Uus algus Mustale Noolele vol 3

Milline näeb siis vibulasketiir välja täna, 20.oktoober 2021 ja millised tööd ootavad tegemist?

Minu jaoks on suured asjad, mis vajavad veel panustamist, järgmised:

* põrand - jäänud nakkedispersiooniga katmine ja värvimine

* lagi - juhtmete korrastus ja uute, lisavalgustite paigaldus, nn noolepüüdjate ehitus ja paigaldus vent-torude kaitseks

* laskmissein - puitosade väljavahetus ja kummimattide asendus esteetilisema väljanägemisega termopuiduga

                                            Termopuit näeb võrreldes mustadade kummimattidega, mis varem laskeseina allserva katsid, tunduvalt esteetilisem välja

* nn baarileti kandekonstruktsiooni renoveerimine - puhastamine, värvimine, õlitamine ja uue tammeplangust leti ja laua paigaldus

Pühapäeval saime lõpuks ühele poole lasketiiru põranda tasandustöödega. Minu nägemuses on lasketiir olnud alati koht, kus peaks olema vahetusjalatsitega ning tänavapori-tolm peaksid jääma uksetaha. Kolme eelneva aasta jooksul olen lugematuid kordi tiiru põrandaid pesnud, koristanud tolmuimejaga, katnud nakkedispersiooniga, värvinud, pühkinud harjaga.. selleks, et tunnistada, et sellisel kujul paraku minu poolt eeldatavat puhtust tagada võimalik pole. Ometi ei taha ma ju palju - et põrand oleks kas pestav ja/või tolmuimejaga puhastatav.

Severi tegi segu valmis ja tasandas lasketiiru põrandad

Millised alternatiivid ja hinnad on laualt läbi käinud (hinnad 2021 alguses): 

1) epopõrand - parim ja kalleim lahendus, ruutmeetri hind alates 21eur/m2 + käibemaks. Põrandapinda tiirul üle 168 ruutmeetri, seega eelarveliselt ei kuulunud isegi kaalutavate variantide hulka. 

2) epolakk - ruutmeetri hind alates 10eur/m2 + käibemaks. Kahjuks jääb ka see lahendus mulle eelarveliselt kättesaamatuks. 

3) vaipkate -  hind (sõltuvalt kas uus või kasutatud materjal) 5-12 eur/m2. Kui see kasutatud variant on esimene, mida võiks eelarvest lähtuvalt kaalumisse võtta, siis paraku välistab selle variandi keldri keskkond, kus meid viimasel 3 aastal on tabanud kahel korral uputus ning lekete tõttu seintes on ruumi niiskus aegajalt üle keskmise ja seetõttu hallitusaldis. 

Aga mina tahan puhast põrandat! Mis siis saab?!

Õnneks on mul head sõbrad, kellest üks ütleb, et tead - tasandame põranda seguga veidi siledamaks ja värvime ära. Kindlasti saab parem kui varem. Ja teine sõber, kes ütleb, et ära muretse - materjalid (segu, nakkedispersioon ja värv) on minu poolt. 

Täna oleme seisus, kus olen 5x remonditööde käigus puhastanud põrandaid (see sama 168 ruutu ikka) ja tuleb vähemalt 1-2x veel, lisaks siis sellisele üldkorrashoidmisega kaasnevale puhastusele. 

                                                    Täna näeb värvi ootav põrand välja selline

Lagi

Lae osas on meil enamvähem ok. Valge värv aitab alati. Mis aga ilmselgelt lahendust tahab ja silma riivad, on laes rippuvad kolletunud juhtmepuntrad ja ebasobivad-puuduolevad valgustuslahendused. Juhtmete probleemile on meil järgmised lahendused: ostetud on karbikud, mis vajalikud juhtmed kenasti esteetilisse valgesse karpi kokku korjavad, nii nad silma alt kenasti ära peites ning tuttav(ad) elektrikud, kes loodetavasti ebavajalikud juhtmed eemaldavad. Valgustite osas oleme nõu pidanud. majahalduriga, et kas on neil sobivad valgustid meile anda või pean ise vajaliku investeeringu tegema. Hetkel veel täisinfot pole aga lähipäevil peaks seegi selgeks saama.

Suurte tööde käigus saab vahepeal ka väiksemate ja loomingulisematega tegeleda - kuidas ja millest meisterdada seintele personaalsed noolehoidjad

Uus algus Mustale Noolele vol 2

 Aga enne, kui jõuan vibulasketiiru hetkeseisuni, teeks ühe tagasivaate!

22.11.2018, täpselt oma sünnipäeval tegin ma esimesed lasud lasketiirus.

Kui ma esimest korda ruume vaatama läksin (vist oktoober 2018), nägid nad välja sellised nagu all vasakul oleval pildil. Minu nägemuses oli vibulaskmiseks vaja alustuseks prahist lahti saada ja see aknaga sein lasta maha võtta ning parandada üldmuljet valge värviga ning teha korda elektrisüsteemid. Peale esimesi talguid, kus mu kallid sõbrad - vibulaskjad ja jci-kad mulle appi tulid, nägi lasketiir välja nagu esimesel pildil. On ikka vähe vähe õnneks vaja! 

Aga ma olen vist natuke nagu see naine loos "Vägev vähk ja ahne naine", seega 2019 sisehooaja alguseks sain omaniku nõusse, et maha võetaks järgmine sein.. st juba teine siis. Ja lisaks suuremale kogusele valgele värvile, tegin investeeringu ka püsiseina ehituseks vajaliku materjali ostmisele. 

Lasketiiru ehitusse panustasid ka kõige pisemad - Gloria puhastamas seina munarestidest.

Seina ehitasid taas heast tahtest ja kingituseks mulle valmis vibulaskjad- mägilased, kes aitasid sättida ka elektrisüsteeme ja katsid erinevaid võimalikke pindasid valge värviga. Värvitud sai ka põrand. 

Ja oli põhjust korraldada lasketiiru ametlik avamispidu koos Vibuprintsessi sünnipäevaga!

Lasketiir välja päris nägus ja kena ning tulevik tundus helge..

Jätkub..

Uus algus Mustale Noolele vol 1 - iga algus on raske?!

Juba pikemat aega olen tundnud puudust oma mõtete kirja panekust ja jagamisest virtuaalpäevikus. Eks elu on teinud korrektuure ja mina neile vastavaid muudatusi. Ja hakkan aga taas otsast peale siia oma teekonda üles märkima! Mul on hea meel, kui leiad huvi ja aega minu loole kaasa elada. 

Kui seda blogi alustades oli minu tutvus vibude ja vibumaailmaga alles algjärgus, siis aastatega on see ainult küpsenud, süvenenud ja tänaseks on vibud ja vibulaskmine minu jaoks kogu mu elu! Sellest lähtuvalt tegin ma otsuse, et peale Maaülikoolis magistriõpingute lõpetamist võtan riski ja Musta Noole Vennaskonnast ja vibuklubist saab minu põhitöö. 2021 aasta alguses oli mul kuude kaupa kirjas, millised eemärgid ja mis ajaks saavutatud peaksid olema.. Et juunis kaitsen kraadi ja septembris asun tööle Musta Noole vibuklubi siselasketiiru...

Mnjah, kõik asjad juhtuvad õigel ajal või siis natuke hiljem. Näiteks mais ma magistritööd esitatud ei saanud ning juunis polnud seega lootustki kraadi taodelda. Võimalik, et põhjuste seas on natuke minu "saamatust ja rumalust", kuid kindlasti on oma roll suurtel muutustel ja kaotustel minu elus (mida ma siin blogis rohkem puudutada ei soovi). 

Nii kuluski pea kogu mu suvi iseendasse ja magistritöösse vaadates. Vaid paar korda õnnestus vibu kätte võtta - näiteks saates Kurvist kurvi sain õpetada plokkvibulaskmist Jaagup Kreemile! Ja suvel korraldasin kaks laste vibulaagrit. 

Foto autor: Catlin Saar

Augusti lõpuks said mõlemad mina ise ja töö) enam-vähem terviklikuks ja sõpradele jutustan jätkuvalt värvikat lugu oma kaitsmisest Rootsi linnakeses nimega Järvsö (kaljukass ehk ahm) üle veebi ning mikro- ja makromeetrite ootamatust rollist kaitsmisel. Nagu targemad on öeldnud - tund häbi ja kraad kogu eluks!

Nojah, aga selle kraadi taotluse taustal olin töötu üliõpilasena kirjutanud valmis ka äriplaani, et alustada oma ettevõttega - hobist äriks nagu ma ise seda arvasin. Paraku jäi mul märkamata tõsiasi, et minu hobi on liiga äri nägu ning alustava ettevõtja toetust mulle ei antud. Ehk 6000 eurot, mille olin oma plaanidesse sisse kirjutanud, tuli sealt sama targalt välja kirjutada. Enda vahendeid oli mul napp 2000 eurot. Seega planeeritud kulurida kodulehele, recurve ja plokkvibude ostmiseks laste ja noortetrennide jaoks, ruumide remondiks ja reklaamkuludeks, maastikuraja loomiseks Kotiku viburajale ja muruniiduki ostmiseks vibuplatsi ja maastikuraja hooldamiseks  - see kõik tuli maha tõmmata...

Et komplekt oleks täielik, korraldasid Tartu suurvihmad lasketiiru ruumides korraliku uputuse ja kaose, mul endal tuli läbi põdeda üks korralik põskkoopapõletik, raskelt haigestus mu kallis pereliige saksa lambakoer Yasmine..

Et mis ja kuidas sellises olukorras edasi? - töötu, rahatu ja omajagu õnnetuna.. Sellises olukorras riskida ja alustada oma äriga?!

Motivatsiooniraamatud õpetavad, et tuleb ikka endas kõik ülesse leida ja fööniksina tuhast tõusta. Võibolla ma pole piisavalt kaugele enese arengus jõudnud? Aga nagu varemgi seda on juhtunud, aitasid mind kõige täbaramas olukorras mu taas jalule mu sõbrad ja head tuttavad.

Jätkub..