Perekonnaviga

ehk mõned asjad on geenides
Lobisemine nimelt. Tegelikult on juba aegade hämarusse vajunud Väikese Printsi esimene sõna ja selle saamislugu. Igatahes tulid „anna“ ja „ei taha“ täitsa ühel ajal, noh selline macho värk - mees peab ikka teadma ju, millised ta soovid on ja suutma neid ka väljendada ;) Sõnapaar „ei taha“ kadus käibelt aga peale asjakohase kehakeele omandamist- ennast saab ju arusaadavaks teha ka veenva pearaputusega. „Mämm-mämm“ aga tähendab ümberlükkamatut soovi jõuda piimabaari :)
Seejärel sai selgeks sõna „emme“ seoses eelnimetatu puudumisega. Nii tuligi lapsel Rõngu kasuperes ukse juures teda taganõudmas käia. „Aitähh“ sai selgeks bioloogilise vanema nimetusega suht üheaegselt ning sellest on kujunenud lemmiksõna emmele ütlemiseks, võõrastega suhtlemisel kasutatakse seda aga igaks juhuks äärmise ettevaatlikusega.
Veel kuulub noormehe sõnavarasse „kõmm“, mida sobib kasutada pea iga asja kohta ja mille tähendus on veel veidi ebaselge. Hendrikul on oma teooria, et mõjutatuna oma kasvukeskkonnast (emme ja tema äritegevus) tähendab see lühendit km ehk siis lahtiseletatuna käibemaks.
„Kai-kai“ on suupärane lühend sõnast kalli-kalli ning sellega sobib kostitada koos seda märkiva tegevusega nii emmet, Irist, kasse kui ka võõraid pisikesi tüdrukuid (otsene viide arsti juures koridoris toimunule)
Tuleme siis tagasi aga eilse saavutuse juurde, millele niiiiii pikk sissejuhatus sai tehtud, et osad lugejad-blogikülalised ilmselt nõrkesid enne olulise osani jõudmist :)
Nimelt külastas Väike Prints Kotiku naabriperet ning teatas näpuga kiisu peale näidates – KASS. Üks sõna selge, sain sellest ka lihtsa vaevaga teise sõna teha – KATS. Vot nii! Ja järgmisena võime me siis ilmselt oodata Ülar Teppo ja Byron Fergusoni nimesid- eeldusel muidugi, et noormees jagab ema vaimustust longbow vastu ega eksi kuskile vigurvibu radadele ;)