Jahipäevikud vol VI - tagasivaade lõppenud hooajale

 

Minu esimene jahihooaeg paberitega jahimehena on läbi saanud ja tundub olevat õige hetk teha sellele väike tagasivaade. Mis ei tähenda, et ma alles sellel aastal metsa jõudsin. Vahel on täitsa tore meenutada näiteks Kolla koprapüügikoolitus Valgas (sõin seal esmakordselt suitsutatud karukäppa) ja siis aru saada, et see oli 7-8 aastat tagasi J Või väita, et no aga mis see sõber meil ikka nii kadunud on, alles sai suvel seajahis käidud, mille peale vangutatakse pead, et aga see oli ju üle-eelmine suvi.

Aga jah, alles sellel laupäeval selgub tõehetk,  mida arvavad minust meie jahiseltsi liikmed ja kas nad ikka võtvad mu ametlikult enda sekka J

Aasta on üks huvitav ajamõõde, mis erinevatele inimestele on sageli kalendriaastast erinev, õpetaja-koolilapse aasta algab 1.september ja lõpeb jaaniks, jahimehe aasta lõpeb 28.veebruariga ning algab millalgi peale seda. Rahulikult. Sest märtsis on oodata loomadel riburada pidi pisiperet ja seega ei sobi sel ajal intensiivselt jahti pidada ning kalendriski on üksikud ulukid nagu rebane, kährik, mink. Ning metssiga vaid kahjustuskohtadel. Ja kobras, kes alles kevadesoojaga laiemalt liikvele läheb. Tänane kalendrikevadpäev ei ole just paljulubav.

Eelmise hooaja kevadine koprajaht sulas käest ja jahihooaega alustasin alles suvel. Nagu ikka, eelneb jahile ettevalmistus, jäljeluure, kus ja millal loomad liiguvad. Kuna suvel ootavad jahimeeste abi eelkõige põllumehed,  vaatasime üle põllud ning loomade liikumisteed, et välja selgitada, kuhu oleks kõige mõistlikum pukid paigutada või lihtsalt passima asuda. Kuigi luurel käies ei jäänud meil kunagi loomad nägemata, sai pukis samas pikki rahulikke õhtuid istutud, vaadates endasse, õhtupäikesesse ning kuulates looduse vaikust. Üks kesik nende pikkade õhtute peale meil ära kutsutud sai, kuid palju eredamalt jäid meelde teised hetked nagu näiteks meie haruldased valged kitsed. Selgus, et meie albiinosokk oli jooksuajal tegus olnud ja oma geeni edasi andnud J Ähmane seebikarbiga tehtud pilt kahest valgest kitsetallest koos emaga kauguses on kõik, mis seda looduseimet füüsiliselt meenutama jäi, sest tänaseks on üks valgetest kitsedest juba ilmselt taevastel rohumaadel, kuid emotsioon minu peas ja meeltes läbi kvaliteetse binokli vaadatuna ei unune, kordumatu, imeline, eriline ja uskumatu.

Augustis läks asi minu jaoks äkilisemaks, kuna algas karujaht. Karudega meil kitsas ei ole, liigub neid omajagu ja eelmine hooaeg meie jahiseltsis ka üks ära lasti, luba meil kolme seltsi peale.  Ettevalmistused tehtud, kõrgistmed üles seatud ning meeviiruk paika pandud, sai soojast augustist jahe september. Kuuvalged ööd ja kuuta ööd, kus pukist mahatulemine oli varane ning seejärel tagasiminek teadmisega, et viibime 19-20cm laiuse käpajäljega isakaru territooriumil, oli erutav.  Looma võimsad küünisejäljed puul, milleni minu käsi isegi kikivarvule upitades ei ulatunud. Fantoomloom, kellel õnnestus suurema osa ajast ka rajakaamerat vältida peale seda, kui olime ühe paigaldanud, on tänaseks ilmselt juba talveunest ärganud nagu teisedki meie piirkonna karud.

Ja kordaläinud jahipäev, kus ühe korraga õnnestus auto aknast tagantjärgi tarkusena 70meetri pealt karu näha, imetleda merikotkast ning auto eest läbiliuglevat musta toonekurge – kes korteriinimestest usuks, et see kõik on võimalik vaid loetud kilomeetrid linnapiirist?! Ja ühtegi pauku ei tehtud, kuid emotsiooni  jahist jagus.

Õhtune pardilend ja töötavad koerad. Ja seejärel juba põdrapeibutus ja ühisjahi algus. Põdrajahi eelviimane päev, mis vasikaotsingul tõi elamuse 50meetri pealt imetletud imeliste kühvelsarvedega põdrapulli traavi imetlemisega – Kuressaare trofeenäitusel oli sama võimsaid sarvepaare vaid kolm. Ajujahtidest kindlasti meeldejäävaimad hetked, kui teise jahipäeva pärastlõunaks oli meie 5-kuune saksa jahiterjeri kutsikas vandunud alla minu isiklikul ja läbinisti subjektiivsel hinnangul üliraskelt läbitavale ja keerulisele maastikule ning mu süda ei lubanud väsinud ja värisevat loomakest üksi keset puuderägastikku ja mudamülgast jätta ning rabasin ta siis ise põlvini muda sumbates õlale. See oli üks neist kahest korrast, kus ilm ja maastik hakkasid minu üle võimust võtma ning hetkeks tekkis küsimus, et mida ma siin teen ja ma nüüd astuks „mängust välja“.  Adrenaliin, mis kaotas väsimuse hetkega, kui umbes kahekümne meetri pealt minu eest kesik ära lasti.  

Kopratammide lammutamised ja koprajaht koeraga.  Hirvejahi hooaja lõpetamine ühisjahiga Saaremaal, mis kinkis mulle taas elamuse hetkel, kui avastasin 60m pealt ennast jälgimas hõbe, kui isegi mitte kuldsarve hirvepulli. Kuninglik loom, kes näitas ennast ainult mulle, kuigi mu kõrval oli kaks püssidega meest …  Hoopis teine elamus kui Läti suurimas hirveaedikus, kus hirved liiguvad sajapealistes karjades.

Minu esimene väikeulukituusik, mille tagastasin 3 sissekandega metsnugisele.

Ja nii palju jäi tegemata, proovimata – laanepüü peibutamine, meikajaht, hanejaht, nugisejaht koeraga, ilvesejaht, hundijaht, sokujaht, kähriku-rebasejaht, jänesejaht …

Ja siis vahelduseks ka jahiriided varna ja mõnus kohtumine Eesti jahimeeste parimatega Kolmekuningapäeva pidulikul vastuvõtul.

Jäin mõttesse, et kas märkida ära ka erinevad koolitused, EJS-i kokkutulek, Võru tänaval Liivi juures muljete jagamised, ulukiliha kokkamised, jahivarustuse valikud – on ju see ka kõik osa jahielust.  Aga nojah, eks sellega nii olegi, et jahi ja jahihooaja sisse mahub ja käib võrreldamatult rohkem kui üks surmav pauk nagu jahivõõrale inimesele tunduda võib ja igal juhul palju rohkem, kui ma kirja panna jõuan J

Jaht on kirg ja nii ongi!