Läksime rajale parima seltskonnaga. Tegelikult on see ikka väga südant soojendav, et sind valitakse välja. See on teine kord, kus ma tean, et gruppide moodustamisel on minu seltkonda soovitud. Viki, tänan Sind komplimendi eest!
Monika kui kapteni osaks sai kaheldava väärtusega nobenäputöö ehk sisestada telefoni meie tulemused. Jällegi selline kahe otsaga asi, on see mobiilne tulemuste edastamine nüüd heast või kurjast, jumal seda teab. Korjasime maasikaid, lasime vibu, nautisime head seltskonda ja õige pisut võistlesime ka- minu ja Monika vahel punkt-punktis rebimine. Ning siis tuled metsast välja ja oh üllatust! – platseerusime oma 152 punktiga 2-4 kohale, esikoht 188 punkti.
Teades minu edevuse määra, ei pane ilmselt kedagi imestama, et kohe hirmsasti tahaks parimate seas olla. Seni see seni eriti õnnestunud ei ole, välja arvatud üksikud säravad hetked. Ja nii on mul seni tulnud leppida Hendriku lohutusega, et sina ei peagi oskama vibu lasta, sina oled meil showelement ;) Laupäeval aga sain kohe mõlemal võistlusel tunda, mis tunne on siis liidergrupis olla. Mis siin pattu salata, minu jaoks ikka liiga raske koorem kanda, et koht pjedestaalil on juba noolega katsuga.
„Vibulaskmine on fun!”
Kas ikka on?- vähemalt laupäeva õhtupoolikuks oli minus tekkinud sellel teemal kõva kahtlus. Nagu Ax juba laupäeva lõunal peale 5-tunnist vibujahti metsas teatas- ei taha enam vibulaskjana töötada! Palun mind teise osakonda üle viia :)
Monika kui kapteni osaks sai kaheldava väärtusega nobenäputöö ehk sisestada telefoni meie tulemused. Jällegi selline kahe otsaga asi, on see mobiilne tulemuste edastamine nüüd heast või kurjast, jumal seda teab. Korjasime maasikaid, lasime vibu, nautisime head seltskonda ja õige pisut võistlesime ka- minu ja Monika vahel punkt-punktis rebimine. Ning siis tuled metsast välja ja oh üllatust! – platseerusime oma 152 punktiga 2-4 kohale, esikoht 188 punkti.
Teades minu edevuse määra, ei pane ilmselt kedagi imestama, et kohe hirmsasti tahaks parimate seas olla. Seni see seni eriti õnnestunud ei ole, välja arvatud üksikud säravad hetked. Ja nii on mul seni tulnud leppida Hendriku lohutusega, et sina ei peagi oskama vibu lasta, sina oled meil showelement ;) Laupäeval aga sain kohe mõlemal võistlusel tunda, mis tunne on siis liidergrupis olla. Mis siin pattu salata, minu jaoks ikka liiga raske koorem kanda, et koht pjedestaalil on juba noolega katsuga.
„Vibulaskmine on fun!”
Kas ikka on?- vähemalt laupäeva õhtupoolikuks oli minus tekkinud sellel teemal kõva kahtlus. Nagu Ax juba laupäeva lõunal peale 5-tunnist vibujahti metsas teatas- ei taha enam vibulaskjana töötada! Palun mind teise osakonda üle viia :)
2 kommentaari:
Ka mina jõudsin juba teisepäeva õhtuks mõelda et ei taha selle vibulaskmisega enam tegeleda, küll aga kohe mõtlesin, kuidas nii lühikese ajaga nii rumalasti mõelda saab. See on ju ikkagi nii lahe, kui selle kiire töö ja elu juures saab minna metsa väga toredate inimestega ja koos seda vibu venitada ja naerda ning jagada seda kõike parimate kaaslastega.
Victoria
Postita kommentaar