Uus algus Mustale Noolele vol 3

Milline näeb siis vibulasketiir välja täna, 20.oktoober 2021 ja millised tööd ootavad tegemist?

Minu jaoks on suured asjad, mis vajavad veel panustamist, järgmised:

* põrand - jäänud nakkedispersiooniga katmine ja värvimine

* lagi - juhtmete korrastus ja uute, lisavalgustite paigaldus, nn noolepüüdjate ehitus ja paigaldus vent-torude kaitseks

* laskmissein - puitosade väljavahetus ja kummimattide asendus esteetilisema väljanägemisega termopuiduga

                                            Termopuit näeb võrreldes mustadade kummimattidega, mis varem laskeseina allserva katsid, tunduvalt esteetilisem välja

* nn baarileti kandekonstruktsiooni renoveerimine - puhastamine, värvimine, õlitamine ja uue tammeplangust leti ja laua paigaldus

Pühapäeval saime lõpuks ühele poole lasketiiru põranda tasandustöödega. Minu nägemuses on lasketiir olnud alati koht, kus peaks olema vahetusjalatsitega ning tänavapori-tolm peaksid jääma uksetaha. Kolme eelneva aasta jooksul olen lugematuid kordi tiiru põrandaid pesnud, koristanud tolmuimejaga, katnud nakkedispersiooniga, värvinud, pühkinud harjaga.. selleks, et tunnistada, et sellisel kujul paraku minu poolt eeldatavat puhtust tagada võimalik pole. Ometi ei taha ma ju palju - et põrand oleks kas pestav ja/või tolmuimejaga puhastatav.

Severi tegi segu valmis ja tasandas lasketiiru põrandad

Millised alternatiivid ja hinnad on laualt läbi käinud (hinnad 2021 alguses): 

1) epopõrand - parim ja kalleim lahendus, ruutmeetri hind alates 21eur/m2 + käibemaks. Põrandapinda tiirul üle 168 ruutmeetri, seega eelarveliselt ei kuulunud isegi kaalutavate variantide hulka. 

2) epolakk - ruutmeetri hind alates 10eur/m2 + käibemaks. Kahjuks jääb ka see lahendus mulle eelarveliselt kättesaamatuks. 

3) vaipkate -  hind (sõltuvalt kas uus või kasutatud materjal) 5-12 eur/m2. Kui see kasutatud variant on esimene, mida võiks eelarvest lähtuvalt kaalumisse võtta, siis paraku välistab selle variandi keldri keskkond, kus meid viimasel 3 aastal on tabanud kahel korral uputus ning lekete tõttu seintes on ruumi niiskus aegajalt üle keskmise ja seetõttu hallitusaldis. 

Aga mina tahan puhast põrandat! Mis siis saab?!

Õnneks on mul head sõbrad, kellest üks ütleb, et tead - tasandame põranda seguga veidi siledamaks ja värvime ära. Kindlasti saab parem kui varem. Ja teine sõber, kes ütleb, et ära muretse - materjalid (segu, nakkedispersioon ja värv) on minu poolt. 

Täna oleme seisus, kus olen 5x remonditööde käigus puhastanud põrandaid (see sama 168 ruutu ikka) ja tuleb vähemalt 1-2x veel, lisaks siis sellisele üldkorrashoidmisega kaasnevale puhastusele. 

                                                    Täna näeb värvi ootav põrand välja selline

Lagi

Lae osas on meil enamvähem ok. Valge värv aitab alati. Mis aga ilmselgelt lahendust tahab ja silma riivad, on laes rippuvad kolletunud juhtmepuntrad ja ebasobivad-puuduolevad valgustuslahendused. Juhtmete probleemile on meil järgmised lahendused: ostetud on karbikud, mis vajalikud juhtmed kenasti esteetilisse valgesse karpi kokku korjavad, nii nad silma alt kenasti ära peites ning tuttav(ad) elektrikud, kes loodetavasti ebavajalikud juhtmed eemaldavad. Valgustite osas oleme nõu pidanud. majahalduriga, et kas on neil sobivad valgustid meile anda või pean ise vajaliku investeeringu tegema. Hetkel veel täisinfot pole aga lähipäevil peaks seegi selgeks saama.

Suurte tööde käigus saab vahepeal ka väiksemate ja loomingulisematega tegeleda - kuidas ja millest meisterdada seintele personaalsed noolehoidjad

Uus algus Mustale Noolele vol 2

 Aga enne, kui jõuan vibulasketiiru hetkeseisuni, teeks ühe tagasivaate!

22.11.2018, täpselt oma sünnipäeval tegin ma esimesed lasud lasketiirus.

Kui ma esimest korda ruume vaatama läksin (vist oktoober 2018), nägid nad välja sellised nagu all vasakul oleval pildil. Minu nägemuses oli vibulaskmiseks vaja alustuseks prahist lahti saada ja see aknaga sein lasta maha võtta ning parandada üldmuljet valge värviga ning teha korda elektrisüsteemid. Peale esimesi talguid, kus mu kallid sõbrad - vibulaskjad ja jci-kad mulle appi tulid, nägi lasketiir välja nagu esimesel pildil. On ikka vähe vähe õnneks vaja! 

Aga ma olen vist natuke nagu see naine loos "Vägev vähk ja ahne naine", seega 2019 sisehooaja alguseks sain omaniku nõusse, et maha võetaks järgmine sein.. st juba teine siis. Ja lisaks suuremale kogusele valgele värvile, tegin investeeringu ka püsiseina ehituseks vajaliku materjali ostmisele. 

Lasketiiru ehitusse panustasid ka kõige pisemad - Gloria puhastamas seina munarestidest.

Seina ehitasid taas heast tahtest ja kingituseks mulle valmis vibulaskjad- mägilased, kes aitasid sättida ka elektrisüsteeme ja katsid erinevaid võimalikke pindasid valge värviga. Värvitud sai ka põrand. 

Ja oli põhjust korraldada lasketiiru ametlik avamispidu koos Vibuprintsessi sünnipäevaga!

Lasketiir välja päris nägus ja kena ning tulevik tundus helge..

Jätkub..

Musta Noole Vennaskond ja põlevad nooled

ehk sütti-sütti lõke Moostes.
23.-24.aprill toimus Moostes "MOISEKATSI ELOHELÜ 2010" ehk IX Eesti rahvamuusika töötluste festival. Nagu ma siin varem juba maininud olen, tuleb Mooste järve äärde viburada ning selle valguses tundus festivali peakorraldajast Ülo Needole vibulaskmise efektsema osa sidumine festivali programmi hea ideena. Seda enam, et 2009 aasta jaanuaris oli ta ise koha, kui süütasime Musta Noole Vennaskonnaga põlevate nooltega Põlvamaa Turismirünnaku hobusekujulise tuleskulptuuri. Nii ta siis helistas mulle palvega, et organiseeriksin koorijuhtidele põlevate noolte laskmise päikeseloojangu laulmisel ning üks nool võiks siis minna ka lõkke süütamiseks. Või hea küll, kaks.
Igapäeva kiires tuhinas sai täpsustatud vaid ürituse alguse kellaaeg, kuid lõkke suurus ja asukoht mitte.
Kuna tehniliste lahendustega tegeleb Musta Noole Vennaskonnas kas Hendrik või Tõnis, siis andsin info edasi Hendrikule, kes minu palvel meisterdas pihutäie põlevaid nooli- tulevulkaanidega koorijuhtidele ja elava tulega lõkke süütamiseks.
Saabusime Mooste järve äärde kell kaheksa, kuhu oli kogunenud juba omajagu inimesi.
Ja selgus et lõke, mille süütamist meilt oodati, asus praktiliselt keset järve (55 jardi ikka) ning osutus väikseks T-tähekujuliseks kitsaks ja kompaktseks kompositsiooniks. Et ühesõnaga raskesti tabatav ka tavalise noolega.. Seda enam, et puhus tugev tuul. Hendrik heitis mulle hävitava pilgu, et millesse ma nüüd ta seganud olen. Mina asusin kiirelt uurima, et millised on siis alternatiivvariandid. Selgus, et kuskil kaldaroostikus peitub paat ning tõrvik. Tegin ettepaneku aerutada poolele maale ning lasta süütenool paarikümne jardi pealt, mis aga laideti kohe maha, sest paat olevat pisike ning kipakas ning püstitõusmist mittevõimaldav. Pakkusin võimalust lasta istudes või ühel põlvel.
Rahvas kogunes, pinge kasvas. Hendrik teatas, et tal on kolm noolt ning ta vähemalt proovib ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb paati kasutada ja kadus kuskile viimaseid minuteid harjutamiseks kasutama.
Mina, kenasti Vibuprintsessile kohaselt riietatud, asusin aga juhendama koorijuhte, kelle ülesandeks oli saata põlevad nooled päikeseloojangus järvele. Kõlab lihtsalt, kas pole.
Tegelikkuses on ikka nii, et vibu kätte saades tekib inimestes tavaliselt nii suur elevus, et keskendumine korralduste kuulamiseks on raskendatud. Käsutasin tugevast tuulest ja rahvasuminast üle karjudes koorijuhid rannaribale ühte ritta, lasin kõigil valida ühe assistendi, kelle hooleks jäi noolte süütamine ning tegin ka ühe näidislasu. Iseenesest lihtne osa tegevuse sünkrooni saamaks- 1- süütame nooled, 2- tõstame vibud 3- vinnastame vibud 4- päästame nooled, paraku päris ei õnnestunud. Nimelt olid osad assistendid tikkudega ümberkäimisel osavamad kui teised (suitsetajad äkki?) ning nii saime põlevaid nooli lasta kahes osas, kuna vastasel korral oleks kiiremate nooled lihtsalt enne lendu minekut koos vibuga põlevama läinud :)
Olles oma osa lõpetanud, teatas ruuporiga Haimar Sokk, et esmakordselt süüdatakse Mooste järvel põleva noolega lõke ning sadade inimeste pilgud pöördusid paadisillal seisvale Musta Noole Vennaskonna vibukütt Hendrikule. Keskendunult süütas ta noole, lasi sellel korralikult süttida ning kauni elegantse kaarega lendas nool skulptuuri suunas ja kukkus mõned meetrid enne kohalejõudmist vette. Aga targu olime ju teinud ka 2 lisanoolt. Teine nool kukkus ehk pool meetrit enne sihtmärki vette. Pettunud ohe rahvalt, mille taustaks Haimari kommentaar, et tegelikult ju keegi ei öelnud, mitmenda noolega või mis aastal see lõkke süütamine teoks saab.
Ning siis ootusärevus- viimane nool...
Läbi hämarduva õhu kihutav noole minu meelest peaaegu puudutas enne vette langemist lõkkealust.. Nojah, mis siis ikka- asusin otsivalt vaatama paadi järgi, mis juhiks tähelepanu kõrvale ning lõpetaks piinliku momendi. Ka rahvas tähelepanu hajus hetkeks. Ja siis märkan, et Hendrik võtab ja süütab neljanda noole?! Tal oli ju ainult kolm noolt?
Nool tõuseb, tabab skulptuuri T-paremat õlga ning jääb sinna pidama ning hingitseb vaikselt põlevad. Kestev juubeldus ja ovatsioonid! Paari minutiga süttib kogu lõke. Hendrikust on saanud õhtukangelane, kes on viinud kõigi ootusärevuse viimasele piirile, lasknud kõigil korraks pettuda ja seejärel teinud ülivõimsa kübaratriki :D
Hendrikuga vesteldes selgub, et kuna mul oli jäänud autosse vedelema üks lustilaskmisnool, siis viimasel hetkel oli ta otsustanud sellele lisada vulkaani ning torgata noolevutlarisse, millest saigi siis õhtu ja ürituse päästja. Milline õnn!
Fotosid mul hetkel lisada pole, kuid kuna kohal oli nii kohalik meedia kui ka filmimehed, siis esimesel võimalusel lisan siia ling, kust kirjeldatud sündmuse kohta ka meediakajastust või pildimaterjali võib leida :)