Tahan tulla tiiru vibu laskma - kas ma tõesti pean hakkama treenima?!

 

Ja mida tähendab lasketiiru korrakaart ja kuidas tiirus treenimine välja näeb?

Kui varem pole vibulaskmisega kokku puutunud, siis ilmselgelt jääb segaseks, mida üks vibutrenn tähendab või mis vahe on iseseisval treeningul või lihtsalt enda lõbuks vibulaskmisel ja juhendatud treeningul.

Seega lühike selgitus, kuidas näen neid asju mina ja mida peaks arvestama Musta Noole vibulasketiirus.

Vibulaskmise puhul saame rääkida nii saavutus- kui harrastusspordist, Eestis on esimese distsipliini katusorganisatsiooniks Eesti Vibuliit, teisel Eesti Maastikuvibuliit.

Musta Noole vibulasketiir sobib hästi just algajatele ja nö amatöörspordihuvilistele ning meie juures saab sobiva stardiplatvormi ka Eesti Maastikuvibuliidu võistlustele minekuks. Aga kui pakub huvi saavutussport, leian ka lahendused ning jagan infot, kuhu ja kelle juurde edasi pöörduda. Nõu oskan anda pikkvibu ja mingil määral plokkvibu osas, sportvibu puudutavates  küsimustes ma ennast asjatundjaks ei pea.

Fotol natuke nostalgiat: Musta Noole lasketiir esimesel hooajal. Nagu näha, laseme nii märklehti, õhupalle kui teeme laskeharjutusi teibiga. Tiiru siseilme on tänaseks hoopis teine, sest vahepeal kohe mitu remonti ära tehtud ja seińgi vahelt maha võetud!

Kõigil vibulaskmisehuvilistele soovitan meie juures esmatutvuseks läbida praktilise pikkvibu laskmistehnika koolituse (hind 20eurot/ 2 akadeemilist tundi), mis sisaldab baasinfot nii ohutuse, laskmistehnika kui erinevate lihtsamate laskeharjutuste kohta.  Kui laskmise põhitõed teada, saab edaspidi lasketiirus täiesti iseseisvalt ja omas rütmis vibu lasta. Kõige olulisem ongi endale teadvustada, mis eesmärgiga vibu lasta - kas on see lihtsalt tore kvaliteetaega iseenda ja/või sõpradega või on soov tulevikus proovida kätt ka mõnes võistlusformaadis? Kas on soov soetada endale päris oma vibu või pakub rõõmu ka kord-paar nädalas tiirus oleva rendivarustuse kasutamine?

Sageli on vastus nendele küsimustele päris alguses, et – „tahaks lihtsalt vibu lasta!“

Sel juhul on kõige lihtsam ja soodsam variant järgmine:

1.     1. Soetan endale 5x või 10x kaardi – novembris soodushinnaga! Ja kaardi võib soetada sõpradega kamba peale. Kaarti ei pea kaasas kandma, selle saab jätta lasketiiru.

Tiiru 5x tiiru kaart 35€ (hind alates 1.dets 50€)

Tiiru 10x kaart 60€ (hind hind alates 1.dets 80€)

2.     2. Soetan endale oma nooled (neid saab hoiustada lasketiirus), hind alates 42eur/komplekt.

3.     3. Broneerin endale sobiva treeningaja

Ps! alati võib kirjutada ka lootusrikkalt Jõuluvanale, kes äkki poetab sussi, soki või kingipaki sisse Musta Noole kinkekaardi või lausa vibu ja nooled! Meie aitame hea meelega Jõuluvanal sobivaid valikuid teha! 

Näiteks ühele heale lapsele tõi jõuluvana eelmisel aastal sellise komplekti nagu alloleval fotol!

 

Musta Noole vibulasketiirus on kaks ruumi – esimene on nö klubiruum paari diivani, toolide ja lauakestega ning suure telekaga, mida kasutame näiteks teooriakoolitustel, on üleval väike jahitrofeede näitus ja kus saab laskmise vahepeal lihtsalt istuda ja puhata. Sinna oleme planeerinud ka väikese lugemisvaramu erialase kirjandusega, kuid sellega läheb veel veidi aega.

Lasketiiru ruumis on meil laskekaugused 10, 15 ja 18 jardi – jah, ma tean – lausa 2! jardi jääb sellest ideaalsest laskmiskaugusest puudu…

Laskejoonel on 7 kohta + 1 lisakoht kõige pisematele laskjatele.

Laskja teekond ja tegevused tiirus:

1.     Tiiru jõudnud, panen ülariided nagisse ning vahetan õuejalatsid sisejalatsite vastu. Sisejalatsid võin jätta tiiru jalatsiriiulisse.

2.     Registreerin ära oma osaluse - st saan oma korrakaardile pisikese lõviga templi nagu juuresoleval fotol:

Ühekordse tiirukasutuse korral tasun korratasu sularahas või edastan ülekandearve info, kaardimakse võimalust meil tiirus paraku ei ole.

3.     Teen lihased soojaks – kasutades selleks nt tiirus olevaid kummilinte

4.     Panen peale kaitsmed, valin vibu, võtan oma nooled ja asun laskma. Kui tiirus on teisi laskjaid, lepin nendega kokku nö laskeraja ning panen matile endale sobivad märklehed vms. Samuti lepin teiste laskjate olemasolu korral nendega kokku laskekauguse.

       Laskmise lõpetamisel võtan enda kasutatud märklehe maha ja jätan järgmistele laskjatele puhta seina. Panen oma kohale tagasi vibu ja kaitsmed. Ja ongi trenn tehtud!

*    KKK

1.     Kas mul peab olema oma vibu, et tiirus laskmas käia?

·       Ei pea, kohapeal on olemas valik erinevaid pikkvibusid, mille vahel valida ja nende kasutus on tiiru kasutuse hinnas juhul, kui on olemas oma nooled.  Ühes trennis võib proovida ka nt erineva tugevuse ja pikkusega vibusid. Samuti on tiiru kasutuse hinnas käekaitsmed, sõrmekaitsmed ja noolevutlar.

2.     Kui ma tahan soetada oma vibu, siis kuidas ma tean, milline vibu mulle sobib ja kuidas seda õiget valida?

·       Alati võib teha ise eeltööd internetis – nt foorumites, kodulehtedel ja Youtubes infot kogudes. Minu soovitus on aga, et oleks lihtsam info seas orienteeruda, osaleda kas meie pakutavatel teoorialoengutel või võtta personaalne tasuline nõustamine. Kogemus näitab, et alla 1,5 tunni me hakkama ei saa ei teoorialoengu ega ka personaalse nõustamise puhul – seetõttu palun olla mõistev, kui ma pole väga vaimustatud telefonikõnedes ja pikkadest FB vestlustestel nendel teemadel. Jah, vastan alati hea meelega konkreetsetele ja lühikestele küsimustele, kus inimene on ka ise eeltööd teinud aga samas ei näe põhjust, miks ma peaksin oma tööd tasuta tegema ning 16 aasta jooksul kogutud teoreetilisi ja praktilisi teadmisi niisama jagama.

3.     Kui suur on Musta Noole vibuklubi aastamaks?

·       Musta Noole vibuklubil ei ole aastamaksu ja liikmelisust, treenimiseks on vajalik tasuda vaid tiirukasutustasu. Juhul, kui on soov minna ka võistlema, siis soovitame liituda nt vibuklubiga MTÜ Mägilased (Eesti Maastikuvibuliidu ja Eesti Vibuliidu liige), kus aastamaks on 15 eurot.

4.     Tahan minna võistlema, mis ma selleks tegema pean? Kas minu vibu sobib selleks?

·       Võistlustel osalemiseks on oluline, et tasakaalus oleks kaks poolt – varustuse ja ettevalmistus. Varustuse valikul tulevad appi eeltoodud variandi, koolitused ja personaalne nõustamine. Ettevalmistusse saab suhtuda mitmeti – kas tahan saada lihtsalt toredat kogemust ja võimalikult palju pihta lasta ning mitte nooli metsas ära kaotada või on plaan seada ka eesmärgid? Ka võistluseks valmistumiseks on mul pakkuda lihtsamad teooriakoolitused, kuid tõsisematele huvilistele olen valmis tegema treeningplaani. Anna endast aga märku ja leiame lahenduse!

Uus algus Mustale Noolele vol 3

Milline näeb siis vibulasketiir välja täna, 20.oktoober 2021 ja millised tööd ootavad tegemist?

Minu jaoks on suured asjad, mis vajavad veel panustamist, järgmised:

* põrand - jäänud nakkedispersiooniga katmine ja värvimine

* lagi - juhtmete korrastus ja uute, lisavalgustite paigaldus, nn noolepüüdjate ehitus ja paigaldus vent-torude kaitseks

* laskmissein - puitosade väljavahetus ja kummimattide asendus esteetilisema väljanägemisega termopuiduga

                                            Termopuit näeb võrreldes mustadade kummimattidega, mis varem laskeseina allserva katsid, tunduvalt esteetilisem välja

* nn baarileti kandekonstruktsiooni renoveerimine - puhastamine, värvimine, õlitamine ja uue tammeplangust leti ja laua paigaldus

Pühapäeval saime lõpuks ühele poole lasketiiru põranda tasandustöödega. Minu nägemuses on lasketiir olnud alati koht, kus peaks olema vahetusjalatsitega ning tänavapori-tolm peaksid jääma uksetaha. Kolme eelneva aasta jooksul olen lugematuid kordi tiiru põrandaid pesnud, koristanud tolmuimejaga, katnud nakkedispersiooniga, värvinud, pühkinud harjaga.. selleks, et tunnistada, et sellisel kujul paraku minu poolt eeldatavat puhtust tagada võimalik pole. Ometi ei taha ma ju palju - et põrand oleks kas pestav ja/või tolmuimejaga puhastatav.

Severi tegi segu valmis ja tasandas lasketiiru põrandad

Millised alternatiivid ja hinnad on laualt läbi käinud (hinnad 2021 alguses): 

1) epopõrand - parim ja kalleim lahendus, ruutmeetri hind alates 21eur/m2 + käibemaks. Põrandapinda tiirul üle 168 ruutmeetri, seega eelarveliselt ei kuulunud isegi kaalutavate variantide hulka. 

2) epolakk - ruutmeetri hind alates 10eur/m2 + käibemaks. Kahjuks jääb ka see lahendus mulle eelarveliselt kättesaamatuks. 

3) vaipkate -  hind (sõltuvalt kas uus või kasutatud materjal) 5-12 eur/m2. Kui see kasutatud variant on esimene, mida võiks eelarvest lähtuvalt kaalumisse võtta, siis paraku välistab selle variandi keldri keskkond, kus meid viimasel 3 aastal on tabanud kahel korral uputus ning lekete tõttu seintes on ruumi niiskus aegajalt üle keskmise ja seetõttu hallitusaldis. 

Aga mina tahan puhast põrandat! Mis siis saab?!

Õnneks on mul head sõbrad, kellest üks ütleb, et tead - tasandame põranda seguga veidi siledamaks ja värvime ära. Kindlasti saab parem kui varem. Ja teine sõber, kes ütleb, et ära muretse - materjalid (segu, nakkedispersioon ja värv) on minu poolt. 

Täna oleme seisus, kus olen 5x remonditööde käigus puhastanud põrandaid (see sama 168 ruutu ikka) ja tuleb vähemalt 1-2x veel, lisaks siis sellisele üldkorrashoidmisega kaasnevale puhastusele. 

                                                    Täna näeb värvi ootav põrand välja selline

Lagi

Lae osas on meil enamvähem ok. Valge värv aitab alati. Mis aga ilmselgelt lahendust tahab ja silma riivad, on laes rippuvad kolletunud juhtmepuntrad ja ebasobivad-puuduolevad valgustuslahendused. Juhtmete probleemile on meil järgmised lahendused: ostetud on karbikud, mis vajalikud juhtmed kenasti esteetilisse valgesse karpi kokku korjavad, nii nad silma alt kenasti ära peites ning tuttav(ad) elektrikud, kes loodetavasti ebavajalikud juhtmed eemaldavad. Valgustite osas oleme nõu pidanud. majahalduriga, et kas on neil sobivad valgustid meile anda või pean ise vajaliku investeeringu tegema. Hetkel veel täisinfot pole aga lähipäevil peaks seegi selgeks saama.

Suurte tööde käigus saab vahepeal ka väiksemate ja loomingulisematega tegeleda - kuidas ja millest meisterdada seintele personaalsed noolehoidjad

Uus algus Mustale Noolele vol 2

 Aga enne, kui jõuan vibulasketiiru hetkeseisuni, teeks ühe tagasivaate!

22.11.2018, täpselt oma sünnipäeval tegin ma esimesed lasud lasketiirus.

Kui ma esimest korda ruume vaatama läksin (vist oktoober 2018), nägid nad välja sellised nagu all vasakul oleval pildil. Minu nägemuses oli vibulaskmiseks vaja alustuseks prahist lahti saada ja see aknaga sein lasta maha võtta ning parandada üldmuljet valge värviga ning teha korda elektrisüsteemid. Peale esimesi talguid, kus mu kallid sõbrad - vibulaskjad ja jci-kad mulle appi tulid, nägi lasketiir välja nagu esimesel pildil. On ikka vähe vähe õnneks vaja! 

Aga ma olen vist natuke nagu see naine loos "Vägev vähk ja ahne naine", seega 2019 sisehooaja alguseks sain omaniku nõusse, et maha võetaks järgmine sein.. st juba teine siis. Ja lisaks suuremale kogusele valgele värvile, tegin investeeringu ka püsiseina ehituseks vajaliku materjali ostmisele. 

Lasketiiru ehitusse panustasid ka kõige pisemad - Gloria puhastamas seina munarestidest.

Seina ehitasid taas heast tahtest ja kingituseks mulle valmis vibulaskjad- mägilased, kes aitasid sättida ka elektrisüsteeme ja katsid erinevaid võimalikke pindasid valge värviga. Värvitud sai ka põrand. 

Ja oli põhjust korraldada lasketiiru ametlik avamispidu koos Vibuprintsessi sünnipäevaga!

Lasketiir välja päris nägus ja kena ning tulevik tundus helge..

Jätkub..

Uus algus Mustale Noolele vol 1 - iga algus on raske?!

Juba pikemat aega olen tundnud puudust oma mõtete kirja panekust ja jagamisest virtuaalpäevikus. Eks elu on teinud korrektuure ja mina neile vastavaid muudatusi. Ja hakkan aga taas otsast peale siia oma teekonda üles märkima! Mul on hea meel, kui leiad huvi ja aega minu loole kaasa elada. 

Kui seda blogi alustades oli minu tutvus vibude ja vibumaailmaga alles algjärgus, siis aastatega on see ainult küpsenud, süvenenud ja tänaseks on vibud ja vibulaskmine minu jaoks kogu mu elu! Sellest lähtuvalt tegin ma otsuse, et peale Maaülikoolis magistriõpingute lõpetamist võtan riski ja Musta Noole Vennaskonnast ja vibuklubist saab minu põhitöö. 2021 aasta alguses oli mul kuude kaupa kirjas, millised eemärgid ja mis ajaks saavutatud peaksid olema.. Et juunis kaitsen kraadi ja septembris asun tööle Musta Noole vibuklubi siselasketiiru...

Mnjah, kõik asjad juhtuvad õigel ajal või siis natuke hiljem. Näiteks mais ma magistritööd esitatud ei saanud ning juunis polnud seega lootustki kraadi taodelda. Võimalik, et põhjuste seas on natuke minu "saamatust ja rumalust", kuid kindlasti on oma roll suurtel muutustel ja kaotustel minu elus (mida ma siin blogis rohkem puudutada ei soovi). 

Nii kuluski pea kogu mu suvi iseendasse ja magistritöösse vaadates. Vaid paar korda õnnestus vibu kätte võtta - näiteks saates Kurvist kurvi sain õpetada plokkvibulaskmist Jaagup Kreemile! Ja suvel korraldasin kaks laste vibulaagrit. 

Foto autor: Catlin Saar

Augusti lõpuks said mõlemad mina ise ja töö) enam-vähem terviklikuks ja sõpradele jutustan jätkuvalt värvikat lugu oma kaitsmisest Rootsi linnakeses nimega Järvsö (kaljukass ehk ahm) üle veebi ning mikro- ja makromeetrite ootamatust rollist kaitsmisel. Nagu targemad on öeldnud - tund häbi ja kraad kogu eluks!

Nojah, aga selle kraadi taotluse taustal olin töötu üliõpilasena kirjutanud valmis ka äriplaani, et alustada oma ettevõttega - hobist äriks nagu ma ise seda arvasin. Paraku jäi mul märkamata tõsiasi, et minu hobi on liiga äri nägu ning alustava ettevõtja toetust mulle ei antud. Ehk 6000 eurot, mille olin oma plaanidesse sisse kirjutanud, tuli sealt sama targalt välja kirjutada. Enda vahendeid oli mul napp 2000 eurot. Seega planeeritud kulurida kodulehele, recurve ja plokkvibude ostmiseks laste ja noortetrennide jaoks, ruumide remondiks ja reklaamkuludeks, maastikuraja loomiseks Kotiku viburajale ja muruniiduki ostmiseks vibuplatsi ja maastikuraja hooldamiseks  - see kõik tuli maha tõmmata...

Et komplekt oleks täielik, korraldasid Tartu suurvihmad lasketiiru ruumides korraliku uputuse ja kaose, mul endal tuli läbi põdeda üks korralik põskkoopapõletik, raskelt haigestus mu kallis pereliige saksa lambakoer Yasmine..

Et mis ja kuidas sellises olukorras edasi? - töötu, rahatu ja omajagu õnnetuna.. Sellises olukorras riskida ja alustada oma äriga?!

Motivatsiooniraamatud õpetavad, et tuleb ikka endas kõik ülesse leida ja fööniksina tuhast tõusta. Võibolla ma pole piisavalt kaugele enese arengus jõudnud? Aga nagu varemgi seda on juhtunud, aitasid mind kõige täbaramas olukorras mu taas jalule mu sõbrad ja head tuttavad.

Jätkub.. 

Vibuküttide ühisjaht - reede

Täpselt nii palju, kui oli meie jahis osalejaid, on ka erinevaid lugusid, mida jutustada. Eks jaht ja sageli ka muu elu seisnebki lugudes, mida kogume, endas kanname ja/või teistega jagame 

Minu oma sai alguse reedel õhtul, juba teel olles. Sõites Tartus Ilmatsalu ringilt Tallinna maantee suunas, köitis mu pilku juba kaugelt paremas teeservas kraavi- ja metsavahelisel kulul pikutav kaslane. Mida lähemale auto jõudis, seda kõvemini ütles hääl mu peas - nii suuri kasse ikka ei ole. Tõsi-tõsi! - polnudki kass, vaid hoopis ilves nautis pikutades aprillipäikest. Vabas looduses ma varem ilvest näinud ei olnud ning seda erilisem see autoaknast visatud pilk mulle tundus. Ei minu ees ega järel sõitvad autod ei tundunud teepiirde ääres toimuvat märkavat ning hoogu keegi maha ei võtnud. Kuna minu jaoks oli sündmus sedavõrd ainukordne, otsustasin autoga esimesel võimalusel tagasipöörde teha ja võimalusel metsakiisust pilti teha. Teisele korral mööda sõites tundus mulle hetkeks, et ilves on lahkunud, mis olekski ju ootuspärane olnud, kuid ei, ta oli tulnud teele veel lähemale ning uudistas midagi kraaviveest. Tõmbasin auto teeserva ning panin ohutuled põlema ning otsisin välja telefoni. Seni, kuni ma telefoni kaamerarežiimi otsisin ja auto akna alla lasin, otsustas ilves, et midagi on kahtlast ning jalutas väärikalt kraavi äärest metsaserva ning jäi sinna istuma. Kuidas ma ka telefoniga zuumida ei proovinud, siis telefoni püütud oli naeruväärselt pisike ja ähmane, võrreldes palja silmaga nähtavaga. Kui olin loobunud telefoniga pilte juurde klõpsimast ning pidasin aru, et kuidas võiks suur kaslane suhtuda sellesse, kui tulen autost välja ja püüan mõne vähe parema foto saada, tõusis loom üles ning otsustas väärika rahuga ära metsa jalutada. 

Nii saabusingi ma vibuküttide kogunemispaika ühena viimastest, elevil ja täis tahtmist oma ilvese lugu jagada. Selgus, et ma olin alles esimene, kes meie seltskonnast suurkiskja vaatlust toimetas! Juba järgmisel õhtul jahimajas muljetades selgus, et Marko varitsuskohast u 40m kauguselt läks üle kraavi ilus suur hunt ning Aivarit tuli kena emakaru lausa 15m peale uudistama ja nuhutama! Eesti loodus on ikka uskumatu!

Igatahes tundsin ma reedel varitsusse minnes, et päev on õnnestunud ning mida iganes mets mulle ka ei pakuks, saan juba rahul olla. 

Minu õhtut said täitma erinevad linnud - meikad, kes platsil söömas olid ning hiljem mängeldes ringi lendlesid. Meigaste tiivavihin on mulle juba ammu tuttav, kuid seekord sain teada, et lisaks sellele oskavad nad lennus tiibadega ka eripärast plaksuvat heli tekitada. Ka esimese tikutaja kuulsin ära. Platsil käisid söömas aga punarind, rohevindid, rasvatihased ja metsvindid. Ning siis ilmus kella üheksa suunalt rebane. Ilus ja asjalik, kontrollis ta platsi servad suuremas osas üle, toimetades minust 7-10m kaugusel ning tähistas ära kuusepuu minust loetud meetrite kaugusel, nii et minugi ninna õhtu jooksul korduvalt spetsiifilist lõhna jõudis. Just siis, kui rebane oli kohale jõudnud, vibreeris mu telefon hoiatavalt ning lülitas ennast välja, seega rebasest pilti pole. Platsil ring peal, lahkus ta kella kaheteistkümne peale. Kuna pole rebasejahi aeg, siis jäi vibu ka vinnastamata.

Seejärel kuulsin veidrat hingeldamist ja samast, kus rebanegi, jalutasid välja sokk ja väga väike kits. Soku ülipisikesed sarvejupid andsid märku, et tegemist noore loomaga ning ilmselt olid nad eelmise suve õde-venda. Kogu aja oli kuulda ka soku hingamist, mis pani mind arvama, et äkki on tegemist ninakiiniga?

Kui kitsed olid lahkunud, jõudis rebane oma ringilt tagasi. Hämardus ning tuntavad miinuskraadid tegid olemise päris kõhedaks. Õnneks kuuldus varsti autosignaal, mis oli märguandeks, et mind oodatakse metsast välja. 

Jahipäevikud vol VII - üks jahipäev

 

Detsembri edenedes hakkas põdrajaht ühele poole saama. Load realiseeritud, jäi meil ülesse veel üks vasikaluba. Mida rohkem aeg peale surus, seda põhjalikumaks muutusid meie jahiettevalmistused nädalavahetuseks.  Panuse andsid töönädala jooksul kõik liikmed, kellel vähegi võimalust metsas ringi vaadata, kus põdrad liikvel. Reedeti kontrollisime infot metsas kohapeal.  Ja jõudis kätte viimase põdrajahinädala reede.

Metsa jõudsime kaaslasega veidi enne lõunat. Teadsime ligikaudu piirkonda, kus põdrad liikumas ning esialgne plaan oligi kontrollida, millises sektoris nad viibida võiks. Ilm oli pehme ja lumine, vaid mõned kraadid külma ja maapind läbi külmumata. Üksikud langevad räitsakad muutsid metsa talvemuinasjutuliseks. Vaikus. Kollased laigud lumel ning intensiivsed lõhnatähised andsid märku  metssigade jooksuaja algusest.

Lumise metsaaluse taustal  torkas magav seakari koheselt silma. Kahekesi liikudes jalutasime neile umbes 40 meetri peale, mispeale tekkis karjas kerge rahutus. Jälgisime ärkavaid loomi ning tekkinud ärevus ajas nad liikvele, saamata küll ise täpselt aru, miks. Ettevaatust ei ole metsloomal kunagi liiast, tuleb minna, kui tekib kahtlus. Liialt mõtlema-ootama jäädes ei pruugi teist võimalust enam tulla.  Ootasime karja lahkumiseni ja jalutasime seejärel aurava pesa juurde ning mu kaaslane asus piibupausi pidama. Juttu ajades märkasime, kuidas ilmselt veidi unised sead, kes polnud toimuvast aru saanud, luurasid ettevaatlikult põõsaste vahel, sooviga sinna tagasi tulla. Jätsime nad omi toimetusi tegema ning liikusime edasi.

Värskeid põdrajälgi polnud, tänu hommikul sadanud lumele oli jälje vanuse määramine tavapärasest lihtsam. Olime kahe tunniga läbinud päris korraliku teekonna ning mõtlesin omaette muiates, kui erinev oli minu ja mu kaaslase rajavalik. Mina eelistasin sigade radu, mis jooksid küll madalate okste alt läbi, kuid olid samas kenasti sisse trambitud ja mis häda mul ikka veidi kummardada aegajalt, mu pikakasvuline kaaslane aga eelistas kõndida mööda sihte, kus „pokudest“ üleastumine ei võtnud talt mingit vaeva. Nagu noor põder, mõtlesin endamisi.

Ja umbes siis, kui arutasime juba võimalust tagasi pöörduda, olid need lumes. Värsked jäljed. Nii värsked, et seal olid vaid mõned üksikud helbed. Neli looma. Kaks lehma, kaks vasikat. Jäljed, minu nõrkus. Mõned äsja näksitud oksad, just kooritud haab, piisad puidul immitsemas. Tõmbasin käega üle puu ja haistsin peopesas magusat porgandilõhna. Adrenaliin. Arusaam, et  metsas jalutamisest oli just saanud jaht. Järele neile! Puhas lumi ja suure looma jäljed, kui keeruline see siis ikka olla saab. Mõne aja pärast on jäljed sassis. Osa loomi olid otsekui kui haihtunud. Seejärel aga jooksid jäljed risti ja igas suunas. Otsisime, kontrollisime ja leidsime suuna. Metsa all jäi silma järgmine seakari, millele me mööda põdrajälgi lähenesime. 25m peal tabas ka seda karja arusaamine, et midagi on valesti. Karjaliikmed tõusid järjest ning sättisid ennast lahkuma. Kuna meid nad ei märganud, toimus lahkumine rahulikult. Põgenemine, aga organiseeritult. Jätkasime põdrajälgedel ning kas oli see praksuv oks või minu sahisevad püksid (Püüa kõndida nii, et põlved kokku ei puutuks! kamandas mu kaaslane. Sul on väga lärmakad riided, kuula kui vaiksed minul on!) aga miski andis põdrale meie tulekust teada ning vilksamisi läbi võsase metsaaluse nägime lahkuvat looma, kelle aurav magamisase oli meist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Läheduses paistis veel üks tühi magamisase. Sel ajal kui püüdsime aru saada, kuhu poole loomad liikusid, kostus taas raginat. Paremalt, kella kahe-kolme suunalt ilmus võsast 50 meetri pealt välja põdrapull, kes alustas oma traavi poolkaares ümber meie. Seisin tardunult ja aeg jäi seisma. Fotoaparaadi poole sirutunud käsi langes tagasi. On hetki, mida ei saa püüda. Hetked, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Pull oli võimas ja kühvelsarved tema peas muinasjutulised, vähemalt kuueharulised. Hiljem vaadates oma jakilt JahtiJakti logo, tundus see nähtud pärislooma kõrval kahvatuvat. Jõudnud umbes kella kümne peale, kadus loom metsa. Etendus oli läbi. „Ma pole oma 20-aastase jahimehe kogemuse juures elus looma peas sellist sarve näinudki,“ tunnistas mu jahikaaslane. „Ta oleks otsekui teadnud, et meil pulliluba enam pole!“

Uhke looma jälgimine andis kahele hoopis teises suunas lahkuvale vasikatega lehmadele edumaa. Hetk arupidamiseks, kas jätkata nende ajamist või asuda tagasiteele. Jahikirg otsustas viimase kasuks, kuigi meist ei olnud põtradele ju suurt vastast, pidime siiski proovima. Maastik muutus põdrasõbralikuks, soiseks ja mätlikuks. Taas tundsin end paterdava kesikuna ning kaaslasega tempos püsimiseks ei olnud mul enam võimalik rada valida. Pidevalt põlvini mutta vajudes (oi kuidas tundsin puudust sääristest, mida ma veel kätte saanud polnud), oli päris keeruline kaaslase kannul püsida, eriti arvestades meie sammu(ja jalgade) pikkuse vahet. Kordi tabasin ennast ninuli põdraporises samblas. Õnneks kaaslane ei näinud või tegi näo, et ei märganud. Lõpuks jõudsime kohta, kus põdrad olid esimese peatuse teinud ning olukorda uurinud. Kuigi loomad liikusid vaid veidi üle keskmise kiirusega, ei õnnestunud meil neile enam kuulmisulatusse läheneda. Suund kisus üha sügavamale sohu ning taas valikud. Isegi kui me jõuame neile järgi ja saame võimaluse lasuks, siis oli piirkond keeruline lastud looma äratoimetamiseks. Tasapisi hakkas hämarduma ning tuli teha õige aga keeruline otsus. Suund metsast välja!

„Palju meil minna on?“ uurisin.

„10 minuti pärast oleme väljas! Tahad sa puhata?“

Raputan pead, ega ma nõrk pole!

Pistasin järjekordse piparmündi-sokolaadi kompveki suhu (küll on hea, et neid taskuid nii palju on ning mulle aega ajalt ikka meenub neid täita) ning ulatasin ühe kaaslasele ning asusime tagasiteele. Rada valida polnud. Läbi lume rühkimine võib teatavasti päris väsitav olla. Kümneminutilisest tagasiteest oli saanud juba kakskümmend minutit. Läbi häbi palusin hetkelist peatust. Koukisin taskust urgitsetud kommilt paberi, nautisin hetke selle magusust ning teatasin, et minek.

„Kindel?“

Adrenaliini langusega saabus külmatunne, saabastesse sattunud vesi imbus järjekindlalt varvaste poole ja ma sain aru, kui mannetu ma olen võrreldes metsloomadega. Äh, mis metsloomadega, ma pole päris veendunud selleski, ega kaaslane minu tõttu tempot alla polnud võtnud.

Viimase pool kilomeetrit kõndisime juba mööda teed ning kui ma kõlava häälega ning tavapärase emotsionaalsusega möödunud päeva kommenteerisin, peatas kaaslane mu järsku – avastasime ennast   35m kauguselt seakaamera ees söödal keha kinnitavast metsseakarjast. Oli see üks päeval liikumaaetud karjast?

Meie kõrval teeservas, põõsaste varjus, seisis noor kult, kes koos meiega karja jälgis. Tekkinud lummuse katkestas süttiv prožektor, mille valgus loomad veidi eemale peletas. Kasutasime tekkinud segadust ning möödusime loomadest otse kuuma tee ja võileibadega ootava autoni, mis maitsesid ülima gurmeena.

Olen ma tippkiskja? Ilmselt küll. Allun ma ainult madalatele instinktidele? Kindlasti mitte, sest hoolimata (seekord) metsa jäänud lihast, sain ma sealt kaasa midagi hindamatut, kordumatut ja erilist.

Epiloog

„Saad aru, sellised sarved! Ideaalne laskekaugus ja puha“ jagas kaaslane mingis seltskonnas kunagi hiljem muljeid.

„Ma olin ikka täitsa küpse päeva lõpuks, veits veel ja polekski äkki omal jalal enam välja jõudnud“ naersin mina.

„Eks ma lisasin seal sammu omajagu ja surusin Ritale tempot peale, et kaua ta kestab, ennastki võttis võhmale. Aga tema keeldus peatustest ja pidas ülihästi vastu!“

Oli see tõde või kompliment, jääb ütleja enda teada.

Jahipäevikud vol VI - tagasivaade lõppenud hooajale

 

Minu esimene jahihooaeg paberitega jahimehena on läbi saanud ja tundub olevat õige hetk teha sellele väike tagasivaade. Mis ei tähenda, et ma alles sellel aastal metsa jõudsin. Vahel on täitsa tore meenutada näiteks Kolla koprapüügikoolitus Valgas (sõin seal esmakordselt suitsutatud karukäppa) ja siis aru saada, et see oli 7-8 aastat tagasi J Või väita, et no aga mis see sõber meil ikka nii kadunud on, alles sai suvel seajahis käidud, mille peale vangutatakse pead, et aga see oli ju üle-eelmine suvi.

Aga jah, alles sellel laupäeval selgub tõehetk,  mida arvavad minust meie jahiseltsi liikmed ja kas nad ikka võtvad mu ametlikult enda sekka J

Aasta on üks huvitav ajamõõde, mis erinevatele inimestele on sageli kalendriaastast erinev, õpetaja-koolilapse aasta algab 1.september ja lõpeb jaaniks, jahimehe aasta lõpeb 28.veebruariga ning algab millalgi peale seda. Rahulikult. Sest märtsis on oodata loomadel riburada pidi pisiperet ja seega ei sobi sel ajal intensiivselt jahti pidada ning kalendriski on üksikud ulukid nagu rebane, kährik, mink. Ning metssiga vaid kahjustuskohtadel. Ja kobras, kes alles kevadesoojaga laiemalt liikvele läheb. Tänane kalendrikevadpäev ei ole just paljulubav.

Eelmise hooaja kevadine koprajaht sulas käest ja jahihooaega alustasin alles suvel. Nagu ikka, eelneb jahile ettevalmistus, jäljeluure, kus ja millal loomad liiguvad. Kuna suvel ootavad jahimeeste abi eelkõige põllumehed,  vaatasime üle põllud ning loomade liikumisteed, et välja selgitada, kuhu oleks kõige mõistlikum pukid paigutada või lihtsalt passima asuda. Kuigi luurel käies ei jäänud meil kunagi loomad nägemata, sai pukis samas pikki rahulikke õhtuid istutud, vaadates endasse, õhtupäikesesse ning kuulates looduse vaikust. Üks kesik nende pikkade õhtute peale meil ära kutsutud sai, kuid palju eredamalt jäid meelde teised hetked nagu näiteks meie haruldased valged kitsed. Selgus, et meie albiinosokk oli jooksuajal tegus olnud ja oma geeni edasi andnud J Ähmane seebikarbiga tehtud pilt kahest valgest kitsetallest koos emaga kauguses on kõik, mis seda looduseimet füüsiliselt meenutama jäi, sest tänaseks on üks valgetest kitsedest juba ilmselt taevastel rohumaadel, kuid emotsioon minu peas ja meeltes läbi kvaliteetse binokli vaadatuna ei unune, kordumatu, imeline, eriline ja uskumatu.

Augustis läks asi minu jaoks äkilisemaks, kuna algas karujaht. Karudega meil kitsas ei ole, liigub neid omajagu ja eelmine hooaeg meie jahiseltsis ka üks ära lasti, luba meil kolme seltsi peale.  Ettevalmistused tehtud, kõrgistmed üles seatud ning meeviiruk paika pandud, sai soojast augustist jahe september. Kuuvalged ööd ja kuuta ööd, kus pukist mahatulemine oli varane ning seejärel tagasiminek teadmisega, et viibime 19-20cm laiuse käpajäljega isakaru territooriumil, oli erutav.  Looma võimsad küünisejäljed puul, milleni minu käsi isegi kikivarvule upitades ei ulatunud. Fantoomloom, kellel õnnestus suurema osa ajast ka rajakaamerat vältida peale seda, kui olime ühe paigaldanud, on tänaseks ilmselt juba talveunest ärganud nagu teisedki meie piirkonna karud.

Ja kordaläinud jahipäev, kus ühe korraga õnnestus auto aknast tagantjärgi tarkusena 70meetri pealt karu näha, imetleda merikotkast ning auto eest läbiliuglevat musta toonekurge – kes korteriinimestest usuks, et see kõik on võimalik vaid loetud kilomeetrid linnapiirist?! Ja ühtegi pauku ei tehtud, kuid emotsiooni  jahist jagus.

Õhtune pardilend ja töötavad koerad. Ja seejärel juba põdrapeibutus ja ühisjahi algus. Põdrajahi eelviimane päev, mis vasikaotsingul tõi elamuse 50meetri pealt imetletud imeliste kühvelsarvedega põdrapulli traavi imetlemisega – Kuressaare trofeenäitusel oli sama võimsaid sarvepaare vaid kolm. Ajujahtidest kindlasti meeldejäävaimad hetked, kui teise jahipäeva pärastlõunaks oli meie 5-kuune saksa jahiterjeri kutsikas vandunud alla minu isiklikul ja läbinisti subjektiivsel hinnangul üliraskelt läbitavale ja keerulisele maastikule ning mu süda ei lubanud väsinud ja värisevat loomakest üksi keset puuderägastikku ja mudamülgast jätta ning rabasin ta siis ise põlvini muda sumbates õlale. See oli üks neist kahest korrast, kus ilm ja maastik hakkasid minu üle võimust võtma ning hetkeks tekkis küsimus, et mida ma siin teen ja ma nüüd astuks „mängust välja“.  Adrenaliin, mis kaotas väsimuse hetkega, kui umbes kahekümne meetri pealt minu eest kesik ära lasti.  

Kopratammide lammutamised ja koprajaht koeraga.  Hirvejahi hooaja lõpetamine ühisjahiga Saaremaal, mis kinkis mulle taas elamuse hetkel, kui avastasin 60m pealt ennast jälgimas hõbe, kui isegi mitte kuldsarve hirvepulli. Kuninglik loom, kes näitas ennast ainult mulle, kuigi mu kõrval oli kaks püssidega meest …  Hoopis teine elamus kui Läti suurimas hirveaedikus, kus hirved liiguvad sajapealistes karjades.

Minu esimene väikeulukituusik, mille tagastasin 3 sissekandega metsnugisele.

Ja nii palju jäi tegemata, proovimata – laanepüü peibutamine, meikajaht, hanejaht, nugisejaht koeraga, ilvesejaht, hundijaht, sokujaht, kähriku-rebasejaht, jänesejaht …

Ja siis vahelduseks ka jahiriided varna ja mõnus kohtumine Eesti jahimeeste parimatega Kolmekuningapäeva pidulikul vastuvõtul.

Jäin mõttesse, et kas märkida ära ka erinevad koolitused, EJS-i kokkutulek, Võru tänaval Liivi juures muljete jagamised, ulukiliha kokkamised, jahivarustuse valikud – on ju see ka kõik osa jahielust.  Aga nojah, eks sellega nii olegi, et jahi ja jahihooaja sisse mahub ja käib võrreldamatult rohkem kui üks surmav pauk nagu jahivõõrale inimesele tunduda võib ja igal juhul palju rohkem, kui ma kirja panna jõuan J

Jaht on kirg ja nii ongi!