pühapäev, 17. juuni 2007

Jahijumalad Tehvandil – kõik on veel ees Vol 1


15-16 juuni toimusid Tehvandil Eesti esimesed meistrivõistlused vibujahis, mis lihtsamalt öeldes tähendas kahel päeval kolme 28- märgilise loomakujude ja ulukipiltidega raja läbimist selleks, et selgitada parimad vibujahimehed/naised.
Need õnnelikud, kes on minu telefonikõnedest sel teema pääsenud, võivad alljärgnevat lugedes mulle tagantjärgi kaasa elada.
Eh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks vist alustada reedest, et kuidas ma Tehvandile jõudsin. Hm, tegelikult äkki teisipäevast, kui Hendrik tegi mu 2 lõikurotsaga, 4 pikka ja 2 lühikest noolt 7 lastavaks ja 1 katkiseks nooleks.
Oot-oot, tegelikult algab asi vist sellega, et mul on eelmisest nädalast uus, õigemini uus-vana vibu. Nimelt lasin ma oma vanale sõbrale väikse noorenduskuuri teha, mille järel 13kg-st
68-tollisest vibust sai 15kg sama võluv särtsakas 66 tolline kaunitar. Vanad nooled talle paraku ei sobinud, jätkuvalt liiga pikad, rasked ning pehme spainiga. Igatahes oli mul teisipäevaks olemas vibu, mõned ümbertehtud nooled ja sobiv annus tahet hakata ennast treenima. Just, saite õieti aru- kolm päeva enne võistluste algust alustasin tutvumist uue varustusega ja oma vibulaskmisoskuse lihvimisega :)
Ja õnnetul kombel oli Hendrikul käsi mõni päev varem kipsi pandud, mis minu jaoks tähendas personaaltreeneri kasutamise võimalust päris mitmeks tunniks :)
Kiire töö minu tõmbekäe ja kummilindiga. (Just, selle sama kummilindiga, mille peale Saba harjutusväljakul arvas, et korralikul tüdrukul on ikka oma kumm kaasas. Eks ma siis talle ütlesin, et tegelikult on see tagantjärgi tarkus ja eks elu ise õpetab ;) Kes aru sai, see nüüd naerab )
Skaala sisselaskmine 45 jardini, kauguste hindamine Potimetsas ja väikeste loomade laskmine koduaias. Noolte tellimus Siimule. Rohkem pooleteise päevaga ei jõua, sest elu tahab ka elamist ja täiskohaga olen ma tegelikult hoopis ema.

Kommentaare ei ole: