Kilbiga! Vol 4

Laupäev tervitab meid päikesega. Teen mõttes endale meeldetuletuse- vanajumal klubi liikmeks vastu võtta! ning olen valmis külalisi tervitama. Ja neid jagub. Terve päeva, kuni õhtuni välja, saabub igast Eesti nurgast kohale vibukütte. Kes tuleb kaema meie uut kummiloomaaeda, mis ennast Vibukütioru nõlvadele sisse seadnud, kes lihtsalt igatseb teiste vibuküttide seltsi ning ilmselt on ka neid, kes ajendatud uudishimust, tulevad uue klubi tegemisi kaema. Mida rohkem inimesi, seda rohkem ka erinevaid muresid. Ja inimesi on üle 50-ne. Unistus kolmel päeval vibu lasta ja ennast treenida mattub kümnetesse ja kümnetesse pisiprobleemidesse, mis vajavad kohe just minu isiklikku sekkumist või personaalset nõustamist. Supilusikaski laskub tühjendamata suu juurest tagasi, sest kindlasti on jälle midagi, mis ei malda lõuna lõpuni oodata :) Pärastlõunaks olen suutnud kõik vibulaskjad „metsa saata” ja tunnen, et pudenen kohe koost. Kaalun läbi variandid- kas taanduda või üritada siiski vibu lasta. Õieti arvavad need, kes pakuvad, et ma ei anna alla. Poetan end tasahilju jälituslaskmisgruppi. Super, saan proovida loomagrupi laskmist ja jälle taipan, et ei taipa kaugustest ikka midagi ;) – ja kiiruslaskmist – pane ise 30 sekundi jooksul 3 noolt nöörile, sihi ja püüa selle kõige juures veel tabada ka :) ning jälituslaskmist. Teadmiseks nendele, kes ei saanud mingil põhjusel ise kohale tulla või magasid jälituslaskmisgrupi maha – laskmispositsioon tuleb ise valida, liikudes edasi mööda linti, püüdes esiteks leida maastikul looma. Leidnud looma, tuleb otsustada, kas lasta antud positsioonist või heale õnnele lootma jäädes liikuda edasi paremat positsiooni otsima. Tagasi minna EI TOHI! Väga vahva asi! Järgmisel aastal teeme seda jälle.
Sellest piisab mu hingelise tasakaalu taastamiseks ja poole raja pealt tunnen, et minu kohustused kutsuvad mind. Töö a´ la carte piimabaaris lõpetanud, luban endale veidi puhkust Väikse Printsi seltsis.