Samuti nagu hr Põdra pidas huvitavaks lugemiseks uudist vibujahi legaliseerimise kohta, ületas tema arvamuslugu uudisekünnise ka minu jaoks.
Emotsionaalselt ülesküttev on minu jaoks muidugi vibujahi võrdlemine mürgitamisega, aga loodetavasti saavad lugejad aru, et miks ma sellel teemal pikemalt ei peatu.
Emotsionaalselt ülesküttev on minu jaoks muidugi vibujahi võrdlemine mürgitamisega, aga loodetavasti saavad lugejad aru, et miks ma sellel teemal pikemalt ei peatu.
Ja
veel, artiklis oleks ju võinud natukene pikemalt juttu olla vibujahi muudest
positiivsetest omadustest - loomi saab lasta vaikselt, vibuga laskmine on erutav
tegevus, lastud loom ei sure koheselt vaid teda saab pärast pikalt jälitada
jne.
Tõesti, vibujahil puudub mürareostus ja häiriv mõju ülejäänud
keskkonnale. Mis on halba vaikuses?
Looduskaitsjana peaks hr Põdra nõustuma sellega, et müra on häiriv kõigile
ulukitele, mitte ainult saakulukile. Eesti Jahimeeste Seltsi vibujahi
legaliseerimisettepanek on järjekordne samm kaasaegsema jahikultuuri suuna,
mille hulka kuulub tegelikkuses ka summuti kasutamine. Summuti mittekasutamises
näevad Skandinaavia riigid hoopis barbaarsuse ilmingut ning neil on raske aru
saada, miks me siiani oma jahikoeri ebainimlikult kurdistame, miks me ei soovi
summutiga oma laskekvaliteeti parandada ning miks peavad taluma lasu müra meie
kaaskodanikud ja kogu looduskeskkond?
Aga tagasi vibu juurde - väide, et lastud loom ei sure koheselt, vaid teda saab pärast pikalt jälitada. Taanis 1999-2004 läbi viidud uuring näitas, et vibujahil metskitsedele ei liikunud loom 87,4% juhtudel peale lasku kaugemale kui 50m. See näitaja on sama vintraudsete tulirelvadega küttimisel. Üldine haavatud loomade protsent oli 4,99%, mis on vastavuses näitajatega metskitsede küttimisel Euroopas tulirelvadega, seega vibujaht ei suurenda haavatud loomade hulka võrreldes teiste jahipidamisviisidega.
Reformierakonnale ei ole silmus vast kõige
atraktiivsem jahipidamise vahend ja ma saan sellest ka aru, eks riigi
esiparteile sobiks pigem aadlite kombel vibuga looma lasta kui vaese talupoja
kombel võsas paelu üles panna.Aga tagasi vibu juurde - väide, et lastud loom ei sure koheselt, vaid teda saab pärast pikalt jälitada. Taanis 1999-2004 läbi viidud uuring näitas, et vibujahil metskitsedele ei liikunud loom 87,4% juhtudel peale lasku kaugemale kui 50m. See näitaja on sama vintraudsete tulirelvadega küttimisel. Üldine haavatud loomade protsent oli 4,99%, mis on vastavuses näitajatega metskitsede küttimisel Euroopas tulirelvadega, seega vibujaht ei suurenda haavatud loomade hulka võrreldes teiste jahipidamisviisidega.
Jahiga seonduv on õnneks erakonna ülene, vibujahist rääkimata. Juhin tähelepanu, et kehtivad EU seadused ei keela jahipidamist vibu ja nooltega üheski direktiivis, dokumendis ega tekstis, küll aga „Peatükis jahipidamine ja elu mitmekesisus“ mainitakse eraldi vibu ja noole kasutamist küttimisel kui osa kaasaegsest jahipidamissüsteemist.
International Counsil for Game and Wildlife Consevartion (CIC ehk jahimeeste katusorganisatsioon) toetab samuti vibujahti kui loomade suhtes eetilist jahipidamisviisi. Uuringud on näidanud, et noolega lastud looma veres praktiliselt puuduvad stressihormoonid või leidub neid vaid vähesel määral.
Koprajahil annab vibuga jahipidamine kindluse, et lastud loom igal juhul ka kätte saadakse, sest noole külge kinnitatud tamiil jätab uluki kütiga seotuks ka peale lasu sooritamist ja nii näiteks näeb tunnustatud bioloog ja jahimees Nikolai Laanetu vibujahis koprale tuntavaid eeliseid.
Vibujahti peetakse Soomes kõigile jahilindudele, erinevatele
jäneseliikidele, väikekiskjatele, koprale, metskitsele ning järjest suuremat
populaarsust kogub ka kalapüük vibuga.Riigimaadel on piirkondi, kus on lubatud ainult vibujaht.
Metsähallitys pakub vibujahimeestele
soodsamaid jahipidamisviise - aastal 2008 vähendati
vibujahi litsentsi maksumust tervelt 50% võrreldes tavajahi litsentsiga,
soovides propageerida ja toetada vibujahti.
Kanada, Ameerika Ühendriigid, Austraalia ja Uus-Meremaa omavad pikaajalisi
vibujahi traditsioone. Vibujahi lubamine nende riikide poolt toetub faktile, et
kaasaaegse vibujahi praktiseerimine ja varustus on täiesti eetilised
jahipidamisvahendid ja kooskõlas kaasaegsete jahipidamisprintsiipidega. Hirmud vibujahi ees tulenevad eelkõige teadmatusest ja vibujahiklubi Mägilased on alati olnud avatud, et edastada huvilistele teemasse puutuvat asjakohast informatsiooni.
Rita-Anette Kohava,
vibujahiklubi Mägilased esindaja (Vibujahiklubi Mägilased on Euroopa Vibujahi Föderatsiooni liige, kuhu kuuluvad 25 riigi esindajad. EBF monitoorib vibujahi arenguid Euroopas eritasanditel nagu tehniline, seadusandlik ja eetiline)
2 kommentaari:
Ajaloolised teadmised on Põdral kesised, nimelt ei lasknud vibuga omal ajal sugugi mitte aadlikud vaid pigem lihtrahvas või käsutäitja, aadliku relv oli hoopis mõõk. Tundub selline ülekäe kirjutatud artikkel ilma kodutööd tegemata.
Vabandan, et link arvamusele oli jäänud lisamata: http://arvamus.postimees.ee/1140630/madis-podra-reformierakond-legaliseerib-vibujahi-kiiduvaart-kuid-siiski-poolik-lahendus/
Postita kommentaar