2013 on EJS-i jahikultuuri ja jahieetika aasta. Jaht on midagi, millesse suhtutakse alati väga kirglikult. Kirglikud on jahimehed, kes metsas käivad ja kirglikud on inimesed, kes jahimeestest aru ei saa. Kuna jahimeeste tegevuse tulemusel kaotab keegi elu, on suhtumises nendesse juba eos konflikt sisse kodeeritud.
"Miks sa tapad? Mida see vaene loomake sulle teinud on? Miks sa pead seda tegema? See on ju julm ja südametu!" - vaid mõni näide tavapärasematest lausetest. Isegi kui ütleja ei soovi halba, mõjuvad need rünnakuna, mis ei jäta teisele poolele väga selgitamisruumi ning sunnib kaitsepositsioonile.
Lastelauludest-muinasjuttudest tuntud "kuri jahimees" on loonud stereotüübi, mida on raske murda. Bämbisündroom töötab - ega te ometi arva, et minul ei hakka pisarad voolama analoogse storyga filme vaadates?! Muidugi hakkavad! Ma ei ole südametu ja kellegi surm ei saa olla õnne ja rõõmu allikas.
Siit saamegi ühe konflikti alustala - ühiskondlikult kujundatud maailmapilt. Me omistame esiteks loomadele inimeste tunded ja emotsioonid ning teiseks anname hinnangu läbi vastandite "kuri-hea", "õige-vale". Kõige lihtsustatum variant, millega mina olen kokku puutunud sellistest vaidlustes, on vastaspoole püüd ennast asetada protsessist väljaspoole, kõrvaltvaatajaks ja hinnanguandjaks, võtmata endale vastutust. Olete märganud, et eriti kerge on hinnanguid jagada olukorras, kus endal tegelikkuses olukorraga kontakt puudub?
Linnaproual on kerge öelda, et kitseke on nii armas, las elab, samas kui taluperenaise palves tegeleda kitseprobleemiga tuttavale jahimehele on tunda sügavat ärritust, kui mitte isegi vihkamist. Jah, need on tema puud ja aed, mis on kannatanud. Kui ma pakuks välja võimaluse linnaproual lasta rahus elada tema kodus ennast sisse seadnud hiirtel, siis jutt ja suhtumine muutuks, kas pole?! Samas ei ole ei kits ega hiir iseenesest ju halb ega kuri.
Nii retoorilise küsimusena pigem, et ilmselt ei taha te ka teada, milline oleks minu utreeritud arvamus inimestest, keda kirjeldab hästi suvine reklaam "eestlane on shaslõkirahvas" :) Uskuge, mõrtukas oleks veel leebe väljend, kui ma lajataks tagasi sama emotsionaalselt, kui mind ennast vahel rünnatakse.
Kui me suudaks näha asja laiemalt ning võtta ennast kui osa eluringist, mõista, et tegemist on valikutega ning suuta aktsepteerida erinevaid väärtushinnanguid, siis on lootust ka avatud ja teineteist austavaks dialoogiks, mille tulemusena ei võeta küll omaks teise maailmapilti (ma kindlasti ei propageeri mõttelaadi, et kõik nüüd metsa loomi nottima, et saaks "õnnelikult elanud" looma liha süüa vastandina isenditele kes on sündinud vangistuses ainult selleks, et jaanipäeval inimestele rõõmu teha ning kellest/millest suur osa sageli ka prügikastis lõpetab), kuid püütakse halvustamata vähemalt mõista seda maailmapilti ja väärtushinnangute süsteemi, mida esindab jahimees.
Päikest ja armastust kõigile!
NB! Antud kirjatükk on inspireeritud ühe konkreetse jahifotoga seotud emotsioonidest ja ei pretendeeri mingile tõele ega esinda jahimeeste üldväärtusi, vaid tegemist on kõigest minu subjektiivse arvamusega.
Tänan ka inimesi, kes mind heas mõttes antud mõtteid kirja panema sundisid! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar