Väikese Printsi vibuhaigus nimelt. Ka hetkel, kui väljas on veidi kergem sadu kui paduvihm, võttis ta vibu (Legendi!!!) ja nooled ning astus õue trenni tegema. Tuletan meelde, et vanust on tal ju kõigest veidi üle 2,5 aasta. Aga eks ma ise süüdi, kui kolmapäeval Kiidjärvel käies panin ta koos Marviniga vibu laskma. Kui hämaras koju tagasi jõudsime, teatas põnn, kes seni emme trenne kõrval vaadanud, et tema läheb nüüd õue vibu laskma. Emme arvamust, et kell palju ja õues külm ning pime, et peetud miskiks. Vähemalt ei sadanud kolmapäeval veel vihma. Eile, suures paduvihmas, õnnestus mul Eirikerile vaevalt selgeks teha, et vaja on Rakverre sõita ja äkki seal saab vibu lasta, sest koduaia trenn tundus nii ahvatlev. Rakveres ootasid meid vennad Lõvisüdamed ja Hubert, Kirsioru parim vibukütt ;-) ja tihe paduvihm. Ratsatrennid olid just lõppenud, linnapeal lippav hobune kinni püütud ja võis rahus keskenduda vibulaskmisele. Kuna kaks peaosatäitjat on sellised pisemat sorti tegelased, siis just neile viisingi oma kaks "Robinit" treenimiseks. Selles ka põhjus, miks Väike Prints Legendi sikutama peab. Ühesõnaga, vibulaskmine on nakkav, mida võib järeldada sellest, et lisaks mu oma põnnile, kes siis hetkel vapralt vihmas trenni teeb, kaaluvad ka vennad Lõvisüdamed isikliku varustuse soetamist. Mina loodan sealt igatahes kohaliku Rakvere vibuklubi algust ;-)
Pildil siis tulevane vibulootus Riias mänguväljakul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar