Kuri olen

Kuna mitte keegi ei suvatsenud mind informeerida, et ma siiski ei sõida Hispaaniasse, siis jäid-jäävad minu jaoks ära/lükkuvad edasi:
* osalemine Inglismaa meistrivõistlustel
* operatsioon (jalaveenid)
* osalemine valimisjaoskonna töös
* osalemine Eesti Meistrivõistlustel
* teha koostööd võimaliku tulevase tööandjaga..
Tegelikult ka teeb tigedaks.

Tuuline trenn

Meie 21-päeva plaanist õnnestus meil Monsaga eile mõlemal erinevatel ettekäänetel viilida. Täna tuli seega trenn tõsisemalt ette võtta või vähemalt nii me ise plaanisime. Aga võta näpust, ilm mängis meile oma vimpka. Täiesti uskumatu, aga tuul lihtsalt lõhkus matis meie nooli: mul 3 ja Monsal 2 noolt ehk kahepeale kokku pea terve komplekt :-( Tuleb tunnistada, et sellist hävingut matti lastud nooltega varasematel hooaegadel kohanud-kuulnud pole. Ühesõnaga lõpetasime me trenni, et säästa oma viimaseid nooli ja otsustasime selle asemel hoopis rullitama minna.
Laenutasime aga vapralt varustuse ja asusime vapralt oma oskusi proovima. See, kui koomilised me ise endale tundusime, et ole vist pooltki sellest, millised me teistele näida võisime. Igatahes sai omajagu kätega vehitud ja abituid tasakaalu otsivaid liigutusi tehtud. Tempo oli ka selline, et 5 ringi läbimisel õnnestus meil 3 korral näha sama prillidega noormeest ja ühte pikakoivalist tütarlast meid mööda tuiskamas. Igaks juhuks me 5 kilomeetriga ka piirdusime, sest pole veel selge, millised lihased endast lähipäevadel märku võivad anda :-) Aga suvel plaanis komplekstreeningud: vibu-rullitamine-ujumine Emajões. Vot nii!

Vennad Lõvisüdamed

Oma juunikuu nädalavahetuse veedan just selle suvelavastuse raames Rakveres :-) Õpetan kõik, kes käeulatusse jäävad, vibu laskma. Täna tegin algust- peategelased on oma esimese koolituse juba saanud. Iga etenduse raames saavad ise vibulaskmises kätt proovida ka umbes paarkümmend pealtvaatajat. Ühesõnaga- tulge teatrisse!!!

10 jardi..

.. on siis hetkel see kaugus, millelt mina treenima asusin. Tegelikult olin ma sellele hooajale valmis üldse käega lööma, sest... (järgneb pikk vabanduste ja ettekäänete ja enesehaletsuse laviin). Õnneks on aga olemas sõbrad, kes sind käekõrval trenni, võistlustele ja ka igalepoole mujale tirivad. Hetkel on selleks siis Laululava treeningplats, kus me Monsaga siis oma pääste ja ankurdus ja muidu perfektset sooritust segavate faktoritega rinda pistame. Mõtlesime, et vaatame, mis juhtub, kui 21-päeva järjest trenni teha :-) Hullemaks ju ikka enam minna ei saa. Tänane päev jääb muidugi vahele, sest Monsa läheb Räbikülla 4-noole ringi võistlustreeningule, kuid mina teen väikese koduse treeningu, sest mul polegi 4 korralikku noolt ja laskmisega otsustasin, et seni, kuni ma 10 jardist jagu saanud ei ole, mina kaugemale ei lähe. Eile tundus, et niipea ma 10 jardist kaugemale ei jõua... Elame-näeme!

Mägilaste reisikirjad vol 4

Kell tiksus hirmuäratava kiirusega, kui kihutasime rajalt enda arvates täiesti otse soolakaevanduse poole. Aksi arvates oli ainult üks asi kellaajast hirmuäratavam ja kiirem, nimelt mina meie Seati roolis. Mägiteed, ise teate ;-)
Kellaaeg rõhus meid aga seetõttu, et kuuldavasti pidi kaevandus olema vaid kella 5-ni avatud. Umbes 10 minutit enne viit nuputasime üheskoos erinevaid vabandusi välja, kuidas ikka sulguva muuseumi ukse vahel varvas sisse saada. Kohapeal selgus, et kell 5 on lihtsalt viimase grupi sisenemise aeg ja olime kenasti graafikus. Arvestades, et meilt pileti vastu äravõetav summa oli päris arvestatav- 17 eurot nägu, siis usun, et oleksime ka veidi hilinedes jutule saanud. Alustuseks anti meile selga valged riided- püksid ja kapuutsidega jakid, mis teiste inimeste puhul pidid neid kaitsma kaevandusmustuse eest, kuid otse porisest metsast saabunud vibulaskjate puhul kahtlustasime me vastupidist, nimelt seda riided olid mõeldud selleks, et meie kaevandust ära ei määriks :-) Igatahes andis kapuutsid korralikult teravanurkseks sikutada ja lõõpida, et " pane meeter, neeger" ja " õhtul me tuleme" (vt ka sinu jaoks on see karneval, kia karneval- vol 1-s)

Aga kaevandus oli vinge ja väärt iga äraantud eurot. Nimelt kuulus ekskursiooni sisse sõit kaevandusse ja tagasi pisikesel elektrirongilaadsel elukal, millel sai kaksiratsi istuda. Kaevanduses endal kasutati liikumiseks kondimootorit, tagumikuliugu puitrennidel ning seikluse tipuks oli laevasõit maa-alusel soolaveejärvel. Kogu seda lugu ilmestasid erinevad humoorikas-ajaloolised videoklipid kaevanduse ajaloost ja sellega seotud inimestest, põnev maa-alune piiriületus Austria-Saksa suunal ja vene päritolu giid Svetlana. Svetlana oli oma emakeele suht ära unustanud ning venekeelele eriti reageerinud, suhtles ta meiega inglise keeles ja väitis, et eesti päritolu külalised on nende kaevanduses suht harvad eksikülalised, viimati nähtud eelmisel suvel. Kaevanduses sai selgeks ka Mirabelli aedade tekkelugu ja järgmine lugu tuleb siis juba Salzburgi külastusest navigatsiooniseadmete kaasabil ning kunagi jõuan järjega ehk ka pühapäevase võistluseni :-)

Mägilaste reisikirjad vol 3

Selle sõbraliku suksu veetud vanker tõi meid teisel päeval kollaselt rajalt tagasi laagripaika. Arvestades, et olime ligi kuus tundi mägedes turninud, siis oli tõeliselt mõnus hobuvankris loksudes austria maitsestatud õlut juua ja täiel rinnal mägilaste jahimarssi laulda- teate küll see "ma kaminatoast võtan keebi"... ja " aeg on pakkida vibud ja kohvrid".
Igatahes ei väsi ma kordamast, et uhke ja hää on olla mägilane :-)
Tulemused ära antud, komplekteeriti kiirelt kaks autotäit reisijaid sõiduks soolakaevandusse. Aga see on juba järgmise loo teema.

Mägilaste reisikirjad vol 2

Enne kui asun andma ülevaadet meie laupäevastest tegemistest, räägiks ära veel väikese õpetliku loo meeskonnatööst. Nimelt peale reedeõhtust registreerimist võistluspaigas asus meie 4-liikmeline Seati-seltskond tagasiteele Thalgausse. Seoses erinevate teetöödega tekkis küsimus, et milline mahakeeramine peateelt viib meid kõige otsem võõrastemajja. Roolis olnud Aksil olid küll omad kahtlused, mina vaikisin nõutult- peale minu Riia-seiklusi ma eriti topograafilistel teemadel ja muidu orienteerumises sõna ei võta. Valjuhäälselt kinnitasid Monsa ja Taunts, et nemad teavad täpselt ja tuleb neid kuulata, mille tagajärjel sõitsime pea Salzburgini välja, enne kui õnnestu vajalik tagasipööre teha. Millepeale Monsa elutargalt tähendas, et loomulikult peab neid Tauntsiga kuulama ja tihti on neil ka õigus- ainult et iga inimene peab ikka ise aru saama, millal see õige kuuldavõtmise koht ja aeg on ;-)

Laupäevane rajalesõit kulges ladusalt ja peale väikest jalgsimatka, korraldajad ise olid hinnanud rajale jõudmise ajaks u 20 minutit, olimegi esimeses kollase raja märgis. Vahvad krokodillid jõekäärus. Rajal oli kokku 30 märki, paljud märgid aga koosnesid loomagruppidest. Talagova 2002 rajameistritele on üldse omane väga kunstipäraste märkide ja laskesituatsioonide loomine. Kuulsaim neist on ehk mägijõel kalastav karuperekond, kuhu kuulusid kaks neljal jalal seisvat emakaru, püsti seisev isakaru ja pisike kahel käpal seisev karupoeg, kes kõik maia näoga sihtisid hõbedasi traadi otsa paigutatud lõhesid. Nooli võis lasta omal valikul ükskõik millisesse karusse, kätte sai neid aga ainult kahest äärmisest, tagumiste karude laskmise puhul tõid rajameistrid nooled õhtul laagripaika. Vahva oli ka raisakotka paar, kes olid ametis pisikese 3D jänese kallal, kes oli kunstiliselt "verest" punaseks pihustatud. Eesti võistlejatele pakkusid aga kõige suuremaid väljakutseid loomad, mis olid paigutatud väga raskete nurkade alla, kus ka looma tabamisel võis arvestada rikosheti ohuga või loomad, kelle süda oli varjatud. Südamed tekitasid eriti probleemi just plokkvibudele, sest suur osa loomi olid võõrad ja märkidel olevate piltide kvaliteet ei andnud mingit aimu, kus süda täpselt olla võiks. Maastik oli muidugi hingematvalt ilus, järsud mäenõlvad, puhtad hämarad metsalused (me Monikaga ei suutnudki välja selgitada, mis puudega tegemist, lehed meenutasid veidi pärna ja veidi sarapuud), kus õnnestus vilksamisi ringilippamas näha ka ühte hirve. Mustad kollaste täppidega salamandrid, keda eelmisel aastal rohkel mahalangenud lehtedes oli askeldanud, sellel aastal kahjuks näha ei õnnestunud. Maapinda katvad lehed olid ronimisel samas ka päris ohtlikud, sest öösel sadanud vihm oli maapinna märjaks kastnud ning kui lehtede all juhtus veel ka mõni puuoks olema, siis oli libisemine koos kukkumisega garanteeritud. Keerulisematesse kohtadesse olid paigutatud laskumiseks köied, et vibulaskjad koos oma varustusega ikka ühes tükki kohale jõuaks :-)