Just sellise mõttega sai pühapäeval Tartust Jääger Cupile teele asutud. Isadepäev oli teinud oma töö ja meie read ebatavaliselt hõredad – Taunts, Saba ja mina. Samas oli meid piisavalt, et panna välja täiskoosseisuline meeskond võitlemaks oma koha eest päikese all, milleks oli siis Jäägri aasta-arvestuse kolmas koht. Sest mingil seletamatul põhjusel olime langenud neljandale kohale ja kaotasime terve punktiga Euronicsile. Kodutööga sai välja selgitatud, et nende ridades esinevad augud- Moonika kirjutas kuldnooles, et tema ei tule. Silmakirjaliku silmakirjanikuna kribasin talle kohe vastuseks, et oi kui kahju! Ja rõõmustasin salamisi, et sõidame nende võistkonnast massiga üle. Aga võta näpust – ilmnes, et isegi hooaja lõpul on meie seas veel jäägrilaskjaid, kellel süütus võtmata. Nii riietati Mees Põltsamaalt Euronicsi võistkonna dressi ja laskmine võis alata.
Kuigi rajale sai mindud eesmärgiga võistkonnale punkte tuua, tuli seekord välja hoopis sedapidi, et vähemalt esimesel ringil lasi punkte ainult Saba ja meie Tauntsiga võistlesime, kes suudab rohkem nulle lasta. Alguses juhtis Taunts, st tal oli vähem punkte, siis jällegi mina. Ja siis kui meile juba tundus, et päeva väiksemad ringitulemused võiks ju meie arvele tulla, teatas Euronics, kes ajas vist sama rida, et nende tulemused on 24 ja 96 meie 100 ja 114 vastu. Olime vähemalt esimesel ringil põrmustatud.
Võtsime end siis teiseks ringiks kokku, et vaadata, kui palju on võimalik kehvast tulemusest paremini lasta – mina sain plussi 88, Taunts plussis rohkem kui sajaga ja jälle tehti meile ärtust ära- nimelt 5-kordistas Euronicsi laskja oma tulemuse teisel ringil. No võistle siis veel sellistega! Sellise laskmise peale juhtus see, mis juhtuma pidi- tuhandet punkti me kokku ei saanud, võistkondlikud auhinnad jagati meieta, no kesse neile neljandatele ikka midagi annab ;)
Natuke rajast ka. Suurest mõmmikust oli saanud mõmmibeebi- täpselt sellisena paistis ta meile 67 jardi peal; kole koiott oli pugenud auku, kus maapõrge võis tuua südametabamuse ;) silla all varitsev ilvesloom peitis ennast okste taha, mis kergemad nooled temast kenasti üle juhtisid; sarviline mägikits piidles meid 51 jardilt- ühesõnaga tõeliselt vahva jahirada! Ja milline on vibulaskja paradoks- ikka see, et kui suudad suure punnimise peale trikiga märgid ära lasta, siis nulle toovad sulle just need kõige lihtsamad ja lähedasemad märgid :( Nagu juhtus meil näiteks Sabaga. Päeva tulemus laekus nagu ikka Katsi kontole - 430( ma ikka pean vist tagantjärgi kirjutama ka Kajamaa 3D etapist, sest siis saaks korragi käe valgeks teemal, et päeva parim tulemus ei olnudki Katsil ;))), teine meie varasemate aastate "igavene teine" Anti 424 ja kolmandale kohale tulnud Toivo tulemus jäi juba neljasajast alla - et kohe nii keeruline rada oli.
Aga hoolimata kõigest sai seis koondtabelis meie kasuks keeratud küll. Nimelt oleme nüüd meie ühe punktiga ees ning alles Kajamaa etapil saab Rangersi ja Euronicsi omavaheline mõõduvõtt lõpliku lahenduse. Ka Katrin Kats Virula ja Toomas von Liiva on sunnitud ristama vibud, et selgitada, kumb neist väärib kolmandat kohta Famous Grous liigas. Ning lahendamata kohaheitlusi on tabelis veelgi – vaadake aga julgelt koondtabelisse ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar