Sellel nädalal ilmus Karin Bachmanni sulestTartu Postimehes järgmine arvamuslugu http://www.tartupostimees.ee/1165542/karin-bachmann-kui-amor-on-vibu-kaest-ara-andnud/
Muidugi jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks avaldab jahi ja vibujahi teemal arvamust keegi, kes valdab küll meisterlikult sulge, kuid teemast endast suurt ei tea?
Tuleb au anda autorile, sest võrreldes eelmiste vibujahivastaste artiklitega on tegemist väga elegantselt vormistatud tekstiga, kuid samas tõdeda, et ühiskonnale vibujahi olemuse selgitamise osas on vibujahimeestel veel suur töö ära teha. Nagu ta ise viitab, tunneb ta küll paari jahimeest, kuid jahinduse alal on ainest, millega ennast kurssi viia, kui artikli põhjal otsustada, piisavalt.
Väita täiesti veendunult, et Eesti jahinduses on kõik kõige paremas korras ja mis seal ikka midagi muuta. Ütleb kes? Hm, näiteks summuti, mille legaliseerimine kui samm keskkonda, ulukeid jahikoeri säästva ja vaiksema jahi poole?!
Aga see selleks ja tagasi teksti juurde. Antud tekstis on lootusetult ja täiesti sassis vibusport vibujahina (3D loomad ja pabermärgid) ja reaalne jaht elusloomadele (ka inglise keeles kõlavad mõlemad ühtemoodi - bowhunting). Kas vibujahi nimetamine "põnevamaks ja romantilisemaks" on viide või isiklik hinnang?! Võtame näiteks järgmise tsitaadi: "Puhas liha ning põnevus ja romantika on vaevalt eetilise jahi põhitunnused."
Hm, äkki ma olen tiba küüniline, aga milline peaks küll välja nägema romantiline jaht ja kas kellegi surmamine saab üldse romantiline olla?
Autor püüab korra viidata ka saaklooma seisukohale ning arvab miskipärast, et vibu hääletus teeb saakloomale lähenemise lihtsamaks. Puust ja punaseks, saakloomale ligihiilimisel peab vaikne olema ikka jahimees ise ning selles olukorras on uluki poolel tema jahimehest kordades parem haistmine, kuulmine ja ümbruse tajumine.
"Et tänapäeval on jahirelvadeks püssid, selleks on ju põhjus – need on töökindlamad kui mis tahes muud relvad."
Alustuses vastaks tsitaadiga Jahiraamatust, mida autor ilmselt lugenud pole, kuid mis noorjahimeestele on kohustuslik - Jahiraamat, lk 170 "Laskekauguselt ja tabamistäpsuselt ületab hea vibu kehva kaheraudset."
Aga läheks nüüd Euroopa Liidu kehtiva seadusandluse juurde, mis ei keela jahipidamist vibu ja nooltega üheski direktiivis, dokumendis ega tekstis, küll aga peatükis "Jahipidamine ja elu mitmekesisus" mainitakse eraldi vibu ja noole kasutamist küttimisel kui osa kaasaegsest jahipidamissüsteemist. International Council for Game and Wildlife Conservation (CIC ehk ülemaailme jahimeeste katusorganisatsioon) toetab samuti vibujahti kui loomade suhtes eetilist jahipidamisviisi. Uuringud on näidanud, et noolega lastud looma veres praktiliselt puuduvad stressihormoonid või leidub neid vaid vähesel määral. Siinkohal arvan nüüd mina, et madal stressihormooni tase on juba piisav argument ning tõestus sellest, et surm vibunoole läbi ei ole piinarikas aga eks see ole tõlgendusküsimus.
Kui naaberriigi kultuuritusele autor juba viitas, siis viimastel andmetel kinnitas Soome esindaja CIC delegaatide kohtumisel, et Soome legaliseerib vibujahi ka hirveliikidele nagu tähnikhirv, põhjapõder ja valgesabahirv. Mõned nädalad tagasi legaliseeriti vibujaht Valgevenes. Prantsusmaal on vibujaht lubatud kõikidele samadele jahiulukitele kui tulirelvadegagi. Kultuur või selle puudumine?
Võimalik muidugi, et ei Euroopa Liidu juhtorganitesse ega CIC peakorterisse ei ole veel jõudnud arusaam, et jahipidamisviis, mida kasutab maailmas u 4 miljonit jahimeest, on täiesti ebavajalik ning aegunud.
"Ühiskonnas ei ole puudu tapaviisidest ja taparelvadest, puudu on austusest elu vastu. Kas ühe aegunud jahipidamisviisi (mis on apetiitsuse suurendamiseks nimetatud traditsiooniliseks) juurutamine muudab Eesti jahinduse eetilisemaks, vähendab probleeme, teeb saakloomade elu või surma kergemaks?"
- Jah, muudab küll. Ja kui autor oleks nõus veidi oma aega kulutama, siis oleme taas avatud sel teemal vestlema või miks mitte ka avalikult väitlema. Väide, et vibujaht ei muuda midagi paremaks senises jahikorralduses - see, et kobras suurema tõenäosusega peale lasku kätte saadakse ning väheneb tõenäosus, et korjus veekogu põhja vedelema jääb - ma näen siin küll otsesest seost eetikaga ning jahivõimaluste paranemisega. Ulukite ja keskkonna seisukohalt on vaikne jaht igal juhul eetilisem. Vibujaht ja ka summuti oleks samm selles suunas. Samuti arvab ka pikaaegne koprauurija ja jahimees Nikolai Laanetu ning miskipärast pean mina teda väga pädevaks arvamusliidriks.
Sama oluline on minu hinnangul ka ohutuse teema – kui tulirelvadega seoses juhtub aastast-aastasse õnnetusi, vibujahiga seoses need puuduvad. Kui suudame teatud olukordades tagada senisest ohutuma jahi, siis jah, tõepoolest vähendab see probleeme.
"Ma ei ole kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat jahimeest rääkimas jahist kui spordist. Jahis ei ole peamine meelelahutus või enese proovilepanek ja selle juurde ei jõuta püssihuvi kaudu, vaid püssi juurde jõutakse loodusehuvi kaudu – kui me räägime õigetest, eetilistest jahimeestest.“
See lause meeldib mulle nagu ilmselt paljudele jahimeestele väga. Väga õige! Küsimusi aga tekitab, kes siis räägib jahist kui spordist?! Näiteks iseendast rääkides, siis mina teadsin juba lasteaias, et minust saab jahimees ja loodussõprade majas veetsin ma suurema osa oma vabast ajast.
„Enese üle uhkust tunda on võimalik ka märklauda täpselt tabades, osavuse mõõdupuuks ei peaks olema surm. „
Tõepoolest, vibujahi propageerimisel me just sellele viitamegi, et vibujahti ei pea pidama ainult metsas ja elusatele loomadele, vaid oma oskuste parandamiseks ning eduelamuse saamiseks võiks tegeleda ka vibuspordiga, mitte vice versa, et kui kummiloomade laskmine enam pinget ei paku, peaks hakkama elus loomi tapma.
Kokkuvõtteks tekkis mul hoopis uus ja pigem filosoofilist laadi küsimus - kui jahil käib erinevates riikides 1-6% elanikkonnast, siis kui palju tavakodanik sellest üldse teada saab või peaks? Milline on mittejahimehe teadmiste minimaalne tase, mis võimaldab mõistlikku dialoogi?
