Proloog
Minu lapsepõlve esimene raamat, mida mäletan, oli
tumeroheliste dermatiini meenutavate kaantega, millel jahijumalanna pilt. See,
et ta hoidis käes vibu, omandas minu jaoks tähenduse alles aastakümneid hiljem.
Ilmselt köitsid raamatus mind need põnevad värvilised
pildid: koerad – no millisele lapsele nad ei meeldiks, kodus oli meil must
pikakarvaline taks, kellega vanaisa jahil käis; linnud – nii ilusate ja värviliste tiibadega – minu
vaieldamatu lemmik oli ristpart ja lõpuks loomad ise. Kuigi suurem osa vanaisa
poolt kojutoodud partidest olid tavaliselt sinikaelad, mis tuli nobedate näppude
voorus sulgedest puhtaks noppida, (igavesti tüütu tegevus, kui neid on kümnete kaupa J ), sain sageli väiksemate
partlaste puhul pildi järgi nende liiki määrata.
Teismeliseks saades lahkus kõigepealt mu elust vanaisa ning
seejärel kadus salapärasel kombel meie majapidamisest (ja ajutiselt minu elust)
ka jahiraamat. Vanaisa lahkumine jättis mu ellu suure tühimiku ning mälestuse
lubadusest, mis ma lapsena andsin. „Ma tahan kasvada sama pikaks, kui sina ja
hakata jahimeheks.“ Vanaisa pikkuseks, kes oli üle keskmise pikk mees niigi,
mul kasvada ei õnnestunud, küll aga on minust saamas jahinaine. Jäägrinna.
PS! Päästikule ei vajutanud mina, et asi selge oleks - ehin ennast lihtsalt võõraste sulgedega :) Relvaluba mul veel pole - on jahitunnistus ja vibujahimehe litsents :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar