Ärkad hommikul ja heidad pilgu juhatuse sviidist üle Vibukütioru nõlvade. Vanajumal, kes vana vibulaskjana pea alati meile vähemalt võistluskohtadesse hea ilma on sebinud, näib olevat spordiala vahetanud – udutavast vihmast saab aega-ajalt lausa tugev vihmavaling. Ja-jaa, vibu seljas nõlvadelt alla sõita – no mis saaks ühel õigel mägivibulasel selle vastu olla... Miskipärast kardan, et teised seda vaimustust minuga ei jaga. Pole hullu- suunurgad tuleb lihtsalt kõrvade taha lukustada ja täiesti veendunult kõigile telefonis väita, et vihm jääbki juba üle :) Peaasi, et rajal ei läheks meelest nende fikseerimine tavaasendisse. Teate ju küll seda lugu, kuidas melanhoolses tujus vibukütt ei suuda ära imestada, miks ta nooled kõik märgist üle lendama kipuvad ja heatujulisena lennutab ta neid aga sihtmärgi alla. Pane siis veel ankur suunurka ;)
Lõunaks selgub, et kriitiline osalejate piir on ületatud (neid saabub kuni laupäeva õhtuni) ja pilved ennast kuivaks pigistanud.
Tuvid on ennast nöörile flu-flu nooli ootama sättinud, liikuv märk saab külge jänese, harjutusväljak on avatud ja metsas ootab meid 28 vahvat looma. Tuld!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar