Kuna kõik olid tüdinenud viimaste nädalate kestvast vihmast, oli pühapäeval viimane aeg kraanid kinni keerata, pilved kuivaks pigistada, päike välja tuua ja alustada kauni sügisega. Vibulaskjad võtsid oma sügise otse loomulikult vastu viburajal võisteldes. Seekord siis Klubikarika 6 etapp Jõulumäel.
Tõusin hommikul kolevara st enne kukke ja koitu; sokutasin Väikse Printsi Rõngu kasuperesse, varustasin ennast värskete saiakestega ja asusin Sangla kpl juurde passima. Viirade punt sõitis minust silmapilgutamata mööda. Hääletasin ennast läbi vibuajaloo kindlasti kõige kuulsama auto peale- see, mis tõmbab ligi diplomeid, medaleid ja sõidab diisliga aga ei ütle ära ka bensiinist ;) Lisaks oli meie tavaseltskonnale – Taunts, Ax, mina, Monsa, Emy ja Kristine - ennast meie ekipaazi sisse seadnud ka Hullu Mungana tuntud vibukütt. Taustaks mägilaste hümn ja ekraanil Imelised, olime Jõulumäel kohal enne kui arugi saime.
Kohapeal loomulikult korralikult kallistamist- kohal olid isegi sõbrad Leedust-Lätist.
Jõulumäe rada on teatavasti Eesti pikim - 5km. Ja lehed olid ka värskendavalt pisikesed- äranälginud linnud ja marutaudis rebased...lase siis selliseid.. Aga taas kord oli mul õnne minna rajale ülilaheda seltskonnaga, kuhu lisaks Hullule Mungale kuulusid ka Super-Maario ja Tõnis. Kõigil meil olid omad eesmärgid: Maario üritas taltsutada- kodustada oma uut sakslast ja lasta vähemalt 200 punkti; mina püüdsin oma sakslasele ehk Maario vanale vibule selgeks teha, et nüüd ta peabki hakkama minuga võistlustel käima; Hull Munk vältis nullide laskmist ja Tõnis oli lihtsalt tubli. Ehkki Jaanus ja Maario kasutasid laskmisel ühendatud anumate printsiipi, said meie kõigi eesmärgid täidetud - kõigest kolm nulli tõi Jaanusele 396 punkti ja meeste klassi esikoha; Maario vibu hakkas raja lõpus juba taltuma ja 200 punkti sai ikka täis lastud ;) minu 346 punkti tõid mulle pronksise medali.
Selgus, et lõpliku edu saladus ei olnud mitte mustikad-pohlad, mida mina dopinguna kasutasin, ega lendavad vibud, millega meeste liider vibu taltsutada püüdis, vaid päeva parima tulemuse tõid hoopis seened ja seenelaskmine - punkte 426. Omanikuks LOOMULIKULT Kats. Vahelduks väike 3D nagu asjaosalised ise seda kommenteerisid. Vähemalt pole nüüd paariks järgmiseks peoks sakuskanappust karta ;)
Tagasitee läks meil nagu tavaliselt kõige lühemat teed pidi- st kuna veekeskuse jaoks meil riideid ja aega ei olnud, põikasime me sisse Kullamaale ja Axi onu juurde, mis pikendas meie teed kõigest veidi vähem kui kahesaja kilomeetri võrra. Me olime ju ometigi kõik kodus öelnud, et täna tuleme me varem... Aga kella poole üheteistkümneks õhtul olin ma ikkagi kodus, lihtsalt see kuidas Viimase samurai filmis jaapani vibu lasti , jäi nägemata.. Aga tuleb Jaanuselt uurida, tal pidi kodus tohutu kogus häid filme olema ;)
Suur kallistus kõigile vapratele vibuküttidele- tore oli teid kõik näha ja hea, et te ikka olemas olete!!!!!
Kohalikud uudised: Kadit näeme viburajal alles aasta lõpus, kui saabub tema uus inglane ja Gunnar Vahtra vahetab recurve ploki vastu. Vot siis!
Väiksed uudised ka mujalt maailmast- Kats on vahepeal Inglismaa meistriks tulnud- formaat bowhuntingu Big Game.
Ja Kaliningradi Open toimub Leedus 27-28 oktoober – lastakse maastiku ja jahiring, ulukiringi seekord ei toimu. Kahjuks samal nädalavahetusel Kullamaa klubikarikaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar