Euroopa Meistrivõistlused Portugalis ehk siis EFAC 2011

Tänaseks on eredamas muljed juba lähimate sõpradega jagatud, pildid FB-s kommenteeritud ja Eesti elusse jälle sisse elatud. Aga mõned nopped-meenutused ka veebipäevikusse selleaastasest suurvõistlusest.

* esiteks, kõik laskjad, kes jätsid kohale tulemata, kartes seda põrgukuumust, siis tabas aastate eest 3D võistluse osalenuid (kuumarabandusega rajalt ära viidud laskjad, Maario kaljude külge sulanud tossutallad jne), siis te saite tünga :) Tünga said ka need laskjad (tunnevad ennast teksti lugedes ise ära, nimesid nimetama ei hakka :D ), kes lootsid päikeselist ja palavat puhkust ning võtsid kaasa ainult sooja ilma riided. Tutkit!

It never rains in August! ütlesid kohalikud esimestel päevadel, kui õnneks küll mitte väga tugev vihmasabin meid saatma asus. Ja temperatuur - meil õnnestus väljaspool viburada leida ka 13-15 soojakraadiga kohti, kus külm tuul selle vähesegi olemasoleva mõistuse peast tahtsis puhuda.

Nii unistasin ma mitu päeva järjest ainult soojadest riietest...

Kui minu isiklik mittesobiva-riietuse-probleem välja jätta, oli ilm laskmiseks lihtsalt suurepärane.

* Mida samas ei saa paraku öelda jällegi radade kohta. Radasid oli 5-päevaseks laskmiseks ainult kaks! Üks radadest oli selle eest muidugi tehniliselt päris keerukas - kalded ja tõusud mäenõlvadel panid ikka korralikult ajusid ragistama. Teine rada aga oli selline eestlastest osalejate sõnul Kajamaa2 kehvem ja ohtlikum variant. Ühe platsi peal asus järjest (paralleelselt) vähemalt 7-8 laskmiskohta, mis omavahel olid eraldatud lindiga. Noolte äratoomiseks märgist oli ohutum oodata, millal naabermärk samuti laskmise lõpetab. Samuti oli märke, mida lastes võis märgi taga näha teisi inimesi. Üks Z-märk, millest ülelastud nool jõudis järgmise grupi jalgade ette, jäädvustus ka käibefraasina millegi eriti ohtliku ja ebakindla tegevuse kohta: ".. its like shoot knowing that Nigel is one target behind you ;)

* korraldus oleks võinud ju parem olla, aga võrreldes millega? - ikka Eestiga ja nii kerkis mitmel korral taas ülesse küsimus, et eestlased, kas te ei oleks nõus taas mõnda EFAC-it korraldama :)

* laskjad olid õnnelikud ja happyd nagu ikka ning seltskond oli super Ja Eesti naised panid täiega hullu :D Kui alguses tundus, et lisaks meie A-klassi laskjate tuumikule hakkavad medaleid püüdma ka põhjanaaber Soomest ja Urte Paulus Austriast, siis need konkurendid elimineeriti/elimineerusid ise. Urte perekondlikel põhjustel rajale ei jõudnudki ning innustas austerlasi taustajõuna ning Annelil ei pidanud ei tervis ega närvid võistluspingele vastu. Üllatajaks osutus hoopis hispaania FITA ehk siis nüüd Word Archery 3D meister Encarna, kes lastes fieldi formaati esimest korda elus, osutus kiireks õppijaks ning oma suurepärase laskmistehnikaga tundus võistluse esimese poole olevat kindel pronksikandidaat. Nii kindel, et peale kolmandat päeva 100 punkti tagapool olev Triinu tegi ainuõige otsuse konkurenti mitte püüda, vaid lasta oma laskmist. Veidi väsinud konkurent tegi neljapäeval küll hea soorituse, kuid Triinu hiilgav laskmine vähendas nende vahet 50 punktiga. Siiski jäi viimasel päeval rajale minnes 3-4 koha vaheks veel ligi 50 punkti, mille tagasitegemine tugevate laskjate puhul on ülimalt ebareaalne. Triinu suutis seda ning laskis 70 punkti rohkem ehk tõestas, et on igati ära teeninud oma pronksmedali! Ja kinnitas sellega eesti naiste kolmikvõidu! :D

Tublid olid ka mehed. Maario oma historikaliga oli konkurentidest niivõrd üle, et tegeles pigem isiklike tulemuste parandamise kui konkurentide võitmisega. Nii õnnestus korrata ühte jahiringi euroopa (ja ka maailmarekordit mu meelest) rekordit. Viimasel päeval andis vibu järele ning raja lõpetas ta katkise vibuga.

Kristole tõi samuti nagu Triinulegi natuke ootamatult kuldmedali tema rahulik meel ja pingevaba laskmine. Tema arvates oli ka hõbemedal väärt rõõmustamist. Konkurendi närvid aga ei pidanud pingele vastu ning neljapäeva hommikune 9-punktine edu sulas õhtu lõpuks nulli ning reedel ta sellest enam toibuda ei suutnudki ning nii sai Kristo rohelise tee kullale.

Laste klassi tõi Eestile kulla Sander, kelle edu konkurentide ees oli veenev.

Olümpiavibu kulla napsasime Portugalilt ära kavalusega - nimelt oleme me suutnud meelitada portugali laskja Paolo Eesti värvidesse võistlema :D

Recurve klassis tõi meile hõbemedali samal moel "kodustatud" Steve.

Kokkuvõtteks: oli vahva võistlus, toredad inimesed, mõnus maa koos suure südame ja sõbralike kohalikega. Teeme seda jälle - järgmine EFAC 2013 Ungaris!

PS! kui kunagi aega ja viitsimist jääb, siis äkki isegi kirjutan veidi sellest, kuidas mul õnnestus naiste esikümnest vaid 1punktiga mitte välja kukkuda :D