Jäänud siis veel autasustamine. Ja meeste longbow esikohal täitsa meie mees, mägilaste särk kõik seljas ja puha. Super! (Ei saa mitte jätta märkimata, et NII ILUS oli vaadata meie lippe autodel lehvimas. Ja kui kena see veel Sveitsis välja saab nägema :) Kolmanda koha mees ka täitsa mägilane. Ja teine koht kuulus lihtsalt väga tublile vibukütile.
Vale oleks öelda, et ma poleks enda tulemuses pettunud. Ikka olen. Väga oleks tahtnud seda kohta esikolmikus, mis oli ju vaid noolepikkuse kaugusel. Ju ma siis ei olnud selleks valmis. Ja neljas koht ei ole ka paha. Kuigi esimeseks ja kolmandaks tullakse, teiseks ja neljandaks jäädakse.
Aga laupäeva öösel koju sõites olin ma päris kindel, et võtan juba pühapäeval vibu uuesti kätte. Tegelikkus oli muidugi natuke teine – päev möödus hoopis voodis magades ja mis siin pattu salata, eks poolteistpäevane vibumatk oli ka mu jalalihastele oma jälje jätnud. Vähemalt on nad mul olemas, sest see, mida pole, ei saa ju ometigi valus olla ;)
Ja Axiga oleme ühte meelt – jätkame tööd oma osakonnas, äkki antakse ametikõrgendust ;)
Ja nüüd kõige tähtsam osa:
SUUR TÄNU, KALLID MÄGILASED! TEIE TEGITE EESTI MEISTRIVÕISTLUSED VIBUJAHIS TÕELISEKS JAHIKS!
Andsite oma panuse, et meil oleks ilusad loomad, millega treenida ja nüüd ka võistelda; aitasite teha rada, seda ülesse panna ja maha võtta; ja just teie kohalolek oli see, mis tagas meile päikeselised päevad nii õues kui südames!!
Tänan teid, et te olemas olete. Ja suur kalli teile kõigile! (Kellele virtuaalsest kallistusest ei piisa, saab enda oma kätte juba järgmisel Jäägril Lihulas ;)
Ja hoidke meie lipp siis Sveitsis kõrgel!
Vale oleks öelda, et ma poleks enda tulemuses pettunud. Ikka olen. Väga oleks tahtnud seda kohta esikolmikus, mis oli ju vaid noolepikkuse kaugusel. Ju ma siis ei olnud selleks valmis. Ja neljas koht ei ole ka paha. Kuigi esimeseks ja kolmandaks tullakse, teiseks ja neljandaks jäädakse.
Aga laupäeva öösel koju sõites olin ma päris kindel, et võtan juba pühapäeval vibu uuesti kätte. Tegelikkus oli muidugi natuke teine – päev möödus hoopis voodis magades ja mis siin pattu salata, eks poolteistpäevane vibumatk oli ka mu jalalihastele oma jälje jätnud. Vähemalt on nad mul olemas, sest see, mida pole, ei saa ju ometigi valus olla ;)
Ja Axiga oleme ühte meelt – jätkame tööd oma osakonnas, äkki antakse ametikõrgendust ;)
Ja nüüd kõige tähtsam osa:
SUUR TÄNU, KALLID MÄGILASED! TEIE TEGITE EESTI MEISTRIVÕISTLUSED VIBUJAHIS TÕELISEKS JAHIKS!
Andsite oma panuse, et meil oleks ilusad loomad, millega treenida ja nüüd ka võistelda; aitasite teha rada, seda ülesse panna ja maha võtta; ja just teie kohalolek oli see, mis tagas meile päikeselised päevad nii õues kui südames!!
Tänan teid, et te olemas olete. Ja suur kalli teile kõigile! (Kellele virtuaalsest kallistusest ei piisa, saab enda oma kätte juba järgmisel Jäägril Lihulas ;)
Ja hoidke meie lipp siis Sveitsis kõrgel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar