In Memoriam

Minu kallis Spirit ehk Kaunitar Coco või ka Punane Iludus on siis lahkunud..kuhu iganes vibude hinged ka ei lähe. Mis juhtus, kuidas ometi küsite te?- eks ikka üks tühilask..
Lugupidamisest minu kalli sõbra vastu väike tagasivaade meie ühisele vibumaailmas käidud teele.
Minu tutvus vibulaskmisega sai alguse 2005 aasta märtsis, kui Anne mu Räbiküla rajale viis. Et nii vibupisiku külge sain, ei üllata ju kedagi, kes vibu rohkem kui korra käes hoidnud. Ja tellimus saigi Indrekule edastatud. Ootamist oli päris pikalt. Mmmm, oli aga ilus suvi - kõigepealt sain kätte oma uue auto- Mr Happymani ja täpselt Hansapäevadel oli lõpuks kohal ka minu vibu. Natuke nokkimist ja kohendamist Indreku poolt, kes mu sõbratarile ka "sõrmuse" külge pani- minu nõudmisel muide lausa 2- ja ta oligi valmis. Kaunis, punane, 68 tolli pikk, 28 tolli juures 13kg (oh, kuidas ma nende naeladega toime ei tule :(, minu lühikese väljatõmbe juures aga kuskil 11,5kg. Nojah, esialgu ikka paras püksikumm küll.
Indrek tegi mulle ka minu esimesed nooled- punase ja valge sulistusega ning punase nokiga, nimetasin nad tuvideks, sest valged suled meenutasid tiibu ning punane juhtsulg jalgu ning noki andis noka möödu välja küll. Eh, ma olen neile isegi trennis laulnud- una baloma blanca...
Nooled vahetusid, vibu jäi ning käis minuga ära nii Soomes EFAC 2006-l kui Kaatajakisa 2007-l. Koos alistasime algaja laskja jaoks müstilise 200-punkti piiri siselaskmises. Ühiselt lasime ennast 2007 aasta jäägrihooajal rahvaliigast välja visata. Ühiselt saime jagu C-klassist.
Ja lõpuks oli käes hetk, kus ma olin oma vibust välja kasvanud. Vähemalt 68 tollisest. Veensin siis Siimu tegema oma sõbratarile noorenduskuuri, et teda veidi särtsakamaks saada.
Veidi enne Tehvandi 2007 Bowhuntingu meistrikaid oligi mu Kaunitar alla võtnud- 66-le tollile ja kilode arv tõusnud 15-le. Esimese päeva järel oli meil reaalne võimalus jääda püsima esikolmikusse, millega vibu oleks hakkama saanud, kuid õrna närvisüsteemiga omanik kukutas meid üldarvestuse neljandaks. Mis seal aga tegemata jäi, tegime tasa Leedus, kus ulukiringi punktitulemus oli esikümnes. Jahi ja maastikuringi tulemused tõstsid mu aga kindlalt B-klassi ning AFLB II koht oli minu.
See jäi ka meie viimaseks ühiseks võistluseks. Järgmise klubikarika lasin ma oma Zakslasega. Ilmselt oleks ma veel aastaid oma Cocoga veetnud, aga palun saage ka minust aru- SuperMaario legendaarne 45-naelane 500-punkti vibu...mille kohta Maario ütles, et ta seda kunagi ei müü ja mina ütlesin, et kui see siiski peaks juhtuma, siis see oleks ainuke vibu, mille pärast ma Cocost loobuks. Midagi teha ei ole, meie kevadine kohtumine Vibukytiorus ja seal õhku jäänud lubadused otsustasid asja. Maario kahetseb seda siiani ;)
Viimased kuud olengi vaadanud kellegi järgi, kellest oleks võinud saada vääriline omanik minu sõbratarile. Ma ei tahtnud kuidagi, et temast saaks "lustilaskmisvibu", mida sõpradega kuskil õuepeal õlle kõrvale näppida. Sestap ei pannud ma ka teda müüki.
Ju siis oli tegemist vibuga, mis oli mõeldud ainult mulle.
Ja nüüd sobib ta ainult seinale. Eks tuleb mul talle siis väärikas sein leida.

Tänan Sind, kallis sõber, nende toredate jahiretkede eest, kus oleme koos osalenud; nende vahvate kokkusaamiste eest tolmuses keldris, kuhu sügispimeduse ja talvekülma eest varjusime; ja kõige rohkem tänan ma Sind kõigi nende toredate inimeste eest, kellega Sa mind kokku oled viinud!