Koolivaheajal perega viburajale :)

Musta Noole Vennaskond kutsub peresid alustama uut aastat vahva päevaga viburajal Põlvamaal Kotikul või Tartus Raadil. Mõnusalt ühiselt veedetud aeg õpetab selgeks vibulaskmise põhitõed ning sisustab värskes õhus mitu põnevat tundi. Tule ema või isaga ja võta kaasa ka sõber!
Pakett sisaldab vibuvarustuse igale osalejale (pikkvibu, käekaitse, sõrmekaitsmed, noolevutlar, 3 noolt), vibulaskmise algõpetuse kogenud instruktori juhendamisel harjutusväljakul, 10-märgise viburaja läbimise (loomapildid ja 3Dloomakujud), noolegarantii ja vibuküti tunnustähe igale osalejale.
* Paketi maksumus 35 eurot sisaldab teenuse ühele täiskasvanule ja kahele lapsele. Iga lisanduv laskja 7 eurot, grupi suurus kuni 6 inimest. Pakett kehtib kuni 8-nda jaanuarini k.a. Info ja registreerimine tel 52 32 177

Musta Noole Vennaskond nüüd ka facebookis :) - http://www.facebook.com/#!/Mustnool

Euroopa Meistrivõistlused Portugalis ehk siis EFAC 2011

Tänaseks on eredamas muljed juba lähimate sõpradega jagatud, pildid FB-s kommenteeritud ja Eesti elusse jälle sisse elatud. Aga mõned nopped-meenutused ka veebipäevikusse selleaastasest suurvõistlusest.

* esiteks, kõik laskjad, kes jätsid kohale tulemata, kartes seda põrgukuumust, siis tabas aastate eest 3D võistluse osalenuid (kuumarabandusega rajalt ära viidud laskjad, Maario kaljude külge sulanud tossutallad jne), siis te saite tünga :) Tünga said ka need laskjad (tunnevad ennast teksti lugedes ise ära, nimesid nimetama ei hakka :D ), kes lootsid päikeselist ja palavat puhkust ning võtsid kaasa ainult sooja ilma riided. Tutkit!

It never rains in August! ütlesid kohalikud esimestel päevadel, kui õnneks küll mitte väga tugev vihmasabin meid saatma asus. Ja temperatuur - meil õnnestus väljaspool viburada leida ka 13-15 soojakraadiga kohti, kus külm tuul selle vähesegi olemasoleva mõistuse peast tahtsis puhuda.

Nii unistasin ma mitu päeva järjest ainult soojadest riietest...

Kui minu isiklik mittesobiva-riietuse-probleem välja jätta, oli ilm laskmiseks lihtsalt suurepärane.

* Mida samas ei saa paraku öelda jällegi radade kohta. Radasid oli 5-päevaseks laskmiseks ainult kaks! Üks radadest oli selle eest muidugi tehniliselt päris keerukas - kalded ja tõusud mäenõlvadel panid ikka korralikult ajusid ragistama. Teine rada aga oli selline eestlastest osalejate sõnul Kajamaa2 kehvem ja ohtlikum variant. Ühe platsi peal asus järjest (paralleelselt) vähemalt 7-8 laskmiskohta, mis omavahel olid eraldatud lindiga. Noolte äratoomiseks märgist oli ohutum oodata, millal naabermärk samuti laskmise lõpetab. Samuti oli märke, mida lastes võis märgi taga näha teisi inimesi. Üks Z-märk, millest ülelastud nool jõudis järgmise grupi jalgade ette, jäädvustus ka käibefraasina millegi eriti ohtliku ja ebakindla tegevuse kohta: ".. its like shoot knowing that Nigel is one target behind you ;)

* korraldus oleks võinud ju parem olla, aga võrreldes millega? - ikka Eestiga ja nii kerkis mitmel korral taas ülesse küsimus, et eestlased, kas te ei oleks nõus taas mõnda EFAC-it korraldama :)

* laskjad olid õnnelikud ja happyd nagu ikka ning seltskond oli super Ja Eesti naised panid täiega hullu :D Kui alguses tundus, et lisaks meie A-klassi laskjate tuumikule hakkavad medaleid püüdma ka põhjanaaber Soomest ja Urte Paulus Austriast, siis need konkurendid elimineeriti/elimineerusid ise. Urte perekondlikel põhjustel rajale ei jõudnudki ning innustas austerlasi taustajõuna ning Annelil ei pidanud ei tervis ega närvid võistluspingele vastu. Üllatajaks osutus hoopis hispaania FITA ehk siis nüüd Word Archery 3D meister Encarna, kes lastes fieldi formaati esimest korda elus, osutus kiireks õppijaks ning oma suurepärase laskmistehnikaga tundus võistluse esimese poole olevat kindel pronksikandidaat. Nii kindel, et peale kolmandat päeva 100 punkti tagapool olev Triinu tegi ainuõige otsuse konkurenti mitte püüda, vaid lasta oma laskmist. Veidi väsinud konkurent tegi neljapäeval küll hea soorituse, kuid Triinu hiilgav laskmine vähendas nende vahet 50 punktiga. Siiski jäi viimasel päeval rajale minnes 3-4 koha vaheks veel ligi 50 punkti, mille tagasitegemine tugevate laskjate puhul on ülimalt ebareaalne. Triinu suutis seda ning laskis 70 punkti rohkem ehk tõestas, et on igati ära teeninud oma pronksmedali! Ja kinnitas sellega eesti naiste kolmikvõidu! :D

Tublid olid ka mehed. Maario oma historikaliga oli konkurentidest niivõrd üle, et tegeles pigem isiklike tulemuste parandamise kui konkurentide võitmisega. Nii õnnestus korrata ühte jahiringi euroopa (ja ka maailmarekordit mu meelest) rekordit. Viimasel päeval andis vibu järele ning raja lõpetas ta katkise vibuga.

Kristole tõi samuti nagu Triinulegi natuke ootamatult kuldmedali tema rahulik meel ja pingevaba laskmine. Tema arvates oli ka hõbemedal väärt rõõmustamist. Konkurendi närvid aga ei pidanud pingele vastu ning neljapäeva hommikune 9-punktine edu sulas õhtu lõpuks nulli ning reedel ta sellest enam toibuda ei suutnudki ning nii sai Kristo rohelise tee kullale.

Laste klassi tõi Eestile kulla Sander, kelle edu konkurentide ees oli veenev.

Olümpiavibu kulla napsasime Portugalilt ära kavalusega - nimelt oleme me suutnud meelitada portugali laskja Paolo Eesti värvidesse võistlema :D

Recurve klassis tõi meile hõbemedali samal moel "kodustatud" Steve.

Kokkuvõtteks: oli vahva võistlus, toredad inimesed, mõnus maa koos suure südame ja sõbralike kohalikega. Teeme seda jälle - järgmine EFAC 2013 Ungaris!

PS! kui kunagi aega ja viitsimist jääb, siis äkki isegi kirjutan veidi sellest, kuidas mul õnnestus naiste esikümnest vaid 1punktiga mitte välja kukkuda :D

Eesti Meistrivõistlused Vibujahis 2011 Kiidil

..on tänaseks juba minevik. Siiski jättis see võistlus kõigi reedele osalenud vibulaskjatele kustumatu mälestuse, sest väidetavalt pole sellise stiihiaga varem rinda pista tulnud. Ehk siis lakkamatu vihm, mis ühel hetkel asendus rahega, niisutas läbi nooled, kastis aluspesuni märjaks kõik osalejad ning sundis kirudes ja porisedes Kiidi järskudel nõlvadel otsima hämaras metsaaluses vaevu nähtavaid sihtmärke.

Kui mina oma rühmas püüdsin tuju üleval hoida sellega, et Sveitsis oli neil veel hullem ja nii 4-5 päeva järjest, siis Sveitsis käinud tunnistasid, et märg ja vastik oli tõesti, aga krt seal oli vähemalt suviselt soe..

Aga jah, mul oli siis sama märg kui teistel, juba kolmandas märgis olin ma läbimärg koos oma nooltega ning näpud külmetasid täiega. Juba teises märgis loobusime topeltmärkimisest, sest hetkega olid kaardid läbimärjaks saanud ning nendele kirjutamine keeruline. Meie tore rahvusvaheline seltskond koosnes siis ühes vene laskjast Sant Peterburgist, ühes lätlasest ning eestlaste lippu hoidsime kõrgel mina ja Raul Kriis. Mulle kohe sobib see ühe noole laskmine. Kaugemaid märke oli keeruline lasta, sest uute noolte ja uue vibuga (lasen nüüd Zasseri poolt tuunitud inglise vibuga) puudus mul igasugune uduaimdus, kuhu mu nooled küll alates 40-st jardist lennata võiks. Paanikat ka polnud. Punkte märkis Raul, nii et mind ei seganud ka teadmine sellest, kas läheb hästi või halvasti. Tuli kehasid, tuli nulle, tuli südameid. Ja kokkuarvutamise otsustasime niikuinii tubastesse oludesse jätta. Ilmselt oli see ka mõistlik olukorras, kus loomast nooli tõmmates valgus kummardamisel iga kord seljavutlarist korralik kogus vett välja. Sellest tingituna ka hilisem korraldus, et tuppe tuppa ei tühjenda! ;)

Ja mis siis selgus punktide liitmisel- et ma olin lasknud oma isikliku rekordi 1-noole ringis, 202 punkti :D Ja päeva parima tulemuse ka! Selgus, et ilmastik mõjutas laskjate moraali nii tugevalt, et meeste parim lonkari lasi tulemuseks 186 punkti.

Teisel päeval tegin küll ilusa alguse laskmises, täitsa mitu esimest südant järjest, kuid siis sai paanika mu kätte ja tulemus on piinlikult nõrk. Kolmandal päeval võtsin ennast taas kokku, lasin puruks viimsedki nooled oma uuest puna-mustast komplektist ning säilitasin auväärse kolmanda koha.

Tulemustega saab tutvuda siin http://www.vibuinfo.ee/tulemused/2011/Muud/EMVVJ_2011.html

Mida arvavad vene külalised meie võistlusest, saab lugeda siit http://www.archery.ru/forum/index.php?topic=3581.msg48345#msg48345

PS! Pildiks väike meenutus talvisest FITA treeneri koolitusest Järvakandist :)

Vibuprintsess tegutseb jälle ;)

Sellest, kuidas ma ninast veri väljas, Rõuge vibuprojekti teha murdsin, olen ma kirjutanud. Sellest, kui löödud ma olin, kui tuli eitav vastus, ma kirjutanud ei ole.

Aga nüüd on hea uudis - Mooste viburaja projekt sai positiivse vastuse!!!!- pilt siis meeleolu tekitamiseks lootuses, et samalaadse vibuturniiri korraldame ühel päeval ka Moostes ;)

Lühiuudise lõpetuseks üks link persoonibrändile ka, ehk tagasihoidlikkus ei kuulu minu vooruste hulka

Liivimaa Karikas 2009

Vibuklubi Amazones & Läti Vibuföderatsioonil on au kutsuda Teid Lõuna-Eesti & Põhja-Läti ühisele võistlusturniirile:

“Liivimaa Karikas" — 2009, I etapp.

Millal: 11 Aprill.2009.

Kus: Cesise Vanas KindlusesHarjutus: Rada koosneb 28 märgist. 3D märgid - IFAA märkimata kaugustega Looma Ring.

NB! Keskaegsed riided on soovituslikud!Viimane osalemisest teatamise tähtaeg 09.04.2008 Parimate soovidega & kohtumiseni Cesis,Veiko Juurma +37126542342

Kui minu nagu teistegi vibulaskjate postkasti selline kutse potsatas, siis esimese hooga nentisin kahtsusega, et pean samal päeval Kotiku rajal algajate vibulaskjate õpetamisega leiba teenima ja seetõttu jääb antud võistlus minu jaoks ära. Paraku selgus aga reede hilisõhtuks, et minu rajale jõuab kohale heal juhul vaid 10 inimest, mis tähendas, et minu kohalolek ei olnud primaarne ja Hendrik saab nende juhendamisega suurepäraselt ka ise hakkama.

Nii panin laupäeva varahommikul endale selga peene printsessikleidi, pakkisin kaasa oma 4 viimast noolt ning leidsin endale Aksi, Aivari, Saba ja Kaupo näol toredad reisikaaslased. Marsruudil Tartu-Külitse-Kastolatsi-Valga-Cesis oli meil lõbu laialt.

Cesise lossihoovis ootasid meid 3märgiga harjutusplats ja 14-märgiline 3D rada. Kohal olid mitmed kohaliku televisooni esindajad ja ajakirjanikud, kellest TV3 ka minu punase kleidi ja printsessikrooni õnge läks ja minul intervjuu palus.

Harjutusplatsil õnnestus mul vabaneda 2-st oma noolest- üks purunes neist märklauas, põhjuseks ilmselt mingi varasem mikromõra, teise suutsin ise vastu matiserva pilbasteks lasta. Ühesõnaga, 3-noole ringile minekuks mul nooli polnud... kus häda kõige suurem, seal konkurent Inge- Eesti sisemeister- oma nooltega kõige lähem. Ehkki Inge nooled olid märgatavalt lühemad kui minu omad, andis mulle siiski teatava kindlustunde teadmine, et vajadusel saan ma neid siiski kasutada. Esimesed märgid- ilves ja saarmas said ära võetud ning siis jõudsime päeva märgini- kiviklibus istuv jänes. Esimene lask- oma noolega- mööda. Teine lask - oma noolega - mööda. Kolmas lask ja 10 punkti. Noolte järele minnes selgus, et kõik möödalasud olid maksnud nooltele elu.. ehk ees oli veel 25 märki ja minu nooled kõik hävinud :-( Esimene ring lõppes 3 nulliga ja 182 punktiga, mis arvestades raja raskustastet oli ikka piinlik küll. Inge tulemus oli vist 204 ja Kaisal, minu teisel arvestataval konkurendil- 200 punkti. Ja siis algas teine ring. Ja seda nimetan ma küll elu tulemuseks- 14 märgis vajasin vaid kahel korral teist noolt ja punktisumma ringil kokku 250 punkti. Ja seda veel võõraste nooltega! Meeste longbow päevatulemus oli 484 punkti ja lätlasest Andris oligi vist ainuke, kes longbowga ühe ringiga samuti 250 punkti suutis lasta. Nooli Ingele tagastades- kõik ühes tükis!- selgus, et kaotasin talle vaid 4-punktiga... Tema tulemus- 436 punkti oli minu mäletamist mööda ka minu enda eelmise aasta võidusumma. Aga eks oleksi ju veidi inetu olnud teda tema enda nooltega võita ;-)

Reklaamime vibu cokaga või vastupidi :-

Meeleolukas videoklipp vibuaasta alguseks :-) -
http://uk.youtube.com/watch?v=2fJ2fFxpMNc
(kahjuks ma seda teisiti siia lisada ei oska, kui copy-paste lingina...
Väike Prints on igatahes asjast nii vaimustuses, et nõuab eilsest alates, kui link minuni jõudis, pidevalt vibulaulu. Ja vaatab seda siis, silm särades, ja kommenteerib, et vibu laseb piu! Täna on 5 korda juba asja vaadatud -kuulatud, ning tüdimust veel ei paista.
* Nigel Downsi nimi käis siit blogist ka korra juba läbi, nimelt kirjutasin, kuidas eurooplased Ameerikas meistrikatel kohalikele kohta kätte näitasid. Tegemist siis valitseva fieldi maailmameistriga hictorical bow klassis.

Tartu Vibuklubi jõulukas

Nii, nagu ma endaga kokku lepitud sai- olin eilseks vibulaskmiseks enam-vähem terve. Komplekteerisime Tartu Vibuklubi naistes autotäie- mina, Monsa ja Kristine - ja läksime.

Sain siis vibu üle pika aja jälle kätte.

Uskuge mind, see on hea tunne. Isegi kui sa lased varrukasse (kes krt käskis mul selle varrukalukuga jope panna!!), teed tobedaid päästmisvigu, ei oska kaugusi hinnata ja vaist ei tööta jne, siis on ikka hea tunne küll, kui pisikes jäneses kaks südant lased. Tehke järgi või ostke ära!

Pildil Monsa Tartu Vibuklubi jõululaskmisel aastal 2005

Jagunesime 3-liikmelistesse gruppidesse täiesti omal vabal valikul. Mina ja Monsa võtsime Axi, kes hetkel on liikumispuudega ja ei suutnud seetõttu meie eest piisavalt kiiresti ära joosta :-)

Läbida tuli 8-märgiline minirada 2-noole ringina. Kuna osavad vibukütid, keda oli veidi üle kahekümne, tegid ringi eriti kiirelt läbi, otsustati teha peale veel teinegi ring. Meeste longbow´st lasi parima tulemuse Kuldar, veidi küsitava väärtusega on minu naisteklassi parim tulemus. Nimelt tõmbas Monsa ferraripunane auto järjekordse jama endale külge teel võistluspaika ja eks see ikka veidi keskendumist häiri. Uut autot talle vaja!!
Järgnes traditsiooniline juustu ja singi laskmine (mis seekord oli asendatud röövlipraega ehk ribiga) Esimeses voorus tabas juustukera Kuldar ja ühele ribile sai pihta Väike Muks. Tuletasin siis Kuldarile meelde, kes on ta sõbrad ja andsin korralduse ka teine ribi ära lasta, mis maitseb mulle täitsa heast. Ei saanud ta naisterahva soovile kuidagi vastu astuda ja järgmises ringis lasi lisaks talle ribisse noole ka Peeter.
Õhtu naelaks kujunes aga põlevate noolte laskmine. Lummav!- Otsekui väikesed komeedid pimeduses helendamas. Kes tahab ise näha põlevate noolte lennutamist talvises õhtuhämaruses, see tulgu aga 22.jaanuar Mammastesse kohale. Mis seal täpsemalt juhtuma hakkab, sellest kirjutan pikemalt järgmisel aastal, aga Taevaskoja kodukalt leiate ürituste alt selle kohta ka ise infot.

Talvine vibulaskmine

Istun tõbisena kodus. Vastikult tüütu on omast vabast ajast keset pühadeaega haige olla. Hea küll, mõne päeva ju võib, aga kuna mu põnn on juba pea nädala nohune-köhane olnud, siis tähendab see ka minule tubast reshiimi. Ja nüüd on mul täpselt homme hommikuni aega terveks/tervemaks saada. Kui ma just ei taha loobuda selle aasta vibuinimeste viimasest kokkusaamisest Kassiorus, kus toimub Tartu Vibuklubi jõululaskmine. Aga ma ei taha ju!!!
Kui nüüd muidugi kristalselt aus olla, siis pole ma vist mitu kuud vibule nööri peale pannud.. ja seetõttu ei ole ka paljusid vibukütt pikalt näinud. Ilmselt seda igatsengi kõige rohkem, näha korra veel sellel aastal minu jaoks 4-aastaga nii oluliseks muutunud inimesi. Tunda seda tunnet, mille vibulaskmine ja sellega soetud inimesed tekitavad, mis meeldis mulle nii väga, et tegin sellele toetudes isegi vibulaskmise firma, et võimalikult palju inimesti selle toreda hobi juurde meelitada. Ja eks nende rohkem tuhande inimese seas, keda olen vibu laskma õpetanud, on päris paljusid, kes endale koju vibu soetanud, osad ka võistlema jõudnud ja mõned lausa oma isikliku viburaja ehitanud/lasknud mul ehitada.
Sellel sügisel küsisti EAS-i konsultantide seminaril minult, et miks ma oma firmat - Musta Noole Vennaskond - alustasin? See küsimus oli minu jaoks nii ootamatu, et vaatasin suht segadusse sattunult neile otsa ja ütlesin, et vibulaskmine lihtsalt meeldib mulle ja tahan seda ka teistega jagada. Mõtlesin hetke ja kinnitasin, et jah, see lihtsalt meeldib mulle. Selgus, et see oligi vastus, mida oodati :-)
Nii et järelikult tuleb homseks terveks saada!

Väike Tuulik

Kuna kõik vibulaskjad orkutis ei käi ja Eesti ka selline parajalt pirakas, et info kõigini ei jõua- siis teadmiseks: vibulaskjate ridadega on liitunud üks pisike Tuulik. Konkurendid, värisega ja meenutage, milliseid mehetegusid EFACKarmo juba sellel aastal vibuvõistlustel tegi. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et Karmo 3-aasta sünnipäeva tähistati alles novembris, kui tal olid esimesed korralikud võistlustulemused juba käes. Nii et järgmine aasta on ka Eiriker ja EluÕis ilmselt valmis oma esimesed võistlusristsed saama.
Ma kohe ei saa teisiti, kui pean pühendama mõned read taas emaks saanud Kadile.
Nimelt on tema minu jaoks eeskuju olnud- meenub, kuidas nägin teda esimest korda Räbikülas, juba siis piisavalt suure kõhuga- hm, või kuulsin kõigepealt ta häält, siis tuli kõht ja siis tüdruk ise ka. Järgmine kord oli juba EFAC2005 autasustamine, kus selle suure kõhu peale ka medal asetati. Aasta 2006 imetlesin tema vaprust, kui ta väike Tuulik (nr1) hälliga ühes käes, vibu teises käes, ennast läbi lume vedas ja päeva lõpus väljalastud medalid-diplomid kokku korjas.
Mainin ära, et nende saavutuste seas olid näiteks Eesti meistritiitel ja Euroopa kolmas koht, kohalikest võistlustest pole isegi mõtet rääkida.
Vot naine Metsikust Läänest Kullamaa väljadelt!
Tema eeskuju on mulle väga tähtis olnud- kes mind tunnevad-teavad, saavad aru, mida ma mõtlen. Aitähh Kadi, et sa olemas oled! Oled meile väga kallis ja oluline!
Palju õnne lapsevanematele ja murtud nooli tulevikuks!
Pildid värskest ilmakodanikust leiab orkutist.

Vibulaskmise meisterklass

Just seda näitasid Steve longbow´ga (meie mees usas) ja Nigel historicaliga (ühendatud kuningriigid) USA-s North American FIELD ARCHERY CHAMPIONSHIP 2008-l. Tiitleid neile aga paraku ei jagatud, sest kodakondsus Euroopa oma. Aga vähemalt on kohalikel veidi mõtlemisainet ja loodetavasti ka veidi motivatisooni treenimiseks ;-)
Vot ja mina pean siis sellistega nagu Steve Jäägri Famousis rinda pistama...

Jumal on siiski olemas

ja vibu laseb ta ilmselt ka :)) Nimelt arvas vibumeister, kes täna siis otse Saksamaalt Tehvandile saabus, et minu Zakslane jääb ellu. Turgutas teist siis pisut liimi ja liivapaberiga ning lõi ta lõpuks õliga läikima. Selgus, et klaasfiiber on veel mitmest kohast lahti löönud-kehva kvaliteediga fiiber ilmselt. Käepidemes avastasime ka täitsa koleda prao - aga ka see sai ravitud.
Eks siis lähiajal paista, kas on mul rohkem õnne kui Anul, kelle recurve kaared võistlusel laiali jooksid või Sabal, kelle maarjakasest vibu saatus on ka tume...

Viktoriini küsimus

Kui vibuga juhtub midagi, siis kõigetõenäolisemalt:
a) enne suurvõistlust
b) peale suurvõistlust

Vihjeks veel niipalju, et laupäeval algavad Tehvandil Euroopa Meistrivõistlused Vibujahis...


Eileõhtuse treeningu järel avastasin, et ligi 5cm ulatuses on fiiberkiudu koos puiduga vibuservast lahti löönud :( Jutt siis minu Zakslasest, mille ma Maariolt endale meelitasin. On teine aastaga nii omaks saanud, et ei kujuta oma elu enam temata ettegi.
Tarkade klubi soovitused on seinast-seina- proovida liimida, ära lõigata ja lihvida või teibiga kokku tõmmata ning vibumeistrile näidata. Vibumeister on imekombel sellel nädalavahetusel ka ise Saksamaalt kohale tulemas, aga mul on ju vaja veel täna ja homme trenni teha... Samas on suur hirm, et kui vibu kätte võtan, võib see talle viimaseks korraks jääda. Iga lasuga peavad kaared kandma ära lig 17-18kgraskuse.
Uus vibu maksab 800-1000 eurot ja tellimisaeg on 6-12 kuud :((

Kassid kodust ära..

hiirtel pidu!
No nii hull asi muidugi ei ole, kuid tõsi ta on, et oluline osa eesti vibuküttide paremikust on pühkinud jalgelt kodumaa tolmu ning läinud Aafrikasse tiitleid püüdma. Mainin ära ka, kust kõige tõenäolisemalt Namiibia MM - il medaleid võib loota:
Katrin Virula - naiste longbow
Ülar Teppo - meeste longbow
Toomas Taimla - meeste historical
Pöialt tuleb hoida ka Anule ja Aarele recurve klassis.
Osad eestlaste nimedest jäid siinkohal küll välja toomata, kuid seda uhkem on tiitliga naasta ja parastada: "et seda te küll ei oodanud ;)"
Näiteks eriti suur üllatus oleks see, kui Aks või Super-Maario mõne medali kaasa tooks, sest nemad pole plaaninud isegi rajale minna, vaid lihtsalt omadele kohapeal pöialt hoida ning kaasa elada :) Nagu minuni on jõudnud teated mitme maa ja mere tagant, siis nemad peavad lisaks eelmainitule ka veretut fotojahti loomadele ja kui kõik kenasti sujub, saame nende saaki tulevikus ka mägilaste kodulehel nautida.
Aga mida teevad siis samaaegselt Eestis kohapeal viibivad vibulaskjad?- osa neist selgitas täna näiteks välja eesti universaalseima vibulaskja, kes ühtemoodi osav oleks nii olümpiavibu, ploki kui ka longbow käsitsemises. Ja see ta siis on - Enno Mõts! Asjaosaliste väitel olevat see muidugi juba enne võistlust selge olnud, aga päev vibude seltsis ning mahlapakkide ümberjagamine ei tee ju ka paha. Selgituseks neile, kellele see mahlapakkide osa veidi segaseks jäi, siis osalustasu võistlusel puudus, kuid osalus tuli lunastada 10 paki mahlaga, mis siis hiljem võitjate vahel kenasti ära sai jagatud.
Aga kõige täpsemalt sellest võistlusest saate muidugi lugeda juba järgisel nädalal http://www.vibu.ee-st/.

Nutt ja hala..

lubatud ainult väga kehva ilmaga nagu näiteks täna...
Viimaste sündmuste ja võistluste taustal hakkab tunduma, et ilmselt olen ma vales kohas. Vähemalt paistab, et Vibukütiorg (ja temaga koos ka paljud vibulaskjad) vääriks kedagi tunduvalt paremat, kui on seda minu värvikas persoon.
Ma usun, et Monsa poolt pakutav allveesuudlemine tuleks alternatiivina tõsisele kaalumisele võtta.
Sest kuidas muidu seletada seda, (et lisaks minu kahe viimase võistluse kehvadele tulemustele) ei peeta mind
a) vääriliseks osalema aktiivsete ja vibuspordi tuleviku üle südant valutavate vibulaskjate mõttetalgutel - ja seda hoolimata sellest, et kümnendik maastikuvibulaskjatest on usaldanud enda huvide esindamise minu hoolde
b) minu oma koduklubi jätab mu kutsumata juhatuse (laiendatud) klubi arengukava arutamise/koostamise koosolekule hoolimata sellest, et klubi käsutuses on ka minu eraomandusse kuuluv avar harjutusväljak koos 28-märgilise maastikurajaga ning sellel rajal toimub ka klubi poolt korraldatav karikasarja võistlus. Ning ka hoolimata sellest, et juba teist aastat toimuvad Põlvas vibutrennid, mis on minu koduklubile toonud piisavalt au ja kuulsust ehk punkte ja tiitleid.
Eks ma tegelen siis nüüd oma haigetsaanud ego ravitsemisega kui ma muuks ei sobi ;)
Igatahes on see midagi, mida mina nimetan ressursside raiskamiseks!

Läbi raskuste tähtede poole...

ehk Nelijärve jääger.

Lõuna-Eesti oli seekord väääga tagasihoidlikult esindatud – mina ja Aivar.
Lõunanaabreid aga oli see-eest eriti rikkalikult kohale tulnud- lausa 20 hinge, mis tähendas, et igasse gruppi jagus oma lätlane või mitu. Meile st Vanadele Toomastele anti neid kaks- noormees sportvibuga ja naiste lonkar. Grupid olid suured, mitmerahvuselised ning aeglased, sest raja 14-s märgis oli lausa 13 gruppi. Ja nii see esimene pool möödus- tropates, rohkelt nulle ja kolmandaid nooli lastes. Minus tekitas see kohutava koduigatsuse ja tahtmise rajalt lahkuda. Pealegi oli ilm vastikult pilvine, sopane ja niiske ning nähtavus kehva.
Kuuldes Kadri esimese ringi tulemust, mis oli 174 punkti, tegin võistkonnakaaslane Liiva Tomile ettepaneku vibult nöör maha võtta ja endale sobivad oksad otsida.
Liivakas minu provokatsioonidele ei allunud. Noh, koolkondade vahe ;) Mina olen ju välja kasvanud klubist, kus kõiki alla 500-punktilisi tulemusi peetakse häbiväärseks ;) ning palutakse endale viisakalt uus hobi valida. Hoki või doomino näiteks.
Destruktiivsete ettepanekutega haledalt läbi kukkunud, tuli ennast kokku võtta ja laskma hakata.
Kui nüüd üdini aus olla, siis minu teise ringi tulemused päästis meie gruppi jagatud läti noormees. Õigemini tema taskust välja kraamitud M@M´sid tõid mu elule tagasi ja parandasid koos tema poolt pakutava sooja teega tunduvalt mu laskmisoskust. Teine ring – 202 punkti ja kokku ilmselt päeva kümnes tulemus 364 punktiga. Järjekordne napp pääsemine famous grouse liigast :)
midagi olen ma ikka Anu käest õppinud ka ! (kellel meeles pole, siis just tema võitis eelmisel aastal naiste rahvaliiga, vältides üliosavalt sealt väljaviskamist).
Vot selline päev siis. Ja kuulujuttudest rääkides, siis 12-13 aprilli paiku on loota Lätis Kolme Lossi Turniiri esimest etappi, ning Kaatajakisat on tõstetud 19-le aprillile.

Ahjaa, võistkondlikult hoidsid Vanad Toomased ikka lipu kõrgel ja Tuisu 440 punkti kindlustasid teiste keskpärastest tulemustest hoolimata meile esikoha :)

Uhh, tegelikult peaks veel kirjutama ka Maario imelisest soengust...aga las siis hetkel jääb ;)

„Naiste klatshiklubi,

palun koguneme 10-11 märgi taha, kus toimub põnev duell Vakmani ja Teppo vahel“
(Kajamaa Tom)
Just nende sõnade ajal asusid esimese vahetuse laskjad- mehed, Klubidekarika 2008 esimese etapi laskejoonele Sakus. Ja muidugi me sinna kogunesime ka. Ja nägime, kuidas üks ülalmainitutest lausa kaks noolt märgist mööda lasi! Nii et tasus mineku vaeva :)

Favoriitide hulka kuuluval Kaideril käisTeppoga psühholoogiline duell juba varem. Nii palus Teppo mul Kaiderile edasi öelda 279 , mille aga minu vaimselt blond peake suutis ümber 470 muuta, mis on mõlema mehe puhul muide täiesti ok FITA tulemus. Hea küll, ütlen kohe ära, et
5 noolt enne lõppu juhtis Teppo Kaiderit ühe noolega. Nii pakuti pealtvaatajatele põnev vaatemäng ja kaasaelamise võimalus võitja selgitamiseks- kes ütles, et vibulaskmine pole pealtvaatajate ala?!
Kes viimasena naerab, naerab paremini ja ning põhjust selleks oli Teppol :)

Aga räägime siis nüüd ka naiste longbow tulemustest ;) Esimene seeria lastud, näitas minu binokular ikka väga naljakat pilti- kümnest naisest ei suutnud pea keegi 5 noolt märklehte saata. Hea küll, mõnel olid ju kõik viis oma märklehes, aga paraku ei olnud märkleht mitte alati enda oma ....
Ühesõnaga, nalja kui palju. Ja eriti naljakaks läks asi siis, kui esimese vooru tulemused üles läksid. Mustvalgel olevad numbrid näitasid täiesti kiretult, et mida vähem sa vibulaskmisega tegelenud oled, seda paremini see sul sisetingimustes välja kukub.
Meie Monsa, kes eelmisel aasta täiesti arusaamatult õlgu kehitas minu jutu peale, et see siselaskmine on jube ja vastikult raske ning endale aina medaleid sisse kaela lasi riputada, tundis nüüd omal nahal, millest jutt.
Jätkub...

Vibuhooaeg 2008

on avatud ehk
Vanad Toomased on taas hoos.

Rangersi võistkond sellel aastal JägerCupil ei osale. Aga Taunts arvas, et viisakas oleks ju vähemalt esimesele võistlusele kohale minna ja pakkis pühapäeval autosse lisaks oma plokkvibule Juurika, Lehtjärve ning minu koos Väikese Printsiga.
Kui Roosta on mägieestlasele niigi kõige kaugem võistluskoht kodumaal, siis seekord pikendasime meie reisi lausa 140km võrra. Nimelt poetasime vibulaskmise tulevikulootuse Rõngu kasuperesse.
Teel pandi proovile ka meie autojuhi kompetentsus. Tänu talle suutsime vaevu vältida laupkokkupõrget luigega! Erinevalt luigest töötasid meie LandCruiseri piloot ja pidurid eeskujulikult ning luigel ei õnnestunud läbi esiklaasi meie seltskonnaga autos liituda :)
Nagu selgus, oli minu tagasilangemine premiumliigast naiste rahvaliigasse minu aktsiaid kõvasti tõstnud. Odavalt ma ennast ei müünud- kuulun nüüd eelmise aasta esivõistkonda Vana Toomas! Super-Maario üritas mind lausa reetmises süüdistada, aga ise nad valisid endale jõulupeol naise välja ;) Ning teiseks tegemist täiesti puhta mägilaste võistkonnaga. Aga samas vajavad Toomased siiski endale veel ühte naishinge, sest vaevalt mul õnnestub sellel hooajal nii tihti osaleda kui eelmisel.
Ja nii tuli aasta esimeselt võistluselt meile mitu esikohta, naiste rahvaliiga esikoht mulle ning võistkondlik esikoht ülitugeva edumaaga konkurentide ees Vanale Toomasele. Teine Toomas ehk Tuisu-Tom lasi oma esikohaga muide Roosta raja rekordi ehk 488 punkti, ja seda täiesti nulli-vabalt. Üle neljasajaseid tulemusi oli ligi kümme, tulemused www.kuldnool.ee. Üldiselt garanteerib üle neljasajane tulemus rahvaliigast väljaviskamise, minul õnnestus seekord premium liigasse sattumist vältida, lastes punkte ikka neljasajast vähem. Kenasti esinesid ka lätlased ja leedukad, kes viisid koju arvestatava koguse diplomeid.

Ja nüüd veidi mõtlemisainet -

Sõbrad, kas teie teate kui palju treenivad lätlased?- mina tean, ja kõhe hakkab... neil on viiel päeval nädalas 17.00-22.00 laskmisajad ning Eduards mainis, et nad saavad hommikul ka treenida. Nii et olge valmis.

Valgetes põlvpükstes mehi,

vanemliku hooleta Väike Prints Käärikul vibumatialuseid kontrollimas

nagu Ax hoiatas, siiski näha ei olnud. Jutt käib nimelt 16.detsember Käärikul toimunud FITA-formaadis siselaskmisest. Saabusime Hendrikuga kohale mõni minut enne algust ja paanikaosakond töötas minu jaoks juba täiega. Nimelt õnnestus meil hilineda nii, et last lapsehoidu üle anda ei õnnestunudki. Mis tähendas, et enne algusvilet oli lahendamata probleem, mis saab Väiksest Printsist, kellel puudusid ka tagavaramähkud, lutipudel ning hoidja, kelle süles aega veeta :(


Esimese seti tudus poja õnneks rahulikult autos, milles mina võistlusjoone muidugi sugugi kindel ei saanud olla... igatahes oli täiesti asjakohane arutelu, et ameerikamaal oleks ma vanemlikud õigused juba ammu kaotanud.. Leidsin siiski ühe kena naisterahva, kellele laps 5-minutilisel vaheajal peale ärkamist sülle suruda ja püüdsin mitte mõelda sellele, et lõhna järgi otsustades vajasid mähkmed immediately vahetamist..


Võistlusest. Igatahes oli see suuremale osale Tartu Vibuklubi laskjates esimene kokkupuude Vibuliidu võistlusega. Oli vist lausa Eesti Sisekarikaga tegemist. Ja kuna tegemist tähtsa võistlusega, toimusid okt-nov ka eelringid, mille alusel siis parimad laskjad- igast klassist 8 parimat, välja selekteeriti ja selle alusel võistlusele lasti. Ja kuna Tartu Vibuklubi on Vibuvaimu kõrval ainsana Vibuliidu liige, siis ei saanud ju teab mis palju naisi longbow klassis olla - meie klubi esikolmik nii trennis kui võistlustel on Monika, Kristine ja mina ise :)


Mis oli siis teisiti kui IFAA siselaskmises?- küsivad kindlasti meie metsainimesed, kelle ettekujutus FITA omadest piirdub sellega, et elavad nad staadionil ja kannavad valgeid pükse/seelikuid.


Esiteks lastakse 3 noolt seerias värvilistesse lehtedesse, kus punktiala on 1-10-ni. Seeriaid on 20, ehk kokku siis 60 noolt. Ah-jaa, kaugus on neil vist 18m versus meie 20 jardi. Võistluse parim ei selgu aga sugugi mitte nooletabamuste koondsumma põhjal nagu meil, vaid kasutatakse päris põnevat play-off süsteemi. Nimelt võistlevad omavahel paarid, lastes järjest 4 seeriat so siis 12 noolt ja 3punkti saab paarist see, kes teisest rohkem punkte lasi. Juhul, kui seis jääb viiki, saavad mõlemad 1 punkti. Selline mees-mehe vastu võistlus on iseenesest päris põnev ja paneb proovile tugevaimadki närvid. Hea näide: meeste longbow klassis läksid esikoha pärast võistlustulle Saba ja Kaider. Enne viimast seeriat juhtis Saba 8 punktiga, ning lasi siis ühe noole 0- i ja kahega noolega kokku vaid 7 punkti (no kes krt oleks seda uskunud, et Saba niiii vähe punkte laseb, seda enam et otsustavas seerias). Kaideri viimane seeria oli 16 punkti, mis tema kohta ka vähevõitu, kui sellest piisas, et 1-punktiga võita Saba ning sellega terve võistlus. Vot nii!


Naiste longbow klassis otsustati, et nii lihtsalt - 36 noolega - mis oleks duelli käigus tulnud lasta, karikat siiski ei anta ning võitja selgitatakse 60 noole kogusumma põhjal. Ei saaks öelda, et see meie närvipinget vähendas. Peale seda, kui ma suutsin ennastületavalt mitu üle 20-punktilist seeriat lasta ja sellega teistest hoobilt mööda läksin, tegin ma ka võistluste kõige kehvema seeria - kõik 3 noolt mööda :( Nii suurt vahet enam tagasi lasta ei õnnestunudki ja täpselt 300 punkti jättis mu viimaseks. Aga ajame selle lapse ja mähkupuuduse kaela ;) Monsale 317 ja teine koht ning Kristine 338 esimene. Kristine puhul tahan aga meelde tuletada, et tegemist ka eesti meistriga siselaskmises ja Monsa eesti teine, nii et väga pahasti ma ennast vist tundma ei peaks. Ja karikas anti mulle sellegi poolest ;)

Maailmameister

Lisan siia Mart Muheli poolse üleskutse (muide, kes veel ei tea, siis Mart on tunnistatud Maastikuvibuliidu poolt Aasta
Panustajaks 2007 ja Tartu Vibuklubi kõige tublimaks ja tegusamaks liikmeks aastal 2007)

Kutsun üles ühistegevusele.
Meie seas on sel aastal üks maailmameister - AARE LAUREN.
EOK kodulehel saab hääletada 2007.a. parimate sportlaste poolt.
Teen ettepaneku anda oma hääli AARE poolt.
www.eok.ee - olümpiarõngaste all on link parimate valimiseks, edasi meessportlane, siin saab punkte anda 1-4 ja vabale reale AARE LAUREN 5 p.
NB! Lugege kõigepealt juhendit Asmeri pildi kohalt.

Ette tänades

Mart

In Memoriam

Minu kallis Spirit ehk Kaunitar Coco või ka Punane Iludus on siis lahkunud..kuhu iganes vibude hinged ka ei lähe. Mis juhtus, kuidas ometi küsite te?- eks ikka üks tühilask..
Lugupidamisest minu kalli sõbra vastu väike tagasivaade meie ühisele vibumaailmas käidud teele.
Minu tutvus vibulaskmisega sai alguse 2005 aasta märtsis, kui Anne mu Räbiküla rajale viis. Et nii vibupisiku külge sain, ei üllata ju kedagi, kes vibu rohkem kui korra käes hoidnud. Ja tellimus saigi Indrekule edastatud. Ootamist oli päris pikalt. Mmmm, oli aga ilus suvi - kõigepealt sain kätte oma uue auto- Mr Happymani ja täpselt Hansapäevadel oli lõpuks kohal ka minu vibu. Natuke nokkimist ja kohendamist Indreku poolt, kes mu sõbratarile ka "sõrmuse" külge pani- minu nõudmisel muide lausa 2- ja ta oligi valmis. Kaunis, punane, 68 tolli pikk, 28 tolli juures 13kg (oh, kuidas ma nende naeladega toime ei tule :(, minu lühikese väljatõmbe juures aga kuskil 11,5kg. Nojah, esialgu ikka paras püksikumm küll.
Indrek tegi mulle ka minu esimesed nooled- punase ja valge sulistusega ning punase nokiga, nimetasin nad tuvideks, sest valged suled meenutasid tiibu ning punane juhtsulg jalgu ning noki andis noka möödu välja küll. Eh, ma olen neile isegi trennis laulnud- una baloma blanca...
Nooled vahetusid, vibu jäi ning käis minuga ära nii Soomes EFAC 2006-l kui Kaatajakisa 2007-l. Koos alistasime algaja laskja jaoks müstilise 200-punkti piiri siselaskmises. Ühiselt lasime ennast 2007 aasta jäägrihooajal rahvaliigast välja visata. Ühiselt saime jagu C-klassist.
Ja lõpuks oli käes hetk, kus ma olin oma vibust välja kasvanud. Vähemalt 68 tollisest. Veensin siis Siimu tegema oma sõbratarile noorenduskuuri, et teda veidi särtsakamaks saada.
Veidi enne Tehvandi 2007 Bowhuntingu meistrikaid oligi mu Kaunitar alla võtnud- 66-le tollile ja kilode arv tõusnud 15-le. Esimese päeva järel oli meil reaalne võimalus jääda püsima esikolmikusse, millega vibu oleks hakkama saanud, kuid õrna närvisüsteemiga omanik kukutas meid üldarvestuse neljandaks. Mis seal aga tegemata jäi, tegime tasa Leedus, kus ulukiringi punktitulemus oli esikümnes. Jahi ja maastikuringi tulemused tõstsid mu aga kindlalt B-klassi ning AFLB II koht oli minu.
See jäi ka meie viimaseks ühiseks võistluseks. Järgmise klubikarika lasin ma oma Zakslasega. Ilmselt oleks ma veel aastaid oma Cocoga veetnud, aga palun saage ka minust aru- SuperMaario legendaarne 45-naelane 500-punkti vibu...mille kohta Maario ütles, et ta seda kunagi ei müü ja mina ütlesin, et kui see siiski peaks juhtuma, siis see oleks ainuke vibu, mille pärast ma Cocost loobuks. Midagi teha ei ole, meie kevadine kohtumine Vibukytiorus ja seal õhku jäänud lubadused otsustasid asja. Maario kahetseb seda siiani ;)
Viimased kuud olengi vaadanud kellegi järgi, kellest oleks võinud saada vääriline omanik minu sõbratarile. Ma ei tahtnud kuidagi, et temast saaks "lustilaskmisvibu", mida sõpradega kuskil õuepeal õlle kõrvale näppida. Sestap ei pannud ma ka teda müüki.
Ju siis oli tegemist vibuga, mis oli mõeldud ainult mulle.
Ja nüüd sobib ta ainult seinale. Eks tuleb mul talle siis väärikas sein leida.

Tänan Sind, kallis sõber, nende toredate jahiretkede eest, kus oleme koos osalenud; nende vahvate kokkusaamiste eest tolmuses keldris, kuhu sügispimeduse ja talvekülma eest varjusime; ja kõige rohkem tänan ma Sind kõigi nende toredate inimeste eest, kellega Sa mind kokku oled viinud!