Koeraelu

Täna sai täpselt 2 nädalat väikse koerapreili kojutoomisest. Ja meil läheb kenasti. Zassu on kiiresti omaks võtnud minu liikuva elustiili. Nii on ta jõudnud selle 14 päeva jooksul külastada minu pisikest kontoriruumi Põlvas, käia minuga korduvalt viburajal ja lihtsalt metsas jalutamas, vaadanud üle Põlva peatänavad ning ajanud kohalikel nunnumeetri põhja. Külaski on jõudnud mitmeid kordi käia. Minu kasse ta suurt tunnistada ei taha, esimesed haugatusedki toodi mängu. Monsa kassist arvas muidu küll, et päris tore mängukaaslane, millega samas jällegi kass leppida ei tahtnud ja lepiti sellega, et hoitakse viisakat distantsi.

Hambad on ikka nii nõelteravad, et ühel ettevaatamatul külalisel õnnestus käest täitsa veri välja saada ;-) Ja kõrvad hakkavad ka vaikselt tõusma, eriti see parem. Vanust kaks kuud ja mõni päev peale.

Yasmine Margman

Väike koerapreili saabus oma uude koju reedel. Kuna kojusõit oli pikk, siis andis Zassu häälekalt teada, kuidas ta ei ole rahul enda puuri vangistamisega. Eile ehk kolmapäeval jooksis Zassu aga koos minuga auto juurde ning kui pagasiluugi ja puuriukse olin avanud, tõusis kuts esikäppadele palvega, et palun tõsta nüüd mind puuri, ma ise veel ei jaksa hüpata, aga ma tulen ju ometi kaasa :-) Ja kui puuriuks avada, siis mõtleb Zassu veel pikalt, kas ikka tasub välja tulla. See jutt on mõeldud ka veidi nendele inimestele, kes ikka aegajalt kipuvad minult uurima (ka Irise ajal), et kuidas sa ikka koera puuri paned ja see on ju ahistamine.
Zassuga jõudsime nii kiire puuri omaksvõtuni ilmselt seetõttu, et olen iga päev pidanud mõned sõidud tegema ja pole raatsinud kutsikat üksi koju jätta. Koos oleme käinud nii metsas viburajal, tööl kui ka külas. Ja meil läheb hästi :-)
Pildil siis preili Yasmine koos ema Hollyga Margmani kennelis.

Teekond Parnassile

ehk Mägilanna lavadebüüt Vibuprintsessina on tehtud! Seda siis 12.juulil Ugala laval noorte vanamuusikute kontsertetendusel, mille lavastas Üllar Saaremäe. Kui juunis elasin palavalt kaasa Vendadele Lõvisüdametele, keda juhendasin lavastuses vibulaskmises, siis pühapäeval sain oma närvid ka ise laval proovile panna. Mnjah, kui ma nüüd ütleks, et süda ei puperdanud ja käed ei läinud niiskeks, siis ma ilmselgelt valetaks. Aga vähemalt said kõik kolm noolt õigesse kohta saadetud ja ega see tiheduski kõige hullem olnud. Märklauaks oli siis kuud imiteeriv valgussõõr peade kohal redelil (kaldenurk meenutas veidi meie killer-z´i ;)
Lavastus ise oli võluv ning lummas mind täielikult, meelsasti oleks seda ka saalist nautinud- suurepärane keskaegne muusika, mida mängisid noored muusikud, imeliste häältega solistid ning graatsilised tantsijad. Teater on võrratu!