neljapäev, 31. jaanuar 2013

Jahimeheks kasvamine - jahipäevikud vol 3

.
"Nii, kelle sa siis maha lasknud oled?" oli aastaid küsimus (on tegelikult siiani), millega mul tuli kokku puutuda alates hetkest, kui minust sai vibujahi legaliseerimise üks eestvedajatest.
"Ma ei ole jahimees," pidin tunnistama ennast teatud seltskonna ees mitte-päris-täisväärtuslikuks ja seletama lahti, kust on pärit minu tõmme jahipidamisse.
Jaht on väärtushinnangute süsteem ja elustiil ning kuna ma olen selle sees kasvanud, siis minu jaoks on see loomulik. Samas saan ma hästi aru, et see ei ole seda kõigile inimestele.
Räägin siis korra veel üle - ma kasvasin vanavanematega ning mu vanaisa, kes on  minu silmis olnud alati ideaalmehe etaloniks, oli jahimees. Ma tean lapsest saati, millised on taldrikrauad ja eluspüügilõksud, sahtlist võisin võtta mängimiseks väikekiskjakoljud, seinal olid trofeesarved ja mõni nahkki, keldris ulukilihatoidud, partide puhtaks noppimine oli minu töö, loomade nülgimine, kondistamine ja nendest toiduvalmistamine elu normaalne osa, mäletan nii hetki lasketiirust kui jahikoera näituselt etc.
Tänaseks on mul olemas jahitunnistus ja ka päris esimene oma loom metsast ära toodud, aga sellest pikemalt järgmises loos :)
Jaht ei ole minu jaoks tapmine, kuigi see on väga oluline osa sellest, sest selle tagajärjel kaotab keegi elu ja see on sageli ka kõige lihtsamaks kriteeriumiks, mille põhjal otsustada jahi edukuse üle. Eriti neile, kes ise jahil ei käi. Jahimeeste seas on muide ütlemine, et jaht oli edukas siis, kui nähti looma.
Uskuge või mitte, (püssiga) metsa minnes ei ole uluki nägemine sugugi garanteeritud :)

Kuidas saadakse jahimeheks? Mis toimub metsas? - need on kaks asja, mille puhul inimeste suurem teadlikkus looks võimaluse dialoogiks ja mõistmiseks. Peatun siinkohal siis veidi esimesel teemal.
Jahimeheks olemine on au ja privileeg, mida mitte igaüks ei saa endale lubada.
Kas jahitunnistuse olemasolu teeb minust jahimehe? - ei, kindlasti mitte.
Jahitunnistuse olemasolu on vajalik, nö kvaliteedimärk, mis näitab, et ma olen läbinud mahuka koolituse, teinud mitmeid eksameid ja katseid. Ma tean kõigest midagi parasjagu, et saada aru, kuhu poole ma pean hakkama enda arenguteel jahimehena liikuma. Ma tean loomadest, kuid ei tunne neid piisavalt; ma tunnen veidi metsa, kuid mu jahimaad alles ootavad selgeks saamist; ma tean seadusest ja eeskirjadest, kuid mul puudub nende kasutamiseks praktiline kogemus; ma tunnen veidi jahikoeri, kuid ma ei tea, kuidas neid treenida; ma tean midagi relvadest, kuid mul pole isegi relvaluba veel; ma tunnen linde, kuid nende liikumisteed on mulle saladuseks; ma olen kuulnud lõksudest, kuid nende ülesseadmine ei tähenda veel automaatset edu; ma olen tutvunud uluki vääristamisega, kuid minu nuga ei tööta veel kõige efektiivsemalt; mul on jahitunnistus, kuid see ei taga veel heakskiitu jahiseltsilt ning sinna vastuvõtmist jne-jne.
Jahitunnistus on avanud mulle vaid ukse maailma, milles liikumiseks pean ma õppima, arenema ja saama senisest paremaks igas mõttes. See on protsess, mis üllatab mind igal hetkel.
Jaht nõuab oskusi, resursse, pühendumist, mõistmist ja ei sobigi kõigile. Kõikidest jahitunnistuse saanutest ei saa erinevatel põhjustel (aktiivseid) jahimehi.
Ja lõpetuseks tsitaat Tartu jahindusklubi esimehelt Jaak Volmerilt:
"Mida rohkem inimesi käib jahinduskursustel, seda rohkem hakatakse jahipidamist mõistma. Ideaalis võiks iga Eesti inimene sellised kursused läbi teha."


Kommentaare ei ole: