Lithuanian Open Bowhunting Championships - Bowhunting Master 2011

Just selline võistlus toimus üle-eelmisel nädalavahetusel ehk siis 16.-17.aprill Vilniuse lähistel.

Sellel aastal olid eestlased esindatud õige tagasihoidlikult, startis kaks ekipaazhi 7 osalejaga: Tallinna suunalt suutis Virkus kaasa meelitada Kadri Tiido ja Jaanus Tuuliku, Rebane aga Lõuna-Eestist koos Taunoga pani minu ja Monika Hõimu võta või jäta valiku ette.
Kuna minu pisipõnn oli endale lasteaias rotaviiruse nimelise kodulooma, siis ei olnud reede hommikul minu liitumine sugugi veel selge.
Igatahes lahenes kõik kenasti ja poole kuue ajal olime valmis Tartust lahkuma. Hiline lahkumine tähendas seda, et rekkameeste motelli nimega Sandy saabusime me veidi enne ühte öösel. Tallinna seltskond oli meid aga vapralt oodanud ning selle aja suutnud baari väidetavalt värvilistest 999 jookidest tühjaks juua. Kooskõlastasime vastuvõtutädiga hommikusöögi aja ehk meile lubati, et täpselt kell 8 paneb kokk panni sooja. Seejärel kontrollisime üle meeste magamistoa ning selgus, et kõik 4 meesvibukütti olid mahutatud ühte tuppa, kus voodid olid vähemalt laiad. Mis seal öösel toimus, jääbki lõpuni saladuseks ;) Meie Monika saime pisikese 2 voodiga toa ja Kadri sai nautida uhket üksindust.

Ühesõnaga oli ööbimiskoht puhas, viisakas ja täitsa hea hinnaga - 10 eurot öö.

Hommikul tellisime endale vastavalt soovile ja maitsele kes pannkoogid, kes omletid ning ootasime ära Gennadiuse, kellega koos võistluskohta sõitsime. See oli päris lähedal, veidi rohkem ehk kui 10km.

Nagu meil sageli juhtub, jäi ka seekord soojendusring päris napiks. Tunda oli, et olen päris pikalt Läti-Leedu võistlustest eemal olnud, sest võõrast rahvast oli minu jaoks omajagu.
Esimene päev oli kavas 2-noole ring ja 7 üllatusmärki, mille põhjal pidi selguma Bowhunting Master 2011 nii pikkvibude, kui ka plokkvibude klassis. Grupiga vedas mul esimesel päeval kohe eriti, olin koos Tuulikuga ja lisaks siis leedukas Paulius ja lätlanna Inara. Inara on mind alati hämmastanud oma uskumatu positiivsusega, tulemused on tal ikka hullupööra kehvad, ta on vist alati viimane, kuid samas on ta nii heatujuline ja rõõmus, et lust on tegema koos metsas käia.

Esimene märk - lamav hirv, andis päevale vähemalt toreda alguse, sest vähemalt ühe noolega õnnestus nii minul kui Jaanusel punktid kirja saada. Minu nool oli südame joonel ja ütlen ausalt, et minu olen 100% veendunud, et puudutas ka punktiala, aga ise nulliga esinenud kaptenist Paulius nii ei arvanud. Ma ei ole kunagi endale punkte juurde meelitama pidanud ning eelistanud alati ausat mängu, aga see oli täiesti hämmastav, kui veendunult kapten ütles, et väljas ja moos.. Me polnud ju isegi konkurendid mitte.

Rikkus veidi tuju, kuid sel puhul on ainus õige mõte see, et tuleb lasta nii korralikult südamesse, et selliseid vastiku maiguga diskussioone ei tekiks. Päeva lõpuks ma leebusin, kui selgus et Paulius ise pidi leppima veidi rohkem kui poolega minu skoorist ;)

Järgmises 3-4 märgis oli päeva üllataja aga Inara. Kui ta nendest märkidest laskis 33 punkti, ning meie Tuulikuga vaid 30, siis tekitas see minus rohkem kui ühe küsimuse. No kujutage nüüd ise ette olukorda, kus Jaanus Tuulik pusib minuga punkt punktis, samas kui Inara enesekindlalt meil eest minema purjetab :D

Et aus olla, siis see, et mina Jaanusele vahepeal konkurentsi pakkusin, et tulnud mitte sellest, et ma oleks vahepeal imetabaselt laskma õppinud, vaid pigem sellest, et Jaanus oli vahetult enne võistlust oma noolte pikkuse ära muutnud ning seetõttu sihtimisega veidi segaduses.

Nojah, siis aga selgus, et tegemist oli siiski anomaaliaga, ja Paulius ja Inara jäid meist omavahele kaugele maha punkte lugema, kui meie Tuulikuga eestlastele kohaselt eest minema põrutasime.

Veidi rajast - rada oli väga ilusal ja puhtal maastikul, sinililled ja kena mets tegi jalutuskäigu äärmiselt nauditavaks. Samas olid märgid valdavalt lamedal maal ja maksimumkaugusel, nii et keerulisi nurkasid väga ette ei tulnud. Kui kaugused selged, siis laskmine erilisi tehnilisi väljakutseid ei esitanud, kui just mitte rääkida üllatusmärkides.

Üllatusmärke oli 7, grupilaskmine aja peale, liikuv karussell 2 loomaga, laskmine kiikhobu seljast, nii vertikaalselt kui horisontaalselt liikuva märgi laskmine, 180 kraadine märk ja jälitusrada.

Erilist elevust tekitas 180 kraadi märk, mille laskmiskoht oli umbes ühe ruutmeetrine piiratud ala, mille kohale oli tõmmatud matt, millele kinnitatud väike metsis. Uskumatult kummaline on täpselt enda peakohale lasta, asend on juba selline, et ajab naerma. Igatahes saime Tuulikuga mõlemad metsisele pihta :)

Esimese päeva lõpetasin mina teise naisena 152 punktiga ja Tuulik kolmanda mehena 179 punktiga. Üle 200 suutis lasta vaid Lapsins. Tulemused kirjas siin http://www.strele.lt/Default.aspx?tabid=720&language=lt-LT

Õhtul lõpetasid eestlased motellid sauna nautides, kui mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käisin ka laagripaigas pidustusi kaemas ja tantsu keerutamas :)

Teisel päeval õnnestus mul suure surmaga läbi häda kolmas koht saavutada, sest selgus, et olin lapse käest viiruse saanud.. Tagasitee oli paras põrgupiin ja järgmised päevad olin omadega läbi ning lausa haiguslehel :(

Aga eestlastel läks Leedu hästi - Tauno sai nii kuldmedali kui Bowhunting Masteri tiitliga koos udupeene noaga, Tuulik pronksmedali, Monika võitis ära naisteklassi longbowś.