Jahipäevikud vol VII - üks jahipäev

 

Detsembri edenedes hakkas põdrajaht ühele poole saama. Load realiseeritud, jäi meil ülesse veel üks vasikaluba. Mida rohkem aeg peale surus, seda põhjalikumaks muutusid meie jahiettevalmistused nädalavahetuseks.  Panuse andsid töönädala jooksul kõik liikmed, kellel vähegi võimalust metsas ringi vaadata, kus põdrad liikvel. Reedeti kontrollisime infot metsas kohapeal.  Ja jõudis kätte viimase põdrajahinädala reede.

Metsa jõudsime kaaslasega veidi enne lõunat. Teadsime ligikaudu piirkonda, kus põdrad liikumas ning esialgne plaan oligi kontrollida, millises sektoris nad viibida võiks. Ilm oli pehme ja lumine, vaid mõned kraadid külma ja maapind läbi külmumata. Üksikud langevad räitsakad muutsid metsa talvemuinasjutuliseks. Vaikus. Kollased laigud lumel ning intensiivsed lõhnatähised andsid märku  metssigade jooksuaja algusest.

Lumise metsaaluse taustal  torkas magav seakari koheselt silma. Kahekesi liikudes jalutasime neile umbes 40 meetri peale, mispeale tekkis karjas kerge rahutus. Jälgisime ärkavaid loomi ning tekkinud ärevus ajas nad liikvele, saamata küll ise täpselt aru, miks. Ettevaatust ei ole metsloomal kunagi liiast, tuleb minna, kui tekib kahtlus. Liialt mõtlema-ootama jäädes ei pruugi teist võimalust enam tulla.  Ootasime karja lahkumiseni ja jalutasime seejärel aurava pesa juurde ning mu kaaslane asus piibupausi pidama. Juttu ajades märkasime, kuidas ilmselt veidi unised sead, kes polnud toimuvast aru saanud, luurasid ettevaatlikult põõsaste vahel, sooviga sinna tagasi tulla. Jätsime nad omi toimetusi tegema ning liikusime edasi.

Värskeid põdrajälgi polnud, tänu hommikul sadanud lumele oli jälje vanuse määramine tavapärasest lihtsam. Olime kahe tunniga läbinud päris korraliku teekonna ning mõtlesin omaette muiates, kui erinev oli minu ja mu kaaslase rajavalik. Mina eelistasin sigade radu, mis jooksid küll madalate okste alt läbi, kuid olid samas kenasti sisse trambitud ja mis häda mul ikka veidi kummardada aegajalt, mu pikakasvuline kaaslane aga eelistas kõndida mööda sihte, kus „pokudest“ üleastumine ei võtnud talt mingit vaeva. Nagu noor põder, mõtlesin endamisi.

Ja umbes siis, kui arutasime juba võimalust tagasi pöörduda, olid need lumes. Värsked jäljed. Nii värsked, et seal olid vaid mõned üksikud helbed. Neli looma. Kaks lehma, kaks vasikat. Jäljed, minu nõrkus. Mõned äsja näksitud oksad, just kooritud haab, piisad puidul immitsemas. Tõmbasin käega üle puu ja haistsin peopesas magusat porgandilõhna. Adrenaliin. Arusaam, et  metsas jalutamisest oli just saanud jaht. Järele neile! Puhas lumi ja suure looma jäljed, kui keeruline see siis ikka olla saab. Mõne aja pärast on jäljed sassis. Osa loomi olid otsekui kui haihtunud. Seejärel aga jooksid jäljed risti ja igas suunas. Otsisime, kontrollisime ja leidsime suuna. Metsa all jäi silma järgmine seakari, millele me mööda põdrajälgi lähenesime. 25m peal tabas ka seda karja arusaamine, et midagi on valesti. Karjaliikmed tõusid järjest ning sättisid ennast lahkuma. Kuna meid nad ei märganud, toimus lahkumine rahulikult. Põgenemine, aga organiseeritult. Jätkasime põdrajälgedel ning kas oli see praksuv oks või minu sahisevad püksid (Püüa kõndida nii, et põlved kokku ei puutuks! kamandas mu kaaslane. Sul on väga lärmakad riided, kuula kui vaiksed minul on!) aga miski andis põdrale meie tulekust teada ning vilksamisi läbi võsase metsaaluse nägime lahkuvat looma, kelle aurav magamisase oli meist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Läheduses paistis veel üks tühi magamisase. Sel ajal kui püüdsime aru saada, kuhu poole loomad liikusid, kostus taas raginat. Paremalt, kella kahe-kolme suunalt ilmus võsast 50 meetri pealt välja põdrapull, kes alustas oma traavi poolkaares ümber meie. Seisin tardunult ja aeg jäi seisma. Fotoaparaadi poole sirutunud käsi langes tagasi. On hetki, mida ei saa püüda. Hetked, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Pull oli võimas ja kühvelsarved tema peas muinasjutulised, vähemalt kuueharulised. Hiljem vaadates oma jakilt JahtiJakti logo, tundus see nähtud pärislooma kõrval kahvatuvat. Jõudnud umbes kella kümne peale, kadus loom metsa. Etendus oli läbi. „Ma pole oma 20-aastase jahimehe kogemuse juures elus looma peas sellist sarve näinudki,“ tunnistas mu jahikaaslane. „Ta oleks otsekui teadnud, et meil pulliluba enam pole!“

Uhke looma jälgimine andis kahele hoopis teises suunas lahkuvale vasikatega lehmadele edumaa. Hetk arupidamiseks, kas jätkata nende ajamist või asuda tagasiteele. Jahikirg otsustas viimase kasuks, kuigi meist ei olnud põtradele ju suurt vastast, pidime siiski proovima. Maastik muutus põdrasõbralikuks, soiseks ja mätlikuks. Taas tundsin end paterdava kesikuna ning kaaslasega tempos püsimiseks ei olnud mul enam võimalik rada valida. Pidevalt põlvini mutta vajudes (oi kuidas tundsin puudust sääristest, mida ma veel kätte saanud polnud), oli päris keeruline kaaslase kannul püsida, eriti arvestades meie sammu(ja jalgade) pikkuse vahet. Kordi tabasin ennast ninuli põdraporises samblas. Õnneks kaaslane ei näinud või tegi näo, et ei märganud. Lõpuks jõudsime kohta, kus põdrad olid esimese peatuse teinud ning olukorda uurinud. Kuigi loomad liikusid vaid veidi üle keskmise kiirusega, ei õnnestunud meil neile enam kuulmisulatusse läheneda. Suund kisus üha sügavamale sohu ning taas valikud. Isegi kui me jõuame neile järgi ja saame võimaluse lasuks, siis oli piirkond keeruline lastud looma äratoimetamiseks. Tasapisi hakkas hämarduma ning tuli teha õige aga keeruline otsus. Suund metsast välja!

„Palju meil minna on?“ uurisin.

„10 minuti pärast oleme väljas! Tahad sa puhata?“

Raputan pead, ega ma nõrk pole!

Pistasin järjekordse piparmündi-sokolaadi kompveki suhu (küll on hea, et neid taskuid nii palju on ning mulle aega ajalt ikka meenub neid täita) ning ulatasin ühe kaaslasele ning asusime tagasiteele. Rada valida polnud. Läbi lume rühkimine võib teatavasti päris väsitav olla. Kümneminutilisest tagasiteest oli saanud juba kakskümmend minutit. Läbi häbi palusin hetkelist peatust. Koukisin taskust urgitsetud kommilt paberi, nautisin hetke selle magusust ning teatasin, et minek.

„Kindel?“

Adrenaliini langusega saabus külmatunne, saabastesse sattunud vesi imbus järjekindlalt varvaste poole ja ma sain aru, kui mannetu ma olen võrreldes metsloomadega. Äh, mis metsloomadega, ma pole päris veendunud selleski, ega kaaslane minu tõttu tempot alla polnud võtnud.

Viimase pool kilomeetrit kõndisime juba mööda teed ning kui ma kõlava häälega ning tavapärase emotsionaalsusega möödunud päeva kommenteerisin, peatas kaaslane mu järsku – avastasime ennast   35m kauguselt seakaamera ees söödal keha kinnitavast metsseakarjast. Oli see üks päeval liikumaaetud karjast?

Meie kõrval teeservas, põõsaste varjus, seisis noor kult, kes koos meiega karja jälgis. Tekkinud lummuse katkestas süttiv prožektor, mille valgus loomad veidi eemale peletas. Kasutasime tekkinud segadust ning möödusime loomadest otse kuuma tee ja võileibadega ootava autoni, mis maitsesid ülima gurmeena.

Olen ma tippkiskja? Ilmselt küll. Allun ma ainult madalatele instinktidele? Kindlasti mitte, sest hoolimata (seekord) metsa jäänud lihast, sain ma sealt kaasa midagi hindamatut, kordumatut ja erilist.

Epiloog

„Saad aru, sellised sarved! Ideaalne laskekaugus ja puha“ jagas kaaslane mingis seltskonnas kunagi hiljem muljeid.

„Ma olin ikka täitsa küpse päeva lõpuks, veits veel ja polekski äkki omal jalal enam välja jõudnud“ naersin mina.

„Eks ma lisasin seal sammu omajagu ja surusin Ritale tempot peale, et kaua ta kestab, ennastki võttis võhmale. Aga tema keeldus peatustest ja pidas ülihästi vastu!“

Oli see tõde või kompliment, jääb ütleja enda teada.