu. Oli v6rratu n2dalavahetus t6eliselt v6imsatel viburadadel nagu Robin Hoodi kodumaale kohane. Kolmel rajal oli kokku yle 600 laskja ning minu arvates oli kysimus, kuidas mahutada radadele 2ra kogu see tohutu mass, lahendatud v2ga teravmeelselt, tuli lihtsalt rohkem m2rke rajale panna. Ehk Inglismaale tavap2rase 36 asemel oli kokku 40 m2rki. T6sine vibumaraton yhes6naga :)
Rajad ise olid yles pandud Windermere j2rve (v2ga eksklusiivne ja armastatud puhkusepiirkond) kallastel asuvatesse tammikutesse, kus minu meeleheaks siblisid ringi ka faasanid.
Ma ei saa m2rkimata j2tta, et tegelikkuses on nad tunduvalt suuremad kui see niru 3D m2rk, mida me Eestis oleme harjunud laskma.
Samuti meeldis mulle nende gruppide koostamise loogika, et igas grupis oli eri vibuklasside esindajaid m6lemast soost. Esimesel p2eval oli mul au olla rajal koos Martiniga, kes lasi sihikuta plokki, Pennyga, kelle vibu oli sportvibu ning Teziga, kes lasi longbowd. Oli vahva p2ev, mis Inglismaale kohaselt oli vihmane. Tuleb tunnistada, et 6,5 tundi metsas oli ikka paras v2ljakutse.
Oma muljetest pikemalt j2rgmises sissekandes :)

pühapäev, 25. aprill 2010

Musta Noole Vennaskond ja põlevad nooled

ehk sütti-sütti lõke Moostes.
23.-24.aprill toimus Moostes "MOISEKATSI ELOHELÜ 2010" ehk IX Eesti rahvamuusika töötluste festival. Nagu ma siin varem juba maininud olen, tuleb Mooste järve äärde viburada ning selle valguses tundus festivali peakorraldajast Ülo Needole vibulaskmise efektsema osa sidumine festivali programmi hea ideena. Seda enam, et 2009 aasta jaanuaris oli ta ise koha, kui süütasime Musta Noole Vennaskonnaga põlevate nooltega Põlvamaa Turismirünnaku hobusekujulise tuleskulptuuri. Nii ta siis helistas mulle palvega, et organiseeriksin koorijuhtidele põlevate noolte laskmise päikeseloojangu laulmisel ning üks nool võiks siis minna ka lõkke süütamiseks. Või hea küll, kaks.
Igapäeva kiires tuhinas sai täpsustatud vaid ürituse alguse kellaaeg, kuid lõkke suurus ja asukoht mitte.
Kuna tehniliste lahendustega tegeleb Musta Noole Vennaskonnas kas Hendrik või Tõnis, siis andsin info edasi Hendrikule, kes minu palvel meisterdas pihutäie põlevaid nooli- tulevulkaanidega koorijuhtidele ja elava tulega lõkke süütamiseks.
Saabusime Mooste järve äärde kell kaheksa, kuhu oli kogunenud juba omajagu inimesi.
Ja selgus et lõke, mille süütamist meilt oodati, asus praktiliselt keset järve (55 jardi ikka) ning osutus väikseks T-tähekujuliseks kitsaks ja kompaktseks kompositsiooniks. Et ühesõnaga raskesti tabatav ka tavalise noolega.. Seda enam, et puhus tugev tuul. Hendrik heitis mulle hävitava pilgu, et millesse ma nüüd ta seganud olen. Mina asusin kiirelt uurima, et millised on siis alternatiivvariandid. Selgus, et kuskil kaldaroostikus peitub paat ning tõrvik. Tegin ettepaneku aerutada poolele maale ning lasta süütenool paarikümne jardi pealt, mis aga laideti kohe maha, sest paat olevat pisike ning kipakas ning püstitõusmist mittevõimaldav. Pakkusin võimalust lasta istudes või ühel põlvel.
Rahvas kogunes, pinge kasvas. Hendrik teatas, et tal on kolm noolt ning ta vähemalt proovib ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb paati kasutada ja kadus kuskile viimaseid minuteid harjutamiseks kasutama.
Mina, kenasti Vibuprintsessile kohaselt riietatud, asusin aga juhendama koorijuhte, kelle ülesandeks oli saata põlevad nooled päikeseloojangus järvele. Kõlab lihtsalt, kas pole.
Tegelikkuses on ikka nii, et vibu kätte saades tekib inimestes tavaliselt nii suur elevus, et keskendumine korralduste kuulamiseks on raskendatud. Käsutasin tugevast tuulest ja rahvasuminast üle karjudes koorijuhid rannaribale ühte ritta, lasin kõigil valida ühe assistendi, kelle hooleks jäi noolte süütamine ning tegin ka ühe näidislasu. Iseenesest lihtne osa tegevuse sünkrooni saamaks- 1- süütame nooled, 2- tõstame vibud 3- vinnastame vibud 4- päästame nooled, paraku päris ei õnnestunud. Nimelt olid osad assistendid tikkudega ümberkäimisel osavamad kui teised (suitsetajad äkki?) ning nii saime põlevaid nooli lasta kahes osas, kuna vastasel korral oleks kiiremate nooled lihtsalt enne lendu minekut koos vibuga põlevama läinud :)
Olles oma osa lõpetanud, teatas ruuporiga Haimar Sokk, et esmakordselt süüdatakse Mooste järvel põleva noolega lõke ning sadade inimeste pilgud pöördusid paadisillal seisvale Musta Noole Vennaskonna vibukütt Hendrikule. Keskendunult süütas ta noole, lasi sellel korralikult süttida ning kauni elegantse kaarega lendas nool skulptuuri suunas ja kukkus mõned meetrid enne kohalejõudmist vette. Aga targu olime ju teinud ka 2 lisanoolt. Teine nool kukkus ehk pool meetrit enne sihtmärki vette. Pettunud ohe rahvalt, mille taustaks Haimari kommentaar, et tegelikult ju keegi ei öelnud, mitmenda noolega või mis aastal see lõkke süütamine teoks saab.
Ning siis ootusärevus- viimane nool...
Läbi hämarduva õhu kihutav noole minu meelest peaaegu puudutas enne vette langemist lõkkealust.. Nojah, mis siis ikka- asusin otsivalt vaatama paadi järgi, mis juhiks tähelepanu kõrvale ning lõpetaks piinliku momendi. Ka rahvas tähelepanu hajus hetkeks. Ja siis märkan, et Hendrik võtab ja süütab neljanda noole?! Tal oli ju ainult kolm noolt?
Nool tõuseb, tabab skulptuuri T-paremat õlga ning jääb sinna pidama ning hingitseb vaikselt põlevad. Kestev juubeldus ja ovatsioonid! Paari minutiga süttib kogu lõke. Hendrikust on saanud õhtukangelane, kes on viinud kõigi ootusärevuse viimasele piirile, lasknud kõigil korraks pettuda ja seejärel teinud ülivõimsa kübaratriki :D
Hendrikuga vesteldes selgub, et kuna mul oli jäänud autosse vedelema üks lustilaskmisnool, siis viimasel hetkel oli ta otsustanud sellele lisada vulkaani ning torgata noolevutlarisse, millest saigi siis õhtu ja ürituse päästja. Milline õnn!
Fotosid mul hetkel lisada pole, kuid kuna kohal oli nii kohalik meedia kui ka filmimehed, siis esimesel võimalusel lisan siia ling, kust kirjeldatud sündmuse kohta ka meediakajastust või pildimaterjali võib leida :)

reede, 23. aprill 2010

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2010 Kiidil - toimetused II


Võistlused 14.-16.mai on juba käega katsuda-

viimastel päevadel on registreerujate arv kasvanud- seda just väliskülaliste arvelt, rajameistrid on lõpetamas koduseid ettevalmistusi ning liiguvad pühapäeval juba metsas ringi, päevakava on üle vaadatud ning tehtud viimased muudatused, tulles vastu Põhja-Eesti vibulaskjate soovijatele, kohad majades täituvad järjest ning toimkonnal on käed-jalad tegemisi täis :D


Täna sain kõne ka Läti vibujahimeeste eestvedajalt Janis Klaviselt, kellega kohtusin Milanos EBA konverentsil ning meelitasin ta oma elu esimesele võistlusele. Ta võtab kaasa ka kolm oma jahimeestest sõpra ning kuna ka Leedust tulijate seas on Leedu vibujahi eestvedajad, siis ettepanek teha üks paaritunnine arutelu Baltikumi vibujahi tuleviku teemal.


Mitu riiki sellel aastal Kiidil esindatud saab olema, on veel lahtine, kui kutsed on sellel aastal saadetud rohkem kui 10-ne riigi vibuküttidele ja vibujahimeestele, mis annab vähemalt aasta 2011 võistluse PR-poolele kõvasti tuge. Mitmed riigid on pannud meie kutse ka oma kodulehele ülesse ning mõlemas inglise vibulaskjate ajakirjas ilmus meie reklaamartikkel :)


Tervitustega


Mägilanna alias Rita-Anette

laupäev, 10. aprill 2010

Euroopa Vibujahi Assotsatsiooni üldassamblee Milanos 9-11.aprill



See nädalavahetus on minu jaoks täidetud paljude jaoks intrigeeriva teemaga nagu vibujaht elusloomadele. Istun ühise laua taga 15 riigi esindajatega, kelle seas on nii kogenud vibujahimehi kui uusi huvilisi, meeste seas lisaks minule ka kaks naisterahvast.

Võrreldes 2008 aasta assambleega Pariisis on meie read tugevalt täienenud ning lisandunud näiteks Läti, Venemaa ja Sveits.

Ülevaade Euroopas vibujahis toimuvast on saadud ning on selge, et kaks juhtivat riiki oma tegemistes on Soome! ja Prantsusmaa.

Mõtlema paneb fakt, mida ma tihti oma vestlustes vibujahist kasutan ning kordan veel üle, et Soome Metsahällitys (põhimõtteliselt samade funktsioonidega nagu RMK Eestis) muutis eelmisel aastal vibujahi litsentsi tavajahi litsentsist 50% soodsamaks.

Mis on vibujaht- vibujaht on üks võimalustest jahiks, olles inimajaloo üks vanimaid jahipidamise viise. Loomulikult on tänaseks jahivibud arenenud ning tehnilised lahendused teinud neist ülitäpsed jahivahendid. Rõhutan- jahivahendid, mitte relvad.

Põhiargument vibujahi vastu, nagu ma 3-aasta jooksul avastanud olen, on teadmatus. Ja teadmatus nii Eesti tasandil kui ka näiteks suurtes organisatsioonides nagu näiteks CIC. Tänu Juha Kylma lobbyle (kes on ka Eesti korraldanud 2 litsentseeritud vibujahimeeste kursust) on CIC juba mitu aastat vibujahitöögrupp ning tänaseks ei mööda ükski CIC kohtumine ilma, et puudutataks vibujahi teemat :)
Ehk hetkel on minu noot sama, mis mõned aastad tagasi- vaja on vibujahist rohkem rääkida, kirjutada, et hirmud seoses teadmatusega kaoksid.

Lühikese sissekande lõpetuseks EBA presidendi Anders Gejersi sõnad ( et keegi ei muretseks, et püüan vibulaskjatele ajupesu teha): Vibulaskjad ei hakka jahimeesteks, vaid jahimehed vibujahimeesteks!
Pildil Norra vibujahimees Jan Sievers (Norras on vibujaht täna illegaalne)

pühapäev, 4. aprill 2010

3-aastase lapsesuu



Läbirääkimised:
Saia, võiga sobib mulle.
Juustu ka soovid?
Ei, juust ei sobi mulle.

Uudishimulik emme:
Mis sa lasteaias sõid?
Ei ütle, pärast kodus räägime.

Kokkulepped:
Eiriker, emme teeb Sulle saiavormi munaga?
Ei, emme, me ju leppisime kokku, et Sa teed pannkooki…

Peale nädalavahetust:
Eiriker, homme lähed siis jälle lasteaeda
Emme, aga meil oli ju kokkulepe, et ma ei lähe enam lasteaeda…

Lasteaiast koju:
Emmeke, lähme mängudzhunglisse!
Täna ei saa, sest meile tulevad küttepuud.
Kas küttepuud oskavad siis kõndida?!


Autos:
Laps: Emme, pane muusika vaiksemaks, muidu mul lähevad...
Lapsevanem: ... kõrvad lukku?
Laps: Aga kas võtmed tulevad ise kõrvade juurde?

reede, 2. aprill 2010

Vibuprintsess tegutseb jälle ;)


Sellest, kuidas ma ninast veri väljas, Rõuge vibuprojekti teha murdsin, olen ma kirjutanud. Sellest, kui löödud ma olin, kui tuli eitav vastus, ma kirjutanud ei ole.

Aga nüüd on hea uudis - Mooste viburaja projekt sai positiivse vastuse!!!!- pilt siis meeleolu tekitamiseks lootuses, et samalaadse vibuturniiri korraldame ühel päeval ka Moostes ;)

Lühiuudise lõpetuseks üks link persoonibrändile ka, ehk tagasihoidlikkus ei kuulu minu vooruste hulka