Livonian Cup I etapp 23.aprill Intsikurmus

23.aprillil toimus Põlvas Intsikurmus Liivimaa karikasarja ehk Livonian Cup´i I etapp. Toimub see mägilaste eestvedamisel juba kolmandat aastat. Seekord oli rajameistri vastutusrikka ja raske rolli võtnud enda kanda Tõnis Viira.

Ilm on nagu tellimise peale kuiv ja päikeseline, metsa-alused lumelaigud vaheldusid sinilillesäraga. Kohale oli tulnud ligi 40 laskjat, kellest üle poole lätlased. Maastik pakkus põnevat nuputamist ja sileda maa laske oli vaid mõni üksik.

Eriti põnevaks olid asja päeva lõpuks ajanud meeste longbow klassis Tõnis ja Aleksander Redjko, kes väljusid metsast kumbki 248 punktiga. Nii ei jäänudki muud üle, kui korraldada ümberlaskmine. Selleks sai platsile seatud 3 notsut, kaugusega umbkaudu 30-35 jardi. Esimesest ja kõige kaugemast seast lasi Tõnis 13 punkti, Aleksander 10, teises märgis said mõlemad 10 punkti. Põnevust jätkus viimase märgini, kus Aleksander lasi 16 punkti ja Tõnis 15. Ehk siis kaks punkti seekord siiski eestlaste kasuks :)

Minu tulemus oli seekord vaid 136 punkti, kuid selleks piisas, et saavutada esikohta 3 lätlanna eest, kellest keegi sadat punkti keegi välja lasta ei suutnud.

Lithuanian Open Bowhunting Championships - Bowhunting Master 2011

Just selline võistlus toimus üle-eelmisel nädalavahetusel ehk siis 16.-17.aprill Vilniuse lähistel.

Sellel aastal olid eestlased esindatud õige tagasihoidlikult, startis kaks ekipaazhi 7 osalejaga: Tallinna suunalt suutis Virkus kaasa meelitada Kadri Tiido ja Jaanus Tuuliku, Rebane aga Lõuna-Eestist koos Taunoga pani minu ja Monika Hõimu võta või jäta valiku ette.
Kuna minu pisipõnn oli endale lasteaias rotaviiruse nimelise kodulooma, siis ei olnud reede hommikul minu liitumine sugugi veel selge.
Igatahes lahenes kõik kenasti ja poole kuue ajal olime valmis Tartust lahkuma. Hiline lahkumine tähendas seda, et rekkameeste motelli nimega Sandy saabusime me veidi enne ühte öösel. Tallinna seltskond oli meid aga vapralt oodanud ning selle aja suutnud baari väidetavalt värvilistest 999 jookidest tühjaks juua. Kooskõlastasime vastuvõtutädiga hommikusöögi aja ehk meile lubati, et täpselt kell 8 paneb kokk panni sooja. Seejärel kontrollisime üle meeste magamistoa ning selgus, et kõik 4 meesvibukütti olid mahutatud ühte tuppa, kus voodid olid vähemalt laiad. Mis seal öösel toimus, jääbki lõpuni saladuseks ;) Meie Monika saime pisikese 2 voodiga toa ja Kadri sai nautida uhket üksindust.

Ühesõnaga oli ööbimiskoht puhas, viisakas ja täitsa hea hinnaga - 10 eurot öö.

Hommikul tellisime endale vastavalt soovile ja maitsele kes pannkoogid, kes omletid ning ootasime ära Gennadiuse, kellega koos võistluskohta sõitsime. See oli päris lähedal, veidi rohkem ehk kui 10km.

Nagu meil sageli juhtub, jäi ka seekord soojendusring päris napiks. Tunda oli, et olen päris pikalt Läti-Leedu võistlustest eemal olnud, sest võõrast rahvast oli minu jaoks omajagu.
Esimene päev oli kavas 2-noole ring ja 7 üllatusmärki, mille põhjal pidi selguma Bowhunting Master 2011 nii pikkvibude, kui ka plokkvibude klassis. Grupiga vedas mul esimesel päeval kohe eriti, olin koos Tuulikuga ja lisaks siis leedukas Paulius ja lätlanna Inara. Inara on mind alati hämmastanud oma uskumatu positiivsusega, tulemused on tal ikka hullupööra kehvad, ta on vist alati viimane, kuid samas on ta nii heatujuline ja rõõmus, et lust on tegema koos metsas käia.

Esimene märk - lamav hirv, andis päevale vähemalt toreda alguse, sest vähemalt ühe noolega õnnestus nii minul kui Jaanusel punktid kirja saada. Minu nool oli südame joonel ja ütlen ausalt, et minu olen 100% veendunud, et puudutas ka punktiala, aga ise nulliga esinenud kaptenist Paulius nii ei arvanud. Ma ei ole kunagi endale punkte juurde meelitama pidanud ning eelistanud alati ausat mängu, aga see oli täiesti hämmastav, kui veendunult kapten ütles, et väljas ja moos.. Me polnud ju isegi konkurendid mitte.

Rikkus veidi tuju, kuid sel puhul on ainus õige mõte see, et tuleb lasta nii korralikult südamesse, et selliseid vastiku maiguga diskussioone ei tekiks. Päeva lõpuks ma leebusin, kui selgus et Paulius ise pidi leppima veidi rohkem kui poolega minu skoorist ;)

Järgmises 3-4 märgis oli päeva üllataja aga Inara. Kui ta nendest märkidest laskis 33 punkti, ning meie Tuulikuga vaid 30, siis tekitas see minus rohkem kui ühe küsimuse. No kujutage nüüd ise ette olukorda, kus Jaanus Tuulik pusib minuga punkt punktis, samas kui Inara enesekindlalt meil eest minema purjetab :D

Et aus olla, siis see, et mina Jaanusele vahepeal konkurentsi pakkusin, et tulnud mitte sellest, et ma oleks vahepeal imetabaselt laskma õppinud, vaid pigem sellest, et Jaanus oli vahetult enne võistlust oma noolte pikkuse ära muutnud ning seetõttu sihtimisega veidi segaduses.

Nojah, siis aga selgus, et tegemist oli siiski anomaaliaga, ja Paulius ja Inara jäid meist omavahele kaugele maha punkte lugema, kui meie Tuulikuga eestlastele kohaselt eest minema põrutasime.

Veidi rajast - rada oli väga ilusal ja puhtal maastikul, sinililled ja kena mets tegi jalutuskäigu äärmiselt nauditavaks. Samas olid märgid valdavalt lamedal maal ja maksimumkaugusel, nii et keerulisi nurkasid väga ette ei tulnud. Kui kaugused selged, siis laskmine erilisi tehnilisi väljakutseid ei esitanud, kui just mitte rääkida üllatusmärkides.

Üllatusmärke oli 7, grupilaskmine aja peale, liikuv karussell 2 loomaga, laskmine kiikhobu seljast, nii vertikaalselt kui horisontaalselt liikuva märgi laskmine, 180 kraadine märk ja jälitusrada.

Erilist elevust tekitas 180 kraadi märk, mille laskmiskoht oli umbes ühe ruutmeetrine piiratud ala, mille kohale oli tõmmatud matt, millele kinnitatud väike metsis. Uskumatult kummaline on täpselt enda peakohale lasta, asend on juba selline, et ajab naerma. Igatahes saime Tuulikuga mõlemad metsisele pihta :)

Esimese päeva lõpetasin mina teise naisena 152 punktiga ja Tuulik kolmanda mehena 179 punktiga. Üle 200 suutis lasta vaid Lapsins. Tulemused kirjas siin http://www.strele.lt/Default.aspx?tabid=720&language=lt-LT

Õhtul lõpetasid eestlased motellid sauna nautides, kui mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käisin ka laagripaigas pidustusi kaemas ja tantsu keerutamas :)

Teisel päeval õnnestus mul suure surmaga läbi häda kolmas koht saavutada, sest selgus, et olin lapse käest viiruse saanud.. Tagasitee oli paras põrgupiin ja järgmised päevad olin omadega läbi ning lausa haiguslehel :(

Aga eestlastel läks Leedu hästi - Tauno sai nii kuldmedali kui Bowhunting Masteri tiitliga koos udupeene noaga, Tuulik pronksmedali, Monika võitis ära naisteklassi longbowś.

Eesti kõige edevam vibukütt

ehk I´am still beautiful. Ehk juttu tuleb siis minust :)

Alaga kauem tegelenud vibulaskjad mäletavad, et kunagi sai Anu, Katsi ja Kadi poolt Saksa sise-MM-il asutatud klubi I cant shoot but I am still beautiful, mille liikmed said barbieroosa rinnamärgi. Yeaaah, loomulikult liitusin klubiga ja loomulikult kannan siiani märki.

Ja ma olen selle märgi vääriline. Kes teine suudaks hoolimata oma olematust laskevormist ennast vibuga naabervabariigi rahvustelevisiooni sättida ;)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis nagu Milanost kirjutasin, tutvusin seal lätlaste vibujahi aktvisti Janis Klavinsiga, kes on saatejuht kalastamisest ning jahindusest tutvustavates saadetes, mina aga Highland Hunteri üks suurimaid PR-entusiaste. Ehk teisisõnu, kui ma vibulaskmisest rääkima kukun, läheb mul silm nii särama, et mul endal ka ununeb, et ma pole just elu tippvormis ;) Igatahes õnnestus mul Janis võistlusele meelitada ning kui ta kohale jõudis, selgus, et tal on kaasas terve võttemeeskond.

Minule tulemus meeldib ja kuigi mu tehnika pole tõesti vaatamisväärne, siis saade iseenesest on armas ja kena :)

Nautige saadet- http://www.nomad.lv/?p=1186

Aga mina lähen nüüd Räbiküla radadele trenni tegema, sest eilse võistluse 141 punkti oli ikka vähe küll. On ka viimane aeg- kohe koputavad uksele maailmameistrivõistlused Saksamaal Dahnis ja enne seda on vaid paar ametlikku treeningvõimalust nagu Eesti Fieldi meistrikad ja järgmine nädal tuleb minna FITA-t laskma. Peab ikka treenimisel hakkama isiklikku initsiatiivi ülesse näitama :D

Vibuga Robin Hoodi kodumaal- vol II

Räägi veidi veel Inglismaa muljetest. Aega sellest juba omajagu möödas, nii et võtan killukeste kaupa.

* Radade ehitamine suurvõistluseks- nagu aru saan, koordineerib ja kontrollib seda NFAS juhatus, kuid iga raja ehitab ja vastutab selle ülespaneku eest erinev klubi. Ja inimesed on ühesugused igalpool- on käputäis vastutustundlikke ja ettevõtlikke inimesi ning suur mass liikmeid-nautlejaid. Ehk näiteks üks meistrivõistluste kolmest rajast pandi ülesse alles võistluse eelõhtul ja siiski olid abiks teiste klubide inimesed. Kuna eeltöö oli tegemata, siis oli üks märkidest päris ohtlikult paigutatud ning marshallid valvasid kahes märgis ning laskma pääses alles nende loaga. Väga inimlik samas. Eks me näeme neid asju ju isegi. Kurb on ainult see, et nii siin kui seal kiputavad need vähesed ettevõtlikud tihti topeltkoosa saama teiste tegemata jäänud asjade pärast.. Eriti nukker, kui sõna võtavad need, kes ise midagi ei tee. Aga noh, elu on selline.

Martin, kellega esimesel päeval koos olin, kuulub NFAS-i ühte suurimasse klubisse, kus liikmeid nagu aru sain, mitmesaja ümber. Ka selles klubis on hoolitamata liikmete suurest arvust ikka tegemist, et leida, kes paneb raja ülesse ja kes mida toimetab. Nii on koosolekutel olnud lausa küsimus, et äkki tõstaks liikmemaksu, et siis saaks maksta nendele, kes asju teevad. Ja kuidas määratleda vabatahtlikult tehtud töö hulka? Väääääga tuttav teema :)

Väike näpunäide Martinilt ka, mida saavad kasutada hajameelsed plokkarid, kes on oma lubrikandi maha unustanud või on see otsa saanud. Väga käepärane, soodne ja mugav on tavaline seep, mida saab kasutada noolte nn õlitamiseks. Martin seda ka tegi ja väitis, et kvaliteet on sama või paremgi.

* Punktide märkimisest - omapärane ja meist erinev on see, et märgivad kõik, kuid keegi ei kirjuta oma punkte. Minus tekitas see suurt segadust, sest esiteks on punktide arvestus meie omast erinev (meenutab veidi Highland Hunterit) ja teiseks olen harjunud järjest märkima, väga kummaline, kui öeldi punkte, mida sa ise ei kirjutanud. Kiitmist leidsid muide meie märkimiskaardid, mida kasutati EBHC-l ja EMV VJ ehk kaardid, kus numbrid ette kirjutatud, tõmba vaid ring ümber ja arvuta kokku. NFAS president Harry mainis, et võtavad kindlasti süsteemi kasutusse, sest nende harjumuspärased lehel on ikka kole suured.

Ja ilus komme märkimisel on see, et laskjale öeldakse tema punktide vahekokkuvõte ainult tema soovil, mis säästab kenasti laskjate närve ehk punktide kontrollimist toimetavad märkijad vaikselt omavahel.

Pildil minu teise päeva kaaslased Laurent poja Kaiga ja Russell Frensh, kelle seltskonda ma väga nautisin. Loodan, et ka neil jäi eestlastest ja mägilastest hea mälestus :) Laurent, kes on elukutselt nahkhiireteadlane, palus saata tervitused Eesti suurimale vibulaskjale Rebasele, kellega nad Soomes EFAC 2003 koos laskma sattusid. Kohtusin ka tema naisega, kes veetis võistluspäeva loodust nautides ja nende 3 spanjelit jalutades. Russell, kellega jalutas võistlusrajal kaasa ka tema naine, elab rantjee elu ja on äärmiselt laiade teadmistega ning sügavalt huvitatud kõigest uuest. Võrratud inimesed võrratul rajal- vibulaskmise võlu :)

Kambja viburada

PALJU PÕNEVUST: Kui teoreetilised teadmised vibulaskmisest omandatud, hakkasid vibuõpilased neid õhinal praktiliselt rakendama. Foto: Pille Tammelan

Vibulaskmine kui spordiala kogub populaarsust
http://www.koduvald.ee/kuukaja/2468-vibulaskmine-kui-spordiala-kogub-populaarsust
Reede, 04 Juuni 2010 16:24 Pille Tammelan Kuukaja

Vibulaskmine kogub Eestis üha enam populaarsust ja otsitakse võimalusi selle oskuse õppimiseks.
Meie vallas võttis seda muret kuulda Taivo Prants, kes PRIA ja Tartumaa arendusseltsi toetusel korraldas 20. mail „Vibuinstruktori algteadmiste“ kursuse. Huvilisi kogunes ligi 20 – oli nii tugevama kui õrnema soo esindajaid, neist noorim oli 6-aastane plikatirts.
Kursus oli mõeldud neile, kes soovivad pakkuda vibulaskmisteenust, kuid puuduvad veel praktiline kogemus ja vajalikud teadmised.
Sarmikas Rita-Anette Kohava Musta Noole Vennaskonnast sisenes õpperuumi nagu vibuprintsess – kleit lehvimas, vibu üle õla ja noolevutlar vööl.
Kursus koosnes kahest osast. Teoorialoengu läbisime me edukalt, aga peagi ootas meid praktiline kursus maastikurajal.
Rita rääkis meile vibulaskmise ajaloost Eestis, tutvustas erinevaid vibuliike, näitas varustust. Samuti saime teada vibulaskmisel enamlevinud vigadest ja nendest hoidumisest.
Kuulata oli põnev. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav kuni selle ajani, kui läks laskmiseks.
Õues oli püsti pandud alus, mille pihta me laskma pidime hakkama. Sääsed said küll kõhud täis ja kolm julgemat meist lasid vibudki lendu, aga polnud see ühti nii lihtne – tehnika lonkas ja oskusi jäi vajaka.
Suundusime taas saali kuiva trenni tegema ja oma oskusi lihvima. Rita võttis meid ühekaupa ette. Ta püüdis meile kõike puust ning punaselt selgeks teha: kõigepealt võta sisse õige laskeasend, pane nool kelgule, siis fikseeri vibukäsi, tee eeltõmme ja kontroll, siis väljatõmme, sea ankur paika ja sihi. Lask ja järelhoie jäid sisetingimustes ära.
Uskuge mind – see kõik pole tõesti nii lihtne, kui paistab. Ikka libiseb ankrukäsi valesse kohta või hüppab nool kelgult… Filmis, kus Tarzan Janet õpetas, tundus vibulaskmine lihtne nagu lapsemäng. Nüüd, kui ma ise vibulaskmist õppisin, sain aru, et seal džunglis ei teadnud nad õigest tehnikast mitte muhvigi.
Minu jaoks oli kõige raskem väljatõmme – tõmmata vibu pingule ja tunda, kuidas käelihased appi karjuvad. Vaatamata sellele tekkis minus suur huvi selle spordiala vastu. Kui tekib vibulaskmise võimalus, siis kasutan ma kindlasti selle ära, et lihvida oma oskusi ning proovida omandatud teadmisi.
Rõõmuga reedan kõigile huvilistele saladuse, et Pulli külas Pirnaku talus on vibulaskmise võimalus juba olemas. Kõik vibuhuvilised saavad seal kätt harjutada.
Kursuslane Pille Tammelan

NFAS 3D meistriv6istlused 2010 Inglismaal

on t2naseks ajalugu. Oli v6rratu n2dalavahetus t6eliselt v6imsatel viburadadel nagu Robin Hoodi kodumaale kohane. Kolmel rajal oli kokku yle 600 laskja ning minu arvates oli kysimus, kuidas mahutada radadele 2ra kogu see tohutu mass, lahendatud v2ga teravmeelselt, tuli lihtsalt rohkem m2rke rajale panna. Ehk Inglismaale tavap2rase 36 asemel oli kokku 40 m2rki. T6sine vibumaraton yhes6naga :)
Rajad ise olid yles pandud Windermere j2rve (v2ga eksklusiivne ja armastatud puhkusepiirkond) kallastel asuvatesse tammikutesse, kus minu meeleheaks siblisid ringi ka faasanid.
Ma ei saa m2rkimata j2tta, et tegelikkuses on nad tunduvalt suuremad kui see niru 3D m2rk, mida me Eestis oleme harjunud laskma.
Samuti meeldis mulle nende gruppide koostamise loogika, et igas grupis oli eri vibuklasside esindajaid m6lemast soost. Esimesel p2eval oli mul au olla rajal koos Martiniga, kes lasi sihikuta plokki, Pennyga, kelle vibu oli sportvibu ning Teziga, kes lasi longbowd. Oli vahva p2ev, mis Inglismaale kohaselt oli vihmane. Tuleb tunnistada, et 6,5 tundi metsas oli ikka paras v2ljakutse.
Oma muljetest pikemalt j2rgmises sissekandes :)

Musta Noole Vennaskond ja põlevad nooled

ehk sütti-sütti lõke Moostes.
23.-24.aprill toimus Moostes "MOISEKATSI ELOHELÜ 2010" ehk IX Eesti rahvamuusika töötluste festival. Nagu ma siin varem juba maininud olen, tuleb Mooste järve äärde viburada ning selle valguses tundus festivali peakorraldajast Ülo Needole vibulaskmise efektsema osa sidumine festivali programmi hea ideena. Seda enam, et 2009 aasta jaanuaris oli ta ise koha, kui süütasime Musta Noole Vennaskonnaga põlevate nooltega Põlvamaa Turismirünnaku hobusekujulise tuleskulptuuri. Nii ta siis helistas mulle palvega, et organiseeriksin koorijuhtidele põlevate noolte laskmise päikeseloojangu laulmisel ning üks nool võiks siis minna ka lõkke süütamiseks. Või hea küll, kaks.
Igapäeva kiires tuhinas sai täpsustatud vaid ürituse alguse kellaaeg, kuid lõkke suurus ja asukoht mitte.
Kuna tehniliste lahendustega tegeleb Musta Noole Vennaskonnas kas Hendrik või Tõnis, siis andsin info edasi Hendrikule, kes minu palvel meisterdas pihutäie põlevaid nooli- tulevulkaanidega koorijuhtidele ja elava tulega lõkke süütamiseks.
Saabusime Mooste järve äärde kell kaheksa, kuhu oli kogunenud juba omajagu inimesi.
Ja selgus et lõke, mille süütamist meilt oodati, asus praktiliselt keset järve (55 jardi ikka) ning osutus väikseks T-tähekujuliseks kitsaks ja kompaktseks kompositsiooniks. Et ühesõnaga raskesti tabatav ka tavalise noolega.. Seda enam, et puhus tugev tuul. Hendrik heitis mulle hävitava pilgu, et millesse ma nüüd ta seganud olen. Mina asusin kiirelt uurima, et millised on siis alternatiivvariandid. Selgus, et kuskil kaldaroostikus peitub paat ning tõrvik. Tegin ettepaneku aerutada poolele maale ning lasta süütenool paarikümne jardi pealt, mis aga laideti kohe maha, sest paat olevat pisike ning kipakas ning püstitõusmist mittevõimaldav. Pakkusin võimalust lasta istudes või ühel põlvel.
Rahvas kogunes, pinge kasvas. Hendrik teatas, et tal on kolm noolt ning ta vähemalt proovib ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb paati kasutada ja kadus kuskile viimaseid minuteid harjutamiseks kasutama.
Mina, kenasti Vibuprintsessile kohaselt riietatud, asusin aga juhendama koorijuhte, kelle ülesandeks oli saata põlevad nooled päikeseloojangus järvele. Kõlab lihtsalt, kas pole.
Tegelikkuses on ikka nii, et vibu kätte saades tekib inimestes tavaliselt nii suur elevus, et keskendumine korralduste kuulamiseks on raskendatud. Käsutasin tugevast tuulest ja rahvasuminast üle karjudes koorijuhid rannaribale ühte ritta, lasin kõigil valida ühe assistendi, kelle hooleks jäi noolte süütamine ning tegin ka ühe näidislasu. Iseenesest lihtne osa tegevuse sünkrooni saamaks- 1- süütame nooled, 2- tõstame vibud 3- vinnastame vibud 4- päästame nooled, paraku päris ei õnnestunud. Nimelt olid osad assistendid tikkudega ümberkäimisel osavamad kui teised (suitsetajad äkki?) ning nii saime põlevaid nooli lasta kahes osas, kuna vastasel korral oleks kiiremate nooled lihtsalt enne lendu minekut koos vibuga põlevama läinud :)
Olles oma osa lõpetanud, teatas ruuporiga Haimar Sokk, et esmakordselt süüdatakse Mooste järvel põleva noolega lõke ning sadade inimeste pilgud pöördusid paadisillal seisvale Musta Noole Vennaskonna vibukütt Hendrikule. Keskendunult süütas ta noole, lasi sellel korralikult süttida ning kauni elegantse kaarega lendas nool skulptuuri suunas ja kukkus mõned meetrid enne kohalejõudmist vette. Aga targu olime ju teinud ka 2 lisanoolt. Teine nool kukkus ehk pool meetrit enne sihtmärki vette. Pettunud ohe rahvalt, mille taustaks Haimari kommentaar, et tegelikult ju keegi ei öelnud, mitmenda noolega või mis aastal see lõkke süütamine teoks saab.
Ning siis ootusärevus- viimane nool...
Läbi hämarduva õhu kihutav noole minu meelest peaaegu puudutas enne vette langemist lõkkealust.. Nojah, mis siis ikka- asusin otsivalt vaatama paadi järgi, mis juhiks tähelepanu kõrvale ning lõpetaks piinliku momendi. Ka rahvas tähelepanu hajus hetkeks. Ja siis märkan, et Hendrik võtab ja süütab neljanda noole?! Tal oli ju ainult kolm noolt?
Nool tõuseb, tabab skulptuuri T-paremat õlga ning jääb sinna pidama ning hingitseb vaikselt põlevad. Kestev juubeldus ja ovatsioonid! Paari minutiga süttib kogu lõke. Hendrikust on saanud õhtukangelane, kes on viinud kõigi ootusärevuse viimasele piirile, lasknud kõigil korraks pettuda ja seejärel teinud ülivõimsa kübaratriki :D
Hendrikuga vesteldes selgub, et kuna mul oli jäänud autosse vedelema üks lustilaskmisnool, siis viimasel hetkel oli ta otsustanud sellele lisada vulkaani ning torgata noolevutlarisse, millest saigi siis õhtu ja ürituse päästja. Milline õnn!
Fotosid mul hetkel lisada pole, kuid kuna kohal oli nii kohalik meedia kui ka filmimehed, siis esimesel võimalusel lisan siia ling, kust kirjeldatud sündmuse kohta ka meediakajastust või pildimaterjali võib leida :)